lunedì, luglio 02, 2007

òpetlik lugu hygieeni olulisusest

Ma vist olen nyyd ametlikult andnud oma panuse Rooma liiklusdzungli jàrjekordsesse avariise. Aga vist ei ole ka. Nimelt ma pògenesin syndmuskohalt nii kiiresti, et òieti nagu ei saanudki aru, mis jamaga ma hakkama sain. Igatahes paavsti liikluseeskirjad siin abiks ei olnud, eeldatavasti sellepàrast, et ma pole òige kristlane ega midagi ja teiseks, sest paavst pole sònagagi maininud seda, kui tàhtis on auto puhtust pidada.

Kusjuures kui kòik ausalt àra rààkida, siis sai kòik alguse juba paar nàdalat tagasi, kui aknapesuvedelik otsa sai. No umbes samal ajal oli mingi jàrjekordne bensiinijaamade streik ja ma ei viitsinud uut vedelikku otsima minna.
Vahepeal làks esiklaas ikka talumatult mustaks, sest Rooma puude pealt – mille alla ma tihti pargin - pudeneb ennenàgematutes kogustes òietolmu, okkaid ja muud taolist.
Esimene kord, kui enam làbi klaasi ei nàinud, piserdasin auto esiklaasile enda pudelist kallist joogivett, et pàris kàsikaudu ei peaks sòitma.
Varsti làks klaas jàlle jòle mustaks, aga tol pàeval màrkasin (làbi kyljeakna) ònneliku juhuse làbi yhel ristmikul aknapesumeest, viipasin ta làhemale ja spetsialist pesi nii entusiastlikult esiklaasi puhtaks, et kui syttis roheline tuli, tekkis mul tundmus, et vist selle rohelise tulega veel ei saa minema.
Tuleb tunnistada, et vahel harva, kui bensiini vòtan, siis bensiinijaamas ka mòni lahkem teenindaja tòmbab svammiga yle esiklaasi.
Yhesònaga, mu motivatsioon klaasipesuvedeliku ostmise kysimuses on pidevalt kahanenud, sest mu teele on pudenenud ohtralt ònnelikke juhuseid, mislàbi esiklaas iseenesest puhtaks saab.

Neljapàevaks oli esiklaas taaskord soliidselt tolmuseks tòmbunud. Paistis erakordselt ere òhtune pàike ning làbi tolmuse klaasi màrkasin erinevaid òietolmu ja tànavatolmu klaasile kleepumise vorme ning nende taustal autode ja majade kontuure, millest - vàhemalt mulle nii tundus - piisas koju jòudmiseks.
Yhesònaga, hakkan tòò juurest àra sòitma, jòle ummik peateel. Kygelen seal peatee ààres niikaua, kuni yks vasakult tulev sòiduk peatub ja mind làbi laseb. Loomulikult kasutan juhust, keeran reipalt rooli, samal ajal lahkele kaasliiklejale tànutàheks viibates ja ‘graazie’ hòigates, kui tàpselt samal hetkel – jòle tuututamine ja pidurikrigin paremal kàel. Pikemalt ringi vaatamata andsin ketsi nii mis jaksasin, keerasin kummide vilinal kiirelt òige raja peale ning kihutasin viuh! surmalòksust minema nii et tulejutt taga (ma arvan, et see on mingi kaasasyndinud refleks vist, millest ma varem teadlik polnud). Pààsesin kriimustuseta. Jòudsalt syndmuskohast eemaldudes màrkasin aga tagavaatepeeglist arvatavat tuututajat, kes minust jàigi ummikuskeerisesse seisma, ohutulede vilkudes. Tema taga pikk saba liiklejaid. No mul on kahtlus, et ega ta niisama seal ei pikutanud, vaid vist sòideti talle tagant sisse.

Mis teha, mòtlesin, kui vàrisevate kàtega rooli hoides ja jube tàpselt kòiki liikluseeskirju jàlgides kodu poole kulgesin.
Tagasi pòòrduda ja abi pakkuda poleks mòistlik, keevaline kannatanu kindlasti kutsuks mulle politsei ja maffia, nòuaks kahjutasu ja karjuks koleda hààlega. Pealegi olen madalpalgaline prole, nii et mul polegi pappi tegelikult, et kahjutasu maksta. Tagasipòòrdumine oli muidugi ka logistiliselt raskendatud, sest ummikus tànaval oleks ma syndmuskohale tagasi jòudnud umbes poole tunniga, kui sedagi.

Mul ongi nyyd selline eetilne dilemma, et seaduse ja kindlustuse silmis oleksin justkui syyst puhas, aga endal sydametunnistus nagu piinab, sest olin ju mina ònnetuses syydi. Kuidas lahendada see dilemma?
Ylikooli ajal me lahendasime vàitlusklubis màngleva kergusega nàiteks eutanaasia dilemmasid, aga vot taolist liiklusega seotud eetilist dilemmat annab ikka vàlja mòelda. Vàhe sellest, et raske vàlja mòelda, ma arvan, et seda on ka raske lahendada. Muidugi selline liiklusdilemma ei sobitu vist eriti parlamentaarse vàitluse formaati.

Karmavòla tagasimaksmine ei lasknud end kaua oodata. Juba jàrgmisel pàeval varastati Pescara raudteejaama parklas autolt tàiesti uskumatu vidin - kummiriba, mis esiklaasi raamib (umbes nagu aknaraam vòi nii).

Kindlasti kysite, et aga miks ma autot ei pese. Vot asi on selles, et Roku soovitas, et Roomas tuleb vòtta ette teatavaid abinòusid, et auto varastele atraktiivne vàlja ei nàeks.
Yks neist abinòudest on see, et auto peab olema ràpane, mitte làikiv ja kena. Paar korda on Roku Julietta-Ansipile lausa kvaliteedikontrolli teinud, kòndinud ymber auto, seda mòtlikult silmitsenud ja noogutanud:”noh... natuke veel ja siis kàib kyll”. Viimasel ajal on kvaliteedikontrollid otsa saanud, eeldatavasti seetòttu, et peale autopoe vàravast vàljumist on vaid harvad vihmahood Julietta-Ansipi isikliku hygieeni eest hoolitsenud.

Nessun commento:

Posta un commento