Roku vanemad elutsevad kylakeses, kus tema esivanemad on juba aastasadu kasvatanud viinamarju ja veini pruulinud.
Kyla on selline tyypiline Itaalia kyla. Kyla asub màe otsas, keset kyla on kirik ja, kòige kòrgema koha peal on campanella ehk kellatorn ja kiriku làhedal Suur Plats, kust avaneb miljonivaade ymbruskonna màgedele, veiniistandustele ja teistele kylakestele. Kaugemale vaadates on yhel pool màed ja teisel pool meri. Suurel platsil asuvad pisikesed poekesed (ei puudu ka Dolce&Gabbana pood kusjuures) ja baar, mis on kylameeste pòhiline hàngimiskoht. Seal aetakse àriasju, juuakse kohvi ja vahitakse mòòdakàijaid. Kui on mingit tòòmeest vaja leida, siis Roku isa làheb alati sinna baari vajalikku spetsialisti otsima.
Suure platsi peal korraldavad kylaelanikud erinevaid agraarpidusid.
Peoks on reeglina pòhjust siis, kui pòllumajanduses mingi milestone saabub – nàiteks kui viinamarjad vòi oliivid valmivad vòi kui vein valmis saab vòi kui on 15.august, mis on kogu Itaalias yldine pidupàev. Selle 15.augusti teemast ma pole tàpselt aru saanud. Igatahes on kindel, et 15.augustil on terves Itaalias pidu ja tasuta kontserdid igas linnas. Pàrast pidu on kaks nàdalat yleyldine puhkuste periood, mille jooksul on suletud palju kauplused, apteegid, restoranid ja ujulad.
Kyla iga-aastane suuryritus on suvel – siis tàhistatakse ristisòdalaste vòitu tyrklaste yle. Selle tàhtsa syndmuse puhul jagunevad kòik kyla mehed kahte vaenulikku leeri, keset suurt platsi pystitatakse puidust kindlus ja tyrklased asuvad kristlasi ryndama. Ristisòdalased viskavad kindluse ròdude pealt ryndajatele kaela keedetud spagette ja vett. Katkematust makaronide turmtulest yllatunud tyrklasi (no tegelikult kes poleks yllatunud, kui kuuli asemel spagett vastu kaela lendab) on nyyd juba kerge kotti pista. Ristisòdalased tormavad ròòkides kindlusest vàlja ja lòòvad rahva juubelduste saatel tyrklaste read segi. Tyrklased viskavad mòògad maha ja pògenevad robinal majade ning pargitud autode taha. Muide, on suur au olla etenduses sòjamehe rollis. Need, kes tyrklasi màngivad, kasvatavad mitu nàdalat habemeid, et tòepàrased vàlja nàha.
Sel nàdalavahetusel toimus Kylas taaskord yks huvitav agraarpidu. Seekord tàhistati ubade valmimist nii, et reedest pyhapàevani olid miljonivaatega platsile yles seatud pikad lauad ja lava. Inimesed istusid laua taga ja sòid kohaliku tava kohaselt valmistatud ube ja liha ning jòid kohalikku lauaveini peale. Oli soe òhtu, tàhed sirasid, inimesed ròòmustasid ja yldiselt vàga muhe oli.
Ubade valmimisest sain mina tegelikult juba paar nàdalat varem teada, sest Roku Moodne Vend kutsus mind naabrite pòllule herneid varastama. Mina arvasin, et varastada pole ilus, mille peale Roku isa pakkus alternatiivi, et vòiks minna enda pòllule ja syya seal ube. Lòpuks jòudsimegi tòhusa kompromissini - mina korjasin meie pòllult Roku isa juhendamisel ube, samal ajal Roku Moodne Vend varastas naabrite herneid. Pàrast me jagasime saaki lahkesti omavahel. Muide, oad on eriti hòrgud, kui neil pealmine kiht àra koorida ja siis oliiviòli ja soolaga syya. Aga Itaalia oad ei ole nagu Eesti oad, nii et ma ei oska òelda siinkohal, kas Eesti oad oleksid sama maitsvad.
Aga tulgem agraarpeo juurde. Yhesònaga, kui reede òhtul Roomast saabusin, oli kogu pere, tuulekindlad joped seljas, yles rivistatud ja valmis Kylla minema. Istusime kòik autodesse ja sòitsime kaks minutit Suure Platsini, mille làhedal kòik tànavad juba autosid risti-ràsti tàis pargitud. Millegipàrast jalgsi kàimine ei ole Roku peres soositud. Vahel ma olen teinud ettepaneku, et ma vòin ju juuksurisse jalutada ka, sest see vòtab ju ainult 15 minutit, aga ikka leidub keegi, kes resoluutselt teatab, et jalutamine on eluohtlik ja viib mind autoga juuksuri juurde. Peol nagu eriti ei juhtunudki midagi vàrvikat, soetasime endale taldrikud ubade ja lihaga, istusime pika laua taha, sòime ja tervitasime tuttavaid.
Inimesi observeerides tegin jàrelduse, et igal kylapeol, sòltumata riigist ja rahvusest, on samad tyybid kohal.
Nàiteks Vintis Vanameeste Laudkond. Sealt leidsime kuulsa kapimeistri Onu Roberto nàiteks.
Pole sellist kylapidu, kust puuduks Kyla Kòige Ilusam Tydruk. Konkreetses kylas on kaks ilusat tydrukut – yks oli piduliku yrituse puhul pannud jalga làbipaistvast plastmassist, hòbelitridega kaunistatud striptiisitari kingad (sellised, mis on hàsti kòrge kontsaga platvormid eksole) ja pàhe hòbedase krooni. Alguses arvasin, et see on mingi hen party kostyym, aga kuna ta kaaskond koosnes vaid yhest ube màluvast noormehest, siis vist ikka ei olnud. Teine tydruk paistis silma pitsretuuside, lakknahast stilettode ja roosade plastmasskòrvaròngastega. Muidu nad olid pàris kenad.
Kylapeo kindel kontingent on Lastest ja Tòòst Vàsinud Pereinimesed. Palju laudu oli Vàsinud Pereinimesi tàis. Mingist seletamatust kohusetundest olid nad end pàrast vàsitavad tòònàdalat Suurele Platsile vedanud ja vahtisid haigutades ringi. Pereinimesed tunneb ka selle jàrgi àra, et neil on halb ryht, kerge ylekaal ja vàga praktilised riided.
Poliitik. Selle kyla poliitik oli hòbejate bakenbardidega pintsakusse ròivastunud sinjoor, kes kàis lauast lauda ja vestles osavòtlikult kòigi valijatega. Ta oli kòigiga sòber.
Vinnilised kutid. Nemad olid kòik yhte pimedamasse nurka kogunenud, tammusid ringi ja arutasid itsitades igasuguseid asju. Vahepeal kàis yhe kuti ema ja ytles, et on aeg koju minna. Kutt oli pisut nòutu, nagu ei teadnud, mida teha – kas alluda ema vààramatule jòule vòi sàlitada oma enesevààrikus sòprade ees ning mitte alluda. Lòpuks ikkagi vààramatu jòud tegi kindlakàeliselt oma tòò ja kuttide kamp oli liikme vòrra vàiksem.
Alati on kylapeol mingi laps, kes kohmakalt lava ees hypleb, bàndile kaasa elades.
Ei ole olemas kyla, kus pole Vàljatòugatut. Vàljatòugatuks osutus seekord tytarlaps, kes pidulistele toitu ette kandis. Tal oli imelik suur tagumik. Vàhe sellest, et suur, pealegi veel ymmargune justkui maakera. Vinnilised kutid tegid tema suunas kòikvòimalikke ajuvabasid màrkusi ja kui tytarlaps mònest lauast mòòdus, siis tema selja taga panid Vàsinud Pereinimesed pead kokku, sosistasid ja vahtisid suurte silmadega Tagumikku. Suures linnas ei vòtaks keegi vaevaks suure tagumiku pàrast inimest alandada.
Ferragosto - 15. august on kahtlemata, nagu Sa isegi ilmselt aimad, seotud katoliku kiriku kõige suurema superstaari Neitsi Maarjaga. Ma ei mäleta täpselt, kas tema surma- või sünnipäev või... aga see on kohati tõesti aasta suurim püha, et peaaegu kahvatuvad jõulud, lihavõtted ja kohalikud pühakud. Jaksu pidutsemiseks!
RispondiEliminaAitàh selgituse eest.
RispondiEliminaMa siinkohal arendaks seda mòtet edasi ja pakun siinkohal, et 15.august on NM synnipàev. Seda arvan ma sellepàrast, et 15.august on ka suur ilutulestikupyha, vàhemalt Francavillas ja ilutulestik vist sobib synnipàevaks paremini surmapàevaks.
Mul nyyd tekkis tegelikult kahtlus, et vahest siiski NM hoopiski suri 15.augustil ja ilutulestikega tàhistatakse tema taevasseminekut?
Ma tegeliklult juba korra kirjutasin siia, mis see Ferragosto (ehk 15. august) on, aga bloggerile see ei meeldinud ja ta kustutas mu pika oodi àra, mille peale ma solvusin mitmeks pàevaks.
RispondiEliminaAga ma teen nùùd lùhivariandi ilma tàpitàhtedeta siia:
See on Neitsi Maarja (kes olenemata oma teistest lastest peale Jeesust oli ikka täiega neitsi) sic! ELUSAST PEAST taevamineku püha. MIlle otsustas mingisugune maitiamitmes kirikukogu aastal umbes 500 peale Kristust. àge mutt see Maarja, huvitav mis ta sòi, et ta nii pikalt hinges püsis. Aga katolikul kirikul oli vaja kòikide rahvapùhade jaoks mingit religioosset sùndmust, siis nad seal leiutasid. seda teemat peaks edasi uurima :)
Aga miks seda siis Ferragostoks nimetatakse, noh kuna pùha tegelikult tuleb juba paganlusest (et nagu suve selgroo àge murdmine kàib, = meil jaanipàeva paiku, et suuremad maatòòd on tehtud ja vòib rihmad lòdvaks lasta), siis kutsuti teda esialgu mitteusklikult Feriae Augusti'ks ehk Augusti pùhadeks. Siis tulid roomlased ja arvasid, et nii ikka ei saa ilmaasjata pidu teha, ja piitsa ning pràànikuga sai see pidu Ottaviano Agugusto auks mààratud, noh ja siis tulid juba katoliiklased.
noh nii. jàlle vaksa vòrra targem.