Eile tegime A ja M-ga vàikesed aperitiivid.
Roomas on suvisel ajal vàga laialt levinud komme òhtuti hàngida ja aktuaalset infot vahetada mònes ilusa vaatega vabaòhubaaris, pea kohal siramas tàhed ja edasi-tagasi sòeluvad lennukid ning nina ees sàtendamas hooaja trendikas kokteil.
Seekord me kàisime hàngimas kohas, mille nime ma ei tea, aga kus on itaalia yhendaja ja suure sòjamehe Garibaldi momument ning park Garibaldi jyngrite ja ustavate jàrgijate bystidega. Ma arvan, et kustniku jaoks oli nende bystide tegemine vòrdlemisi mehaaniline tegevus, sest praktiliselt kòigil on yhtmoodi sòjamehejakid seljas, kàed puuduvad ja rinnanibude piirkonnast allpool on kandiline post keha asemel.
Vàhemalt pimeduses paistis nii. Vòib-olla skulptorile ei makstud torso ja jàsemete tegemise eest? Vahest on pollutsioon jàsemed hàvitanud? No ma ei tea.
Kònealune park on veel kuulus selle poolest, et on tàis armunud paare, sest mingi mystilise làànemaailma paradigma kohaselt peavad armunud inimesed òhtul pimedas ronima mingi sellise haljastatud màe otsa, kust nàeb kogu ymbritsevat maailma. Nàiteks eile juhtus meil selline àpardus, et parkisime auto, hakkasime reipalt kòigist neljast uksest vàlja imbuma, kui korraga enam ei teadnud kuhu piinlikkusest silmi panna. Olime parkinud tàpselt yhe vàikeauto kòrvale, kus askeldasid kaks kirehoos kodanikku - vòtsid twisteri poose, endal riided ja soengud ràsitud kòik. Yllatus oli kahepoolne, noored tardusid ja vahtisid meid hàbelikult. Noh, vabandasime viisakalt ja sibasime kiirelt minema.
Tegelikult ma tahtsin siinkohal avaldada kohutavaid tòdesid, mida ma Fendi kohta varem ei teadnud, aga mis eile ilmsiks tulid tànu hàstiinformeeritud M-le, kes on tòòtanud aastaid kònealuses ettevòttes.
Nàiteks kui Karl L oli parajasti Fendi disainer, siis olla peakontoris sisustatud tema jaoks spetsiaalsed tòòruumid, koos vannitubade, lòògastusmistubade, lòunatamistubade ja muu loominguliseks tòòks hàdavajalikuga. Paari kuu tagant muudeti kòigi ruumide sisustust umbes et minimalistlikust antiikseks ja nii edasi, et suurmeistril oleks hea tòòtada ja inspiratsiooni leida. Samuti ootas Karli Roomas maja, mis oli alati kasutusvalmis kuni selleni vàlja, et vàrsked lilled vaasis ja puha.
Iseenesest pole moe raskekahuri sellises hellitamises midagi imelikku, kui vàlja arvata ehk asjaolu, et Karl ei kylastanud IIALGI ei oma Rooma tòòruume ega residentsi. Selle asemel tuli ta tàpselt yks kord aastas eralennukiga Toskaanasse, kus oli ametis meeskond alamakstud praktikante (sellised keskmiselt 19-aastased), kes on TEGELIKUD Fendi kollektsioonide autorid!!!
Vot siis kord aastas tuli Karl ja valis kahe usaldusaluse disaneriga praktikantide tehtud joonistest sobivad vàlja. Mòningate kottide puhul siiski teadis M rààkida, et neid disainisid mitte praktikandid, vaid kaks kogenumat Karli usaldusalust.
Kòige hirmsam tòde, mis ma eile teada sain, on aga see, et Fendi kottide marginaal on 900%. No ma ei arvanudki, et nad kahjumis siplevad, aga no 900% marginaal on puha ròòvimine ju.
/paus et ahmida òhku ja teatada 'ohmygosh!/
Yhesònaga mul on tunne, nagu lapsel, kellel on àsja teatavaks tehtud, et jòuluvana ja pàkapikke ei eksisteeri ja et ta on elanud kogu aeg valede vòrgus.
Pole vist vaja mainida, et finantskeenjus M on veendunud selles, et àgedade disanerite tooted pole ostmist vààrt.
M valgustas mind pòhjalikult ka Itaalia erafirmades valitseast ròòvellikust tòòkultuurist. Nyyd on selge, et minu tòòkoht on pòhimòtteliselt parim, mida siinmaal leida vòib, sest Itaalias juhtub igapàevaselt palju hullemat abuseerimist, kui minu elupikad tòòpàevad, luupainajalikud koosolekud ja orjapidajalik ylemus. Jagasin M-ga oma unistust ametiyhingufunktsionàri karjààrist ja ta kinnitas, et see oleks abiks koht, sest olla ainuke valdkond peale avaliku sektori, kus saab lisaks tòòtegemisele ka eraelu elada.
Paraku avaliku sektori tòòkohtade puudus olla see, et tuleb pàevi mòòda saata absoluutselt mitte midagi tehes ja pikapeale muutub see piinavaks. Seda teab M omast kàest, sest peale abiellumist otsustas ta minna riigisektorisse tòòle, et jòuaks koduperenaise kohustusi tàita. Riigisektori kasuks otsustas ta siis kui ta Fendi ylemus kàskinud, et muutku oma pulmapàev àra, sest on vaja tòòle tulla.
Yhesònaga ametiyingufunktsionàri tòò on selles mòttes hea kompromiss, et tòò konti ei murra, aga samas ei pea kontoris igavlema vaid saab pisut ringi sebida ja igasuguseid vahvaid prole-yritusi korraldada.
Mòistagi ma unistan nyyd way too overpriced Fendi koti asemel ametiyhingu funktsionàri karjààrist.
Kusjuures te ei taha teada mis nad seal Fendis eelmise hooaja myymata jàànud kaubaga teevad.
giovedì, giugno 28, 2007
mercoledì, giugno 27, 2007
karma ei hyya tulles
Ma arvan, et Paris Hiltonile ohtralt stressi pòhjustanud vangistus, mille yksikasjadega on teatavasti kurssi viidud kogu planeet Maa lugeda/telekat vahtida oskav elanikkond, on tegelikult karmavòlg.
Oli tal vaja oma Simple Life sarjas lihtsaid prolesid, nende nyri tòòd ja madalaid palku mònitada? Nyyd sai tunda, kuidas simple life tegelikult kàib. Paras!
Eks tegelikult ma olen lihtsalt kade, sest PH on ilus, rikas ja kuulus. Aga mina olen lihtsalt ilus.
Jàrele mòeldes ei saa màrkimata jàtta, et peale ebamaise ilu on meil PHga muidugi veel yks yhine omadus – meid mòlemat ei lasta àgedate seleebritite pidudele sisse.
Oli tal vaja oma Simple Life sarjas lihtsaid prolesid, nende nyri tòòd ja madalaid palku mònitada? Nyyd sai tunda, kuidas simple life tegelikult kàib. Paras!
Eks tegelikult ma olen lihtsalt kade, sest PH on ilus, rikas ja kuulus. Aga mina olen lihtsalt ilus.
Jàrele mòeldes ei saa màrkimata jàtta, et peale ebamaise ilu on meil PHga muidugi veel yks yhine omadus – meid mòlemat ei lasta àgedate seleebritite pidudele sisse.
martedì, giugno 26, 2007
martedì
Lugesin ykspàev lehest, et paavst olla Itaalia pilla-palla liikluskultuuri pàrast mures ning vàlja andnud juhtnòòrid, et kuidas endast lugupidav usklik peab liikluses kàituma.
Kogu lugupidamise juures paavsti ja tema elukaugete liikluseeskirjade suhtes pean siiski tòdema, et Itaalia liikluspolitsei on liikluskultuuri parandamisel oluliselt tòhusam kui paavst. Ma arvan, et see tuleneb pòhiliselt sellest, et politsei ei looda vaid jumala abistavale kàele vòi hea sòna mòjule, vaid rakendab rohkem sellist piits&pràànik taktikat. Mis seda tehnikat puutub, siis tànase seisuga prààniku-komponent puudub, aga loodame parimat.
Vot niisugusele intelligentsele jàreldusele liikluspolitsei tòhususest tulin seoses sellega, et paavsti jumalikust liikluseeskirjast ei tea tòò juures keegi midagi. Selle eest valitses eile Roomast vàljaspool elavate konsultantide seas màrgatav àrevus ja meelepaha, kuna liikluspolitsei on kàivitanud kiirteedel kiirusemòòtmise systeemi, mida juba hallidest aegadest testitakse ja millest keegi seni vàlja ei teinud. See systeem iseenesest midagi uut ei ole, sest yksikutel teelòikudel on seda juba ammu kasutatud. Uudne on làhenemise juures see, et nyyd on nàiteks terve Rooma-Naapoli ja Rooma-Pescara tràkk kiirusemòòtjaid tàis.
Esiteks on kogu kiirtee ulatuses yles pandud keskmist kiirust arvutavad kaamerad, nii et tuleb kogu aeg vaadata, et keskmine yle 130 ei làhe. Varem sai keskmise kiiruse probleemist lihtsalt yle, sest ummikus seismine vòi Autogrilli kohvipausile minek korrigeeris keskmist kiirust vajalikul mààral. Nyyd aga on ràndomilt installeeritud veel sellised kiirusemòòtjad, mis arvutavad kiiruse tàpselt kaamerast mòòdumise hetkel. No tòesti, mingi ennekuulmatult saksalik làhenemine siin kaootilise elustiili esimaal!
Yldiselt ma vist hakkan Itaaliaga àra harjuma.
Pole enam eriti, mille yle kaevelda, pigem leiab igas pàevas vàikese ròòmukillu. Nàiteks praegu on mu elus kuhjaga ròòmu, sest juba pikemat aega kestab kuumalaine, mille pakutav 30+n kraadi mulle vàga hàsti sobib.
Kogu lugupidamise juures paavsti ja tema elukaugete liikluseeskirjade suhtes pean siiski tòdema, et Itaalia liikluspolitsei on liikluskultuuri parandamisel oluliselt tòhusam kui paavst. Ma arvan, et see tuleneb pòhiliselt sellest, et politsei ei looda vaid jumala abistavale kàele vòi hea sòna mòjule, vaid rakendab rohkem sellist piits&pràànik taktikat. Mis seda tehnikat puutub, siis tànase seisuga prààniku-komponent puudub, aga loodame parimat.
Vot niisugusele intelligentsele jàreldusele liikluspolitsei tòhususest tulin seoses sellega, et paavsti jumalikust liikluseeskirjast ei tea tòò juures keegi midagi. Selle eest valitses eile Roomast vàljaspool elavate konsultantide seas màrgatav àrevus ja meelepaha, kuna liikluspolitsei on kàivitanud kiirteedel kiirusemòòtmise systeemi, mida juba hallidest aegadest testitakse ja millest keegi seni vàlja ei teinud. See systeem iseenesest midagi uut ei ole, sest yksikutel teelòikudel on seda juba ammu kasutatud. Uudne on làhenemise juures see, et nyyd on nàiteks terve Rooma-Naapoli ja Rooma-Pescara tràkk kiirusemòòtjaid tàis.
Esiteks on kogu kiirtee ulatuses yles pandud keskmist kiirust arvutavad kaamerad, nii et tuleb kogu aeg vaadata, et keskmine yle 130 ei làhe. Varem sai keskmise kiiruse probleemist lihtsalt yle, sest ummikus seismine vòi Autogrilli kohvipausile minek korrigeeris keskmist kiirust vajalikul mààral. Nyyd aga on ràndomilt installeeritud veel sellised kiirusemòòtjad, mis arvutavad kiiruse tàpselt kaamerast mòòdumise hetkel. No tòesti, mingi ennekuulmatult saksalik làhenemine siin kaootilise elustiili esimaal!
Yldiselt ma vist hakkan Itaaliaga àra harjuma.
Pole enam eriti, mille yle kaevelda, pigem leiab igas pàevas vàikese ròòmukillu. Nàiteks praegu on mu elus kuhjaga ròòmu, sest juba pikemat aega kestab kuumalaine, mille pakutav 30+n kraadi mulle vàga hàsti sobib.
giovedì, giugno 21, 2007
Kuidas vòtta
Eile òhtul yllatas mind yks SMS. Saadetud nooblist Rooma spordiklubist, mille usinaks liikmeks ma hiljuti astusin.
Teatati, et seoses veetorude parandamisega spordiklubi piirkonnas pole meil homme kuni kella neljani vett ning sellega seoses avatakse klubi kell neli.
Ooo… milline imetabane kooslus eeskujulikust klienditeenindusest ja tehnoloogilisest progressist sellel internetist hyljatud maal, lòin ma vaikselt nurru.
Tàna hommikul aga sain tehnoloogiamyndi teise kyljega piki pead, kui nii vòib òelda.
Nimelt sain kinnitust mind juba pikalt piinanud kahtlusele, et elektri- ja gaasiarveid saavat Itaalias ainult postkontoris maksta. Oh…òud…
Ma olen ikka Poste Italiane esindustest mòòda kòndides vòi neid kylastades imestanud, et postkontorites valitsevad yyratud jàrjekorrad, aga olen teinud intelligentse jàrelduse, et see on sellepàrast, et postkontorid on valdavalt ainult tòòpàeva hommikuti lahti. Nyyd lisandub jàrjekordade probleemile veel selline selgitav asjaolu, et terve Bella Italia 58-miljoniline populatsioon kàib iga kuu postkontoris oma neetud arveid maksmas.
Muide mul on veel infot, et Roku ema teeb postkontoris mingeid selliseid mystilisi tehinguid, et kàib iga kuu sealt oma palka kàtte saamas. Mu mòistus tòrgub seda teavet vastu vòtmast. Kas tòesti tànapàeval inimesed kàivad postkontoris palka kàtte saamas? Mismòttes? Et nagu sularahas vòi? Ei, ma tegelt ei usu seda.
Igatahes spordklubi olen ma targalt valinud, see on kindel.
Teatati, et seoses veetorude parandamisega spordiklubi piirkonnas pole meil homme kuni kella neljani vett ning sellega seoses avatakse klubi kell neli.
Ooo… milline imetabane kooslus eeskujulikust klienditeenindusest ja tehnoloogilisest progressist sellel internetist hyljatud maal, lòin ma vaikselt nurru.
Tàna hommikul aga sain tehnoloogiamyndi teise kyljega piki pead, kui nii vòib òelda.
Nimelt sain kinnitust mind juba pikalt piinanud kahtlusele, et elektri- ja gaasiarveid saavat Itaalias ainult postkontoris maksta. Oh…òud…
Ma olen ikka Poste Italiane esindustest mòòda kòndides vòi neid kylastades imestanud, et postkontorites valitsevad yyratud jàrjekorrad, aga olen teinud intelligentse jàrelduse, et see on sellepàrast, et postkontorid on valdavalt ainult tòòpàeva hommikuti lahti. Nyyd lisandub jàrjekordade probleemile veel selline selgitav asjaolu, et terve Bella Italia 58-miljoniline populatsioon kàib iga kuu postkontoris oma neetud arveid maksmas.
Muide mul on veel infot, et Roku ema teeb postkontoris mingeid selliseid mystilisi tehinguid, et kàib iga kuu sealt oma palka kàtte saamas. Mu mòistus tòrgub seda teavet vastu vòtmast. Kas tòesti tànapàeval inimesed kàivad postkontoris palka kàtte saamas? Mismòttes? Et nagu sularahas vòi? Ei, ma tegelt ei usu seda.
Igatahes spordklubi olen ma targalt valinud, see on kindel.
lunedì, giugno 18, 2007
Viigimarjade kasutusvòimalustest
Tàna hommikul kohvibaaris V teadis soovitada, et vàrsked viigimarjad olla eriti maitsvad, kui neid syya koos prosciuttoga.
Elumere lòbusaimad rannad
Itaalias on rannad hoopis teistsugused, kui Eestis.
Tyypilne Eesti rand on selline, et randa jòudes tuleb kòigepealt làbida autosid tàispargitud mànnisalu ja vòtta kurss selles suunas, kust kuuleb raadio sky plusi yyrgamas.
Mànnisalu làbitud, nàemegi inimesi, kes on liiva peale, kohati ka kòrkjatuttide vahele, yles seadnud ràtiklaagreid. Ilusad inimesed hoiduvad rohkem lagedate kohtade peale, paksud ja pàevitamata inimesed hoiduvad kòrkjatuttide vahele. Igas ràtiklaagris vòib tàhelepanelik vaatleja tàheldada industriaalsetes kogustes toiduaineid, joogikraami ja muid eluks vajalikke esemeid, et pàev rannas kuidagi yle elada. Ilusad ja sportlikud inimesed màngivad rannavollet. Aeg-ajalt tuiskab làbi lamajate rindejoone mòni laps vòi koer, mille peale lamajad nòrgalt torisevad. Kui kàega làbi liiva tòmmata, tuleb pàevavalgele mòni pàevinàinud suitsukoni vòi òllepudeli kork.
Tyypiline Itaalia rand on selline, et randa jòudnud, tuleb kòigepealt làbida baar, kust saab osta kohvi, pizzat ja muud eluks vajalikku. Olen tàhele pannud, et ainult paksud ja koledad vòtavad kodust toidu kaasa, ylejàànud ostavad baarist. Baar on nimelt ka enda nàitamise ja teiste vahtimise koht. Samuti saab baaris maksta lamamistooli eest, sest liiva peal lebamine pole ette nàhtud. Aeg-ajalt teatatakse baari valjuhààldist nàiteks, et ‘Giuliano tervitab Mariot ja palub tal baari tulla!”
Baar làbitud, jòuame pàikesesirmide imelisse maailma. Iga pàikesesirmi ymber on koondunud sylem lamamistoole, kus nàeme lebamas ja kàrarikkalt askeldamas vòi vestlemas igas vanusegrupis inimesi. Leidub ka pàevitajaid, kes suudavad tundide kaupa samas asendis lebada, aegajalt piserdavad end pàevitusòliga ning langevad uuesti koomasse. Neid vaadates meenub mulle melanoom.
Meres toimub aktiivne elutegevus.
Madalamas vees meisterdavad lapsjumalad liiva baasil erinevaid arhitektuurilisi vàikevorme. Suuremad lapsed on roninud sygavamasse vette, et ujuda vòi omavahel suudelda. Eilegi nàiteks làksin ujuma ega teadnud enam kuhu silmi panna – igas ilmakaares olid kirglikult suudlevad teismelised teineteise vastu liibunud.
Polegi vaja eriti kaugele ujuda, kui juba nàemegi vilkaid kalaparvi vees ringi ekslemas vòi tàispuhutaval madratsil lebavat elunautlejat aeglaselt avamere suunas kulgemas. Suurte lainete kaitseks pandud kivivallidki ei jàà inimtegevusest puutumata. Vàiksemad poisid turnivad mòòda kive ja osavamad ujujad teevad sihikindlalt ymber kivivallide sportlikke ringe. Mere-elul hoiab hoolikalt silma peal grupp pàevitunud vetelpààstjaid, kes rannatoolil tsillivad ning raadiosaatjate vahendusel eemalviibivate vetelpààsjatega tsàtivad.
Eile rannas panin tàhele yht huvitavat rannamàngu. Nimelt poisid vòtsid tydrukud kukile ja siis kappasid vees ringi. Poiste kukil istuvad tytarlapsed korraldasid aga omavahel kàsikàhmlusi ja yldse vàga lòbus nàis see màng olevat. Tihti tuli ette, et ratsu koperdas ja amatsoon langes kiljudes vette, tòmmates kaasa teisigi amatsoone. Roku ytles, et see olla vàga populaarne rannamàng, mida temagi oma noorusaastatel oli mànginud. Mòistagi oli see màng ette nàhtud ainult ilusatele ja pàevitunud teismelistele. Paksud, koledad, hambaklambritega, prillidega ja pàevitamata teismelised hoiduvad Itaalias pàikesesirmi ja ema ligidale.
Aga vàljugem merelainte soolasest embusest ning naaskem kuumale rannaliivale.
Aadria meres on vesi mònusalt soe ja làbipaistev, aga nii soolane, et peale ujumist tuleb kohe dushi alla minna, muidu elukvaliteet langeb. Nahk justkui tòmbub kokku, huuled kipitavad koledasti ja juuksed on muundunud soolapulkadeks.
Peale vàrkendavat ujumissessiooni ja veeprotseduuri lamamistoolile naastes on tore kuuma pàikese kàes liikmeid sirutada ning observeerida anorektilisi neegreid, kes yhe sirmi juurest teise juurde longivad ning jàreletehtud disainerikotte ja -vòòsid vòi siis odavaid ehteid myytavad. Kui mòne sirmi all kaubitsemiseks làheb, àrkavad kòigi làhedalasuvate lamamistoolide peal seni koomas olnud pàevitajad ning asuvad huviga kauplemist jàlgima. Kaubitsemine on tore nàitemàng, mis pakub ròòmu nii làbirààkijatele kui ka publikule. Itaallased on suurepàrased nàitlejad ja neegridki pole tavaliselt yldse suu peale kukkunud.
No vòtame kasvòi eile.
Yhe kahepere sirmi ymber oli kogunenud kolm kaubitsejat ja toimus kàrarikas làbirààkimine.
Massiivsete Kòhuvoltidega Pereema: Kuule sina! Sina jah, kust sa pàrit oled?
Vòltsitud Chanel Kottide Myytaja: Senegalist.
MKP: Aga kas teie maal matemaatika on?
FCKM: On kyll.
MKP: Aga kui teil seal matemaatika on, siis miks siin su sòber - vot tema jah - ytleb mulle ,et yks vòò maksab 7 eurot, aga kaks vòòd 20 eurot? Kas ta on loll vòi?
Kuldsete D&G vòòde myytaja: Mina pole loll, mina kaval. Mul ka raha vaja.
/tòhus naerupahvak ymberkaudsete pàikesevarjude alt/
Tyypilne Eesti rand on selline, et randa jòudes tuleb kòigepealt làbida autosid tàispargitud mànnisalu ja vòtta kurss selles suunas, kust kuuleb raadio sky plusi yyrgamas.
Mànnisalu làbitud, nàemegi inimesi, kes on liiva peale, kohati ka kòrkjatuttide vahele, yles seadnud ràtiklaagreid. Ilusad inimesed hoiduvad rohkem lagedate kohtade peale, paksud ja pàevitamata inimesed hoiduvad kòrkjatuttide vahele. Igas ràtiklaagris vòib tàhelepanelik vaatleja tàheldada industriaalsetes kogustes toiduaineid, joogikraami ja muid eluks vajalikke esemeid, et pàev rannas kuidagi yle elada. Ilusad ja sportlikud inimesed màngivad rannavollet. Aeg-ajalt tuiskab làbi lamajate rindejoone mòni laps vòi koer, mille peale lamajad nòrgalt torisevad. Kui kàega làbi liiva tòmmata, tuleb pàevavalgele mòni pàevinàinud suitsukoni vòi òllepudeli kork.
Tyypiline Itaalia rand on selline, et randa jòudnud, tuleb kòigepealt làbida baar, kust saab osta kohvi, pizzat ja muud eluks vajalikku. Olen tàhele pannud, et ainult paksud ja koledad vòtavad kodust toidu kaasa, ylejàànud ostavad baarist. Baar on nimelt ka enda nàitamise ja teiste vahtimise koht. Samuti saab baaris maksta lamamistooli eest, sest liiva peal lebamine pole ette nàhtud. Aeg-ajalt teatatakse baari valjuhààldist nàiteks, et ‘Giuliano tervitab Mariot ja palub tal baari tulla!”
Baar làbitud, jòuame pàikesesirmide imelisse maailma. Iga pàikesesirmi ymber on koondunud sylem lamamistoole, kus nàeme lebamas ja kàrarikkalt askeldamas vòi vestlemas igas vanusegrupis inimesi. Leidub ka pàevitajaid, kes suudavad tundide kaupa samas asendis lebada, aegajalt piserdavad end pàevitusòliga ning langevad uuesti koomasse. Neid vaadates meenub mulle melanoom.
Meres toimub aktiivne elutegevus.
Madalamas vees meisterdavad lapsjumalad liiva baasil erinevaid arhitektuurilisi vàikevorme. Suuremad lapsed on roninud sygavamasse vette, et ujuda vòi omavahel suudelda. Eilegi nàiteks làksin ujuma ega teadnud enam kuhu silmi panna – igas ilmakaares olid kirglikult suudlevad teismelised teineteise vastu liibunud.
Polegi vaja eriti kaugele ujuda, kui juba nàemegi vilkaid kalaparvi vees ringi ekslemas vòi tàispuhutaval madratsil lebavat elunautlejat aeglaselt avamere suunas kulgemas. Suurte lainete kaitseks pandud kivivallidki ei jàà inimtegevusest puutumata. Vàiksemad poisid turnivad mòòda kive ja osavamad ujujad teevad sihikindlalt ymber kivivallide sportlikke ringe. Mere-elul hoiab hoolikalt silma peal grupp pàevitunud vetelpààstjaid, kes rannatoolil tsillivad ning raadiosaatjate vahendusel eemalviibivate vetelpààsjatega tsàtivad.
Eile rannas panin tàhele yht huvitavat rannamàngu. Nimelt poisid vòtsid tydrukud kukile ja siis kappasid vees ringi. Poiste kukil istuvad tytarlapsed korraldasid aga omavahel kàsikàhmlusi ja yldse vàga lòbus nàis see màng olevat. Tihti tuli ette, et ratsu koperdas ja amatsoon langes kiljudes vette, tòmmates kaasa teisigi amatsoone. Roku ytles, et see olla vàga populaarne rannamàng, mida temagi oma noorusaastatel oli mànginud. Mòistagi oli see màng ette nàhtud ainult ilusatele ja pàevitunud teismelistele. Paksud, koledad, hambaklambritega, prillidega ja pàevitamata teismelised hoiduvad Itaalias pàikesesirmi ja ema ligidale.
Aga vàljugem merelainte soolasest embusest ning naaskem kuumale rannaliivale.
Aadria meres on vesi mònusalt soe ja làbipaistev, aga nii soolane, et peale ujumist tuleb kohe dushi alla minna, muidu elukvaliteet langeb. Nahk justkui tòmbub kokku, huuled kipitavad koledasti ja juuksed on muundunud soolapulkadeks.
Peale vàrkendavat ujumissessiooni ja veeprotseduuri lamamistoolile naastes on tore kuuma pàikese kàes liikmeid sirutada ning observeerida anorektilisi neegreid, kes yhe sirmi juurest teise juurde longivad ning jàreletehtud disainerikotte ja -vòòsid vòi siis odavaid ehteid myytavad. Kui mòne sirmi all kaubitsemiseks làheb, àrkavad kòigi làhedalasuvate lamamistoolide peal seni koomas olnud pàevitajad ning asuvad huviga kauplemist jàlgima. Kaubitsemine on tore nàitemàng, mis pakub ròòmu nii làbirààkijatele kui ka publikule. Itaallased on suurepàrased nàitlejad ja neegridki pole tavaliselt yldse suu peale kukkunud.
No vòtame kasvòi eile.
Yhe kahepere sirmi ymber oli kogunenud kolm kaubitsejat ja toimus kàrarikas làbirààkimine.
Massiivsete Kòhuvoltidega Pereema: Kuule sina! Sina jah, kust sa pàrit oled?
Vòltsitud Chanel Kottide Myytaja: Senegalist.
MKP: Aga kas teie maal matemaatika on?
FCKM: On kyll.
MKP: Aga kui teil seal matemaatika on, siis miks siin su sòber - vot tema jah - ytleb mulle ,et yks vòò maksab 7 eurot, aga kaks vòòd 20 eurot? Kas ta on loll vòi?
Kuldsete D&G vòòde myytaja: Mina pole loll, mina kaval. Mul ka raha vaja.
/tòhus naerupahvak ymberkaudsete pàikesevarjude alt/
venerdì, giugno 15, 2007
Paneme ròhku viigimarjadele
Kàisime eile piazza Navona làhedal hàngimas.
Roomas ei mòòdu kunagi yks òige passegiata (jalutuskàik) ilma, et gelateriast (jààtlast) làbi astuks.
Nii astusimegi gelateriast làbi ja viigimarjahooaja puhul vòtsin viigimarjajààtist. Tàiesti pàdev vàrske viigimarja maitse oli.
See oli ka ainuke koht, kus ma Roomas vàrskest viigimarjasaagist aimu olen saanud. Supermarketites neid kyll pole*.
Enne gelateriat kylastasime restorani mis eesti keeles kannaks vist nime ‘Kuke trahter’ (osteria di gallo).
Tahtsin minna yhte vàidetavalt vàga heasse kalarestorani Ripa tànaval, aga me ei leidnud parkimiskohta enne kui olime juba piazza Navona kylje all.
Jah, elus tuleb ikka paindlik olla, mòtlesin, kui Kuke Trahteris kesk anglosaksi turiste òrrele maandusime.
*supermarketites ei ole = no ma kàisin yksòhtu kymme enne yheksat Panoramas ja seal ei paistnud nàrtsinud petersellihunnikute ja plekiliste virsikute vahel vàrskeid viigimarju olevat.
Roomas ei mòòdu kunagi yks òige passegiata (jalutuskàik) ilma, et gelateriast (jààtlast) làbi astuks.
Nii astusimegi gelateriast làbi ja viigimarjahooaja puhul vòtsin viigimarjajààtist. Tàiesti pàdev vàrske viigimarja maitse oli.
See oli ka ainuke koht, kus ma Roomas vàrskest viigimarjasaagist aimu olen saanud. Supermarketites neid kyll pole*.
Enne gelateriat kylastasime restorani mis eesti keeles kannaks vist nime ‘Kuke trahter’ (osteria di gallo).
Tahtsin minna yhte vàidetavalt vàga heasse kalarestorani Ripa tànaval, aga me ei leidnud parkimiskohta enne kui olime juba piazza Navona kylje all.
Jah, elus tuleb ikka paindlik olla, mòtlesin, kui Kuke Trahteris kesk anglosaksi turiste òrrele maandusime.
*supermarketites ei ole = no ma kàisin yksòhtu kymme enne yheksat Panoramas ja seal ei paistnud nàrtsinud petersellihunnikute ja plekiliste virsikute vahel vàrskeid viigimarju olevat.
giovedì, giugno 14, 2007
tut tut
Ykshommik hakkasin tòòle minema, vaatan - auto kinni pargitud.
“Oi krt mis teha?” mòtlen suures hàdas. Vaatan paremale, vasakule. Tànav inimtyhi, vaid làheduses asuva parfymeeriapoekese uksel seisab poodnik (kelle kàest ma hiljuti kyynelaki ostsin) ja teeb suitsu.
Làhenen mediteerivale poodnikule, kysin otsesònu.”Vabandage mind, aga kuidas itaallased kàituvad, kui nende auto on kinni pargitud?” ja viipan Julietta-Ansipi suunas.
Poodnik tòmbab rahulikult mahvi suitsu ja vastab stiilipuhtas rooma dialektis:”Piisab, kui tuututada.”
????
“Ja-jah, kui tuututate, siis auto omanik tuleb vàlja ja pargib auto ymber.”
“Ahah?”
Teadupàrast Eestis tohib liikluseeskirjade kohaselt tuututada ainult siis kui on mingi ohtlik olukord. Aga kui suvaliselt tuututada, saab trahvi. Roomas jàllegi kogu aeg tuututatakse, aga kuna mul on tuututamisega seoses umbes taolised refleksid, nagu elektrikarjusega yles kasvanud koeral, ei tuututa ma Itaalias mitte kunagi. Isegi kui mingi uljas mootorrattur kuskilt kòrvalteelt ette keerab, làbin ma liiklusohtliku olukorra mystilises vaikuses umbes nagu Lendav Hollandlane. Yhesònaga, ma polnud harjunud làrmi tegema ja lootsin, et ehk on ikka mingi konventsionaalsem lahendus saadaval.
“Aga kas Roomas on mingi selline firma, kuhu saab helistada, kui on vaja valesti pargitud auto àra viia?”
“Aaa… selliseid on kyll, aga nad ei tule niikuinii!”
“Ahsoo?" /mòttepaus/ "Aga ikkagi, mis see number on, kuhu helistada, kui on vaja valesti pargitud auto àra viia?”
“Aaa no vòib helistada, aga neil vòtab ikka vàhemalt paar tundi aega, et kohale tulla. Tuututamine aitab kyll!”, julgustas poodnik, kes olukorda juba làbi huumoriprisma vaatas.
Istusin skeptiliselt rooli taha, nàhes vaimusilmas end bussiga tòòle sòitmas.
Tegin pisikese ‘tut’.
Ooo, ei hakanudki pussnuge ega trahvikviitungeid sadama.
‘Tut-tuut’
‘TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT-TUUUUUUUUUUUUUUUUT’
Ja juba làheneski krapsakate hypetega hallipàine hàrra, kes, nagu selgus, oli probleem-auto omanik. Vahetasime viisakalt tervitusi, hàrra vabandas galantselt oma auto pàrast. Tegime veel sellise diili, et ma kinkisin oma parkimiskoha talle, soovisime teineteisele head pàeva jàtku ning lahkusime sòpradena.
Nomaeitea. See tuututamise systeem polegi kòige halvem tegelikult, vòi kuidas?
“Oi krt mis teha?” mòtlen suures hàdas. Vaatan paremale, vasakule. Tànav inimtyhi, vaid làheduses asuva parfymeeriapoekese uksel seisab poodnik (kelle kàest ma hiljuti kyynelaki ostsin) ja teeb suitsu.
Làhenen mediteerivale poodnikule, kysin otsesònu.”Vabandage mind, aga kuidas itaallased kàituvad, kui nende auto on kinni pargitud?” ja viipan Julietta-Ansipi suunas.
Poodnik tòmbab rahulikult mahvi suitsu ja vastab stiilipuhtas rooma dialektis:”Piisab, kui tuututada.”
????
“Ja-jah, kui tuututate, siis auto omanik tuleb vàlja ja pargib auto ymber.”
“Ahah?”
Teadupàrast Eestis tohib liikluseeskirjade kohaselt tuututada ainult siis kui on mingi ohtlik olukord. Aga kui suvaliselt tuututada, saab trahvi. Roomas jàllegi kogu aeg tuututatakse, aga kuna mul on tuututamisega seoses umbes taolised refleksid, nagu elektrikarjusega yles kasvanud koeral, ei tuututa ma Itaalias mitte kunagi. Isegi kui mingi uljas mootorrattur kuskilt kòrvalteelt ette keerab, làbin ma liiklusohtliku olukorra mystilises vaikuses umbes nagu Lendav Hollandlane. Yhesònaga, ma polnud harjunud làrmi tegema ja lootsin, et ehk on ikka mingi konventsionaalsem lahendus saadaval.
“Aga kas Roomas on mingi selline firma, kuhu saab helistada, kui on vaja valesti pargitud auto àra viia?”
“Aaa… selliseid on kyll, aga nad ei tule niikuinii!”
“Ahsoo?" /mòttepaus/ "Aga ikkagi, mis see number on, kuhu helistada, kui on vaja valesti pargitud auto àra viia?”
“Aaa no vòib helistada, aga neil vòtab ikka vàhemalt paar tundi aega, et kohale tulla. Tuututamine aitab kyll!”, julgustas poodnik, kes olukorda juba làbi huumoriprisma vaatas.
Istusin skeptiliselt rooli taha, nàhes vaimusilmas end bussiga tòòle sòitmas.
Tegin pisikese ‘tut’.
Ooo, ei hakanudki pussnuge ega trahvikviitungeid sadama.
‘Tut-tuut’
‘TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT-TUUUUUUUUUUUUUUUUT’
Ja juba làheneski krapsakate hypetega hallipàine hàrra, kes, nagu selgus, oli probleem-auto omanik. Vahetasime viisakalt tervitusi, hàrra vabandas galantselt oma auto pàrast. Tegime veel sellise diili, et ma kinkisin oma parkimiskoha talle, soovisime teineteisele head pàeva jàtku ning lahkusime sòpradena.
Nomaeitea. See tuututamise systeem polegi kòige halvem tegelikult, vòi kuidas?
mercoledì, giugno 13, 2007
Pùhapàev
Talvel olid Itaalia pyhapàevad minu jaoks juskui karistus, sest kòik eluks vajalikud asutused on siin pùhapàeviti kinni. Ei saa planeerida mingit poeskàiku, kosmeetiku/juuksuri kylastust, trenni vòi muud taolist. Kui tuleb pyhapàeval nàiteks virsiku-isu vòi saab piim otsa, siis peab esmaspàevani ootama, kuni poed avatakse.
Seoses nende pyhapàevadega ning asjaoluga, et tòòl kàiv inimene, nagu ma olen mòistnud, Itaalias tavaliselt esmaspàevast reedeni poodi ei jòua, on laupàev jube stress.
Nimelt laupàeviti on kòikvòimalikud kaubandus- ja teenindusasutused avatud hommikust lòunani. Mòned avatakse umbes kella nelja-viie paiku uuesti, et kell seitse-kaheksa taaskord uksed sulgeda. Sellega seoses me Rokuga àrkame laupàeviti hàsti vara ja tormame kuni lòunani mòòda linna ringi, nimekiri kàes ja ostame vajalikke esemeid – alates arvuti màlupulgast kuni vannitoaplaatideni. Mòni laupàev on mul vòi Rokul vaja juuksurisse minna. Kui siis juuksur tund aega hiljaks jààb (mis on tavapàrane), on kòik plaan pekkis. Tuleb jàrgmise laupàevani oodata, et nàiteks hambaarsti visiit sooritada vòi osta puudujààv vannitoaplaat, veiniteatmik vòi sokipaar. Viimasel ajal oleme aga laupàevased asjaajamised nii optimaalseks tuuninud, et tàpselt kòik vajalik saab tehtud tàpselt kella yheks.
Vahepeal olen targemaks saanud ja nuuskinud vàlja, et mòned supermarketid on pyhapàeviti mòned tunnid avatud. Nàiteks Abruzzos piisab, kui autoga 45 minutit sòita mingisse pàrapòrgusse ja oledki imepàrases ostuparadiisis.
Noh, sellega ma tahtsin òelda, et kòik pole siiski kadunud. Juhul kui virsiku-isu peaks tulema, on hea teada, et hàda korral piisab umbes poolteist tundi kiirteel sahistada ja tund aega kassasabas seista oma neetud virsikutega. Turistidele teadmiseks, et taoliste supermarketitega on tihti selline trikk, et kui pyhapàeval on pood lahti, siis nàiteks esmaspàeval on kinni.
Aga tulgem elutànava pàikeselisele poolele.
Juba mitu nàdalat paistab pyhapàeviti Itaalias pàike, Kylas valmivad puude otsas erinevad eksootilised viljad ja merevesi on tàiesti ujumiskòlbliku temperatuuriga.
Vòtame nàiteks eelmise pyhapàeva.
Juba hommikul nàitas kraadiklaas ligi 30 kraadi sooja.
Sòitsime mootorrattaga randa. Mònus oli vuhiseda piki kylavaheteid, mis kunstipàraselt looklesid kesk viinamarjaistandusi, màgesid ja merevaateid. Kùlm tuul ei kimbutanud ega midagi.
Ujusime, vedelesime rannatoolil, vahepeal kàisime nòbu Philippo baaris kohvi joomas ja inimesi vahtimas. Ujusime. Vedelesime.
Òhtul hakkas jahedamaks minema. Pakkisime ràtikud kokku, sòitsime viigipuu juurde (aitàh kommentaatoritele, kes aitasid puu identiteedi tuvastada!). Kanàe, esimesed viigimarjad olidki valmis saanud! Mina kohtusin elusa viigimarjaga esimest korda, mistòttu pildistasin hoolega erinevaid isendeid. Minu suureks imestuseks oli vàrske viigimari hoopis teistsugune kui kuivatatud viigimari. See on selline suur roheline junn, mis tuleb àra koorida nagu banaan ja siis sisu àra syya. Maitselt on vàrske viigimari ypris lààge ja nàeb seest jòle imelik vàlja. Ma sòin neid umbes kaks kilo vist.
Viigimarjad olla jube kallis ja haruldane kraam, teadis Roku rààkida kuni mulle puu otsast kenamaid vilju valis. Nimelt viigimarjad pidavat eriti kiiresti roiskuma ja sellega seoses pole neid eriti vòimalik eksportida ega midagi.
Viigipuuga tutvudes jòudsin àratundmisele, miks Aadam ja Eeva justnimelt viigilehega end katsid. Nimelt viigipuu leht on nii suur, et kahest lehest saab minu hinnangul rahulikult moodsad rohelised bikiinid valmistada. Vòtad kolmanda lehe, saad kena mytsigi.
Seoses nende pyhapàevadega ning asjaoluga, et tòòl kàiv inimene, nagu ma olen mòistnud, Itaalias tavaliselt esmaspàevast reedeni poodi ei jòua, on laupàev jube stress.
Nimelt laupàeviti on kòikvòimalikud kaubandus- ja teenindusasutused avatud hommikust lòunani. Mòned avatakse umbes kella nelja-viie paiku uuesti, et kell seitse-kaheksa taaskord uksed sulgeda. Sellega seoses me Rokuga àrkame laupàeviti hàsti vara ja tormame kuni lòunani mòòda linna ringi, nimekiri kàes ja ostame vajalikke esemeid – alates arvuti màlupulgast kuni vannitoaplaatideni. Mòni laupàev on mul vòi Rokul vaja juuksurisse minna. Kui siis juuksur tund aega hiljaks jààb (mis on tavapàrane), on kòik plaan pekkis. Tuleb jàrgmise laupàevani oodata, et nàiteks hambaarsti visiit sooritada vòi osta puudujààv vannitoaplaat, veiniteatmik vòi sokipaar. Viimasel ajal oleme aga laupàevased asjaajamised nii optimaalseks tuuninud, et tàpselt kòik vajalik saab tehtud tàpselt kella yheks.
Vahepeal olen targemaks saanud ja nuuskinud vàlja, et mòned supermarketid on pyhapàeviti mòned tunnid avatud. Nàiteks Abruzzos piisab, kui autoga 45 minutit sòita mingisse pàrapòrgusse ja oledki imepàrases ostuparadiisis.
Noh, sellega ma tahtsin òelda, et kòik pole siiski kadunud. Juhul kui virsiku-isu peaks tulema, on hea teada, et hàda korral piisab umbes poolteist tundi kiirteel sahistada ja tund aega kassasabas seista oma neetud virsikutega. Turistidele teadmiseks, et taoliste supermarketitega on tihti selline trikk, et kui pyhapàeval on pood lahti, siis nàiteks esmaspàeval on kinni.
Aga tulgem elutànava pàikeselisele poolele.
Juba mitu nàdalat paistab pyhapàeviti Itaalias pàike, Kylas valmivad puude otsas erinevad eksootilised viljad ja merevesi on tàiesti ujumiskòlbliku temperatuuriga.
Vòtame nàiteks eelmise pyhapàeva.
Juba hommikul nàitas kraadiklaas ligi 30 kraadi sooja.
Sòitsime mootorrattaga randa. Mònus oli vuhiseda piki kylavaheteid, mis kunstipàraselt looklesid kesk viinamarjaistandusi, màgesid ja merevaateid. Kùlm tuul ei kimbutanud ega midagi.
Ujusime, vedelesime rannatoolil, vahepeal kàisime nòbu Philippo baaris kohvi joomas ja inimesi vahtimas. Ujusime. Vedelesime.
Òhtul hakkas jahedamaks minema. Pakkisime ràtikud kokku, sòitsime viigipuu juurde (aitàh kommentaatoritele, kes aitasid puu identiteedi tuvastada!). Kanàe, esimesed viigimarjad olidki valmis saanud! Mina kohtusin elusa viigimarjaga esimest korda, mistòttu pildistasin hoolega erinevaid isendeid. Minu suureks imestuseks oli vàrske viigimari hoopis teistsugune kui kuivatatud viigimari. See on selline suur roheline junn, mis tuleb àra koorida nagu banaan ja siis sisu àra syya. Maitselt on vàrske viigimari ypris lààge ja nàeb seest jòle imelik vàlja. Ma sòin neid umbes kaks kilo vist.
Viigimarjad olla jube kallis ja haruldane kraam, teadis Roku rààkida kuni mulle puu otsast kenamaid vilju valis. Nimelt viigimarjad pidavat eriti kiiresti roiskuma ja sellega seoses pole neid eriti vòimalik eksportida ega midagi.
Viigipuuga tutvudes jòudsin àratundmisele, miks Aadam ja Eeva justnimelt viigilehega end katsid. Nimelt viigipuu leht on nii suur, et kahest lehest saab minu hinnangul rahulikult moodsad rohelised bikiinid valmistada. Vòtad kolmanda lehe, saad kena mytsigi.
lunedì, giugno 11, 2007
Peteri printsiip, mis muu
Olen jòudnud tàiesti uudsele ebakompetentsuse tasemele – tòlgin itaaliakeelset majandustarkvara arendamist puudutavat tekstihiiglast inglise keelde.
Mis aga PowerPointi puudutab, siis vòin vabalt mis iganes vilkuvate mullide, skeemide ja kujuteldatamute kujunditega presekaid meisterdada. Ja kui vaja, vòin terve presentatsiooni mobiiltelefonide, satelliidiantennide, rekkate ja ladudega maitsekalt dekoreerida.
Kes julgeb vàita, et ma ei ole PowerPointi jumal?
Mis aga PowerPointi puudutab, siis vòin vabalt mis iganes vilkuvate mullide, skeemide ja kujuteldatamute kujunditega presekaid meisterdada. Ja kui vaja, vòin terve presentatsiooni mobiiltelefonide, satelliidiantennide, rekkate ja ladudega maitsekalt dekoreerida.
Kes julgeb vàita, et ma ei ole PowerPointi jumal?
Olgu tagatud òigus tasuta Ferrarile!
Nàdalavahetusel vaatasin yle pika aja telekat ning nàgin oma yllatuseks ylevaateid Roomas toimunud tànavarahutustest, mis energilisuse ja korrakaitsjatele suunatud agressiivsuse poolest yletasid tublisti Tallinna aprillirahutuste mòòtmeid. Kiire olukorra selgitamine andis vastuse – kommunistlikud noored olid mitmes Itaalia linnas korraldanud meeleavalduse ja nòudsid – minu suureks imestuseks - tasuta rongisòitu!
No ma fakte ei viitsi kontrollida muidugi, aga Roku teadis, et rongiliiklus on Itaalias erafirma kàtes, nii nagu ka kiirteede haldamine. Nii et pòhimòtteliselt korraldasid kommunistlikud noored erafirma vastase meeleavalduse, nòudes tasuta teenust. See teadmine tekitas minu sisemaailmas globaalse hàmmari. Kuidas saab erafirmalt tasuta teenust nòuda? Ja kes siis maksab, kui mina ei maksa? Okei, kui maksab riik, siis millise maksu tòstmise teel see raha leitakse?
Itaalia on imede maa, mòtlesin, sest kus mujal saad minna erafirmat kimbutama, lyya jalaga uks lahti, nòuda teenust ja teatada, et ei kavatse makstagi.
Meeleavalduste telepildist innustatuna hakkasime Rokuga vàlja mòtlema, et mis firmadelt veel vòiks tasuta teenust ja kaupa nòuda. Justnimelt, mitte viisakalt kysida, vaid nòuda, sest iga normaalse erafirma kohus on tagada kodanikele tasuta kaupu ja teenuseid. See on mingi eksitus, et erafirmade eksisteerimise alus on kapitalistidest omanikele golfivàljaku osaku jaoks pappi kokku kraabitseda. Erafirma olgu sotsiaalabiasutus, mis peab kinkima tòòkohti tuhandetele itaallastele, kes siis valmistavad tasuta kaupu ylejàànud itaallastele. Yldsegi golfivàljakud tuleks àra keelata, kui ebavòrdsuse ja roiskuva klassiyhiskonna symbolid, mille nàgemine solvab iga enesest lugupidavat proletaarlast!
Ma arvan, et tuleb algatada viivitamatult vastav kodanikuliikumine ja taguda rauda kuni see on kuum.
Nàiteks mina olen isiklikult valmis minema Prada poe ukse taha meelt avaldama ja nòudma tasuta krokodillinahast kàekottide jagamist! Kui ei anta, siis làhen òòsel, lòhun poe akna ja kraban ise, vòttes eeskuju tublidelt noortelt inimestelt, kes Tallinnas initsiatiivi nàitasid ja òige asja eest seisid! Jaanikuu puhul vòin meisterdada ka vàikese armsa lòkke keset Prada poodi.
Roku arvas, et ta korraldaks meeleldi sama aktsiooni Ferrari poe ukse taga. Muidugi mòista ei nòuaks ta mingit suvalist kàekotti, vaid làheks loosungiga ‘Igale itaallasele olgu tagatud òigus tasuta Ferrarile!’
Yldsegi, golfivàljakud pandagu pòlema ja golfarid saadetagu tehasesse tòòpingi taha!
No ma fakte ei viitsi kontrollida muidugi, aga Roku teadis, et rongiliiklus on Itaalias erafirma kàtes, nii nagu ka kiirteede haldamine. Nii et pòhimòtteliselt korraldasid kommunistlikud noored erafirma vastase meeleavalduse, nòudes tasuta teenust. See teadmine tekitas minu sisemaailmas globaalse hàmmari. Kuidas saab erafirmalt tasuta teenust nòuda? Ja kes siis maksab, kui mina ei maksa? Okei, kui maksab riik, siis millise maksu tòstmise teel see raha leitakse?
Itaalia on imede maa, mòtlesin, sest kus mujal saad minna erafirmat kimbutama, lyya jalaga uks lahti, nòuda teenust ja teatada, et ei kavatse makstagi.
Meeleavalduste telepildist innustatuna hakkasime Rokuga vàlja mòtlema, et mis firmadelt veel vòiks tasuta teenust ja kaupa nòuda. Justnimelt, mitte viisakalt kysida, vaid nòuda, sest iga normaalse erafirma kohus on tagada kodanikele tasuta kaupu ja teenuseid. See on mingi eksitus, et erafirmade eksisteerimise alus on kapitalistidest omanikele golfivàljaku osaku jaoks pappi kokku kraabitseda. Erafirma olgu sotsiaalabiasutus, mis peab kinkima tòòkohti tuhandetele itaallastele, kes siis valmistavad tasuta kaupu ylejàànud itaallastele. Yldsegi golfivàljakud tuleks àra keelata, kui ebavòrdsuse ja roiskuva klassiyhiskonna symbolid, mille nàgemine solvab iga enesest lugupidavat proletaarlast!
Ma arvan, et tuleb algatada viivitamatult vastav kodanikuliikumine ja taguda rauda kuni see on kuum.
Nàiteks mina olen isiklikult valmis minema Prada poe ukse taha meelt avaldama ja nòudma tasuta krokodillinahast kàekottide jagamist! Kui ei anta, siis làhen òòsel, lòhun poe akna ja kraban ise, vòttes eeskuju tublidelt noortelt inimestelt, kes Tallinnas initsiatiivi nàitasid ja òige asja eest seisid! Jaanikuu puhul vòin meisterdada ka vàikese armsa lòkke keset Prada poodi.
Roku arvas, et ta korraldaks meeleldi sama aktsiooni Ferrari poe ukse taga. Muidugi mòista ei nòuaks ta mingit suvalist kàekotti, vaid làheks loosungiga ‘Igale itaallasele olgu tagatud òigus tasuta Ferrarile!’
Yldsegi, golfivàljakud pandagu pòlema ja golfarid saadetagu tehasesse tòòpingi taha!
venerdì, giugno 08, 2007
Lingvistilised mòtisklused
Ma tegelesin siin vahepeal eelmises postituses àramàrgitud tànavanime uurimisega.
Esiteks on tànava nimi Via dei Serpenti – Madude tànav. Kuna kasutusel on ebamààrane, mitte mààrav artikkel, siis jàrelikult tàpne eestikeelne tòlge oleks, et ‘mingite suvaliste madude tànav’.
Yldsegi, madu on ainsuses ‘serpente’, mis nagu ei anna juhtlònga mòistmaks, kas juttu on emasest vòi isasest maost, sest suhteliselt enamikel juhtudel on emaste sònade lòpus on ‘a’ ja isaste lòpus ‘o’.
Minu arust on see ilge pettus, et itaalia keel, kus iga sòna ja omadussòna vahtides saab aru, kas on tegemist meessoost, naisoost, ainsuses vòi mitmuses, konkreetse vòi suvalise nàhtusega ning kus iga elusolendi tàhistamiseks on eraldi meessoost ja naissoost sòna vòtta, ei saa mao sugu normaalselt vàljendada. Itaalia keel vajab siiski edasist tàiendamist, minu arvates vàhemalt.
Kuigi, mis sugusid puudutab, siis itaalia keele esmakompimisel tundus mulle koletisliku diskrimineerimisena, et direktor ja doktor on puha erinevad sònad, sòltuvalt sellest, kas direktor/doktor on mees vòi naine. Tòòl ei peaks ju vahet olema mis soost oled, vaid tàhtis on tulemus eksole. Itaalias tòòl kàies olen muide tàhele pannud, et tòepoolest – tàhtsam on, mis soost oled, mitte tulemus.
Aga tulgem madude keisi juurde tagasi. Suureks yllatuseks leidsin, et ‘serpentina’ tàhendab mitte pisikest emast madu, vaid veekeeduspiraali, nagu sònastik lahkelt selgitas. Lahke kolleeg G selgitas, et vàike madu on hoopiski ‘serpentino’, aga et madusid kàsitletakse yldises kònekeeles sootute olenditena. Kui aga on vaja tàpsustada, siis tulebki konkreetselt òelda ‘emane madu’ vòi ‘isane madu’.
Tegelikult olen tihti itaalia keelega kimpus.
Nàiteks ykspàev kirjutasin analyytik F-le nòuandva meili, kasutades nòuande sissejuhatamiseks sòna ‘suggestione’. Selle peale làks F jube elevile, sest minu kaval tuletis ingliskeelsest sònast ‘suggestion’ tàhendab itaalia keeles hoopis midagi hypnoseerimise sarnast ega ole yldse seotud nòu andmisega. F jagas kohe konsultant P-ga infot, et ma olla teda meili teel hynotiseerida pyydnud, mille peale arenes poistega elav kirjavahetus, kus nad teatasid, et kavatsevad minuga suheldes ekstra ettevaatlikud olla.
Teine pàev jàllegi hakkasin enne lòunat mòtlema, et kui ‘nàlg’ on itaalia keeles ‘fame’, siis jàrelikult ‘nàljane’ on ‘famoso’? Aga kuidas saab nii olla, kui ‘famoso’ tàhendab hoopiski ‘kuulus’. Muidugi enamike seleebritite kuulsus tihti nii alguse saabki, et inimene on pidevas tàhelepanunàljas, mis pisut justkui selgitab sòna ‘famoso’ pàritolu. Aga kuidas òelda ‘nàljane’, kui on kòht tyhi, mitte tàhelepanupuudus?
Kuulsustest rààkides tahaksin siinkohal avalikustada yhe intelligentse jàrelduse milleni tàna hommikul jòudsin yhe teatava kirjavahetuse kàigus. Nimelt tegin pògusa tagasivaate oma Londoni joomakaaslastele ning avastasin yllatusega, et mul oli igalt kontinendilt vàhemalt yks joomakaaslane. See omakorda meenutas mulle Angelina Jolie unistust adopteerida endale igalt kontinendilt yks laps. Mòtiskluste kàigus jòudsingi intelligentse jàrelduseni, et palju elutervem on adpoteerida igalt kontinendilt yks joomakaaslane kui laps. Yldsegi, eri kontinentidelt joomakaaslaste adopteerimise mòte hakkab mulle jàrjest enam meeldima, sest joomakaaslased vàhemalt ei produtseeri kontrollimatult mingeid kehavedelikke (teatud joobeastmeni, muidugi) ja erinevalt beebidest saab nendega lòbusalt juttu vesta ning òòklubides hàngida. Eriti advanced joomakaaslased maksavad veel kòik arvedki, mis jàllegi on punkt joomakaaslaste tiimile, sest beebid ei maksa teatavasti kunagi oma arveid.
Ma arvan, et Angelinal oleks praegu palju kergem elu, oleks ta laste asemel otsustanud igalt kontinendilt yks joomakaaslane adopteerida. Vaadakem tòele nàkku, enam temast muid fotosid ei nàegi, kui et kogu aeg mingi vormitu yrp ja sandaalid, yks laps syles, Brad ja teised lapsed jàrele jooksmas, ise nii kòhnunud, et kahju vaadata.
Angelinale mòeldes tuli mul meelde vaadata sònastikust, kuidas òelda itaalia keeles ‘nàljane’. Lahke sònastik pakkus vàlja ‘affamato’ ja boonusena veel teisegi kauni sòna ‘famelico’. Kas te ei leia, et ‘famelico’ on nii udukaunis sòna, et vòiks vabalt mingi restorani vòi parfyymi nimi olla?
Esiteks on tànava nimi Via dei Serpenti – Madude tànav. Kuna kasutusel on ebamààrane, mitte mààrav artikkel, siis jàrelikult tàpne eestikeelne tòlge oleks, et ‘mingite suvaliste madude tànav’.
Yldsegi, madu on ainsuses ‘serpente’, mis nagu ei anna juhtlònga mòistmaks, kas juttu on emasest vòi isasest maost, sest suhteliselt enamikel juhtudel on emaste sònade lòpus on ‘a’ ja isaste lòpus ‘o’.
Minu arust on see ilge pettus, et itaalia keel, kus iga sòna ja omadussòna vahtides saab aru, kas on tegemist meessoost, naisoost, ainsuses vòi mitmuses, konkreetse vòi suvalise nàhtusega ning kus iga elusolendi tàhistamiseks on eraldi meessoost ja naissoost sòna vòtta, ei saa mao sugu normaalselt vàljendada. Itaalia keel vajab siiski edasist tàiendamist, minu arvates vàhemalt.
Kuigi, mis sugusid puudutab, siis itaalia keele esmakompimisel tundus mulle koletisliku diskrimineerimisena, et direktor ja doktor on puha erinevad sònad, sòltuvalt sellest, kas direktor/doktor on mees vòi naine. Tòòl ei peaks ju vahet olema mis soost oled, vaid tàhtis on tulemus eksole. Itaalias tòòl kàies olen muide tàhele pannud, et tòepoolest – tàhtsam on, mis soost oled, mitte tulemus.
Aga tulgem madude keisi juurde tagasi. Suureks yllatuseks leidsin, et ‘serpentina’ tàhendab mitte pisikest emast madu, vaid veekeeduspiraali, nagu sònastik lahkelt selgitas. Lahke kolleeg G selgitas, et vàike madu on hoopiski ‘serpentino’, aga et madusid kàsitletakse yldises kònekeeles sootute olenditena. Kui aga on vaja tàpsustada, siis tulebki konkreetselt òelda ‘emane madu’ vòi ‘isane madu’.
Tegelikult olen tihti itaalia keelega kimpus.
Nàiteks ykspàev kirjutasin analyytik F-le nòuandva meili, kasutades nòuande sissejuhatamiseks sòna ‘suggestione’. Selle peale làks F jube elevile, sest minu kaval tuletis ingliskeelsest sònast ‘suggestion’ tàhendab itaalia keeles hoopis midagi hypnoseerimise sarnast ega ole yldse seotud nòu andmisega. F jagas kohe konsultant P-ga infot, et ma olla teda meili teel hynotiseerida pyydnud, mille peale arenes poistega elav kirjavahetus, kus nad teatasid, et kavatsevad minuga suheldes ekstra ettevaatlikud olla.
Teine pàev jàllegi hakkasin enne lòunat mòtlema, et kui ‘nàlg’ on itaalia keeles ‘fame’, siis jàrelikult ‘nàljane’ on ‘famoso’? Aga kuidas saab nii olla, kui ‘famoso’ tàhendab hoopiski ‘kuulus’. Muidugi enamike seleebritite kuulsus tihti nii alguse saabki, et inimene on pidevas tàhelepanunàljas, mis pisut justkui selgitab sòna ‘famoso’ pàritolu. Aga kuidas òelda ‘nàljane’, kui on kòht tyhi, mitte tàhelepanupuudus?
Kuulsustest rààkides tahaksin siinkohal avalikustada yhe intelligentse jàrelduse milleni tàna hommikul jòudsin yhe teatava kirjavahetuse kàigus. Nimelt tegin pògusa tagasivaate oma Londoni joomakaaslastele ning avastasin yllatusega, et mul oli igalt kontinendilt vàhemalt yks joomakaaslane. See omakorda meenutas mulle Angelina Jolie unistust adopteerida endale igalt kontinendilt yks laps. Mòtiskluste kàigus jòudsingi intelligentse jàrelduseni, et palju elutervem on adpoteerida igalt kontinendilt yks joomakaaslane kui laps. Yldsegi, eri kontinentidelt joomakaaslaste adopteerimise mòte hakkab mulle jàrjest enam meeldima, sest joomakaaslased vàhemalt ei produtseeri kontrollimatult mingeid kehavedelikke (teatud joobeastmeni, muidugi) ja erinevalt beebidest saab nendega lòbusalt juttu vesta ning òòklubides hàngida. Eriti advanced joomakaaslased maksavad veel kòik arvedki, mis jàllegi on punkt joomakaaslaste tiimile, sest beebid ei maksa teatavasti kunagi oma arveid.
Ma arvan, et Angelinal oleks praegu palju kergem elu, oleks ta laste asemel otsustanud igalt kontinendilt yks joomakaaslane adopteerida. Vaadakem tòele nàkku, enam temast muid fotosid ei nàegi, kui et kogu aeg mingi vormitu yrp ja sandaalid, yks laps syles, Brad ja teised lapsed jàrele jooksmas, ise nii kòhnunud, et kahju vaadata.
Angelinale mòeldes tuli mul meelde vaadata sònastikust, kuidas òelda itaalia keeles ‘nàljane’. Lahke sònastik pakkus vàlja ‘affamato’ ja boonusena veel teisegi kauni sòna ‘famelico’. Kas te ei leia, et ‘famelico’ on nii udukaunis sòna, et vòiks vabalt mingi restorani vòi parfyymi nimi olla?
giovedì, giugno 07, 2007
Elamused pisikeste madude tànaval
Iga turist teab, et gurmeeliste naudingute otsingutel tuleb Itaalia linnades kesklinna restoranidest hoiduda kui katkust ja sebida vihjeid selliste restoranide kohta, mis asuvad reeglina mystilistes ja raskestileitavates kohtades nagu kòrvaltànavad ja suburbsed rajoonid ning ei hiilga erilise sisekujundusega.
Hea restorani tunnebki Itaalias selle jàrgi àra, et laudadel on kodused ruudulised linikud, seintel omaniku nòbu maalitud maastikuvaated ning tuba tàis kliente, keda kelnerid ja pizzamehed kàtt- ja nimepidi tervitavad. Nimelt igas korralikus Itaalia restoranis on pizzamees, kes klientide vaatevàlja paigutatud ahju juures askeldab. Tihti kypsetab pizzamees pizzade vahele neid maitsvaid toidu kòrvale pakutavaid saiu, millele mòeldes mul praegu sylg suhu tuli.
Eile kylastasime Rokuga Rooma kesklinnas paiknevat kalarestorani, mida oli soovitanud investeerimispankur M.
Investeerimispankur M on itaallane, aga tòòtab pòhiliselt Londonis ja on yldse pyhendunud anglofiil, kes kòigest anglofiilsusest hoolimata on veendunud, et naise vòtab ta Itaaliast. Hetkel on ta oma sydamedaami otsingutel jòudnud juba vààrikatesse 40ndatesse eluaastatesse. Kuniks itaallanat pole leitud, murrab ta Londonis oma elegantsete maneeride ja kuldse krediitkaardiga hoopiski briti naiste sydameid. Alati kui M-ga kohtume, teatab ta, et pole veel kaotanud lootust leida Itaaliast yks kodu hoidev ja jumalakartlik singnorina. Teadaolevalt on mitmed briti naised investeerimispankur M-st inspireerituna hakanud itaalia keelt òppima. Reeglina kui briti naine hakkab itaalia keelt òppima ja kipub Itaaliasse kylla tulema, annab M jalgadele valu ning eitab edaspidi àrritatult igasuguseid suhteid lingvistikahuvilise daamiga.
Ma arvan, et itaallannaga abiellumise kinnisidee on M-l seoses sellega, et ta armastav, kuid selle-eest range ema on sellekohase ukaasi vàlja andnud.
Soovitatud restoran peegeldas M-i anglofiilseid maitse-eelistusi, olles Londoni samataoliste restoranide tàpne koopia. Tegemist oli restoraniga F.I.S.H., mis asub aadressil via Serpentini vòi via Serpenti. Kujutan ette, et vahe on suur, sest 'serpentini' on vist need vidinad, mida karnevali ajal loobitakse, aga 'serpenti' on maod. Ma hàmaras ei nàinud tàpselt tànava nime. 'Serpentini' vòib vist tàhendada ka pisikesi madusid, aga tàna ma ei viitsi sònastikust jàrele vaadata. Huvitav, mul tekkis praegu kysimus, et kas 'pisike madu' ehk 'serpentino' oleks itaallaste arvates pigem nagu vaskuss vòi vihmauss? Ja kas emane madu on 'serpentina' vòi on kòik maod 'serpentino'? Peab vist ikka sònastiku jàrele haarama.
Igatahes F.I.S.H. oli tyypiline yuppie-restoran - yhel pool plekist sein, teisel pool puitsein, klaaslauad, disainertoolid, professionaalselt paigutatud valguspunktid. Kelnerid kòik mustades ròivastes ja ruumi jube vàhe.
Kemps oli see-eest huvitav. Vetsupott oli pimestav-sàtendav terasmoodustis, kòrgus juskui mingi pyha graal keset kempsu. Hoolikamal inspekteerimisel selgus, et prill-lauda polnud. See pani mind imestama, aga kohanemisvòimelise inimesena pehmendasin pyha graali servad tualettpaberiga (metall on ju kylm teadupàrast). Tunne oli, nagu oleks pesa meisterdanud. Tunnistan ausalt, et toimingute lòpetamisel oli pisut kahju hoole ja armastusega punutud pehme pesa veega alla lasta.
Hàmmastaval kombel rààkisid kòik kelnerid seal restoranis korralikult inglise keelt. Kylastajadki olid pòhiliselt ameeriklased ja britid.
Meie kòrvallauas istusid kaks moodsate tossudega nòtket itaalia noormeest - maitsekalt pàevitunud, kòik riietest vàljaulatuvad kehaosad hoolikalt raseeritud. Vaid yksikud hallid niidikesed noormeeste sàtitud kiharates andsid màrku vàltimatult làhenevast vanaduspòlvest. Korraga yks nòtke noormees (kelle huulte kallal oli Roku hinnangul toimetanud ilukirurg) ulatas teisele yle laua kena hòbedase kingipaki. Kingisaaja harutas paki lahti ja vàlja tuli – neetidega sadomaso kaelarihm! Viuh! peideti kaelarihm imekiiresti laua alla ja siis nad muhelesid kahekesi. Tihedalt kokkusurutud laudadega restoranis oli ka mitmeid heterokooslusi. Heterod hakkasid kelmikat kingitust nàhes kihistama ning homode poole kiigates erutatult sosistama.
Noormehed olid pàris tòhusalt kapist vàlja tulnud. Tupsutasid teineteisel salvràtikuga suud ja panid sòrmi yle laua kokku, niiskeid pilke vahetades. Nad istusid meist umbes 15 cm kaugusel, mistòttu Roku tundis end jube ebamugavalt ja niheles nàrviliselt oma disaineritoolil justkui tagumik oleks sygelenud.
Ah et kuidas restoran muidu oli? Sushi oli keskpàrane, silmnàhtavalt madala omahinnaga. Kòiki veine myydi klaasiga ja Roku arvates toodi mingi odav peet meile 2005 a pecorino asemel. Arve tuli uskumatult suur. Turistilòks yhesònaga.
Hea restorani tunnebki Itaalias selle jàrgi àra, et laudadel on kodused ruudulised linikud, seintel omaniku nòbu maalitud maastikuvaated ning tuba tàis kliente, keda kelnerid ja pizzamehed kàtt- ja nimepidi tervitavad. Nimelt igas korralikus Itaalia restoranis on pizzamees, kes klientide vaatevàlja paigutatud ahju juures askeldab. Tihti kypsetab pizzamees pizzade vahele neid maitsvaid toidu kòrvale pakutavaid saiu, millele mòeldes mul praegu sylg suhu tuli.
Eile kylastasime Rokuga Rooma kesklinnas paiknevat kalarestorani, mida oli soovitanud investeerimispankur M.
Investeerimispankur M on itaallane, aga tòòtab pòhiliselt Londonis ja on yldse pyhendunud anglofiil, kes kòigest anglofiilsusest hoolimata on veendunud, et naise vòtab ta Itaaliast. Hetkel on ta oma sydamedaami otsingutel jòudnud juba vààrikatesse 40ndatesse eluaastatesse. Kuniks itaallanat pole leitud, murrab ta Londonis oma elegantsete maneeride ja kuldse krediitkaardiga hoopiski briti naiste sydameid. Alati kui M-ga kohtume, teatab ta, et pole veel kaotanud lootust leida Itaaliast yks kodu hoidev ja jumalakartlik singnorina. Teadaolevalt on mitmed briti naised investeerimispankur M-st inspireerituna hakanud itaalia keelt òppima. Reeglina kui briti naine hakkab itaalia keelt òppima ja kipub Itaaliasse kylla tulema, annab M jalgadele valu ning eitab edaspidi àrritatult igasuguseid suhteid lingvistikahuvilise daamiga.
Ma arvan, et itaallannaga abiellumise kinnisidee on M-l seoses sellega, et ta armastav, kuid selle-eest range ema on sellekohase ukaasi vàlja andnud.
Soovitatud restoran peegeldas M-i anglofiilseid maitse-eelistusi, olles Londoni samataoliste restoranide tàpne koopia. Tegemist oli restoraniga F.I.S.H., mis asub aadressil via Serpentini vòi via Serpenti. Kujutan ette, et vahe on suur, sest 'serpentini' on vist need vidinad, mida karnevali ajal loobitakse, aga 'serpenti' on maod. Ma hàmaras ei nàinud tàpselt tànava nime. 'Serpentini' vòib vist tàhendada ka pisikesi madusid, aga tàna ma ei viitsi sònastikust jàrele vaadata. Huvitav, mul tekkis praegu kysimus, et kas 'pisike madu' ehk 'serpentino' oleks itaallaste arvates pigem nagu vaskuss vòi vihmauss? Ja kas emane madu on 'serpentina' vòi on kòik maod 'serpentino'? Peab vist ikka sònastiku jàrele haarama.
Igatahes F.I.S.H. oli tyypiline yuppie-restoran - yhel pool plekist sein, teisel pool puitsein, klaaslauad, disainertoolid, professionaalselt paigutatud valguspunktid. Kelnerid kòik mustades ròivastes ja ruumi jube vàhe.
Kemps oli see-eest huvitav. Vetsupott oli pimestav-sàtendav terasmoodustis, kòrgus juskui mingi pyha graal keset kempsu. Hoolikamal inspekteerimisel selgus, et prill-lauda polnud. See pani mind imestama, aga kohanemisvòimelise inimesena pehmendasin pyha graali servad tualettpaberiga (metall on ju kylm teadupàrast). Tunne oli, nagu oleks pesa meisterdanud. Tunnistan ausalt, et toimingute lòpetamisel oli pisut kahju hoole ja armastusega punutud pehme pesa veega alla lasta.
Hàmmastaval kombel rààkisid kòik kelnerid seal restoranis korralikult inglise keelt. Kylastajadki olid pòhiliselt ameeriklased ja britid.
Meie kòrvallauas istusid kaks moodsate tossudega nòtket itaalia noormeest - maitsekalt pàevitunud, kòik riietest vàljaulatuvad kehaosad hoolikalt raseeritud. Vaid yksikud hallid niidikesed noormeeste sàtitud kiharates andsid màrku vàltimatult làhenevast vanaduspòlvest. Korraga yks nòtke noormees (kelle huulte kallal oli Roku hinnangul toimetanud ilukirurg) ulatas teisele yle laua kena hòbedase kingipaki. Kingisaaja harutas paki lahti ja vàlja tuli – neetidega sadomaso kaelarihm! Viuh! peideti kaelarihm imekiiresti laua alla ja siis nad muhelesid kahekesi. Tihedalt kokkusurutud laudadega restoranis oli ka mitmeid heterokooslusi. Heterod hakkasid kelmikat kingitust nàhes kihistama ning homode poole kiigates erutatult sosistama.
Noormehed olid pàris tòhusalt kapist vàlja tulnud. Tupsutasid teineteisel salvràtikuga suud ja panid sòrmi yle laua kokku, niiskeid pilke vahetades. Nad istusid meist umbes 15 cm kaugusel, mistòttu Roku tundis end jube ebamugavalt ja niheles nàrviliselt oma disaineritoolil justkui tagumik oleks sygelenud.
Ah et kuidas restoran muidu oli? Sushi oli keskpàrane, silmnàhtavalt madala omahinnaga. Kòiki veine myydi klaasiga ja Roku arvates toodi mingi odav peet meile 2005 a pecorino asemel. Arve tuli uskumatult suur. Turistilòks yhesònaga.
martedì, giugno 05, 2007
Paneme toidule ròhku
Olete ehk nàinud seda IKEA reklaami, kus mees làheb viis peale kolme tòòlt àra? Meeskoor ymiseb energiliselt ‚I’m going home oh lord I’m going home’. Kolleegid tòusevad pysti ning aplodeerivad viis-peale-kolme-àraminejale. Kui pole nàinud, siis siit leiate http://www.lifeoutsidework.co.uk/?qp=6
Eile làksin kontorist kell seitse àra. Progejad tòstsid korra yllatunult arvutite kohalt pilgu, kui Ciao! hòikasin. Ylemus vaatas kuidagi veidralt. Meil siin pole kombeks, et inimesed vara àra làhevad, aga teisest kyljest ei ole kell seitse kontorist lahkumine Itaalias teadupàrast illegaalne tegevus. Tegelikkus on selline, et kes regulaarselt tund pàrast tòòlepingu jàrgi ettenàhtud kellaaega kontorist lahkub, riskib sotsiaalse outcast'i staatusega. Vahel harva mòni làheb kell kuus àra, siis ilgelt vabandavad ette-taha, et mul vaja arsti juurde minna. Tavaliselt nad jàtavad sel pàeval lòuna vahele, et jòuaks rohkem aega sisustada koosolekutega, millel puuduvad eesmàrk ja ajakava ning kus ei genereerita iialgi mingit action plan’i.
Yhesònaga eile kell seitse mul hing hòiskas nagu sellel mehel seal reklaamis. Polnud yldse tarvis meeskoori, kolleegide aplausi ja tànaval ootavat kaunitari.
Mul oli tarvis varem àra minna selleks, et osta kontserdipiletid ja toiduained, et Rokule òhtusòòki valmistada. Iseenesest neid kontserdipileteid ei olnud vaja òhtusòògi valmistamiseks. Need làhevad kàiku siis, kui iidsesse Rooma linna saabub afro-hòbekòri John Legend. Hidden agenda oli see, et mul oli jòle tahtmine kotletti syya ja sellega seoses tarvis toorained hankida, sest ega siin ju kotletid puu otsas kasva.
No tegin kotletid valmis. Kuna Rokule tavaliselt Eesti toit eriti ei maitse, meisterdasin paralleelselt mingi pasta, pannes kokku hakkliha, kylmutatud kòògiviljad ja spagetid. Kui Roku koju tuli (ka tema tòòandja juures ei lahku kontoriinimesed enne kella kymmet òhtul tòòlaua tagant), proovis ta yhte kotletti, teatas imetlusest vàriseva hààlega:’Sa oskad syya teha!?’, embas mind kirglikult ja pistis kòik ylejàànud kotletid nahka. Seejàrel sòi kòik pasta àra.
Muide, arvake àra, kas mu ròdul kasvavad maitsetaimed, kunstipàraselt paigutatud IKEAst pàrit potikestesse*?
Ma olen nyyd kòiki neid klisheesid harrastanud, mida Itaaliasse migreerunud naised teevad – ohverdanud tàiesti rahuldustpakkuva karjààri perevààrtuste nimel, hakanud kokkama ja maitsetaimi kasvatama ning kirjutanud kiitvaid sònu Toskaana kohta. Nyyd oleks vaja veel mingi itaalia-on-imeilus-ja-mina-olen-nii-diip-inimene vòtmes raamat avaldada, mida pàrast anglosaksi kultuuriruumis lennujaamade raamatupoodides alt kolmandas riiulis pakutakse.
*Enesanalyysidesse laskudes julgen arvata, et IKEAs tuli lòplikult kapist vàlja mu sisemine opportunist. Ma arvan, et Itaalia kultuurikeskkond on arendavalt mòjunud. Nimelt myygisaalis polnud neid maitsetaimepotte kuskil nàha, mis mulle meeldisid. Nii tòstsingi mingis nàidiskòògis suvalised plastiktaimed pottidest vàlja ning tassisin enesekindlalt kòik potid kassasse. Pottidel olid mingid kleepsud kyljes, mida nàhes kassapidaja vangutas muheledes pead ‘oi-oi need on ju ekspositsioonist’, aga ei kàskinud potte tagasi viia ega midagi. Nii et vòtke aga rahulikult IKEAs nàidiskodudest igasugu tarvikuid kaasa. Vabalt saab.
Eile làksin kontorist kell seitse àra. Progejad tòstsid korra yllatunult arvutite kohalt pilgu, kui Ciao! hòikasin. Ylemus vaatas kuidagi veidralt. Meil siin pole kombeks, et inimesed vara àra làhevad, aga teisest kyljest ei ole kell seitse kontorist lahkumine Itaalias teadupàrast illegaalne tegevus. Tegelikkus on selline, et kes regulaarselt tund pàrast tòòlepingu jàrgi ettenàhtud kellaaega kontorist lahkub, riskib sotsiaalse outcast'i staatusega. Vahel harva mòni làheb kell kuus àra, siis ilgelt vabandavad ette-taha, et mul vaja arsti juurde minna. Tavaliselt nad jàtavad sel pàeval lòuna vahele, et jòuaks rohkem aega sisustada koosolekutega, millel puuduvad eesmàrk ja ajakava ning kus ei genereerita iialgi mingit action plan’i.
Yhesònaga eile kell seitse mul hing hòiskas nagu sellel mehel seal reklaamis. Polnud yldse tarvis meeskoori, kolleegide aplausi ja tànaval ootavat kaunitari.
Mul oli tarvis varem àra minna selleks, et osta kontserdipiletid ja toiduained, et Rokule òhtusòòki valmistada. Iseenesest neid kontserdipileteid ei olnud vaja òhtusòògi valmistamiseks. Need làhevad kàiku siis, kui iidsesse Rooma linna saabub afro-hòbekòri John Legend. Hidden agenda oli see, et mul oli jòle tahtmine kotletti syya ja sellega seoses tarvis toorained hankida, sest ega siin ju kotletid puu otsas kasva.
No tegin kotletid valmis. Kuna Rokule tavaliselt Eesti toit eriti ei maitse, meisterdasin paralleelselt mingi pasta, pannes kokku hakkliha, kylmutatud kòògiviljad ja spagetid. Kui Roku koju tuli (ka tema tòòandja juures ei lahku kontoriinimesed enne kella kymmet òhtul tòòlaua tagant), proovis ta yhte kotletti, teatas imetlusest vàriseva hààlega:’Sa oskad syya teha!?’, embas mind kirglikult ja pistis kòik ylejàànud kotletid nahka. Seejàrel sòi kòik pasta àra.
Muide, arvake àra, kas mu ròdul kasvavad maitsetaimed, kunstipàraselt paigutatud IKEAst pàrit potikestesse*?
Ma olen nyyd kòiki neid klisheesid harrastanud, mida Itaaliasse migreerunud naised teevad – ohverdanud tàiesti rahuldustpakkuva karjààri perevààrtuste nimel, hakanud kokkama ja maitsetaimi kasvatama ning kirjutanud kiitvaid sònu Toskaana kohta. Nyyd oleks vaja veel mingi itaalia-on-imeilus-ja-mina-olen-nii-diip-inimene vòtmes raamat avaldada, mida pàrast anglosaksi kultuuriruumis lennujaamade raamatupoodides alt kolmandas riiulis pakutakse.
*Enesanalyysidesse laskudes julgen arvata, et IKEAs tuli lòplikult kapist vàlja mu sisemine opportunist. Ma arvan, et Itaalia kultuurikeskkond on arendavalt mòjunud. Nimelt myygisaalis polnud neid maitsetaimepotte kuskil nàha, mis mulle meeldisid. Nii tòstsingi mingis nàidiskòògis suvalised plastiktaimed pottidest vàlja ning tassisin enesekindlalt kòik potid kassasse. Pottidel olid mingid kleepsud kyljes, mida nàhes kassapidaja vangutas muheledes pead ‘oi-oi need on ju ekspositsioonist’, aga ei kàskinud potte tagasi viia ega midagi. Nii et vòtke aga rahulikult IKEAs nàidiskodudest igasugu tarvikuid kaasa. Vabalt saab.
lunedì, giugno 04, 2007
FYI/per la tua informazione
Nàgin tàna òòsel unes vòimsaid merelahinguid, mida peeti kopitanud purjekatega.
Jòle segadus valitses ja tegevus oli itaalia keeles. Juurdlesin kuni hommikuni pinevalt, et mis ajast mul merelahingutega pistmist on.
àrgates meenus - olime ju kàinud eile òhtul vaatamas itaaliakeelset versiooni filmist 'kariibi mere piraadid 3'
Muide siin reklaamitakse, et juunis toimub DUBLEERIMISFESTIVAL. Pidavat nàidatama rahvale neid nahaale, kes pàris-nàitlejate hààle varastavad ning jagatama auhindu. No ma ei vòi.
Dubleerimisest rààkides tahtsin veel òelda, et sel nàdalavahetusel leidis aset àratundmisròòmurohke IKEA kylastus. Rootslased on pàris hàsti oma kultuuri siin Itaalias dubleerinud - kòik tootenimed puha rootsi keeles, poe kohvikus myydi Rootsi toitu, Marabu shokolaadi ja lausa mingit Rootsi òlut pakuti mòòblipoes 6-pack formaadis. Mulle seal IKEAs meeldis hirmsasti, sest kuidagi vàga kodune oli vaadata pòhjamaist sòòklakujundust ja pòhjamaiselt kujundatud kodunàidiseid.
Roku arvas, et pàris kenad kodud, ainult et kus bideed on? Nimelt Itaalias ei ehitata yhtki kempsu nii, et bideed pole. Seoses bideedepuudusega kysis Roku, aga et kuidas pòhjamaalased pàrast nr 2 sooritamist end puhastavad, lihtsalt paberiga vòi? Vastasin, et paberiga jah. Roku ei òelnud selle peale midagi, aga jài mulje, et ta on arvamusel, et viikingite ajastust saati pole midagi muutunud ja pòhamaalased on ikka tiba barbarid oma elukommete poolest.
Jòle segadus valitses ja tegevus oli itaalia keeles. Juurdlesin kuni hommikuni pinevalt, et mis ajast mul merelahingutega pistmist on.
àrgates meenus - olime ju kàinud eile òhtul vaatamas itaaliakeelset versiooni filmist 'kariibi mere piraadid 3'
Muide siin reklaamitakse, et juunis toimub DUBLEERIMISFESTIVAL. Pidavat nàidatama rahvale neid nahaale, kes pàris-nàitlejate hààle varastavad ning jagatama auhindu. No ma ei vòi.
Dubleerimisest rààkides tahtsin veel òelda, et sel nàdalavahetusel leidis aset àratundmisròòmurohke IKEA kylastus. Rootslased on pàris hàsti oma kultuuri siin Itaalias dubleerinud - kòik tootenimed puha rootsi keeles, poe kohvikus myydi Rootsi toitu, Marabu shokolaadi ja lausa mingit Rootsi òlut pakuti mòòblipoes 6-pack formaadis. Mulle seal IKEAs meeldis hirmsasti, sest kuidagi vàga kodune oli vaadata pòhjamaist sòòklakujundust ja pòhjamaiselt kujundatud kodunàidiseid.
Roku arvas, et pàris kenad kodud, ainult et kus bideed on? Nimelt Itaalias ei ehitata yhtki kempsu nii, et bideed pole. Seoses bideedepuudusega kysis Roku, aga et kuidas pòhjamaalased pàrast nr 2 sooritamist end puhastavad, lihtsalt paberiga vòi? Vastasin, et paberiga jah. Roku ei òelnud selle peale midagi, aga jài mulje, et ta on arvamusel, et viikingite ajastust saati pole midagi muutunud ja pòhamaalased on ikka tiba barbarid oma elukommete poolest.
Festa della repubblica
Laupàeva hommikuks oli meil Rokuga vàlja mòeldud geniaalne plaan, et vòtame pasticceriast mingid àgedad moosiga cornettod ja làheme Kolosseumi juures elavat jurist Antooniot kylastama, et vabariigi aastapàeva paraadi vaadata. Paraad pidavat tàpselt Antoonio ròdu alt làbi kulgema, nii et oleks nagu tòhus idee laupàeva hommikul ròdu peal jalgu kòlgutada, cornettosid syya ja paraadmundris militariste vahtida, kes meie jalgade alt làbi marsivad.
Idee oli jòuda hàsti vara kohale (hommikul kell 9), vàltimaks ummikuid ja muud asjassepuutuvat probleemistikku.
Algatuseks oli meie kodutànaval (mis on yhesuunaline, pikk ja kitsas nagu vorstinahk), toimunud avarii ning mingi transpordimasin nygis avarii tulemusena osaliselt vormituks metallihunnikuks muundunud Fordi tànavalt minema. Sellega seoses ootas kodutànaval umbes kilomeetrite pikkune jàrjekord hommikusi autojuhte, kes kòik olid tahtnud sealt kohast mòòduda ning nyyd ei saanud enam edasi ega tagasi. Vahepeal otsustas mingi hiigelsuur Audi a6,et suudab fyysikaseadusi ja silmamòòtu eirates mòòduda Fordi laipa sikutavast transpordimasinast, ning kiilus end risti-ràsti pargitud autode ja askeldava transpordimasina vahele kinni. See nipp lykkas pààsteoperatsiooni lahendust tòhusalt edasi, sest kinnikiilunud Audi ei saanud enam lollist olukorrast vààrikalt vàljuda. Nimelt, nagu Roomas kombeks, kui keegi sentimeetri vòrra edasi nihkub, liigub kogu 5 kilomeetri pikkune saba sentimeetri vòrra edasi. Kòik olid juba kàbedalt edasi nihkunud ja yhesònaga jube anarhia valitses.
Niisiis, alles umbes kell 10 hakkasime kuidagi liikuma.
Imestusega màrkasin, et polnud lippe vàljas ega midagi. Kysisin Rokult selgitust. Roku arvas, et itaallased pole erilised patrioodid ja vòtku ma teadmiseks, et lippe on viisakas lehvitada ainult siis, kui Itaalia jalgpalli maailmameistritiitli vòidab. Olin pisut nukker lippude puudumise yle, meenutasin nostalgiliselt kuidas Eestis igal sobival juhul lipud vàlja tuuakse ja kui vahva on vaadata lipuehtes maju. No mulle meeldivad sellised klisheed.
Edasi màrkasime, et ootuspàraselt on osa tànavaid kinni pandud, kust sòjavàelased kesklinna suunas liikusid. Paraadist andsid màrku yksikud hobuste transportimise autod, grupp ruudukujuliselt rivistunud militaar-ratsanikke ja asjaolu, et politseinikel olid valged pluusid seljas. Vòib-olla on nad kogu aeg valge pluusiga, ma ei tea. Tavaliselt ma ei vahi eriti politseinikke.
Jòudsime iidsete myyrideni, kust enam edasi ei saanud. Tiirutasime sinna-tànna, otsisime mingit làbipààsu, aga ikka myyridest edasi ei saanud. Ummikutes ja segaduses ringi ekslemisest tylpinud, otsustasime kuskile metroopeatusesse sòita ja hoopiski metrooga sihtpunktile làheneda. Kombinatsiooni metroopeatus+yks vaba parkimiskoht me enne EUR rajooni ei leidnud. No mis siin ikka, parkisime Mussolini ehitatud tehisjàrve ààrde auto ja astusime vapralt metrooseiklustele vastu. Tòele au andes me polnud pàris lòpp-peatuses, vaid umbes kolm peatust enne lòppu.
Niisiis, kell 11 vahime metroopeatuses ringi, mudime pileteid ja mòtiskleme, et kas oleme ikka òiges suunas minemas. Korraga teatatakse valjuhààldist, et seoses paraadiga on Colosseo peatus suletud. See oli just see peatus, kus meil oli mòte vàljuda.
No ma polnud kohvi joonud ega midagi sòònud, mis hakkas nagu tunda andma. Olin kuri nagu herilane ja rongis pòrnitsesin vaenulikult kaasreisijaid. Niipalju oli sellest kasu, et mustlasmees, kellesarnased pidevalt metroos akordionit màngivad ja raha nuruvad, mòòdus meist raha kysimata. Vist kartis, et hammustan tal kàe otsast.
Ryhime siis Circo Massimo juures maapinnale, tuju sitt ja kere hele. Rokul oli ka tuju sitt, sest kui ta noorusaastatel sòjavàes oli, pidi ta paraadil marrsima. See polnud vist kuigi meeldiv (no kujutan ette, mulle ka oktoobrlilaste rivistusetunnid ei meeldinud), sest tal pole mingit huvi paraadide vastu. Yldse kippus ta pidevalt vàljendama seisukohta, et tema arvates on paraad mòttetu maksumaksja raha raiskamine ja loll idee.
Ryhime aga edasi Kolosseumi poole, sòjavàe jàlgedes (jàljematerjaliks oli sedapuhku hobuste vàljaheited, mida jàrgides eksimatult òiges suunas liikusime). Samal ajal hoidsime Antooniot pidevalt syndmustega kursis. Antoonio on tyypiline pàikesepoiss Sitsiiliast, nii et ta muudkui lohutas meid, et kyll te akkama saate, tulge aga ja me juba nàgime, kuidas president mòòdus ja kui kiiresti tulete, nàete natuke paraadi ka.
Korraga aga sattusime kesk suurt segadust. Kòik tànav kinni pandud ja tohutud rahvamassid politseinike inimketi taga òòtsumas. Keegi ei saanud aru mis toimub. Oli tunda àrritust ja segadust. Koerad sebisid ringi ja mòned lapsed vingusid. Rahvamassi seas oli yksikuid jooksjaid ja jalgrattureid, kellele festa della repubblica oli suure yllatusena tulnud – seisid seal oma liibuvates kostyymides ja vahtisid ringi, nagu kuu pealt kukkunud. Kysitlesime politseinikke, et kuidas siit edasi saab. Vastuseid ei saanud. Politseinikud ei teadnud midagi, ytlesid vaid, et neile on antud kàsk tànav kinni panna ja yldsegi mingu KÒÒÒÒIIIIK IIIIINIIIIIMEEEESEEED sòiduteelt àra!!! Sòiduteelt polnud siiski vòimalik minema minna, sest kònniteed olid juba paksult rahvast tàis. Inimesed nihelesid kuulekalt politseinike hòigete peale, aga olukord eriti ei muutunud.
No helistasime jàlle Antooniole, et nàed, tànav kinni, mis edasi? Antoonio teatas ròòmsalt, et oi mina kyll nàen inimesi siin enda ròdu all kòndimas, otsige mingi auk, kust sisse saate.
Hakkasime ringi vaatama. Làheduses olid mingid haljendavad, nàiliselt mahajàetud kynkad. Ronisime kynka otsa, aga vahi nalja! Iga rajakese ees seisab politseinik. Kynkad olid meiesuguseid kavalpàid juba paksult tàis. Peamiselt oli tegemist turistidega ja seoses sellega, et turistid polnud suutnud enne Itaaliasse tulekut normaalselt itaalia keelt selgeks saada, ei olnud politseinikel vòimalik neile selgitada, et ausòna me ei tea, kui kauaks kòik tànavad on kinni pandud ja siit kindlasti edasi ei saa. Viibete ja range nàoilme abil sai vàhemalt edastatud sònumi see osa, et siit edasi ei saa. Roku asus politseinikega kontakti looma. Erinevate versioonide pòhjal selgus, et oodata tuleb veerand kuni poolteist tundi, aga kui tahame, vòime ette vòtta umbes n-kilomeetrise matka, et teiselt kyljelt syndmuspaigale làheneda (see matk nàis nii mòttetu olevat, et isegi politseinik ei uskunud oma idee vààrtusesse eriti). No seadsime end kynka peal mugavasti sisse ja asusime ootama.
Muide, kas ma ytlesin, et seoses vabariigi aastapàevaga olid kòik pasticceriad suletud, mistòttu meil polnud neid neetud cornettosid kaasas? Pàike kòrvetas, kòht oli tyhi, joomata kohv andis end tunda làheneva peavalu nàol. Tuju oli veelgi pahanenud, kòòlusime mingi kivi najal, mossitasime. Roku tutvustas veendunult ideed, et jah paraadid olid vanasti vajalikud, et nàidata teistele riikidele, et kui àgedad me oleme, aga tànapàeva globaliseerunud maailmas niikuinii kòik riigid teavad kui àgedad vòi mitte-àgedad teised riigid on ning tegelikult pole paraade yldse tarviski.
Veerand tunni pàrast tàheldasime, et rahvamass, kes seni politseinike keti taga òòtsus, hakkas yksikute moodulite kaupa tagasi pòòrduma. Ilmselt olid lootuse kaotanud. Ootasime veel pisut, midagi nagu ei juhtunud. Kaheteist paiku helistasime Antooniole ja teatasime, et me kuidagi ei saa tuldud ja jàtaks hommikusòògi àra. Pàikesepoiss Antoonio teatas reipalt, et no mis siin ikka, eks tulge jàrgmine kord.
Pisut siiski nàgime paraadi. Metroopeatuse poole tagasi kòmpides, kui ma parasjagu olin ametis myrgise kommentaari vormistamisega itaalialiku organiseerimisvòime teemal, ilmusid jàrsku ei tea kust vahvad lennukid, mis tekitasid taevasse kena rohe-valge-punase trikoloori.
Kodutànavale jòudnud, avastasime enda yllatuseks, et sardiinlaste kalarestoran on avatud. Seadsime end seal mugavasti sisse ja pyhendasime rikkaliku lòunasòògi ning pudeli Sardiinia veini demokraatlike ideede ja Itaalia Vabariigi jàtkusuutlikkusele.
Idee oli jòuda hàsti vara kohale (hommikul kell 9), vàltimaks ummikuid ja muud asjassepuutuvat probleemistikku.
Algatuseks oli meie kodutànaval (mis on yhesuunaline, pikk ja kitsas nagu vorstinahk), toimunud avarii ning mingi transpordimasin nygis avarii tulemusena osaliselt vormituks metallihunnikuks muundunud Fordi tànavalt minema. Sellega seoses ootas kodutànaval umbes kilomeetrite pikkune jàrjekord hommikusi autojuhte, kes kòik olid tahtnud sealt kohast mòòduda ning nyyd ei saanud enam edasi ega tagasi. Vahepeal otsustas mingi hiigelsuur Audi a6,et suudab fyysikaseadusi ja silmamòòtu eirates mòòduda Fordi laipa sikutavast transpordimasinast, ning kiilus end risti-ràsti pargitud autode ja askeldava transpordimasina vahele kinni. See nipp lykkas pààsteoperatsiooni lahendust tòhusalt edasi, sest kinnikiilunud Audi ei saanud enam lollist olukorrast vààrikalt vàljuda. Nimelt, nagu Roomas kombeks, kui keegi sentimeetri vòrra edasi nihkub, liigub kogu 5 kilomeetri pikkune saba sentimeetri vòrra edasi. Kòik olid juba kàbedalt edasi nihkunud ja yhesònaga jube anarhia valitses.
Niisiis, alles umbes kell 10 hakkasime kuidagi liikuma.
Imestusega màrkasin, et polnud lippe vàljas ega midagi. Kysisin Rokult selgitust. Roku arvas, et itaallased pole erilised patrioodid ja vòtku ma teadmiseks, et lippe on viisakas lehvitada ainult siis, kui Itaalia jalgpalli maailmameistritiitli vòidab. Olin pisut nukker lippude puudumise yle, meenutasin nostalgiliselt kuidas Eestis igal sobival juhul lipud vàlja tuuakse ja kui vahva on vaadata lipuehtes maju. No mulle meeldivad sellised klisheed.
Edasi màrkasime, et ootuspàraselt on osa tànavaid kinni pandud, kust sòjavàelased kesklinna suunas liikusid. Paraadist andsid màrku yksikud hobuste transportimise autod, grupp ruudukujuliselt rivistunud militaar-ratsanikke ja asjaolu, et politseinikel olid valged pluusid seljas. Vòib-olla on nad kogu aeg valge pluusiga, ma ei tea. Tavaliselt ma ei vahi eriti politseinikke.
Jòudsime iidsete myyrideni, kust enam edasi ei saanud. Tiirutasime sinna-tànna, otsisime mingit làbipààsu, aga ikka myyridest edasi ei saanud. Ummikutes ja segaduses ringi ekslemisest tylpinud, otsustasime kuskile metroopeatusesse sòita ja hoopiski metrooga sihtpunktile làheneda. Kombinatsiooni metroopeatus+yks vaba parkimiskoht me enne EUR rajooni ei leidnud. No mis siin ikka, parkisime Mussolini ehitatud tehisjàrve ààrde auto ja astusime vapralt metrooseiklustele vastu. Tòele au andes me polnud pàris lòpp-peatuses, vaid umbes kolm peatust enne lòppu.
Niisiis, kell 11 vahime metroopeatuses ringi, mudime pileteid ja mòtiskleme, et kas oleme ikka òiges suunas minemas. Korraga teatatakse valjuhààldist, et seoses paraadiga on Colosseo peatus suletud. See oli just see peatus, kus meil oli mòte vàljuda.
No ma polnud kohvi joonud ega midagi sòònud, mis hakkas nagu tunda andma. Olin kuri nagu herilane ja rongis pòrnitsesin vaenulikult kaasreisijaid. Niipalju oli sellest kasu, et mustlasmees, kellesarnased pidevalt metroos akordionit màngivad ja raha nuruvad, mòòdus meist raha kysimata. Vist kartis, et hammustan tal kàe otsast.
Ryhime siis Circo Massimo juures maapinnale, tuju sitt ja kere hele. Rokul oli ka tuju sitt, sest kui ta noorusaastatel sòjavàes oli, pidi ta paraadil marrsima. See polnud vist kuigi meeldiv (no kujutan ette, mulle ka oktoobrlilaste rivistusetunnid ei meeldinud), sest tal pole mingit huvi paraadide vastu. Yldse kippus ta pidevalt vàljendama seisukohta, et tema arvates on paraad mòttetu maksumaksja raha raiskamine ja loll idee.
Ryhime aga edasi Kolosseumi poole, sòjavàe jàlgedes (jàljematerjaliks oli sedapuhku hobuste vàljaheited, mida jàrgides eksimatult òiges suunas liikusime). Samal ajal hoidsime Antooniot pidevalt syndmustega kursis. Antoonio on tyypiline pàikesepoiss Sitsiiliast, nii et ta muudkui lohutas meid, et kyll te akkama saate, tulge aga ja me juba nàgime, kuidas president mòòdus ja kui kiiresti tulete, nàete natuke paraadi ka.
Korraga aga sattusime kesk suurt segadust. Kòik tànav kinni pandud ja tohutud rahvamassid politseinike inimketi taga òòtsumas. Keegi ei saanud aru mis toimub. Oli tunda àrritust ja segadust. Koerad sebisid ringi ja mòned lapsed vingusid. Rahvamassi seas oli yksikuid jooksjaid ja jalgrattureid, kellele festa della repubblica oli suure yllatusena tulnud – seisid seal oma liibuvates kostyymides ja vahtisid ringi, nagu kuu pealt kukkunud. Kysitlesime politseinikke, et kuidas siit edasi saab. Vastuseid ei saanud. Politseinikud ei teadnud midagi, ytlesid vaid, et neile on antud kàsk tànav kinni panna ja yldsegi mingu KÒÒÒÒIIIIK IIIIINIIIIIMEEEESEEED sòiduteelt àra!!! Sòiduteelt polnud siiski vòimalik minema minna, sest kònniteed olid juba paksult rahvast tàis. Inimesed nihelesid kuulekalt politseinike hòigete peale, aga olukord eriti ei muutunud.
No helistasime jàlle Antooniole, et nàed, tànav kinni, mis edasi? Antoonio teatas ròòmsalt, et oi mina kyll nàen inimesi siin enda ròdu all kòndimas, otsige mingi auk, kust sisse saate.
Hakkasime ringi vaatama. Làheduses olid mingid haljendavad, nàiliselt mahajàetud kynkad. Ronisime kynka otsa, aga vahi nalja! Iga rajakese ees seisab politseinik. Kynkad olid meiesuguseid kavalpàid juba paksult tàis. Peamiselt oli tegemist turistidega ja seoses sellega, et turistid polnud suutnud enne Itaaliasse tulekut normaalselt itaalia keelt selgeks saada, ei olnud politseinikel vòimalik neile selgitada, et ausòna me ei tea, kui kauaks kòik tànavad on kinni pandud ja siit kindlasti edasi ei saa. Viibete ja range nàoilme abil sai vàhemalt edastatud sònumi see osa, et siit edasi ei saa. Roku asus politseinikega kontakti looma. Erinevate versioonide pòhjal selgus, et oodata tuleb veerand kuni poolteist tundi, aga kui tahame, vòime ette vòtta umbes n-kilomeetrise matka, et teiselt kyljelt syndmuspaigale làheneda (see matk nàis nii mòttetu olevat, et isegi politseinik ei uskunud oma idee vààrtusesse eriti). No seadsime end kynka peal mugavasti sisse ja asusime ootama.
Muide, kas ma ytlesin, et seoses vabariigi aastapàevaga olid kòik pasticceriad suletud, mistòttu meil polnud neid neetud cornettosid kaasas? Pàike kòrvetas, kòht oli tyhi, joomata kohv andis end tunda làheneva peavalu nàol. Tuju oli veelgi pahanenud, kòòlusime mingi kivi najal, mossitasime. Roku tutvustas veendunult ideed, et jah paraadid olid vanasti vajalikud, et nàidata teistele riikidele, et kui àgedad me oleme, aga tànapàeva globaliseerunud maailmas niikuinii kòik riigid teavad kui àgedad vòi mitte-àgedad teised riigid on ning tegelikult pole paraade yldse tarviski.
Veerand tunni pàrast tàheldasime, et rahvamass, kes seni politseinike keti taga òòtsus, hakkas yksikute moodulite kaupa tagasi pòòrduma. Ilmselt olid lootuse kaotanud. Ootasime veel pisut, midagi nagu ei juhtunud. Kaheteist paiku helistasime Antooniole ja teatasime, et me kuidagi ei saa tuldud ja jàtaks hommikusòògi àra. Pàikesepoiss Antoonio teatas reipalt, et no mis siin ikka, eks tulge jàrgmine kord.
Pisut siiski nàgime paraadi. Metroopeatuse poole tagasi kòmpides, kui ma parasjagu olin ametis myrgise kommentaari vormistamisega itaalialiku organiseerimisvòime teemal, ilmusid jàrsku ei tea kust vahvad lennukid, mis tekitasid taevasse kena rohe-valge-punase trikoloori.
Kodutànavale jòudnud, avastasime enda yllatuseks, et sardiinlaste kalarestoran on avatud. Seadsime end seal mugavasti sisse ja pyhendasime rikkaliku lòunasòògi ning pudeli Sardiinia veini demokraatlike ideede ja Itaalia Vabariigi jàtkusuutlikkusele.
venerdì, giugno 01, 2007
Millest Machiavelli ei kirjutanud
Eile teavitasin Rokut:’Tead, ma nùùd ei kài enam ùlemusele ùtlemas, et kòik tòò on valmis, sest enamasti juhtub, et ùlemusel pole mulle mingit tòòd anda ja siis-’
‘siis antakse sulle mingi loll asi teha, mida tegelikult pole tarviski!’ katkestas mind Roku, ise kelmikalt muiates.
'Tohoh! Kust teadsid?'
‘siis antakse sulle mingi loll asi teha, mida tegelikult pole tarviski!’ katkestas mind Roku, ise kelmikalt muiates.
'Tohoh! Kust teadsid?'
Jààtisekunstnik Trasteverest
Kes Rooma satub ja boheemlaste kvartalis Trasteveres jalutab, làbib ùsna vàltimatult via della Scala.
Sealt tànavalt leiab jalutaja pisikese gelateria, mille tunneb àra selle jàrgi, et ukse kòrval on kahele istujale mòeldud imelik tool.
Jààtisepoodi peab yks sydamlik sinjoor, kanaarilinnu moodi teraste silmade ja lahke naeratusega. Ma olen seal juba mitu korda kàinud. Nyyd on nii, et iga kord, kui uuesti làhen, ulatab sinjoor yle leti terekàe. Tegelikult syndis gelateria nii, et sinjoor tòòtas 30 aastat pangas, siis aga làks pank pankrotti ja tòòkoht hingusele. Nii ta hakkaski vanas eas jààtisemeistriks. Endine pangaametnik on vaid paar aastat gelateriat pidanud, aga oma tòòd teeb ta suure armastuse ja pyhendumusega, juskui kunstnik.
Nàiteks kàib Jààtisekunstnik iga pàev turul, et puuviljajààtiste tarbeks oma kàega sobivaid puuvilju valida. Parim toormaterjal olla kaup, mille muud turulised on àra pòlanud - viimse piirini kypsed viljad, mis vaid pàev hiljem juba mòòdukalt kààrinud oleku saavutavad. Neist puuviljadest saavat kòige paremat jààtist, rààkis ta. Muide Jààtisekunstniku puuviljajààtised viivad keele alla kùll, eriti pirni- ja melonijààtis.
Jààtisekunstnikule meeldib ise uusi maitseid leiutada. Jààtise valmistamine olla tàpsust ja kannatlikkust nòudev tasakaalustamise ylesanne. Komponendid peavad tàpselt òiges vahekorras olema, et hea jààtis tuleks, kusjuures iga erineva maitse puhul on see tasakaal erinev. Vahel tuleb mitu kuud katsetada, et tàiusliku maitseelamuse valem kàtte saada.
Jààtisekunstnik jutustas, et paljud jààtisemeistrid panevad oma jààtistesse palju vett, et omahinda langetada. Need on tema meelest vààrika jààtisekunsti rùvetajad. Kui jààtis jube kiiresti sulama kipub, siis on kindel vàrk, et on vett ohtralt pandud, òpetas ta kurvalt pead vangutades ja konkureeriva gelateria suunas viibates.
Aga selle imeliku tooli olla Jààtisekunstnikule kinkinud ùks semu.
Sealt tànavalt leiab jalutaja pisikese gelateria, mille tunneb àra selle jàrgi, et ukse kòrval on kahele istujale mòeldud imelik tool.
Jààtisepoodi peab yks sydamlik sinjoor, kanaarilinnu moodi teraste silmade ja lahke naeratusega. Ma olen seal juba mitu korda kàinud. Nyyd on nii, et iga kord, kui uuesti làhen, ulatab sinjoor yle leti terekàe. Tegelikult syndis gelateria nii, et sinjoor tòòtas 30 aastat pangas, siis aga làks pank pankrotti ja tòòkoht hingusele. Nii ta hakkaski vanas eas jààtisemeistriks. Endine pangaametnik on vaid paar aastat gelateriat pidanud, aga oma tòòd teeb ta suure armastuse ja pyhendumusega, juskui kunstnik.
Nàiteks kàib Jààtisekunstnik iga pàev turul, et puuviljajààtiste tarbeks oma kàega sobivaid puuvilju valida. Parim toormaterjal olla kaup, mille muud turulised on àra pòlanud - viimse piirini kypsed viljad, mis vaid pàev hiljem juba mòòdukalt kààrinud oleku saavutavad. Neist puuviljadest saavat kòige paremat jààtist, rààkis ta. Muide Jààtisekunstniku puuviljajààtised viivad keele alla kùll, eriti pirni- ja melonijààtis.
Jààtisekunstnikule meeldib ise uusi maitseid leiutada. Jààtise valmistamine olla tàpsust ja kannatlikkust nòudev tasakaalustamise ylesanne. Komponendid peavad tàpselt òiges vahekorras olema, et hea jààtis tuleks, kusjuures iga erineva maitse puhul on see tasakaal erinev. Vahel tuleb mitu kuud katsetada, et tàiusliku maitseelamuse valem kàtte saada.
Jààtisekunstnik jutustas, et paljud jààtisemeistrid panevad oma jààtistesse palju vett, et omahinda langetada. Need on tema meelest vààrika jààtisekunsti rùvetajad. Kui jààtis jube kiiresti sulama kipub, siis on kindel vàrk, et on vett ohtralt pandud, òpetas ta kurvalt pead vangutades ja konkureeriva gelateria suunas viibates.
Aga selle imeliku tooli olla Jààtisekunstnikule kinkinud ùks semu.