Sain kàe valgeks

Eile òhtul oli meil vaja kliendikohtumisele sòita Gigantse Telekomifirma yhte teise Gigantsesse Majja. Ma olin juba hommikul nàrvis, sest sinna majja minekuks tuleb Rooma teise otsa sòita. Trykkisin internetist trajektoori vàlja ja vahtisin seda murelikult.

Aga sellist ekstreemsporti, mis tegelikult aset leidis, ei osanud kyll karta!

Nimelt korraldasime sedasi, et kolleeg V, kes on muide suburban-Naapolist pàrit, sòidab ees ja mina jàrel.
Kui oleks mingi liiklusteemaline arvutimàng, siis Tallinn oleks beginner level, Rooma oleks umbes eelviimane tase ja Naapoli oleks see tase, kuhu saavad ainult need, kes 24h pàevas seda arvutimàngu on mànginud kogu oma teadliku elu. Mòistate, kui erinevad sòidustiilid minul ja V-l on, eks?
Niisiis, halvimat kartes selgitasin powerjuuser V-le, et vaata ma ei tunne yldse Roomat ega midagi ja pole siin òieti sòitnudki, nii et teeme sedasi, et sa sòidad, noh, pisut aeglasemalt.

Noh, hakkasime minema.

Sahh! tòusis V sàrtsakas Lancia lendu ja pani minema! Andsin ketsi ja kihutasin jàrele.
Esimeste kiiret kurvide peal tajusin, et olin unustanud V-le òelda, et ta suunatulega màrku annaks, kui mingit manòòvrit plaanib. Tòele au andes, pidurit ta ikka kasutas, nii et ma natuke nagu aimasin, millal ta pidurdama ja kuskile keerama hakkas.
Egas midagi, tegin kòik pòòrded V-ga kaasa. See oli pàris karm trikk, sest tuli pysida làhedal, et mingi teine auto vahele ei trygiks. Kui Roomas on kahe auto vahel pool meetrit vaba ruumi, siis kohe trygib keegi vahele. Samal ajal tuli olla piisavalt kaugel, et V-le mitte tagant sisse sòita, kui ta mingi àkilise pidurdus- vòi pòòrdemanòòvri teeb ja samal vaadata et endale keegi tagant sisse ei sòida. Multitaskingu kòrgem pilotaazh!

Itaalias, nii nagu muudeski riikides, kohtab tàhelepanelik liikleja tihti selliseid màrke nagu ‘stop’ ja ‘anna teed’. V jaoks tàhendas ‘stop’ seda, et tuleb aeglustada ja siis nygida muudkui peateele ennast, kuni peateel sòitvad autod enam edasi sòita ei saa ja siis niuh! peateele keerata. Ma nagu òieti ei julenud nygida sedasi, aga palju hullem oleks olnud yksi liikluskeerisesse jààda – panin silmad kinni ja nygisin tihedalt V jàrel (peateel liiklejate pidurite krigina ja signaalitamiste saatel). See nygimine on selline meetod, mida saab teha ainult yks auto korraga, mitte kaks. ‘Anna teed’ màrk eriti ei hàirinud V kulgemist. Need ‘anna teed’ momendid oli pàris jubedad, sest ma kartsin kogu aeg, et keegi sòidab mulle sisse kylje pealt, sest ega me inimtyhjale peateele ei sòitnud ju.

Lòpuks jòudsime kuidagi kohale. Mòtlesin, et hea, et mingit kiirabiautot ei sattunud me teele. Kardetavasti V oleks kindlasti kasutanud Roomas ja eeldatavasti ka Naapolis vòrdlemisi levinud vòtet tàpselt kiirabiauto jàrel sòita, et kiiremini edasi saada.

Tagasi tulla oli hullem.

Enne kui tagasi tulema hakkasime, pakkusin V-le vàlja, et kui ta suunatuld kasutaks, et siis ma saaks nagu paremini aru, kuhu tal on plaanis sòita. Tòele au andes, tagasi tulles ta natuke ikkagi kasutas suunatuld.

Korraga kihutasime piki pisikest tànavat, kus oli suvaliselt risti ràsti pargitud autosid, nagu Roomas ikka juhtub.
Kuna ma olin keskendunud V jàrel kihutamisele ja teiste autode mittevahelelaskmisele, jài mul màrkamata yks takso, mis pahaaimamatult esimeses reas parkis. Ma arvan, et ma vist lòhkusin juhipoolse peegli àra. Aga pole ka pàris kindel, sest mul polnud aega pikalt kahjusid silmitsema jààda. Mu enda peegel jài terveks, lihtsal keeras end tagurpidi.

Nyyd oli kòik pekkis! Taksojuht kukkus ròòkima ja signaalitama, ning asus mind taga ajama. Oli see vast sòit! Minu ees kihutas powerjuuser V, kellest ma ei saanud àraeksimise hirmus maha jààda ja tagapool kollitas tapja-taksojuht. Nàgin tahavaatepeeglist, et ta muudkui vehkis kàtega, vilgutas tuledega ja signaalitas. Kui kiirteele jòudsime, loobus taksojuht mu tagaajamisest. See pisut kergendas olukorda. Lòpuks jòudsime tuttavate tànavateni, keerasin esimesel vòimalusel kodukandi tuttavatesse tànavatesse, parkisin vàrisevate kàtega auto. Gelateriast vòtsin rahustuseks suure topsiku jààtist.

Tàna hommikul A (kes on pàrit Naapolist) lohutas, et juhul kui ma oleks taksojuhi tòòvahendit kòvasti kriimustanud, kyll ta oleks mind koduni taga ajanud. Nii et jàrelikult ei olnud hullu midagi. Selle peale kuskilt Toskaana màgikylast pàrit S kysis, et aga mis siis, kui taksojuht mu auto numbri yles kirjutas ja politseisse làheb. A arvas kogenult, et taksojuht ei saa kuidagi tòestada, et just mina olin see, kes ta peegli lòhkus.

Muide, Naapolis olla yks advokaat, kes kaitses meest, kes sai trahvi selle eest, et olla sòitnud mootorrattaga ilma kiivrita. Advokaat tòestas, et kiivri kandmine tekitas ta kliendile distressi ja lòpuks jàànud hoopiski politsei syydi, et stressis mehele ylekohtuselt trahvi tegi liikluseeskirjade rikkumise eest.