Juhhei, korjame viinamarju!

Tàna on meil siin Kylas uskumatu sebimine. Nimelt meil on yhe Kyla peale kokku kolm veinikoda, kuhu traktorid juba hommikust saati viinamarju toovad. Igal pool nàeb protsessioone "Ood pòllumajandusele" - kòige ees viinamarjakoormaga traktor, mis podistab umbes 15 km tunnis ja tema jàrel rida autosid, kes kitsukestel kurvidel traktorist mòòda ei pààse. Meilgi peaks nyyd iga hetk esimene koormatàis jòudma. Roku Moodne Vend rassib siin veinikojas juba varavalgest ning tundub, et survepesuvoolik pole vist hetkeksi vaikinud.

Muide veinikodadest rààkides esindavad meie siinsed kolm tegijat tàiuslikult Itaalia veinitòòstuses enamlevinud mudeleid.

Kòigepealt on meil siin yks viinamarjakasvatajate kooperatiiv. Kooperatiivi eripàra seisneb selles, et viinamarjakasvatajad on seal kòik osanikud ja myyvad oma toodangu kooperatiivile maha. Teoreetiliselt peaks see mudel aitama viinamarjakasvataja sissetulekut suurendada, sest raha saab esiteks viinamarjade eest ja teiseks siis, kui kasumit jagatakse. Kuuldavasti 80ndatel olid kooperatiivid ysna tegijad, aga praegu nad valdavalt hingitsevad. Oma toodangu myyvad valdavalt hulgi ning tihti nii odava hinnaga, et halvemal juhul osanikele viinamarjade eest enam maksta ei saa, kasumist rààkimata. Reeglina kooperatiividest tulevadki need veinid, mida supermarketis 3 euro vòi 70 krooniga osta saab. Tootja ise myyb neid veine hinnaga umbes 40-80 eurosenti liiter, kusjuures 40 eurosenti on muide enam-vàhem viinamarjade omahind.

Siis on meil siin yks suurtootja, kes on toodangu poolest Itaalia esikymnes. Kui nende megatehasest mòòda sòidame, ytleb Roku tihtipeale aukartlikult, et yks nende terasvaat mahutab meie kogu aastatoodangu jagu veini. Meie Kyla suurtootja on tuntud vasakpoolsete kants ja yldse yks vàga poliitiline koht. Nagu ma aru saan, siis kohe peale valimisi vòetakse alati neid inimesi tòòle, kes "òige partei" poolt hààletasid. Enamus Kyla inimesi tòòtab suurtootja juures vòi siis on mòne suurtootja juures tòòtava inimese làhisugulane. Mistòttu Kyla nelja pizzeriasse me oma veini eriti myya ei saa, kuna meil on vàhem sugulasi ette nàidata. Alguses naiivselt proovisime, sest kòik on ju sòbrad, aga hiljem Kyla baaris tsillides sai Roku Moodne Vend Kyla teada, et tootenàidised, mis kohalikule restorani viisime, olid juba jàrgmisel hommikul Suurtootja direktori laual. And you think you've seen competition...

Ja siis kolmandaks on Kylas ette nàidata meie perefirma ehk kohalikus slàngis "privato", eristamaks meid kooperatiividest ja suurtootjatest, kus on reeglina mitu osanikku. Vàike perefirma on Itaalias yks levinumaid mudeleid. Mòningates veiniblogides aeg-ajalt òiendatakse, et miks Itaalia vàiketootjad on nii saamatud ja miks ei ole sàravaid brànde Itaalias ja miks on myygipunktid suletud, kui turistid tulevad. Tàiesti nòus. Ise ka torisesin, kui Sitsiilias otsisime kohalikke veinitootjaid ja kòik olid suletud.
Aga nyyd vaatan siin, et yks vàike pere ei saagi kòike korralikult teha. Viinamàgedel kòplamise ja sàrava tootepresentatsiooni vahele jààb nii palju korraldamist ja igapàevaseid sebimisi, et uhh.. tàna nàiteks kulutasin tunnikese paljalt selle peale, et comunes tollidokumentide jaoks templit saada.