Vigneti misasja?

Neljapàeval panime Abruzzo veinikaardile oma pisikese (aga nummi) lipukese.

Taustaks niipalju, et Itaalias on igas regioonis Enoteca Regionale ehk regiooni vinoteek - asutus, mis koordineerib kohalike veinitootjate tegemisi, seisab nende huvide eest ja aeg-ajalt sebib igasugu rahastamisprogramme.
Niisiis, neljapàeval oli Enoteca Regionale's koosolek, kus loositi vàlja Nummide, Aga Vaeste Veinikodade boksid Vinitaly'l. Nimelt Vinitaly'l kàivad asjad sedasi, et Suured Veinikojad ostavad endale viissada ruutmeetrit ja ehitavad sinna peened paviljonid. Pisikesed Veinikojad, kellel sellisteks ekstravagantsusteks raha pole, saavad osta kymneruutmeetrised kuubikud regiooni paviljonis. Mòistagi on mòned kuubikud soodsamates kohtades ja mòned jàllegi pisut kapi taga. Selleks, et paremate ja halvemate kohtade jagamisel tylisid ei tekiks, pannakse veinikodade nimedega paberilipikud suurde kasti ja sealt siis tòmmatakse loosi.
Loosi tòmbamine kàis nii, et Tòsine Mees ytles boksi numbri, tòmbas kastist lipiku ja luges veinikoja nime ette. Jàrjega jòuti numbrini 45 ja kui Tòsine Mees luges:"Vigneti Radica, Azienda Agricola Giacomo Radica," kostis saalist "Eh?" "Misasja?". "VINJEETI RAADIKA," aitas keegi teadjam teisi jàrele. "Vinjeeeti radica..." korrati hàmmeldunult ja kirjutati hoolega uustulnuka nime kaustikutesse. "Nelikymmend kuus," jàtkas Tòsine Mees asjalikul ilmel ning tòmbas kastist jàrgmise lipiku.

Sain taaskord yhe brutta figura kirja. Nimelt mu kòrvale istus keegi vàga tuttava nàoga mees, aga mul ei tulnud kuidagi meelde, kust ma teda tunnen. No vòtsin siis hàbenemata kàtte ja teatasin, et me vist tunneme teineteist. Mees vastu, et tunneme jah, sommeljee kursuselt ja et ta màletab mind hàsti, sest mul jài esimeses tunnis osalemata. Mina mòistagi (mul kohe kukub vahel lollisti vàlja) tàpsustasin, et tegemist on kaasòpilasega eksole. Mees vastu, et tegelikult.. khm.. on ta Abruzzo sommeljeede assotsiatsiooni president. Puh..puhh...