tegelikult..

..need eelmised kaks sissekannet olid puhtakujuline prokrastinatsioon.

Sest ma ei viitsi enam sellest lubatud kiirabi-huumorist kirjutada. Liiga palju aega on mòòda làinud ja elamus pole enam emotsionaalselt terav.

Samuti ei viitsi ma autoga tòòlt punkrisse sòita, sest òues on pime ja on ummikud ja sòit vòtab kaua aega ja mulle ei meeldi G.R.A. ja ma oleks niikuinii yksi kodus ja mul pole seal midagi teha ja niikuinii kell on liiga palju, et midagi yldse organiseerda ja ma tean, et kui ma jòuan hilja koju, on mul kòht tyhi aga midagi syya pole, sest mul pole aega olnud poes kàia ja kui raamatu vòtan, siis tuleb kohe uni ja siis ma àrkan òòsel kell kaks selle peale, et tuli pòleb ja hambad on pesemata ja siis ma pesen hambaid, mòeldes et raisk òòuni on rikutud ja et jàlle ma ei màleta, millest ma lugesin ja hommikul uuesti àrgates mòtlen, et jàrjekordne mòttetu tòòpàeva òhtu oli.