Itaalia kiirabikombestik

Oh hàmmastav!
Leidsin yles selle kirjatyki, mille ma kunagi ammu, kui oli vaja tòòtegemist teeselda, kiirelt kokku kirjutasin.
Alljàrgnevalt jagaksingi seda teiega.

Olles avarii fikseerimisega ònnelikult yhele poole saanud, vaatan kella – natuke yheksa làbi – ja mòtlen , et làheks tòòle. Roku aga teatab telefoni teel vàga tungivalt, et me peame koos haiglasse minema. Kaalutlen pisut. Tòò juures teeks ma taaskord mingit presentatsiooni, ootaks ylemust tundide kaupa ja oleks sunnitud tòòtegemist teesklema. Otsustan haigla kasuks (vàhemalt mingi vaheldus eksole).

Elus on ikka teatud pòhivààrtused, mida tuleb jàrgida.
Yks neist on see, et hommikusòòki tuleb korralikult syya. Sellega seoses meil haiglasse eriti kiiret polnud, vaid astusime kòigepealt kodutànava baari sisse ja menetlesime traditsioonilise cappuccino/cornetto. Kuna ma olin kannatanud ja stressis, lubasin endale seekord eriti priske shokolaadiga cornetto. Hakkas parem.

Teel haiglasse Roku òpetas, et hoidku ma kaelast kinni ja oiaku ilgelt, et kòik saaks aru, et olen haavatud.
Vaatasin Rokut pòlglikult ja teatasin kindlameelselt, et haiguste teesklemine on minu vààrtushinnangutega vastuolus.
Roku aga informeeris selle peale, et Itaalias on selline kord, et kui oled tamponato (see, kellele tagant sisse sòideti), siis tuleb haiglasse minna, ilgelt simuleerida ja saada 15 pàeva kodust ravi. Pàrast kindlustus maksab koduse ravi eest pappi – vàhemalt 1000 eurot - ja kes ei simuleeri, on loll lihtsalt, et maast leitud raha yles ei vòta. Otse loomulikult, et mitte lolli olukorda jààda, kaalun simuleerimise vòimalikkust. Vaimusilmas nàgin tulemusrikast kylaskàiku disainer-outletti, mis peaks kòiki mu kannatusi ja terviseprobleeme leevendama :)

Jòuame kohale, aga mu vanad vààrtushinnangud on visad – kuidagi ei tule simuleeerimine vàlja.
Kòigepealt tuli registreerida. Hàrra leti taga piilus mu jalalabasid (see on siin tavaline- inimesed kontrollivad, et ega ma platvormkingi ei kanna).

Istume jàrjekorras, vaatame inimesi.

Korraga nàeme vàljas pàevinàinud Fiati maandumas, kust sòòstab vàlja naine, kes tormab ukse asemel vastu aknaklaasi ja vajub sillutisele. Naine jààb lamama sellisesse poosi nagu ta piki akent alla vajudes jài, rooli tagant vàljaimbunud mees tòttab ootesaali, karjudes ‘Syda! Syda!.
Làheb sebimiseks, naine toimetatakse vasakule àra.

Vahepeal tuleb hoogsalt uusi patsiente – kòigile on tagant sisse sòidetud, hoiavad kaela kinni, oigavad ja on hàsti kanged, nagu Roku òpetas.
Roku tuletab meelde, et àrgu ma keeraku pead nii plastiliselt ja tehku nàgu, et mul on valus. No yritan, aga ausalt òeldes ei tule eriti vàlja. On palju veenvamaid kodanikke.

Mòòduvad tunnid. Lòunaaeg hakkab làhenema ja mul on uus globaalne probleem - kui tuleb lòuna, siis haigla pannakse kinni ja avatakse uuesti kell 5, nagu Itaalias kòigi muude endast lugupidavate teenindusasutustega ikka kombeks. Saadan Roku baari cornettode jàrele, ise valvan jàrjekorda.

Nyyd kòidab mu tàhelepanu huvitav kooslus –ratastoolis keskealine proua, jalg kipsis ja tema kaaskond – hallipàine signore (proua abikaasa) ja nende tytar, kes on vàga ilus naine, aga lubamatult koledat vàrvi riietega (midagi sinepikollase ja pruuni vahepeal).
Proua nutab, tytar ja abikaasa lohutavad teda. Saabub valges kitlis hàrra, keda ilmselt ongi oodatud. Proua selgitab làbi pisarate, et tal on ròntgenit vaja, aga keegi ei tee talle ròntgenit ja kas gentilissimo singnore teeks talle ròntgeni. Signore selgitab, et vaat see siin on kiirabi ja me ei saa siin niisama lihtsalt teha ròntgenit igayhele, kes yksest sisse astub. Proua puhkeb nutma (umbes nagu oleks ainukese poja sòjas kaotanud), tytar pakub taskuràtti ja abikaasa hoiab kàtt tal òlal. Selgub, et proual on mingi jalavigastus, ta ise kahtlustab luumurdu, aga arstid nii ei arva, nii et tema arvates oleks ikkagi uuesti vaja ròntgen teha. See stseen toimub taustal pàris tykk aega. Vahepeal kàib valges kitlis signore àra, proua nuuksub ja tytar tòreleb summutatud hààlel, et ‘mamma, non fare figura’. Màrjad taskuràtikud muudkui lendavad prygikasti. Proua tunnustuseks pean ytlema, et ta on vàga meelekindel ja keeldub kiirabist àra minemast. Usun, et kui vaja, korraldab ta nàljastreigi ja saadab Romano Prodile avaliku kirja, et oma tahtmist saada.

Saabub uus patsient – mees kes karjub valust.
Tòttamisi lykatakse ta kuhugi ukse taha, aga karjed jààvad meie seltsi edasi. See on pàris karm tegelikult, umbes nagu stseen filmist 'Pààstke reamees Ryan'.
Yks kitlis kodanik sahistab uksest vàlja, vastuseks registraatorileti taga oleva seltskonna kysivatele pilkudele teatab summutatud hààlel: ‘Khm... ta ei tunne end kòige paremini’ ning sahistab tagasi sellest uksest sisse, mille tagant karjed kostuvad.

Jàlle uus patsient – anorektiline vana mees. Kuuldub sosinaid, et on suremas. Kuidas nad sellest aru saavad? Mehel pole hambaid, suu on nagu mutiauk ja sealt kostab korinat. Kui tavaliselt on siin igal patsiendil suur kaaskond (ema, isa, òed-vennad, abikaasa), siis sellel signorel pole mitte kedagi. Anorektiline mees lohistatakse sama ukse taha, kust karjed kostavad.

Kàime hoogsalt Rokuga kordamòòda leti juures askeldamas ja meelde tuletamas, et ma olen jàrjekorras. Kordamòòda kàime sellepàrast, et Roku peab tagasi tòòle minema ja mina pean harjutama, kuidas kiirabis enda eest seista, sest vastasel juhul on risk, et nad unustavad mu àra ja avastavad alles kuskil pyhapàeva pealelòunal, et keegi tamponeeritud Katu on reede hommikust saati ootamas.
Just siis kui Roku lahkub, tuleb minu kord!

Kuna òige ukse taga karjutakse endiselt ‘Ooo jumal!’ ja muud asjakohast, siis juhatatakse mind alternatiivsete koridoride kaudu jàrgmisse jàrjekorda ehk ròntgenisse, nagu seinale kinnitatud sildi pealt nàen.

Seal on juba kymneid tamponeerituid ootamas. Ausalt òeldes mul kael enam ei valuta, aga pappi tahaks ikka teenida, nii alistun ja asun sappa. Mòningase vaatluse tulemusean selgub, et tegelikult pole asi hull. Patsiente on heal juhul ainult kolm-neli ja kòik ylejàànud rahvas on patsientide pereliikmed – vanemad, abikaasad, òed-vennad, tytred-pojad. Nagu aru saan, nàeb Itaalia kiirabikombestik ette, et kiirabisse minnakse kogu perega – umbes nagu kirikusse ja pulma.

Ròntgen kàis kiiresti.

Rubenslike vormidega daam valges kitlis.
‘Istuge, pea sedasi otse jah. Ega te rase ei ole?’
‘Rase?’
‘Oluline on MITTE olla rase!’
‘No ma siis ei ole.’ (enda meelest tegin nalja, aga proua nàos ei liigu ykski nàrv)
Proua lahkub nii kiiresti, et peaaegu tundub, nagu oleks nàinud miraazhi.
Klòps-klòps. Nàib, et pildid said valmis.

Jààn edasist ootama, istun yksi tyhjas toas, midagi ei juhtu.
Itaalias, nagu ma valusate elu òppetundide abil aru olen saanud, ei juhtu ilma pingutamata midagi, eriti kui institutsioonidega tegemist.
Nii kònnin ukse juurde, mille taha proua kadus.
Ukse avanud, leian terve arstide konsiiliumi, naljatamas ja seltskondlikult vestlemas.
Kysin, et vabandage, kas nyyd on kòik.
Kolm kysivat silmapaari ja korraga rubenslikule daamile nàib... midagi... meenuvat, ta kogub end kiiresti ja teatab justkui endjuuserile ‘Olge nii kena ja minge vòtke seal ukse taga nyyd jàlle istet’.
Toonist nàib nagu iga Itaalias viibiv inimene peaks teadma, et peale ròntgenipiltide tegemist tuleb jàrjekorda tagasi minna. Ilmselt neile koolis kodanikuòpetuse tunnis rààgitakse neist asjust.

No làhen vòtan istet, ukse taga on nàrviline rahvamass. Nàib, et toimub midagi protestiliikumise taolist.
Inimesed kaeblevad, et miks on Itaalias kòik pekkis ja korrumpeerunud ja miks peab kiirabis tundide kaupa ootama.
Yks mees, kes on oma kipsis jalaga pojale moraalset tuge pakkumas, teab rààkida, et ega arstid syydi pole – systeem on selline, mis ei vòimalda normaalselt tòòtada.
Kostab kuuldusi, nagu oleks ròntgeni printer katki. Teadjamees lisab, et nyyd arvestage kòik, et peate vàhemalt viis tundi ootama, kuni printer korda saab.
Ònneks mul on kaks naisteajakirja kotis (Roku oli nii nummi ja tòi koos cornettodega).
Kuna mul pole kunagi aega naisteajakirju lugeda ja nagu kuulda, seisab ees viis rahulikku tundi trendikamate mantlite, ostunòuannete ja seleebritite avameelsete intervjuude seltsis, ei muretse ma eriti. Alternatiiv oleks tòòl mingit presentatsiooni vorpida, aga sellega pole kiiret ja niikuinii tuleb enamus ajast tòòtegemist teeselda, nii et kiirabis hàngimise mòte ei tundu teab mis vastumeelne. Noh, ainult tool vòiks ehk pehmem olla.

Loen parajasti huviga, kuidas Brad ja Angelina itaalia keeles oma perekonnaelust pajatavad. Tunnen fotosid silmitsedes ebatervet huvi Angelina kehakaalu vastu ja mòtlen, et kas lugupeetud abikaasa tema praeguse kehakaalu tingimustes ta vastu ka mingi muud huvi tunneb, peale intellektuaalse sobivuse nàiteks... siis aga tuleb jàlle karm kiirabi-reaalsus.

Surev anorektiline mees on lohistatud yhte avatud ustega tuppa, kogu jàrjekord piilub tema suunas ja protsesteerib hààlekalt, et mis pagana haigla see on, et isegi surijad jàetakse siin jumala hoolde. Rààkimata muidugi ausatest kodanikest, kes kòik peavad siin tundide kaupa ootama. Surija sekundeerib morbiidse korinaga, mida ta hammasteta suust valla pààstab. Muidugi, senistele syndmustele hinnangut andes usaldaks minagi surijate kysimuses pigem jumalat kui Itaalia kiirabi.

Kuulan pònevusega arutelu, teadjamees piilub minu suunas ja teeb màrkusi et jaah Saksamaal on olukord ikka palju parem meditsiini vallas. Itaalias arvatakse tihti, et olen sakslane. Eeldan, et sellepàrast toodi vestlusesse Saksamaa dimensioon.

Korraga màrkan yhes hàmaramas nurgataguses apaatset rasedat naist, kes poollamaskil olekus lòòtsutab. Oletatav lapse isa jookseb yhe ukse juurest teise juurde, yritab abi leida ja on muidu asjakohaselt nàrviline.
Uksed on kinni vòi siis pole tubades kedagi. Kòik arstid on vist lòunal. Rahvamassi tàhelepanu kandub surevalt mehelt rasedale naisele. Kostab hààlekaid proteste. Hakkan tegema jàreldusi, et peaks varuma mingeid immuunsysteemi parandavaid medikamente, vist mingit tervistavat tiibeti joogat tegema ja taimeteesid jooma hakkama. Itaalias haigeks jààmine pole ka tervetele inimestele just kergete killast katsumus. Mòned kodanikuliikumise aktivistid teevad telefonikònesid, teatamaks, et nad ei jòua lòunale.

Kipsis jalaga proua on vahepeal suurte sammudega edasi liikunud (kas pole intrigeeriv sònakombinatsioon) - yks valgekittel veeretab prouat, kes sàrab ònnest nagu olympiavòtija, ròntgenikabinetti. Hàmmastav.

Hakkan juba vaatama, et see jàrjekord on pàris tore inspiratsiooniallikas blogi jaoks ja teen mòttes tàhelepanekuid huvitavamatest typaazhidest.
Siis aga kutsutakse mind hoopis yhte kabinetti.

Astun sisse.
Kael ausalt òeldes ei valuta yldse, aga oma olematut nàitlejameisterlikkust kokku vòttes teen kuidagi virila nào igaks juhuks.
Kabinetis on yks proua laua taga ja kaks kitlis meest toetuvad riiulite najale. Proua pajatab meestele, kuidas ta kohtas hiljuti transvestiiti.
Virila nào tegemisel pole mòtet. Minu poole keegi eriti ei vaata, proua rààgib meestega edasi, samal ajal midagi arvutisse trykkides. Mehed muhelevad.
Otsustan sekkuda.
Kysin, et vabandage, kui teile tyli ei tee, siis ma tuleks ehk teinekord tagasi, kui te vàhem hòivatud pole (see on Itaalia etiketi miinivàljadel ààrmiselt brutaalne vòte, vòin ma otsekohestele eestlastele teada anda).
Proua vaatab mulle esimest korda otsa ja pakub, et vahest ma ootaks ikka natuke.
Laseb printerist paberi vàlja. Ilmneb, et mu diagnoos: 5 pàeva voodiravi. Vilunult leitakse riiulist piltidega reklaammaterjal, proua teeb mingile kaelasidemele risti ja teatab, et hoidku ma seda viis pàeva ja pakaa!
‚Kòik, jah? Vòin minna?’
‚Jah, otse loomulikult, sinjoora.’ (jàlle selline toon, justkui poleks ma korralikult kodanikuòpetuse tunnis kàinud)

Lahkun, lehvitan mòttes kodanikuliikumisele, surevale mehele ja tamponeeritutele, kes ootesaalis kygelevad. Huvi pàrast vaatan kella - umbes neli pealelòunal.

Muide tagantjàrele vòin òelda, et kuue tunniga teenisin 175 eurot.