aitàh, et vòtsite kuulda muusikat mis teeb head

Dagò, Chalice ja Lenna Kuurmaa kontsert oli selline elamus, et kui ma oleks Eestisse tulnud ainult yheks òhtuks ja ma oleks ainukese asjana ainult sellel kontserdil kàia jòudnud, oleks ma rahuolevalt blogis nentinud, et tasub ikka vahel Eestis kàia.

Ma polnud kolmest esinejast yhtegi varem pàriselt nàinud.
Enne kontserti teadsin, et Dagò on yks masendava frisuuriga keskealine tyyp, kes Kuku raadios reklaame loeb. Chalice kohta teadsin, et ta on ràppar ning meeldib Tallinna inimestele ja Toomas Hendrik Ilvesele. Lenna Kuurmaa oli mingi tytarlastebàndi tibi R-Kioskist nàhtud Kroonika esikaanelt.

Kontserdi jooksul muutus kòik. Lauludest teadsin vaid yksikuid, aga sellest polnud hullu. Meeleolu oli eestlaslikult ylev. Vòi vàhemalt mulle tundus nii.
Lava oli tehniliselt vàga hàsti teostatud, ekraanid ja parv kaameraid ja puha. See pani mind juurdlema kontserdi vòimaliku marginaali yle, arvestades tehnika maksumust ja personalikulusid, odavat piletihinda ja vàhest publikut. Ma ise loodan, et marginaaliga on noortel korraldajatel ja esinejatel hàsti, sest minu arvates olid nad vàga tublid. Yldsegi ma arvan, et nad oleks vòinud ikka pileti eest pisut rohkem kui 175 krooni kysida. Nàiteks 200 krooni. 25 lisakrooni tòelist huvilist kontserdilt eemale ei peletaks ning arvestades, et kohal oli ca 600 inimest, oleks nad marginaali vabalt 15K vòrra suurendanud. Aga see selleks.

Dagò osutus sympaatseks masendava frisuuriga keskealiseks tyybiks, kelle olekust òhkus mòòdukat sarkasmi, karmi pealispinna alt làbikumavat kirge ja sygavat elutunnetust.
Chalice oli ràppiv Karlsson –kòhukas traksipykstes noormees, kes tegi vàga nòtkelt pòlvetòstejooksu ja mingit India tantsu ning ràppis nagu noor jumal. Tal oli ka uskumatult hea huumorimeel. Ilmselt on ta ka vàga enesekindel mees, sest ainult tòeliselt enesekindlatele meestele on lubatud selliste traksipykstega inimeste ette ilmuda.
Lenna osutus imekauniks roki-inglikeseks, vàga armas segu lapselikust spontaansusest ja enesekindlast diivast. Kui ta laulma hakkas, kuulasin imetlusest suu ammuli. Ma arvan, et kui ma suureks saan, siis ma tahaks olla ilus ja andekas nagu Lenna.

Oli vàga tore.
Tallinnasse sòit toimus Hu plaadi saatel. Oli samuti vàga tore. Millegipàrast ’UV Faktor 5’ kummitab praegu.

Pòhitegevuse vallast aga jàrgmine kokkuvòte:
- salvesti porgandimehu
- vanaema marjakook
- vanaema kotletid
- koorekastmes kana
- kanepisokolaad (ma sain seda pàrnus picadilly kohvikust ja juurdlen, kas tasub lennukisse kaasa vòtta)
- vahustatud jogurtid (nii metsamarja- kui ka maasikamaitseline)
- rohelise sibula salat
- purk kondenspiima (lòppes otsa paari tunni jooksul)
- eesti kirsid
- eesti maasikad
- eesti herned
- virgin mojito (ilmselt see ei kuulu just innovatiivsete eesti maitsete hulka, aga igatahes enne eestisse tulekut polnud ma seda proovinud)
- keefir
- porgandimahl
- eesti kohvikoor
- meloodia òuna-pirnijogurt
- funktsionaalne jogurt kookosemaitsega (mis see tàhendab, kui jogurt on funktsionaalne?)
- mannapuder pannkoogimoosiga
- kalevi valge shokolaad maasikate ja mingi muu jamaga, mis kokkuvòttes oli yks mòttetu projekt
- kondenspiima maitselised kypsised (mòttetud)
- lihapirukas (lehttaignas, ma veel tegelen pàrmitaignas lihapiruka otsingutega)
- aura ploomimahl

- maasika-tomati jogurt

- 'hagari' leivake

Kui tàhelepanelikel lugejatel tekib kysimusi minu kaalu suhtes, siis vòin teada anda, et kaalusin end enne Tallinnasse jòudmist ja nyyd peale nàdal aega eesti toiduga eksperimenteerimist. Tulemus on tàpselt sama. Laki mii.