minu kultuurne puhkus

Rààkisin just Rokule anekdooti, kus tyybid kuldkala kinni pyyavad. Ilmnes, et Itaalia kultuuriruumis ei leidugi kuldkalu, kes kolm soovi tàidaks. Anekdoot jooksis puha rappa, sest pidin kuldkalade erilist staatust Rokule selgitama.

Tegelikult tahtsin teile kirjutada oma kultuursest puhkusest siin Francavillas. Francavilla on pisike linn Aadria mere kaldal, suurekskasvanud Vòsu, nagu yks mu kylalistest tabavalt màrkinud on. Naaberlinna Pescaraga on Francavilla umbes sama suhe nagu Tallinnal ja Rannamòisal. Elanike arvud ka klapivad enam-vàhem. Yldiselt saab siin Francavillas mònusasti rannas lebades ja maitsvaid kalaroogi mugides puhkusepàevi òhtusse veeretada, aga meile Rokuga sellest ei piisanud – otsisime uusi elamusi, umbes nagu midagi hingele vòi nii.

Yhel òhtupoolikul Pescarasse sòites mòòdusime Abruzzo kuulsa poeedi Gabriele D’Annunzio nimelisest teatrist, kus nàis, et on yht-teist toimumas. Pikemalt mòtlemata vòtsime piletid kahele kultuursele yritusele.

Esimene oli vabaòhuetendus ’Sogno di Una Notte di Mezza Estate’, ehk ‘Suveòò unenàgu’. Kuulutusest vòis aimata, et pàris Shakespeare’ks ikka kàtte ei làhe, vaid lavastaja Giorgio Albertazzi esitab mingi oma nàgemuse asjade seisust. Nàitlejate nimed mulle midagi ei òelnud, aga Rocco teadis, et nad on vàga kuulsad ja tegijad: Enrico Brignano, Serena Autieri ja Giampiero Ingrassia.

Nii. See Giorgio vòib kuulus ja tubli olla, aga etendus oli tàielik pask! Juba esimestest minutitest peale tundsin vastupandamatut soovi pysti tòusta ja hòigata.”Protesteerin! Lòpetage Shakespeare’i màlestuse ryvetamine!” Idee oli kàànata kòik tagurpidi, osa monolooge esitati muusikali vormis ja Shakespeare’i nàidenditest tuntud tegelaste kuulsamaid mòtteid (neid, mille teadmiseks piisab keskkooli kirjandusòpiku pealiskaudsest sirvimisest) esitasid teised tegelased. Nàiteks Hamleti ‘olla-vòi-mitte-olla’ monoloogi esimese lause esitas Cesare. Peale esimest lauset (essere o non essere) jàtkus monoloog maotu targutamise vòtmes – essere o benessere (olla vòi hàsti olla). Et teile asjast selgemat pilti anda, olgu òeldud, et see hale katse vaimukas olla oli etenduse kòige vaimukam hetk vist.
See palagan ei olnud karvavòrdki parem Itaalia telekanalite pyhapàevahommikustest (vòi ykskòik mis kellaaja, kui jàrele mòelda) ajuvabadest andetute keskpàrasuste paraadist. Kòige tipuks polnud peale esimesi 20 minutit vòimalik aru saada, mida selle kòigega òelda taheti. Storyline oli tàiesti puudu. Tuli otsustavalt tegutseda! Tòusime Rokuga pysti ja kòndisime minema. Lahkudes andsin mòttes karmi hinnangu neile, kes teatris kannatlikult edasi istusid – te ajudeta lambakari, kes te ei julge protesteerida, sest arvate, et hoopis teie ei saa Shakespeare’st aru ning oma arvamust vàljendades kardate end narriks teha. Oh teid tobusid! Hoopis teid tehti narriks! Esiteks pygati teilt piletiraha ja teiseks kaks tundi teie elust. Kaks tundi, mille oleksite vòinud palju kvaliteetsemalt veeta!

Yllatunud ilmega noorukestele uksehoidjatele teatasin hàbematult, et unustasin triikraua vàlja lylitada. Suundusime Rokuga rannaààrsesse putkasse arbuusi sòòma. Hiljem làksime randa, hòivasime esimese kàttejuhtuva rannatooli. Silmitsesime tàhti ning pimeduses loksuvat Aadria merd. Oli tore òhtu.



Teine kultuurielamus leidis aset paar pàeva hiljem. Pescarasse, Abruzzo rahvuspoeedi nimelisse teatrisse, kus oli aset leidnud eelnevalt kirjeldatud kultuurifopaa, saabusid – oh imet! – Doni kasakad!
Kui wannabe-shakespeare leidis eest pilgeni tàis vabaòhuteatri, siis Doni kasakatega seda probleemi polnud. Parimad istekohad olid kòik enam-vàhem tàis, aga tagaridades oli ohtralt ruumi.
Oli see vast etendus! Esimeste kykktantsude ja mandoliinihelide peale tuli mul, endise nòukogude liidu tublil kodanikul, nostalgiapisar silma. Vaheajal kuulsin, kuidas publiku seas kòlas kiitvaid hinnanguid tantsijate lennukatele hypetele ja yldisele sportlikkusele ning arutleti omavahel, mida ’kasakad’ tàhendada vòiks. Aruteludest tundus, et sòna ’cosacchi’ tàhendust ei teadnud keegi. Mitte et ma nohik-snoob oleksin, aga kas tòesti ajaloost isegi nii lihtsaid asju ei teata? Ja kui peast ei tea, kas siis kodus mingit elementaarset entsyklopeediat ei ole, kust vòiks enne etendust vàhemalt niipaljugi jàrele vaadata, mida etenduse pealkiri tàhendab? Oh seda vaimupimeduse mylgast! Olgu, aitab halast! Pyherdagu oma lolluses, kui tahavad. Minul on siin vaja blogisissekanne lòpetada.
Doni kasakate etendus oli kaasakiskuv ja professionaalne. Oh neid kirevaid kostyyme! Neid spagaate ja kykke ning taskuràtikutega lehvitavaid prouasid! Tantsud olid nii hoogsad ja lòbusad, et kohati tekkis tunne, justkui meie, publik, oleksime kàrbsed seinal, kes jàànud imetlema reibast kylapidu. Igatahes jài mulje, et tantsijatel oli vàga lòbus lava peal. Kusjuures neil polnud seal mitte niisama lòbus - iga liigutus oli hoolikalt làbimòeldud ja teostuse pòhjal vòis veenduda, et (peaaegu) tàiuslikkuseni lihvitud.

Etendust làbis ka vàga huvitav paaritumismàngu motiiv. Arutasime seda Rokuga kohe pòhjalikult. Nimelt pàris mitmes tantsus kordus jàrgmine stsenaarium: mees nokitseb mingit oma asja teha – nàiteks màngib akordionit – ja agresiiv-romantiline naine yritab teda vòrgutada. Mees ei tee nàgemagi, kui naine tema ees igakylgselt kekutab ja seelikuid yles kerib. Seda niikaua kuni naine vihastab, jalaga vastu maad pòrutab ja kas a) kònnib minema vòi b) annab mehele piki kukalt. Kus nyyd saab leebest kyylikust mòirgav lòvi! Mees àrkab ja haarab – naksti! – naisel ymbert kinni, ning teostab vàgivaldse suudluse, mille vàltel naine jàsemeid siputab. Kui suudlus làbi saab, kònnivad noored kaelakuti lavalt minema. Vot sellised huvitavad tantsud siis.


Kolmas kultuurielamus lòppes hoopis teistmoodi, kui esialgu plaanitud. Nimelt oli Pescara nooblis rannarestoran/òòklubis Les Paillottes vàlja kuulutatud Renzo Arbore kontsert. Mina ei teadnud Renzost eriti palju, aga Rocco sònul olla ta kuulus jazzmuusik. Itaalia jazzmuusika on mulle siiani mystiliseks jàànud, mistòttu olin huviga valmis Renzo kontserdile minema. Selleks ajaks, kui me asjast haisu ninna saime, olid nummerdatud istekohad juba làbi myydud, aga myydi nummerdamata istekohti, 55 eurot per nase. Nummerdamata istekohad siis tàhendavad seda, et kes enne kohale jòuab, rabab parema koha. Kontsert pidi algama òhtul 9 paiku, nii jòudsime kella 8ks kenasti riietatutult ja lòhnastatult kohale, et end oma nummerdamata istekohtadel vààrikalt sisse seada. Oh pekki! Tund aega enne kontserdi algust tervitas meid Les Paillottes sissepààsu taga òòtsuv rahvamass. Ilmnes, et oli jàrjekord. Asusime sappa. Sabas oli vàga huvitav. Vestlesime Rokuga inglise keeles, et saaks segamatult inimesi kommenteerida. Yks pàkapikk-proua nyhkis mind oma suure kàekotiga. Pidasin vajalikuks Roku kàest inglise keeles uurida, kas tema arvates inimesed, kes làhevad hiigelsuure kàekotiga restorani, teevad seda sellepàrast, et see on neil ainus kàekott vòi sellepàrast, et neil on kavas taldrikuid varastada. Kàekotiga nyhkimine selle peale vàhemaks ei jàànud, nii uurisin Roku kàest edasi (pisut vaiksemal, nòupidavamal toonil), et kas see oleks vàga ebaviisakas, kui ma proua kàest kysiksin, ’Se lei potrebbe farmi una cortesia e gentilmente smettere di grattarmi con la sua borsa di spesa?’. (tòlk. Kui te teeksite mulle teene ja oleksite nii armas ning lòpetaksite mu kratsimise oma poekotiga? ’Borsa di spesa’ tàhendab itaalia keeles spetsiifiliselt seda poekotti, kus on toidukraam sees, mistòttu olin oma arenenud keeletunnetuse yle eriliselt uhke, kuna kavatsesin sel moel kategoriseerida kààbus-proua koti, mis pàrit Furla 2008 kevad-suve kollektsioonist). Roku arvas, et see ei oleks eriti viisakas. Nyhkimine lòppes. Proua – kuigi ta pea oli minu omast ikka oma pool meetrit allpool - vist kuulis.

Korraga avati sissepààsud. Inimeste vool tòukas meid làbi tòkkepuude, piletikontrolli ja turvameeste ning jòudsime niinimetatud kontserdipaika, milleks osutus rannaliiv! Ryhkisime làbi liiva ja jòudsime kohani, kus pidid olema nummerdatamata istekohad. Leidsime nii istekohad (viimseni istujaid tàis) ja grupi inimesi, kes turvameeste peale karjusid. Selgus, et istekohtadele oli rohkem pileteid myydud, kui tegelikult toole oli. Inimesi muudkui tuli juurde ja olukord ei paranenud eriti. Nòuti ylemusi nàha. Karjuti turvamehe peale. ’Mind ei huvita, et kohti pole! Ma maksin 55 eurot pileti eest ja tahan oma kohta!’ Turvamees vastu:’Mind ei huvita sinu pilet! Kohti pole ja kòik!’. Olen nòus, et suhteliselt ebakonstruktiivne probleemilahendamise vòte, aga sotsiaalpsyhholoogiliselt pàris huvitav vaadata. Pettasaanud inimesed hakkasid hààlekalt nòu pidama. Keegi àhvardas politseisse helistada. Yks turvameestest plòksis vastu, et helistage pealegi. Roku vòttiski kàtte ja helistas. Hàmmastav, aga sel hetkel mulle nàis, et tunnen itaalia kombeid paremini kui Roku. Millal enne politseisse helistamisest Itaalias kasu on olnud? Roku oli kannatlik nagu eesel ja selgitas huvipuudust demonstreerivalte Guardia Finanza tegelasele, et meil on siin kontsert ja on myydud katteta pileteid ja inimesed on nàrvis ja kontserdi korraldajat pole kohal ja on vaja korrakaitsejòudude sekkumist. Operaator oli kehastunud ylbus. Keeldus oma nime ytlemast ja yldse ei viitsinud asjaga tegeleda. Roku jàllegi oli visadus ise. Operaator lubas patrulli kohale saata. Samal ajal kasvas kàratsev inimmass sedavòrd nagu uusi kontserdihuvilisi sisse lasti ja levis arusaam istekohtade puudusest. Muide, seisukohtade kasutamine ei tulnud kòne allagi, sest rannaliivale oli juba nii palju plastikust aiatoole paigutatud, et nende taga vòi kòrval seistes poleks lava peale niikuinii eriti nàinud.
Nyyd tuli improviseerida! Tòttasime Rokuga kassasse ja nòudsime piletiraha tagasi. See ei olnud kerge. Olime esimesed, kes selle pààstva idee peale tulid. Kassas kykitav noormees helistas korraldajale ja kysis, mida teha. Peeti àrevalt nòu. Nàis, et korraldajale ei meeldinud mòte piletiraha tagasiandmisest. Meie selja taha ilmus nàrvilisi kodanikke òigust nòudma, kortsus piletid nàppude vahel. Kassapoiss ytles, et juba kymme inimest on kassas ning jòudis korraldajaga ootamatult kokkuleppele, et vòib piletiraha tagasi maksta.

Saime oma 110 eurot tagasi ja kepslesime ròòmsalt làhedalasuvasse kalarestorani. Toit ei olnud mu parim kalarestorani elamus (kylmad ja kuumad kalasuupisted ning rigatoni krevettidega), aga selline tubli keskmine. Toidu kòrvale limpsisime pudelitàie pecorinot ja kuulasime taustaks kontserdit, millele me nii pyydlikult minna olime yritanud. Jalutlesime randa tàpselt lava taha, ràndom lamamistoolile mugavalt pikali ning kuulasime Renzo Arbouri ja tema orkestri toimekaid helisid. Pàris positiivne syndmuste kulg minu arvates.
Tol òhtul nàgin esimest korda elus langevat tàhte! Vàgev!

oo itaalia, sa kirjasònast hyljatud paik

Pàeval Francavilla rannas, kui Salman Rushdie ’Mauri viimse ohke’ viimaseid paeluvaid lehekylgi lugesin, vaatasin enda ymber ringi. ’Ei tea, kas nàen siin veel kedagi raamatut lugemas?’ mòtlesin huvitatult. Meenus, et itaallased tegelikult raamatuid ei loe... tegin hinnaalanduse ja otsustasin, et ajakirja vòi lehte lugev inimene làheb ka arvesse. Sellest hinnaalandusest erilist tolku polnud, sest mitte keegi ei lugenud mitte midagi.
Sajad pàevitunud naha eri varjundeid demonstreerivad inimesed lebasid ja istusid mu ymber, aga niikaugele kui mu silm ulatus, vòis vabalt jààda mulje, et lugemisoskus on Itaaliast ikka veel valgusaastate kaugusel. Et teile ettekujutust anda, siis umbes nagu e-valimised vòi podcastid nàiteks. Yhe erandi siiski avastasin – Roku, kes suikus mu kòrval, Sitsiilia detektiivi Montalbano seiklustest jutustav raamat kòhul. Peale minu ’Mauri viimse ohke’ oli see Montalbano-teemaline pehmekaaneline ainuke raamat, mida ma Francavilla rannas tàna nàgin.

Kas teil on vahel ette tulnud syndmusi, mis viitavad mingile fenomenile, mida te kuidagimoodi terve mòistusega uskuda ei suuda?
Nàiteks te arvate, et sead ei lenda. Kui yhel kaunil suvepàeval nàete siga reipalt yle taevakaare lendlemas, mòtlete, et see ei ole vist ikka pàris siga. Vahest mingi seakujuline tuulelohe? Kui teist korda lendavat siga nàete, mòtlete, et huvitav kyll, aga tegelikult sead ju ei lenda. Kolmandat lendavat siga nàhes jààte pisut pikemalt silmitsema ja veendute, et vist ei olegi sea makett, vaid ikkagi pàris siga ning juurdlete pisut selle yle, kuidas siga taevasse vòis saada. Vahest andis keegi seale kòvasti jalaga, et ta nii suure hooga yle taeva lendab?

Mitut lendavat siga peab nàgema selleks, et veenduda sigade lennuvòimes?

Kui palju làheb tarvis itaallasi, kes minu nàhes esinevad seisukohtadega, mis halvustavad kirjasòna kaudu teadmiste hankimist ja haridust yleyldiselt, et hakkaksin jàrjest enam veenduma, et tànapàeva Itaalias on haridus vààrtusetu valuuta. Umbes nagu liir.
Tatsutahime mainis yhes oma blogikandes, et itaallastele loeb ainult see, mida Berlusconi poolt kinnimakstud telekanalid ytlevad. Kas pàriselt nii ongi vòi? See oleks kyll tapvalt masendav.

Esimest ’lendavat siga’ màletan eredalt – Roku kodukylast pàrit neiu I, kes tòòtab Ryanairi stjuuardessina. See, mida ta ytles, oli minu jaoks nii sokeeriv, et tagasi Eestisse jòudes rààksin vist kòigile, kes kuulata viitsisid, et kohtasin Itaalias puha arust àra tegelast.
Kuum suvehommik kolm aastat tagasi. Kàànulistel màgiteedel turniv autobuss ja mingisse ràndom pulma sòit. Meid pandi I-ga kòrvuti istuma, sest ta rààkis inglise keelt. Hakkaja tytarlapsena kysis I kohe alustuseks, et kas ma òpin vòi tòòtan. Vastasin, et tòòtan. ’Tubli!’, teatas I reipalt. ’Mina ka otsustasin, et ei hakka seal ylikoolis mòttetult aega raiskama, vaid làhen kohe tòòle!’. Oh sind ònnetut harimatut hinge, kes sa pimeduses kobad! Taipasin kiirelt, et polnud vist erilist mòtet tàpsustada, et tegelikult olen viis aastat ylikoolis kàinud. Kusjuures enda arvates yldsegi mitte mòttetult.

Vahepeal on olnud riburada itaallasi, kes yhel vòi teisel moel on teatanud, et ainult lollid kàivad koolis ning tòelistel vòitjatel pole vaja raamatudes tuhnida selleks, et elus edasi jòuda.
Mis kivipallurite seltskonnas ma kyll liigun?! Hàmmastaval kombel on kòik nagu pealtnàha korralikest peredest. Tsiviliseeritud inimesed. Kàituvad ysna viisakalt ja sòbralikult. Tòòtavad kontoris. Nàib, et on vist ikkagi koolis kàinud. Kusjuures ma tòòtan nàiteks firmas, kus kasutatakse ajusid eksole. Ehk et isegi, kui Roku sugulased ja sòbrad Kylast ongi maakad, siis teoreetiliselt peaks ma vàhemalt tòò juures haritud inimestega pàevast pàeva kokku puutuma.

Tàna òhtul tòmbasin joone alla. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haridust vààrtustavad. Itaaliast mòtet otsida itaallasi, kes vabatahtlikult raamatu kàtte vòtaksid eesmàrgiga seda lugeda. Itaaliast pole mòtet otsida itaallasi, kes haritud inimestesse sympaatia vòi austusega suhtuksid.

Kui ma kunagi kohtan mònda sellist itaallast, siis lubage mul temale eraldi blogisissekanne pyhendada.

Olgu, aususe huvides panen kirja mulle teadaolevad itaallased, kes haridusse austavalt suhtuvad ja vahel isegi raamatuid loevad:
1) Roku (ta loeb vabal ajal koomikseid ja detektiiviraamatuid ega salga, et ylikoolis kàies oli ta òppimisele vàgagi pyhendunud)
2) A ja M (ma ei tea, kas nad làhevad òigete itaallastena arvesse, sest nemad otsustasid umbes pool aastat tagasi, et Itaalias on kòik valesti ja kolisid siit àra, sest nad ei nàe siin mingit tulevikku)

Lubage mul nyyd làhemalt kirjeldada viimast ’lendavat siga’, kes mind lòplikult veenis.

Yhesònaga olime kogunenud Roku vanemate juurde òhtusòògile.
Tsillime aias laua ymber ja tuleb juttu nòmedatest naabritest. Oh, kuidas kòigil oli lugusid rààkida! Kylaliste hulgas viibiv proua O teatas, et tal on nòme vanatydrukust naabrimutt, kes hiljuti oli òiendama hakanud, kui proua O oma auto vàrava ette parkis, et supermarketist soetatu kiirelt tuppa tassida. Vanatydrukut teadsid teisedki. ’Aaaa! See on see, kellel kogu aeg mingi raamat kàes on!’ Roku isa (tàpsustuseks olgu òeldud, et raamatute asemel on ta viimased 60 aastat peamiselt viinamarjavààte vahtinud) kysis huvitatult, et mida see vanatydruk siis loeb kogu aeg. ’Ah, kes seda teab..” viipas proua O pòlglikult kàega. ’ Òigupoolest ma olen alati arvanud, et need, kes kogu aeg raamatuid loevad, on ignorandid!’, teatas Roku isa selge hààlega.
Pidin imestusest laua alla kukkuma! Isalt, kes saadab oma vanima poja yhte edevaimasse Itaalia eraylikooli òppima, ma kyll taolist seisukohta poleks oodanud.
Seltskonnas oli inimesi, kes teavad tàpselt, et minul on kogu aeg raamat kàes (vòi kàekotis). Yllatunud pilkude vahetus ja vandeseltslaslikud muiged ning saime tobedast seigast huumoriga yle. Ma olen ka kindel, et Roku isal polnud plaanis mind solvata. Aga ikkagi. Ignorandid sellised!