tut tut

Ykshommik hakkasin tòòle minema, vaatan - auto kinni pargitud.
“Oi krt mis teha?” mòtlen suures hàdas. Vaatan paremale, vasakule. Tànav inimtyhi, vaid làheduses asuva parfymeeriapoekese uksel seisab poodnik (kelle kàest ma hiljuti kyynelaki ostsin) ja teeb suitsu.

Làhenen mediteerivale poodnikule, kysin otsesònu.”Vabandage mind, aga kuidas itaallased kàituvad, kui nende auto on kinni pargitud?” ja viipan Julietta-Ansipi suunas.
Poodnik tòmbab rahulikult mahvi suitsu ja vastab stiilipuhtas rooma dialektis:”Piisab, kui tuututada.”
????
“Ja-jah, kui tuututate, siis auto omanik tuleb vàlja ja pargib auto ymber.”
“Ahah?”
Teadupàrast Eestis tohib liikluseeskirjade kohaselt tuututada ainult siis kui on mingi ohtlik olukord. Aga kui suvaliselt tuututada, saab trahvi. Roomas jàllegi kogu aeg tuututatakse, aga kuna mul on tuututamisega seoses umbes taolised refleksid, nagu elektrikarjusega yles kasvanud koeral, ei tuututa ma Itaalias mitte kunagi. Isegi kui mingi uljas mootorrattur kuskilt kòrvalteelt ette keerab, làbin ma liiklusohtliku olukorra mystilises vaikuses umbes nagu Lendav Hollandlane. Yhesònaga, ma polnud harjunud làrmi tegema ja lootsin, et ehk on ikka mingi konventsionaalsem lahendus saadaval.
“Aga kas Roomas on mingi selline firma, kuhu saab helistada, kui on vaja valesti pargitud auto àra viia?”
“Aaa… selliseid on kyll, aga nad ei tule niikuinii!”
“Ahsoo?" /mòttepaus/ "Aga ikkagi, mis see number on, kuhu helistada, kui on vaja valesti pargitud auto àra viia?”
“Aaa no vòib helistada, aga neil vòtab ikka vàhemalt paar tundi aega, et kohale tulla. Tuututamine aitab kyll!”, julgustas poodnik, kes olukorda juba làbi huumoriprisma vaatas.

Istusin skeptiliselt rooli taha, nàhes vaimusilmas end bussiga tòòle sòitmas.
Tegin pisikese ‘tut’.
Ooo, ei hakanudki pussnuge ega trahvikviitungeid sadama.
‘Tut-tuut’
‘TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT-TUUUUUUUUUUUUUUUUT’
Ja juba làheneski krapsakate hypetega hallipàine hàrra, kes, nagu selgus, oli probleem-auto omanik. Vahetasime viisakalt tervitusi, hàrra vabandas galantselt oma auto pàrast. Tegime veel sellise diili, et ma kinkisin oma parkimiskoha talle, soovisime teineteisele head pàeva jàtku ning lahkusime sòpradena.

Nomaeitea. See tuututamise systeem polegi kòige halvem tegelikult, vòi kuidas?