Praegu tuli mul selline uitmòte, et pisut kahju, et neil Eestlastel, kes mul siin praegu kylas on ja parajasti Rooma vaatamisvààrsuste keskel ekslevad, pole mingit àgedat blogi, kust saaks hiljem lugeda, et mis nad TEGELIKULT oma puhkusreisist arvavad.
Alustagem sellest, et eelmisel nàdalavahetusel Rooma jòudes màrkasid Eestlased yllatusega sellist intrigeerivat vastuolu, et kuigi nemad olid Roomas, oli pagas kuskil mujal. Kusjuures me ei rààgi siin praegu mingist yksi vòi kahekesi reisivast kodanikust, vaid kuuest inimesest.
Esialgsest pagasi kaotusest yle saanud, hakkasid Eestlased òòpimeduses rendiautodega Francavilla suunas sòitma, olles eelnevalt kirjutanud alla mingile arusaamatule itaaliakeelsele dokumendile, kus tòlgitavaks osutus vaid ‘500 EUR’. Summa oli oluliselt suurem autorendi maksumusest, aga autorentija oli vist veenev vòi ma ei tea mis, aga igatahes nad kirjutasid sinna alla. Vist on tagatisraha, aga vòib-olla nad nòustusid maksma autorentijale iga kuu 500 eurot ja loovutama talle oma esmasyndinu.
Francavilla-sòit ei làinud libedalt, sest A24 kiirtee asemel sattusid Eestlased lennujaamast otse Rooma kesklinna. Esimest korda Itaalias viibida ning sattuda autoroolis Rooma kesklinna on minu arvates kòige ekstreemsem katsumus, mis yhele turistile vòib kaela sadada.
Vahepeal hakkas turismitaevas pàike pilve tagant vàlja tulema selles mòttes, et osa kohvreid saabus ikkagi pyhapàeva òhtul Pescara lennujaama. Kuna Rooma ja Pescara vahel lennuyhendus puudub, olla kohvrite reisihimuline kooslus reisinud Roomast Milaanosse, kust nad siis omakorda Pescarasse toimetati.
Kohvrite saabumise yle ròòmsad Eestlased sòitsid esmaspàeval edasi Viestesse, kus nad jàrgmisel pàeval leidsid end tulekahju-tragòòdia keskmes, mis rappis pòhjalikult Peschici, Gargano ja Vieste kandi randu ja maalilisi kylakesi. Ònneks Eestlased ei teadnud tulekahjude ulatusest, hukkunud/vigastatud inimestest ja organiseerimisvòimetutest esmaabitòòtajatest suurt midagi. Nàgid vaid horisondil tulelòòma ja kuulsid sireenide undamist. Seoses elektri puudumisega said nad hoopiski ròòmu tunda òhtusòògist kyynlavalgel.
Eestlaste puhkus Itaalias ongi paari pàeva pàrast làbi saamas ja tàna on jàllegi ònn nende òuel. Nimelt saime lennujaamast kàtte teise osa kadumalàinud pagasist. See nàide illustreerib suurepàraselt vanasòna ‘parem hilja kui mitte kunagi’, nàiteks K-le valmistas suurt ròòmu teadmine, et nyyd saab jàlle fotoaparaadi akusid laadida.
Ei, Milano kesklinn oleks hullem. Roomas sa vähemalt tead, et inimesed punase tulega seisma ei jää. Milanos on kord nii ja kord naa. Ja kõik tänavad on ühesuunalised. Ja ühest sektorist teise ei saa. Ja...
RispondiElimina