Mitte mina pole rassist, vaid nemad on Naapolist (my morning rant)

Ma olen seda mòtet kaua tagasi hoidnud, aga tàna kyll kaagutaks kòva hààlega:"Naapoli probleem on naapollased!". Jah! Vàhe sellest, et neil Naapolis valitseb hàbematu korralagedus ja prygimàed tungivad elamistesse sisse - naapollased kolivad oma ràpasest linnast teistesse, puhastesse ja pàikesepaistelistesse, Itaalia linnadesse ja, ma ytlen teile, reostavad tàiega! Nad ei oska puhtust pidada!
Nii kui meile suvel siia Naapoli puhkajad tekivad, hakkavad prygikonteinerite ymber prygikotid, televiisorid ja kasutatud mòòbel vedelema! Konteiner on tyhi, aga prygikoti viskavad konteineri kòrvale maha! No hekki kyll! Ja need televiisorid, eksole! Neid on igal aastal nii palju, et kahtlustan, et nad toovad oma telekad Naapolist kaasa. Ei saa olla, et neil on siin Francavilla suvekodudes nii palju televiisoreid àra visata.
Mu pea kohal elab yks naapollane. Muidu tore vanamees. Ykskòik, mis kellaajal koridoris kohtume, pakub, et làheme kohvi jooma. Aga ta kàib ròdul suitsetamas ja loobib tuhka minu ròdu peale! Just selle ròdu peale, kus kuivab pesu. Mul on fakken kolm ròdu, aga teiste ròdude peale ta oma fakken tuhka ei loobi. Roku ei luba mul tagasisidet andma minna, sest ei taha naabritega tylitseda. No see vanamees kàib siin ainult jòulude ajal ja augustis, nii et loodetavasti tàna sòidab àra jàlle. Aga tàna hommikul tuli taaskord ròdult tuhka pyhkida. Kui òige kingiks talle kunstnikerdustega tuhatoosi? Leopardimustrilise nàiteks. Tal on muide uskumatu kodu! Hallist marmorist pòrandad, punased seinad ja leopardimustrilised diivanid kombineeritud sebramustriliste vaipadega. Yks tuba on tàis jòusaali-seadmeid. Ta ykskord nàitas meile. Hiljem istusime Rokuga oma hillitsetult beezis elutoas, jòime taimeteed ja muhelesime.
Naapollaste teemal peaks tegelikult kiitma nende imelist elus toime tulemise oskust. Nàiteks Tais kuurortis oli yks Naapolist pàrit pere (vanemad tàiega suitsetasid rannas ja rààkisid nii kòva hààlega, et neid oli teise saare otsa kuulda). No vana-aastaòhtul toimus hotellis noobel òhtusòòk ja see naapoli pere oli tàpselt meie kòrvallauas. Yhesònaga, korraldati mingi màng lastele ja ca 10-aastane ylekaaluline perepoeg Lorenzo saadeti ka osalema.
Muide, seda, et ta Lorenzo on, saime kòik kohe esimesel pàeval teada, sest pidevalt kostsid ta ema valjud hòiked:"Lorenzo, pyhi nina puhtaks! Lorenzo, kas sa sòid? Lorenzo, sòò see àra! Lorenzo, pane kuivad pyksid jalga! Lorenzo, àra mine sygavasse vette! Lorenzo, kònni aeglaselt!". Erinevalt teistest lastest Lorenzo inglise keelt ei osanud, aga jàlgis tàhelepanelikult keeleoskajaid lapsi ja sai kuidagi màngus osaletud. Lòpetuseks teatati, et kòik lapsed, kes tahavad auhinda, mingu selle tàdi juurde seal. No lapsed kohe tormijooksuga làksidki ja tulid tagasi kes nokamytsi, kes riidest kotikesega. Umbkeelne Lorenzo naases vanemate juurde nokamytsi, riidest kotikese ja suure elevandiga. Imeline! Kui Rokuga oma imestust jagasin, teatas ta selle peale:"Jaa... naapollased ongi sellised. Naapolis on 15-aastane juba vanainimene." Taustal tylitsesid kaks skandinaavia plikatirtsu yhe nokamytsi pàrast, sest auhinnad olid otsa saanud.