sabato, marzo 06, 2010

Talv

Nàdala eest kilkasin ròòmust ning pildistasin lepatriinusid ja herneid, aga eile aga sadas meil siin lumi maha. Jaah.... tuleb tòdeda, et non esistono più i mezzastagioni, nagu itaallased ytlevad...

Muide tàna kylastasin esimest korda peale maavàrinat L'Aquilat. Kummaline àrev tunne oli hinges. Justkui siis, kui suvel pulmapeo kohta otsides nàgine rannaààrse hotelli parklas AQ numbrimàrgiga autot, mille àratàksitud kere viitas yleelatud kivirahele. Hotelli fujaees olid L'Aquilast tulnutele mitmesugused praktilist laadi teated yles riputatud hommiksòògi, bussiliikluse ja muu kohta. Kuuldavasti elab tànagi, mil maavàrinast peaaegu aasta mòòdas, meil siin Francavilla hotellides kodutuks jàànuid. Kuulujuttude kohaselt ei ole riik enamusele hotellidele veel arvet tasunud ning mitmetel on makseraskusi, sest tulusal suveperioodil olid nende asutused L'Aquila elanikke tàis ja maksvaid turiste polnud vòimalik majutada.

Yhesònaga, L'Aquilas oli tàiesti korralik eesti talv. Lisaks sellele palju katkisi maju ja yllatavalt palju uusi maju. Uutest majadest eriti pònevad oli spetsiaalsed antiseismiliste sammaste peal seisvad eksemplarid - maavàrina ajal sambad peaksid liikuma, aga maja nende peal ei liigu. Ja siis nàgin yhte maja, mille seintest oli jàrele jàànud kivihunnik, aga katus lebas rahulikult kivihunniku otsas. Peale selle oli L'Aquilas hulganisti igasugu vagunelamuid ja vagunelamutesse sisse seatud baare, apteeke ja muud taolist. Ehitusfirmade ja puuseppade reklaame olid teeààred tihedalt tàis ja kesklinna mòistagi sisse ei saanud. Pidime seal L'Aquilas yhe inimesega kokku saama ja mina vana kooli daamina lootsin, et meid kutsutakse tema koju vòi vàhemalt restorani. Eriti arvestades, et kutsujaks oli tema ja meil vòttis poolteist tundi aega, et kodust L'Aquilasse tulla. Minu suureks yllatuseks saime aga kokku mingis lontivajunud baar-jàrelkàrus ja kui kohv joodud, jàtkus vestlus parklas. Uskumatust kylalisvaenulikkusest heitununa tòmbusin Helmut Rebase soojade seinte vahele, syvenemaks Austraaliasse saadetud iiri poliitvangide kannatustesse (nimelt loen hetkel The Fatal Shore raamatut). Oli tore koju tagasi jòuda.

Nessun commento:

Posta un commento