2010 Montepulciano d'Abruzzo

Alustuseks tahaksin tànada Sofiet kiidusònade eest meie punase veini aadressil. No kui ikka inimene ytleb, et parim vein, mis ta saanud on, siis siin ei jàà siin kyll muud yle kui òrnalt punastada ja habemesse muheleda.

Sofie ja paljud teisedki vàljaspool blogi on uurinud, et mis siis sai 2010.aasta punastest viinamarjadest. Tòele au andes, suurt midagi ei saanudki. Alguses korjatud punased tegime roosaks veiniks ja kvaliteet lubas roosat lausa enda nime all pudelisse panna. Hiljem korjatud punastest viinamarjadest sai vein muidugi tehtud kyll, aga no pàris sellist veini ei tulnud, mille peale kultuurne veinijooja hyyataks:"Parim vein, mis ma saanud olen!". Mind isiklikult pani pisut nina kirtsutama, aga mis ma neist sommeljee-peensustest tean.
Kuna hekkilàinud veini maha kallata ei saa (seoses registrite jms-ga), myyme seda tsisternides maha teistele tootjatele. Itaalias on olemas mòned suured firmad, millel on hunnik kavalaid brànde. Tootmist ja viinamarju neil pole, nii et nad ostavad teistelt odavat tsisterniveini kokku, timmivad pisut maitset-vàrvi-lòhna ja myyvad vàlismaal mingi popi itaaliapàrase nime all maha, jaehinnaga umbes 1.50-4 eurot. Ise neid veine eriti juua ei julgeks, sest Roku Moodne Vend rààkis, kuidas neile koolis òpetatakse, mismoodi enoloogid s-st saia teevad ning kòik need mainitud kemikaalid ja vàrvained hirmutasid minu sisemise tervisepede puha àra. Aga ma ei tarbi ka kokakoolat ja keeduvorsti, nii et minu poolest kes tahab, joogu kasvòi syytevedelikku. Keegi peab ju need peedid àra jooma, millest meil oli vaja lahti saada.

Tàna paistab, et enamuse 2010.a. punast oleme juba hàmmastaval kombel maha myynud. 2011. aastakàigu teemal oli meil just eile òhtul Roku Tòòka Isaga juttu. RTI ajas lauba murelikult kipra ja teatas, et valgetega on vàga hàsti, aga punase suhtes on ta pisut kahtlev ja kui jàrgmistel kuudel head ilma ei tule, siis on vàga kahtlane, et siit korralikku veini saab.
Kuna ma olen labiilne emalaev praegu, siis sàttisin end mòistagi Roku Moodsa Venna òla najale nuuksuma, et kuidas me sedasi ilma punaste viinamarjadeta rallit sòidame ja yleyldse. Aga RMV lohutas, et niikaua kui tema màletab, on isa igal aastal kuni viinamarjade koristamise pàevani rààkinud, et siit elulooma ei tule ja pàrast ohanud, et huh seekord làks ònneks. Kyll aga oli RMVl sydamel mure, et meie kultiveerimismeetodid on aegunud ja tuleb moderniseerida ning edasi làks nii tehniliseks, et kukkusin poolel teel kelgult maha ja yldse ei saanud aru, mis meie kultiveerimismeetodiga nyyd lahti on.

Tànane pilt on muide eluvana press, mille soetas Roku Tòòka Isa Vanaisa. Roku Tòòkas Isagi kasutas seda omal ajal koduveini tegemiseks. Viimastel aastatel kopitas pikalt kuuris, aga nyyd puhastasime ta àra ja panime vaadikeldrisse sugestiivset atmosfààri looma.