Tagasisidest ja streikidest

Tàna ma tahaksin kahest fenomenist kirjutada, mis alguses mulle siin Itaalias palju hingevalu ja mòtteainet pòhjustasid, aga mida pikapeale olen òppinud enam-vàhem mòistma ning isegi teatud mààral aktsepteerima.

Esiteks tahaksin vàljendada oma hàmmastust itaallaste tagasiside andmise stiili yle.

No algusest peale olen ma siin Itaalias tòòtades ennast pehmelt vàljendades luuserina tundnud. Peamiselt sellepàrast, et ma kohalikku keelt ei oska, pole pooltki nii kaval kui itaallased ja pealegi pole mu kàitumine nii hillitsetud ning naeratuste-kummarduste-komplimentide-jutuvada-kàeviibete suhkruvòòbaga kaetud, nagu siin yldiselt hea tava ette nàeb.
Tòò juures pole ma aasta jooksul kordagi kiita saanud, mis eelnevat arvesse vòttes on ilmselt ootuspàrane.

Noh, endalegi ootamatult mind edutati.
Olin segaduses, kahtlustasin konspiratsiooni. Mòtlesin elu yle pikalt jàrele ja yhe ylemuse kàest isegi kysisin arenguvestluse kàigus, et paluks selgitust, mis kriteeriumite pòhjal mind yldsegi siin edutati. Enda meelest polnud ma millegi erilisega nagu hakkama saanud. Vastuseks tuli mingi hàmar management talk. Tegin intelligentse jàrelduse – Itaalias tagasisidet ei anta.

Aga mis tàna juhtus?
Yhesònaga tegin mingi jàrjekordse presentatsiooni valmis. Tavapàrased rombid, noolekesed, logod ja tihedalt teksti tàis topitud.
No mulle isiklikult ei ei meeldi tihedalt nodi tàis slaidid, aga itaallastele meeldivad ja kuna Itaalias ainuke tòò, mille eest mulle makstakse, on see, et ma teeksin slaide, mis itaallastele meeldivad, siis ma topin nyyd kòik slaidid tihedalt nodi tàis. Minu parimate slaidide peal on teksti ja pilte sama tihedalt nagu ràimi konservis.

Yhessònaga saadan oma “ràimed-tomatis” vòtmes presentatsiooni àra ja teate, mis vastuseks tuli?

“OTTIMO” (tòlk. “SUUREPàRANE”)

Tàhendab,et... uau.


Teiseks tahaks ma kajastada vàga pònevat streiki, mis on kogu Itaalia ennenàgematusse kaosesse paisanud, aga millest Eesti ajakirjandus yldse ei kirjuta. Kuigi see on palju huvitavam streik, kui makaronihindade tòusu vastane streik, mille yle Eestis kòik ilkusid.

Nimelt esmaspàeval hakkasid transporditòòtajad streikima. Seekord tàpsemalt veoautojuhid.
Muidu nagu eriti ei màrganudki midagi, aga kolmapàevaks oli kogu maal bensiinijaamades bensiin otsa saanud. See oli pàris karm. Mul oli ka eile bensiin otsakorral. Tegin lòuna paiku kiire ringi, tòdemaks, et ongi kòik bensiinijaamad kinni. Pàris imelik tunne oli.

Òhtuks tabas Bella Italiat tavapàrane streigihysteeria.
Uudistes rààgiti juba sellest, et poodidest on otsa saamas toiduained ja apteekidest ravimid. Rààkimata muidugi bensiinipuudusest.
Kuulajad helistasid raadiosse, kurtsid, et kòik on pekkis. Yks àrev kuulaja helistas, et Milaanos olla bensiinijaam, kus saab paagi tàis vòtta. Imestasin, et kesse loll itaallane raadiosse helistab. Ma isiklikult oleks eelistanud vaid làhimate sòpradega seda infot jagada.
Kostus signaale, et yhistransport hakkab seiskuma. Poliitikud vòtsid sòna. Otsiti syydlast, nagu alati. Noored protestisid. Ma tàpselt pole jòudnud veebist pilte vaadata, aga nàib, et tavapàraselt pandi jàlle midagi pòlema. Olen tàhele pannud, et tihti, kui Itaalias midagi lahti on, leidub hakkajaid noori, kes midagi pòlema panevad.
Hàmmastaval kombel nàib, et valdav osa elanikkonnast ei teagi tàpselt, miks rekkajuhid streigivad. Seda arvan ma sellepàrast, et need inimesed, kelle kàest ma olen kysinud, ei tea ja ka raadios tehti kysitlus, mille tulemusena selgus, et keegi ei tea.

Yhesònaga, eile òhtuks jòudis hysteeria haripunkti ja tàpselt siis kui pinge oli haripunkti jòudnud ja riik yhe jalaga eriolukorra ààrel, saabus lahendus - rekkajuhid nàitasid yles mòistvat suhtumist ning andsid teada, et streik lòpetatakse.
Tàna hommikul olid bensiinijaamad yldiselt veel kinni, aga yhte tsisterniga autot juba nàgin liikvel. Lubatakse, et reede hommikuks peaks bensiinijòed jàlle tavapàrases rytmis voolama.
Mul on 50 kilomeetri jagu jàrel, nii et tàna òhtul loodan ehk Pyha Gennaro abiga mingi lahke bensiinijaama leida.

Itaalias elatud aasta jooksul olen tàhele pannud, et steikidega on nagu aastaaegadega selles mòttes, et neil on oma kindel rytm ja seaduspàrasused.

1) Tavaliselt on nii, et streik kuulutatakse vàlja umbes paaripàevase etteteatamisega.
2) Keegi ei tea òieti, mis on streigi pòhjus. Ma arvan, et see tuleneb sellest, et ykskòik millise streigi pòhjusi tuleb otsida Itaaliat aastasadu vaevanud klassivòitluse tumedatest allhoovustest. Pealegi sotsiaalteadlased, poliitikud ja veel mòned itaallased neid pòhjusi niikuinii juba teavad, mistòttu ykski ajakirjanik ei vaevu neid enam eriti lahti kirjutama.
3) Paar pàeva enne streiki etendub pingeline nàitemàng „tuleb/ei tule/àkki siiski tuleb tuleb/on lootust et ei tule“.
4) Tihti juhtub, et ei tule. (aga et huvitavam oleks, siis see selgub sòna otseses mòttes viimasel minutil)
5) Tavaliselt kui tuleb, siis umbes poole streigi peal selgub, et paras jama on kokku keeratud (vt ylalpool toodud nàide).

5.1) Muide tihti tuleb ette reetureid, kes ei streigi. Tànu neile leiab ikka kuskilt kapi tagant sòbraliku bensiinijaama, bussijuhi vòi meditsiinitòòtaja, kes vajadusel abikàe ulatab. Sellega seoses itaallased eriti streikide pàrast ei muretse, kuna loodavad oma tòhusale suhetevòrgustikule.


6) Streik lòpetatakse ennetàhtaegselt.

7) Tavaliselt streigi tulemusena midagi ei muutu.

Ei saa siiski màrkimata jàtta, et veoautojuhid on seekord kàitunud kui vastutustundetud jobud. Nii kui streik alanud, jàtnud nad mingid veokid vedelema, kus olid sees tapamajja viidavad loomad, kes yldises pohhuismimeeleolus kolm pàeva rekkates kinni olid - kitsastes tingimustes, sòòmata ja joomata. Fakken loomapiinajatest rekkajuhid.