Kultuuri- ja stiilikolumn

Nàdalavahetusel toimus mu elukvaliteedis tòsine hype.
Làksin fotoaparaadi filtrit ostma. Filtrit ei leidnud, aga leidsin Malika Ayane mòlemad plaadid! Ma olen ta esimest plaati mòòduka innukusega ikka otsinud, kui plaadipoodidesse asja on olnud ja pole mitte kunagi leidnud. Vahepeal tuli juba teine plaat vàlja ja nyyd mul ongi neid kaks tykki! Palju ònne mulle kòigi poolt!
Malika on mu kòige lemmikum itaalialaulja. Mis sellest, et ta tegelikult pàris itaallane ei ole ja alguses laulis inglise keeles, sest tal ei tulnud itaalia keeles vàga hàsti vàlja. Panin teile vaatamiseks ingliskeelse ja itaaliakeelse variandi tema loomingust. Siis igayks saab vaadata, kumb rohkem meeldib. Mulle meeldivad mòlemad igatahes.
Itaalias on teine vàga sympaatne laulja ka. Tema nimi on Noemi ja lisaks tema imetabasele hààlele vòime me Noemi nàitel olla tunnistajaks sellele, mis juhtub, kui keldi kaunitari tyypi òrn tytarlaps itaalia meigikunstnike halastamatute kàte vahele satub. Ei. Ma kohe ei saa sellest yle, mida nad Noemile tegid.
Praegu siin kirjutades tuli kolmas sympaatne Itaalia laulja ka meelde -Nina Zilli. Temagi pole kergelt pààsenud. Silmad nàevad tànu mustale lainerile vàlja elutud ja tuhmid justkui rosinad toores pàrmitaignas. Ja sellest maksipunasest huulepulgast ma ei rààgigi, aga vahemere kaunitarile ja mustvalges videos ajab asja àra kyll.
See oli siis tànane kultuuri- ja stiilikolumn. Tànan tàhelepanu eest.