Eelmisel nàdalal sattusin Milaanos Gotan Projecti kontserdile.
’Sattusin’ on ysnagi lohakalt valitud sòna, sest tegelikult on mul kòik GP plaadid olemas ja ma tean kòiki nende lugusid peast ja kui kuskil restoranis vòi yritusel GP plaat taustaks màngib, ennustan tàpselt, mis on jàrgmise loo nimi.
Pealegi teadsin juba maikuus, et Gotan Project tuleb detsembris Itaaliasse esinema.
Niisiis, vòite arvata, et olin ikka pàris erutatud sellest, et taolised tàhtsad kylalised Milaanosse tulevad.
Kontsert ei olnud suurem asi, kui kristalselt aus olla.
Peamiselt selle pàrast, et see korraldati òòklubis.
Minu arvates ei ole òòklubi Gotan Projecti muusika kuulamiseks kòige sobivam atmosfààr. Klubi oli rahvast tàis nagu trollibuss ja helikvaliteet polnud ka suurem asi.
Pealegi on itaallastel kombeks kòvasti lobiseda. Kuna paartuhat inimest mu ymber innukalt lobisesid, siis oligi tulemus umbes nagu yritaks trollibussi kòlaritest muusikat kuulata.
Lobisejaid vòis tegelikult mòista ka, sest kontserdi esimene pooltund mòòdus nii, et muusikud peitusid hàbelikult valge lina taha, millele projitseeriti abstraktseid filmilòike. Kui vàga tàhelepanelikult lina silmitseda ei viitsinud, siis vòiski jààda mulje, et kontsert pole veel alanud.
Muusikalise poole pealt vòin òelda, et kardina tagant kanti ette lugusid nende esimeselt ’La Revancha del Tango’ plaadilt.
Korraga langes kardin ja osutus tòeks see, mida olin ettevaatlikult lootnud – paljastus Gotan Project tàies elusuuruses!
Kuna Itaalias tuleb petuskeeme tihti ette, hakkasin lina-etteaste ajal juba pisut kahtlustama, et tegelikult GP polegi Milaanosse tulnud ja mingid kavalpead on lootnud raha teenida GP plaatide màngimisega.
Ònneks siiski mitte – laval olid syndimehed ja viiuldajad ja pianist ja akordionimàngija, kes oli sobilikult kurvailmeline (mis minu arvates sobis tema melanhoolsete pillihelidega hàsti kokku). No ja siis muidugi laulja, kelle sensuaalse hààleta GP ei oleks GP.
Syndimehed esinesid tavapàraste viisakusavaldustega (’Hello Milan! We are Gotan Project and we come from Paris and Buenos Aires!’) Rahvas plaksutas viisakalt vastu ning 'època' avanootide saatel liuglesid lavale kaks tantsijat, kes kandsid ette sensuaalse tangonumbri. GP tegelased vahetasid mustad riided valgete vastu ja hakkas sadama surematuid pàrle ‘Inspiracion-Espiracion’ plaadilt.
Aeg mòòdus justkui lennates ja jàrsku oligi kontsert làbi.
Kui poleks H-i ja M-ga tànaval taksot otsides hullult aega kulutanud, olekski vist liiga vara koju jòudnud.
Mina olen neid näinud umbes 5 aastat tagasi. Programm oli sama, puudus viimane plaat ( muidugi).
RispondiEliminaKuid tookord olime kogu rahvas mõnusalt muru peal, suitsetasime kanepit ja ka filmilõigud mida projekteeriti olid täitsa mõttega :)( vähemalt mulle tundus nii, pärast olid mu kaaslased muidugi hoopis teise mõtt välja lugenud) Taksikoer Ruudi oli ka kaasas ning lebotas koos meiega.
Oli pime ja soe hilisõhtu...
Ideaalne kontsert!
oh kusjuures ma arvan, et need filmilòigud omandavad peale vàikest kanepivòttu hoopis sygavama mòtte :)))
RispondiElimina