It’s not me. It’s Italian journalism.

Alguses, et yldse aru saada, mis Itaalias toimub, lugesin ma peamiselt The Economisti ja oudekki blogi ning Mòttetus Màgilinnas viibides vaatasin CNN-i. Eks olin veendunud, et ei saa Itaalia uudistest aru kuna ei mòista itaalia keelt. Esimestel kuudel oli mul alati mingi oma versioon pàevauudistest ja alles pàrast seda, kui uudis oli Roku tòlkefiltri làbinud, sain teada, milles tegelikult point on. Mòned teemad, eriti nàiteks valimised, Prodi koalitsioonivangerdused vòi pensionireform jàidki mulle arusaamatuks, kuni tarkusejumalanna Ateena viimaks halastas ning juhatas mu teele jurist Antonio vòi vàrskema The Economisti numbri (whichever came first).

Tàna ma ei saa enam òelda, et itaalia keelest aru ei saa. Pigem pean tunnistama, et tànu tormiliselt arenenud keeleoskusele olen mòistnud, et pelgalt itaalia keelest aru saamine ei aita mòista Itaalia ajakirjandusmaastikul toimuvat. Vàhe sellest - hiljuti leidsin enda suureks yllatuseks end ràndomilt rannas lebamas ja lugemas ilma sònaraamatuta itaalia keelde tòlgitud Paolo Coelho ‘Alkeemikut’.
Kònealusele seigale toetudes teatan karmilt – probleem pole mitte selles,et mina ei oska itaalia keelt, vaid hoopis itaalia ajakirjanikud ei oska normaalselt uudist kirjutada, millest lugeja aru saaks.

Aga milles kysimus?
No mina olen ikka teadnud, et uudist tuleb kirjutada nii, et kòigepealt on pealkiri, kus on nagu pòhiline point. Siis tuleb juhtkiri, mis vòtab uudise kenasti kokku. Peale juhtkirja tuleb uudis, mis on jaotatud konkreetseteks juppideks ja iga jupi ees on yhe lause vòi màrksònaga ilmekalt kirjeldatud, millest selles jupis juttu tuleb.

Mida aga òpetatakse Itaalia ajakirjandustudengitele uudise konstrueerimisest? Mul on see kysimus juba nii pòletavaks muutunud, et olen valmis raamatukokku minema ja Itaalias vàlja antud ajakirjandusòpiku laenutama, et vastus leida.

Tàna tahaksingi presenteerida teile konkreetset nàidet, mis minu arvates esindab suurepàraselt Itaalias epideemia mòòtmed vòtnud artiklikirjutamise metoodikat – palju paatoslikke sònu ja ei mingit pointi. Yhtlasi on ka ilmne, et ajakirjanik pole aru saanud, millest ta kirjutab.

Paar pàeva tagasi saatis projektijuht meile uudise sellest, et turule on tulnud uus àge telefon. Vaadakem, kuidas kirjasaatja Londonist uudise vormistab. Kahjuks ma ei saa siinkohal ise ajakirjanduslikke hàid tavasid jàrgida ja korralikult originaalile viidata, kuna allikas ja autor olid meilist vàlja jàetud. Eks tòlge on ka pisut konarlik, sest tegin halastamatult otsetòlget, andmaks vòimalikult tàpselt edasi uudise originaalkuju.

Pealkiri: Nokia: siin ongi telefon, mis hakkab tegema kòike.
/Paljulubav. Kas kàib ka poes ja triigib pesu?/

Juhtkiri: Maailma suurimaid, sektori juhtiv tootja asub vòitlusesse Apple’ga. Soome ettevòte toob turule ‘Ovi’, programm vòrgufunktsioonidest mis annab vòimaluse laadida mobiiltelefoni eri tyypi faile.
/Nomaitea. Miks ei saa kirjutada lihtsalt ja konkreetselt ‘Nokia’? Vahest on Nokiaga Itaalias sama lugu nagu vanadel eestlastel hundiga, et ei saa nime otse vàlja òelda, vaid tuleb kasutada vàljendeid nagu ‘il maggior produttore del mondo del settore’ ja ‘l’azienda Finlandese’? Yldsegi, mobiiltelefonidesse saab juba tàna laadida eri tyypi faile. Mille poolest Ovi àgedam on, tekib mul kui tàhelepanelikul lugejal kysimus.
Aga mingem edasi artikli juurde, sest juhtkirjast ei leia artikli mòtet./

Artikkel jàtkub.

Alguses oli puidu ja tselluloosi tòòtlemine. Siis tuli kumm. /ja-jah, kumm kyll, aga kus point on?/ Selle jàrel juba telefonijuhtmete tootmine ja kaheksakymnendatel personaalarvuti /vabandage mind, kui eksin, aga kas personaalarvutid ei tulnud turule mitte 70ndatel aastatel/. Kui yheksakymnendatel saab hinge ja keha mobiiltelefonide tootmine, valib Nokia òige tee. /oo nàib, et mopsikud on mingid jumalikud asjad, millel on hing ja keha/ Tàna, olles myynud 900 miljonit mobiiltelefoni, on ta sektori globaalne liider. Sellest vòikski piisata. Aga Soome ettevòttele on saabunud uue uuestisynni hetk /ahah, Soome ettevòttel on olnud ka mingid varasemad uuestisynnid. Ja yldsegi, kui siin juba kummi ja tselluloosi leiutamisest kirjutatakse, siis miks jààvad tàhelepanuta Soome ettevòtte varasemad uuestisynnid, mis on kindlasti vàga skandaalne materjal? Ja kui juba teeme tagasivaateid ajalukku, siis ausalt òeldes on ylekohtune mitte peatuda koopainimeste omavahelisel kommunikatsioonil/. ‘Regeneratsioon’, nagu seda defineerib juhtkond, baseerub tàiesti uuel missioonil: lisada riistvara valmistamisele keerukas teenuste ja sisu aparaat /keerukas teenuste ja sisu aparaat = tarkvara? Vahest nimetaks asju ikka òigete nimedega ja kirjutakski ‘tarkvara’? Vòi on tarkvaragi mingi tabu, mille nime ei tohi otse vàlja òelda/, mis vòimaldab ‘vabastada interneti’ ja teha see ligipààsetavaks alati ja igal pool. /vahi uudist! Kas pole Internet paljudes riikides juba aastaid olnud ligipààsetav suvalisel kellaajal ja igal pool/. Seda selleks, et mobiiltelefon ei oleks pelgalt kommunikatsiooniinstrument /Hmm.. mobiilides on tànapàeval saadaval ka PDA ja internetti yhendamise funktsionaalsus, mistòttu rààkida mobiilist kui pelgalt kommunikatsiooniinstrumendist on lausvale/, vaid tòeline ja reaalne vòti, /ahah, no selge – vòti, mitte kommunikatsiooniinstrument) avamaks kòik uksed reaalsesse ja virtuaalsesse maailma. /wow…./

Ja vaid ‘Ovi’, mis soome keeles tàhendabki ‘uks’, saab olema liides mille abil 1985ndal aastal Knut Erik Idestami poolt asutatud firma valmistub uueks vàljakutseks. /kas tohiks paluda ehk rohkem paatost?/

Yhesònaga see artikkel jàtkus samas vaimus.
Kapituleerusin ja viskusin kiirelt www.ft.com lehele. Heitsin otsingusse ‘Ovi’ ja sain kolme sekundiga teada jàrgmist: Nokia toob turule uue telefoni N81, mis on iPhone otsene konkurent. Ovi on platvorm, mis tuleb selle telefoniga kaasa ja mille abil saab kasutada muusika allalaadimise teenuseid ja muidki veebiaplikatsioone.

Mul tekkis praegu uus pòletav kysimus. Kavatsen vàlja nuhkida Itaalia ajakirjandupreemia laureaadid ja vaadata, milliste ajakirjanduslike vaimusynnitiste eest siinmaal preemiaid jagatakse.