Maybe happiness?

Nagu juba kommentaaris kirjutasin, on elumere lòbusad lained mind seekord Milaanosse kandnud.

Peab ytlema, et tòòaasta on kahtlaselt kenasti alanud.

Esiteks projekt on meeldivalt konkreetne, tarkvaraarenduse vallast. Mulle meeldivad tarkvaraarenduse projektid, sest ma tean tàpselt, mida peab tegema ja kuhu peab vàlja jòudma. Juhtimiskonsultatsioonidega on alati kahtlane lugu. Projekt vòib juba poole peal olla, aga ikka ei tea, kuidas lòpptulemus vàlja nàgema hakkab.
Klient on noobel telekomifirma, neil on peakorter tsiviliseeritud maailmas ja pooled kliendi esindajad on britid. Brittidega on hea tòòtada – asjad on làbimòeldud ja selged. Nàib, et erinevalt itaallastest kohtlevad britid konsultante yldisi inimòigusi meeles pidades, mis on pàris armas tegelikult.
Projektijuht on ka normaalne inimene, selline terve mòistusega ja loogiline. Koos tòòtatud nelja pàeva jooksul pole mingeid isiksuslikke hàlbeid tuvastanud. Julgeks lausa òelda, et pàris sympaatne inimene.
Mulle meeldib ka see, et projekt on inglise keeles ja et ma teen asja, milles ma enam-vàhem kompetentne olen. Olen viimase aasta jooksul tàhele pannud, et ei maksa alahinnata vòimalust teha sellist tòòd, mida tunned. Kusjuures veel sellises keeles, mida hàsti oskad.

Òhtuti sòòme restoranis nimega ‘Happiness’ ja lòunat kontori làhedal asuvas restoranis ‘Maybe’. Hoolimata veidratest nimedest on mulle nendes restoranides vàga esinduslikud kulinaarsed elamuse osaks saanud.
Nàiteks tàna lòunaks sòin imeliselt hòrke gnocchisid mereandide ja habraste tsukiiniribadega, serveerituna moodsal kaastaldrikul. Peale nakitsesin yhe maitsva tiramisù, millele pani punkti café ristretto.
Eilse tòòpàeva lòpetuseks maiustasin aga way-too-good seeneraviolidega tryhvlikastmes, millele jàrgnes hòrk soe shokolaaditort kelmika mascarponejuustu kastmega.

Kas tòòalane happyness? Maybe...

Varsti kirjutan teile, mis tàna òhtul syya antakse. Ma veel ei tea, mis see saab olema, aga kindlasti midagi head.