Tàna Milano-Pescara lennukis syvenesin parajasti ajakirja "Sposa" (tòlk "Pruut") pitside-briljantide maailma, kui korraga mu taga istuv Pikkjalg-Mees oma telefoni mu jalge ette viskas.
No see polnud yldsegi mingi juhuslik vise. Mòistagi siis ta tuli ja korjas oma telefoni yles ja vabandas ja kysis, et ega ta telefon mulle tyli ei teinud ja puha. No ma siis leebelt teatasin, et ei teinud tyli. Kui aga lennukist vàljumise hetk kàtte tuli, parkis Pikkjalg vahekàigus (blokeerides tàielikult liikluse enda selja taga) ning ootas ja naeratas eksessiivse sòbralikkusega, kuni ma oma kohvri riiulist vàlja sikutasin, mantli selga panin, ajakirja 'Sposa' arvutikotti pakkisin, niisama kohmitsesin ning lòpuks vàljapààsu poole sahistama hakkasin.
Selle peale, kallid naised (eelkòige vallalised), pole mul muud òelda, kui et proovige teiegi lennukis pulma-ajakirju sirvida. Te ei jòua kolmandastki lehekyljest kaugemale, kui potensiaalseid uusi meestuttavaid te pedikyyritud jalgade ette langema hakkab.
Muide see ajakiri "Sposa" oli minu jaoks elu esimene pulmateemaline ajakiri, mida ma lugenud olen. Pean ytlema, et nelja kleiditootja, kolme briljandimeistri ja vahuveini distribuutorite tellimusreklaami eest viis eurot maksta oli kyll liig mis liig. Edaspidi vaatan internetist neid kleite ja asju.
Nessun commento:
Posta un commento