oo itaalia, sa kirjasònast hyljatud paik

Pàeval Francavilla rannas, kui Salman Rushdie ’Mauri viimse ohke’ viimaseid paeluvaid lehekylgi lugesin, vaatasin enda ymber ringi. ’Ei tea, kas nàen siin veel kedagi raamatut lugemas?’ mòtlesin huvitatult. Meenus, et itaallased tegelikult raamatuid ei loe... tegin hinnaalanduse ja otsustasin, et ajakirja vòi lehte lugev inimene làheb ka arvesse. Sellest hinnaalandusest erilist tolku polnud, sest mitte keegi ei lugenud mitte midagi.
Sajad pàevitunud naha eri varjundeid demonstreerivad inimesed lebasid ja istusid mu ymber, aga niikaugele kui mu silm ulatus, vòis vabalt jààda mulje, et lugemisoskus on Itaaliast ikka veel valgusaastate kaugusel. Et teile ettekujutust anda, siis umbes nagu e-valimised vòi podcastid nàiteks. Yhe erandi siiski avastasin – Roku, kes suikus mu kòrval, Sitsiilia detektiivi Montalbano seiklustest jutustav raamat kòhul. Peale minu ’Mauri viimse ohke’ oli see Montalbano-teemaline pehmekaaneline ainuke raamat, mida ma Francavilla rannas tàna nàgin.

Kas teil on vahel ette tulnud syndmusi, mis viitavad mingile fenomenile, mida te kuidagimoodi terve mòistusega uskuda ei suuda?
Nàiteks te arvate, et sead ei lenda. Kui yhel kaunil suvepàeval nàete siga reipalt yle taevakaare lendlemas, mòtlete, et see ei ole vist ikka pàris siga. Vahest mingi seakujuline tuulelohe? Kui teist korda lendavat siga nàete, mòtlete, et huvitav kyll, aga tegelikult sead ju ei lenda. Kolmandat lendavat siga nàhes jààte pisut pikemalt silmitsema ja veendute, et vist ei olegi sea makett, vaid ikkagi pàris siga ning juurdlete pisut selle yle, kuidas siga taevasse vòis saada. Vahest andis keegi seale kòvasti jalaga, et ta nii suure hooga yle taeva lendab?

Mitut lendavat siga peab nàgema selleks, et veenduda sigade lennuvòimes?

Kui palju làheb tarvis itaallasi, kes minu nàhes esinevad seisukohtadega, mis halvustavad kirjasòna kaudu teadmiste hankimist ja haridust yleyldiselt, et hakkaksin jàrjest enam veenduma, et tànapàeva Itaalias on haridus vààrtusetu valuuta. Umbes nagu liir.
Tatsutahime mainis yhes oma blogikandes, et itaallastele loeb ainult see, mida Berlusconi poolt kinnimakstud telekanalid ytlevad. Kas pàriselt nii ongi vòi? See oleks kyll tapvalt masendav.

Esimest ’lendavat siga’ màletan eredalt – Roku kodukylast pàrit neiu I, kes tòòtab Ryanairi stjuuardessina. See, mida ta ytles, oli minu jaoks nii sokeeriv, et tagasi Eestisse jòudes rààksin vist kòigile, kes kuulata viitsisid, et kohtasin Itaalias puha arust àra tegelast.
Kuum suvehommik kolm aastat tagasi. Kàànulistel màgiteedel turniv autobuss ja mingisse ràndom pulma sòit. Meid pandi I-ga kòrvuti istuma, sest ta rààkis inglise keelt. Hakkaja tytarlapsena kysis I kohe alustuseks, et kas ma òpin vòi tòòtan. Vastasin, et tòòtan. ’Tubli!’, teatas I reipalt. ’Mina ka otsustasin, et ei hakka seal ylikoolis mòttetult aega raiskama, vaid làhen kohe tòòle!’. Oh sind ònnetut harimatut hinge, kes sa pimeduses kobad! Taipasin kiirelt, et polnud vist erilist mòtet tàpsustada, et tegelikult olen viis aastat ylikoolis kàinud. Kusjuures enda arvates yldsegi mitte mòttetult.

Vahepeal on olnud riburada itaallasi, kes yhel vòi teisel moel on teatanud, et ainult lollid kàivad koolis ning tòelistel vòitjatel pole vaja raamatudes tuhnida selleks, et elus edasi jòuda.
Mis kivipallurite seltskonnas ma kyll liigun?! Hàmmastaval kombel on kòik nagu pealtnàha korralikest peredest. Tsiviliseeritud inimesed. Kàituvad ysna viisakalt ja sòbralikult. Tòòtavad kontoris. Nàib, et on vist ikkagi koolis kàinud. Kusjuures ma tòòtan nàiteks firmas, kus kasutatakse ajusid eksole. Ehk et isegi, kui Roku sugulased ja sòbrad Kylast ongi maakad, siis teoreetiliselt peaks ma vàhemalt tòò juures haritud inimestega pàevast pàeva kokku puutuma.

Tàna òhtul tòmbasin joone alla. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haridust vààrtustavad. Itaaliast mòtet otsida itaallasi, kes vabatahtlikult raamatu kàtte vòtaksid eesmàrgiga seda lugeda. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haritud inimestesse sympaatia vòi austusega suhtuksid.

Kui ma kunagi kohtan mònda sellist itaallast, siis lubage mul temale eraldi blogisissekanne pyhendada.

Olgu, aususe huvides panen kirja mulle teadaolevad itaallased, kes haridusse austavalt suhtuvad ja vahel isegi raamatuid loevad:
1) Roku (ta loeb vabal ajal koomikseid ja detektiiviraamatuid ega salga, et ylikoolis kàies oli ta òppimisele vàgagi pyhendunud)
2) A ja M (ma ei tea, kas nad làhevad òigete itaallastena arvesse, sest nemad otsustasid umbes pool aastat tagasi, et Itaalias on kòik valesti ja kolisid siit àra, sest nad ei nàe siin mingit tulevikku)

Lubage mul nyyd làhemalt kirjeldada viimast ’lendavat siga’, kes mind lòplikult veenis.

Yhesònaga olime kogunenud Roku vanemate juurde òhtusòògile.
Tsillime aias laua ymber ja tuleb juttu nòmedatest naabritest. Oh, kuidas kòigil oli lugusid rààkida! Kylaliste hulgas viibiv proua O teatas, et tal on nòme vanatydrukust naabrimutt, kes hiljuti oli òiendama hakanud, kui proua O oma auto vàrava ette parkis, et supermarketist soetatu kiirelt tuppa tassida. Vanatydrukut teadsid teisedki. ’Aaaa! See on see, kellel kogu aeg mingi raamat kàes on!’ Roku isa (tàpsustuseks olgu òeldud, et raamatute asemel on ta viimased 60 aastat peamiselt viinamarjavààte vahtinud) kysis huvitatult, et mida see vanatydruk siis loeb kogu aeg. ’Ah, kes seda teab..” viipas proua O pòlglikult kàega. ’ Òigupoolest ma olen alati arvanud, et need, kes kogu aeg raamatuid loevad, on ignorandid!’, teatas Roku isa selge hààlega.
Pidin imestusest laua alla kukkuma! Isalt, kes saadab oma vanima poja yhte edevaimasse Itaalia eraylikooli òppima, ma kyll taolist seisukohta poleks oodanud.
Seltskonnas oli inimesi, kes teavad tàpselt, et minul on kogu aeg raamat kàes (vòi kàekotis). Yllatunud pilkude vahetus ja vandeseltslaslikud muiged ning saime tobedast seigast huumoriga yle. Ma olen ka kindel, et Roku isal polnud plaanis mind solvata. Aga ikkagi. Ignorandid sellised!