Como

Como jàrv Lombardia regioonis on kuulus selle poolest, et selle kaldal on George Clooney suvila ja vàidetavalt olla seal vàga kaunis loodus. Yhtlasi on see pòhiline koht, kuhu Milaano elanikud nàdalavahetustel kaunite vaadete ja jàrvevete ryppe maanduvad. A, V ja mina olime sel nàdalavahetusel Milaano elanikud ning kui aperitivod ja jalutuskàigud Montenapoleonel tehtud said, polnudki palju muud ette vòtta, kui et Como jàrve ààrde siirduda.

Vòin kohe àra òelda, et kuigi F pakkus, ei vòtnud ma vastu ahvatlevat vòimalust saada SMS George C suvila aadressiga.
F on mu lennukisòber. Esmaspàeva hommikuti lendab Pescarast Milaanosse ja reedel jàlle koju tagasi. Oleme lennujaamas pikki tunde koos hànginud ja jàlginud tabloolt, kuidas 'delay' tulbas kellaaeg jàrjest hilisemaks muutub.
Yhesònaga F tòòtab Como jàrve ààres ja teab igasugu asju. Nàiteks ykspàev olla yhte inimtyhja baari sisse jalutanud George Clooney ja Brad Pitt. Baarineiu olla minestanud ja George'l olla olnud tykk tegemist, et minestunud teenindajat toibutada. Teinekord olla George'l mootorratas katki làinud. George olla suvalise maja juures peatunud, et abi kysida. Vòite arvata, mis vahva segadus sellest syndis. Elu nagu filmis! F ise pole George'i veel kohanud.

Esiteks olgu kohe àra màrgitud, et Como jàrv on vàga maaliline, aga pyhendunud loodusesòbrale valmistab vast pisikese pettumuse. Jàrve kaldad on maju nii tihedalt tàis, et enam ei mahu lehtlatki ehitama. Como puud on enamasti korrapàrasteks kupliteks kujundatud ning jàrvel sòeluvad paadid, kaatrid, skuutrid ja vesijalgrattad toimekalt edasi-tagasi. Jàrve kaldal, Como keskuses asub park, mis oli samuti inimesi paksult tàis. See oli vist ka mòistetav, sest sattusime Comosse tàpselt kohaliku muusikafestivali pàevaks. Eelmainitud inimtyhja baari kontseptsioon Comos ei olnud mulle pàris selge ausalt òeldes. Mòistagi on jàrv vàga piklik, nii et vòib-olla me sattusime lihtsalt kòige rahvarohkemale kaldale.



Muusikafestival algas 1900 kitarristi kogunemisega, kes màngisid yheskoos John Lennoni laulu 'Imagine'.
Vaatasin neid ònnelikke inimesi kitarri màngimas ja igihalja rahuhymni sònu valjult yyrgamas ning kuidagi tobe hakkas. Tàna laulate yheskoos 'imagine there's no countries and no religion too' ja alles eile hààletasite Lega Nordi poolt ja yleyldsegi, kas te ei peaks hoopiski siin laulmise asemel parlamendi ees hààlekalt protestima kodanikuvabadusi piiravate seaduste vastu, mida teie poliitikud hàirimatult treivad? No ma ei tea...
Kui laul lòppes, langes esikitarrist vaat et orgastilises ekstaasis asfaldile, sòrmitsedes hullunult kitarrikeeli. Tegemist oli rohkem performance'i kui siira emotsiooniga, sest tyyp oli silmnàhtavalt teadlik sellest, kuidas kymned fotograafid ta ymber kogunesid, et teda filmida-pildistada.
Kitarristi etendus tòi meelde Puglia regiooni rahvustantsu tarantella, mille finaalis àmblikuhammustusest tulenevat mentaalset breakdown'i kujutav tantsija maha langeb ning jàsemetega sipleb.

Siinkohal muusikafestival meie jaoks lòppes, sest ylejàànud kontserdid algasid juba sel kellaajal, kui meie pidime hakkama Milaanosse naasma.
Peale pògusat jalutuskàiku Como jàrve kaldal ja iidsete myyride vahel taandusime restorani 'Il Pomodorino' (tòlk. 'Tomatikene') viirukilòhnalisse ryppe òhtusòòki nautima.
'Tomatikene' oli vàga armas restoran. Yhtlasi ka esimene Itaalias asuv itaaliarestoran, kus olen nàinud basiilikutaimi pottides kasvamas. Ma arvasin siiani, et see on pigem vàlismaal asuvate itaalia restoranide teema, aga samas tuleb tòele au anda, et Como on tòesti nii korralik ja heaoluriiklik, et polegi vàga Itaalia moodi. Toit oli aus ja vein oli hea. Kòògiviljadega lasagnet soovitaks vast ainult neil tellida, kelle kireks sulanud juust, suurtes kogustes. Ravioolid juustu, peki ja seedermànnipàhklitega vòi siis sealiha seentega olid suurepàrased.

òhtusòòk lòpetatud, hakkasime pikkamòòda rongijaama poole tatsama. Teel peatusime veel yhes baaris, et reisinapsud àra teha ning jòudsime ònnelikult rongijaama. Rongisòit tagasi Milaanosse tòestas, et tòeliselt verdtarretavad seiklused tabavad turiste siis, kui nad on seiklusteks kòige vàhem valmis.

No tsillisime rongis, jòime pisikestest pudelitest Martiinit ja yldse oli pàris tore. Vàljavaade oli enne kella 11st Milaanosse saabuda.

Korraga jài rong keset pimedust seisma. No rongid jààvad ikka seisma aeg-ajalt.Asusin olukorra vastu làhemat huvi tundma alles siis, kui mòned vagunisaatjad yksteise jàrel àrevalt rongi tagaossa tòttasid. Vahetasime ulmefilmidest inspireeritud kommentaare, aga kuna rongi tagaosast mingeid kahtlasi hààli ega muud ei kostnud, pòòrdusime aktuaalsete jututeemade juurde tagasi.
Rong seisis juba pàris tykk aega. Martinid olid otsa lòppenud. V avastas, et vaguni ukse kohal helendas restorani tàhistav silt ning suundus òlle otsingutele. V jài kohe tykiks ajaks kadunuks. Otsustasime A-ga samuti restoranvagunisse ymber kolida.
Restoranvagunis tutvusime vagunisaatja Francescoga. Francesco alguses yritas tòde varjata aga lòpuks pahvatas justkui kuri herilane: "No mul on sellest tyybist vàga kahju eksole, aga ma ei saa aru, mis hàda oli tol stronzol rongi alla ronida!" Francesco ennustas, et nyyd enne kella kahte òòsel me siit minema ei saa ja yldsegi on tal kòht tyhi ja plaanitud pasta jààb sòòmata ja arvestage, mu sòbrad, et Itaalias on kòik pekkis ja ainult hullemaks làheb. Francesco pihtis, et tegelikult tòòtab ta Sveitsis vagunisaatjana, sest Itaalias pole tal tulevikku ja et ta teenib 2500 eurot kuus. Kysisin, kas saaks ka kandideerida, aga ta ei olnud selles suhtes vàga avameelne.

V ja Francesco said suurteks sòpradeks, tòmbasid koos suitsu ja F pani jalgu istmete peale. Tough times, tough men...

Kui Francesco ylemus sekelduste kòrvalt leidis aega kommenteerimiseks, et vagunis ei suitsetata ja jalgu istmete peale ei panda, teatas Francesco teatraalselt, et meil siin surevad inimesed ja sina siin òiendad mingi sigareti pàrast. V ostis òlut, siis teise ja kolmanda-neljanda-viienda sai vist juba tasuta. Itaalias olla seadus vms, et kui rong tee peal liiga pika peatuse teeb, siis tuleb reisijatele tasuta jooke jagada. Tegelikult tohib jagada ainult mittealkohoolseid jooke, aga kuna V oli Francesco hoolealune, siis tema sai òlut. Francesco ei jàtnud ennastki kuivale. Kriis ikkagi.
Francesco soosingu tòelisi mòòtmeid nàgime nàiteks siis, kui restoranvagunisse imbusid kaks neegrit ja kysisid, kas suitsetada vòib. Franceso teatas kategooriliselt, et rongis on suitsetamine keelatud (taustal hòljus sigaretisuitsu reetlik aroom).

Vahepeal saime teada òòvastavaid detaile. No nàiteks, et tyybist olla terve rong yle sòitnud, enne kui peatuda jòudis. Yhe mehaaniku sònul nàha kodanik vàlja nagu kubistlik maal tomatikastmes. Veider huumor, kas pole?

Mòòdus vaevalt tund, kui carabigneri jòudsid syndmuskohta vaatma. Staapi saabus Francesco kaudu uusi sònumeid. Kàsi olla kadunud. Otsiti kàtt ja lòpuks leiti ikkagi yles. Kubistliku maali all tàpselt olla olnud.

Ootasime-ootasime. Magistratot olla vaja, aga kòik olid veendunud, et magistrato ei tule enne, kui tal on òhtusòòk kenasti lòpetatud. Minutid mòòdusid. Vaatasime kella ja arvutasime Francescoga, et nyyd on siis secondo ja nyyd tuleb dolci ja nyyd ehk on likòòri juures. Laupàevaòhtune dinee Itaalias ei ole ometigi kukesupp.
Francesco ja V kàisid àra. Hiljem sain teada, et yhte erilist tyypi suitsu tòmbamas, mis tuju heaks teeb.

Francesco ylemus murdus ja asus samuti suitsu kiskuma. Restoranvagunisse jòudsid kaks ameeriklast Michiganist. Hiljem saime teada, miks nad tulid. Nende vagun oli nii paksult tàissuitsetatud, et nàhtavust polnud enam ollagi. Ameerika Proua imestas Francescot vaadates:"He's breaking every possible rule!!"

Ameeriklased olid nàrvis, sest nende kodumaal oleks kohe politseinikud kohal olnud, reisijad evakueeritud ja yleyldsegi on teadupàrast Ameerikas kòik hàsti. Vastasin stoilise rahuga, et vot Itaalias kàivad asjad nii ja et kannatlikkus on voorus. Proua Ameeriklane kysis taibukalt, et kaua ma olen juba Itaalias elanud.

Kell oli juba 1 òòsel, kui ootamatult teatati, et peame rongist lahkuma ja et yks teine rong viib meid Milaanosse! Santo cielo! Lòpuks ometi! Kui rong làhedalasuvasse jaama tagurdas, ònnestus mul heita vilksamisi pilk valge linaga kaetud kubistlikule maailile tomatikastmes. Suurt midagi aru ei saanud ausalt òeldes.

Las ta jààda nii. Pole vaja tòde teada. On lihtsam elada, kui tòde on kuskil kaugel ja linaga kaetud.

Vahet pole, kas tòde on rongi alla jàànud mehe deformeerunud kehaosad vòi siinsed korrumpeerunud maffia-poliitikud, kes enda lyhiajaliste majanduslike huvide nimel bella Italiat hoolimatult mylkasse suruvad. Chi se ne frega seni kui endal kòik hàsti on ja saab pumba juures olijate soosingul liugu lasta. Olgu pumbameheks lihtne vagunisaatja vòi parlamendiliige.