Mis on yhist Mona Lisal ja "Minu Eestil"?

Kuna meil on siin lugemisaasta tàies hoos, nagu 'Rahva oma kaitses' iga nàdal meenutatakse, teeksingi siinkohal esimese kokkuvòtte selle aasta lugemiselamustest.

Kòige rohkem kripeldab mul hingel see, et olen sattunud jàrjest kahele eesti raamatule, mille pealkiri tekitab sisu suhtes tàiesti ebakohaseid ootusi.
Esimesest ma juba kirjutasin - "Eesti modelli pàevik", kus modellindusest on umbes neli lauset ja ylejàànud raamat on teismelise tytarlapse màrg unenàgu.
See teine raamat on Justin Petrone "My Estonia", mille suhtes jagan K. seisukohta, et tegelikult peaks pealkiri olema "My Epp". Hea vàhemalt, et Justinil on Eesti kohta rohkem mòtteid kui Milanal modellindusest, aga kokkuvòttes jààb ikkagi tunne justkui oleks Leonardo da Vinci portree Lisa Gherardinist pealkirjastatud "Toskaana maastik".
Ja kui ma siin juba "My Estonia" teemal sòna vòtma hakkasin, siis tahaks veel leebelt nuriseda, et raamat on yli-ettevaatlikult kirjutatud. Justinit paistab kammitsevat teadmine, et iga kirjapandud lauset loeb raamatu pòhitegelane ning kòik pòhitegelase sòbrad-sugulased-kolleegid-vaenlased-juhututtavad-kooliealised lapsed takkapihta. Usun, et Justinil sulg jookseb pàris hàsti, aga selles konkreetses raamatus hoidub ta pigem neutraalsete faktide turvalisse maailma ja vàga ettevaatlikult serveerib oma arvamusi. Aga vòib-olla tuleb see sellest, et ta on hariduselt ajakirjanik mitte ilukirjanik? Kokkuvòttes tore lennukilugemine oli, aga selle pealkirjaga tuleks midagi ette vòtta :)

Poes lugesin làbi kaks juttu Kiviràhi raamatust "Kaka ja kevad", millest olen nyyd pulbitsevas vaimustuses! Vot see on loomingulisus tulla idee peale, et voodi all vòiks elada sokid, kes munevad sukkpykse ja kui neid iga pàev vaatamas kàia, siis nad enam ei hammusta vaid isegi lasevad end òrnalt paitada! Lugu kakast oli ka vàga sympaatne. Eriti see, kuidas kaka ehitas endale lehtedest ja oksakestest onni ja vaatas aknast aastaaegade vaheldumist. Kui uuesti Eestisse satun, siis ostan selle raamatu. Vòi siis loen poes ylejàànud jutud ka làbi. Vaatame, palju kohvris ruumi on.

Sel aastal olen ma hoolega tudeerinud raamatuid "Il Mondo Del Sommelier", "La Degustazione" ja yhte veiniatlast, aga need ei làhe arvesse vist.

Pirandello "Uno, Nessuno e Centomila" on endisel poolik. Pisut lugesin siit ja sealt ja kuigi ma mòistan, et filosoofilises plaanis on Pirandellol kindlasti vàga diip ja puha, ei ole see teab, mis haarav. Ameerika ajaloo raamatut loen ka. Olen juba kodusòjani jòudnud ja see kòik nii masendav, millised kalgid julmurid ja ennasttàis ylbikud eurooplased Ameerikas olid. Hetkel olen valinud Ajaloolise Tòe Eitamise Tee ning loen Bill Brysoni kirjutatud Shakespeare'i elulugu. Bill kirjutab nii teravmeelselt ja muhedalt! Huvitav, mida ta kyll Eesti kohta kirjutaks?