Esiteks mu suhtumine kommunistidesse on sama, mis vampiiril kyyslauku.Teiseks hirmul on suured silmad eksole.
Kolmandaks olen seni ainult Eesti telekomifirmasid kylastanud ning selle pòhjal kujundanud vahest globaalses plaanis pisut naiivse seisukoha, et telekomifirmad, need on òiged innovatsiooni ja tehnoloogilise progressi lipulaevad, mis nooblitesse hoonetesse ryytatult kòrguvad vààrikalt ja kindlustunnet tekitavalt meie majandusruumi kohal.
Igatahes pakub Gigantne Telekomifirma, kus me, konsultandid, nyyd igaveseks ajaks oleme mààratud tarkvara juurutama, mulle selliseid yllatusmomente, et olen tihti kònevòime kaotanud ning mitmeks pàevaks mòttesse vajunud.
Gigantse Telekomifirma sissekàigu juures on yleval ametiyhingute plakatid, mis kutsuvad yles liituma ja yhiselt ròhujate kapitalistide vastu vàlja astuma. Kòige suurem plakat teatab ‘LAVORO, la vera RICCHEZZA del PAESE!’ (tòlk: TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS!). Niisiis, igal hommikul, kui tòòle tulen ja oma kaardi làbi masina libistan, tuletatakse mulle meelde, et TÒÒ on MAA tòeline RIKKUS. No ma olen taolisi loosungeid lapsepòlves pàris tihti nàinud, nii et mind sellised teated ei motiveeri. Hea vàhemalt, et nad pole kirjutanud 'TÒÒ teeb vabaks', tuli mul ykshommik vallatu mòte, kui sellest plakatist mòòdusin.
Sissepààs, valvuriputka ja kaardilugejad nàevad vàlja nagu Londoni metroo. Nagu Londoni metroo sissekàigus, on siingi pisut prygi pòrandal. Vahest selleks, et atmosfààri tuunida rohkem ‘1984’-hònguliseks?
Gigantse Telekomifirma Hoone on hiigelsuur ruut. Keskel on vàiksem ruut, mis on haljastatud minimalistlik-tehnokraatlikus vòtmes. Kui puud ei segaks, vòiks selle vàiksema ruudu peal vabalt rokk-kontserte vòi massimiitinguid korraldada umbes 50 000-le inimesele.
Hoonet esimest korda seestpoolt silmitsedes teatasin eksimatult, et see on ehitatud kaheksakymnendatel aastatel. Hilisemal kontrollimisel selgus, et mul oli òigus. Maja vanust pole raske mààrata, sest interjòòr on àravahetamiseni sarnane nòukogude aja ministeeriumitega. Mòòbelgi on hoonega samast ajastust. Kogenumad konsultandid teavad rààkida, et maja selles osas, kuhu prolesid ei lasta ja elutseb direktsioon, olla moodne interjòòr. Meil pole veel kliendi esindajatega kohtumised alanud, nii et ei oska seda kuuldust kinnitada ega ymber lykata.
Ykspàev jalutasime piki koridori sòòkla poole. Siin on pikad ja tàpselt yhesugused koridorid, kus tubade tumepruunid plastmasskàepidemetega yksed on reeglina suletud. Sellepàrast me làheme alati kòik koos sòòma vòi kohvi jooma, sest kui yksi minna ja àra kogemata àra eksida, kulub tunde, et ilma GPS-seadmeta òiget teed leida.
Niisiis, jalutame sòòkla poole. Korraga nàeme – yks uks on avatud. See, mis toast paistis, oli kòige ootamatum asi, mida kontoris vòi - vàhe sellest – telekomifirmas vòib kohata.
Tihedalt tàissuitsetatud ruumis (Itaalias on suitsetamine siseruumides keelatud, muide!) hàngisid umbes 10 sinistes tunkedes meest. Màngisid kaarte ja naersid myrinal. Seinal oli juba tuttav plakat (TÒÒ, MAA tòeline RIKKUS). Mòtlen siiani, et kas see oligi kurikuulus ametiyhingujuhtide koosolek vòi mis.
Tihti mòtlen Itaalias, et mina, Ida-Euroopa odav tòòjòud, olen oma b-kategooria banaanivabariigist tryginud siia tsivilisatsiooni hàlli. Tulnud rikka ja igakylgselt arenenud Euroopa Liidu riigi marjamaale vanade olijate tòòkohti àra vòtma ning òppima, kuidas kahvliga syya*.
Ma tean kyll, et riigi arengutaset ei saa hinnata paljalt selle pòhjal, kui liberaalne on maksusysteem vòi kui palju on moodsaid maju vòi kui suur hulk populatsioonist arvutit kasutab, vòòrkeeli rààgib ja e-hààletab. Aga Itaalia igapàevast elukeskkonda kogedes ja Eesti elu meenutades on mul liigagi tihti tunne, et olen sattunud arenenud riigist mingisse kummalisse latiinobanaanivabariiki, kus pangakonto avamise kàigus kirjutatakse mu nimi ruudulisse kaustikusse, inimesed loobivad prahti kuhu juhtub ning valida on selliste poliitikute vahel nagu Prodi ja Berlusconi. Jumal tànatud, et siin vàhemalt pàike paistab ja osatakse hàsti syya teha ja edevaid riideid valmistada.
*Huvitaval kombel itaallased eelistavad ainult kahvliga syya, samal ajal kui mina noa ja kahvliga makarone ja kòògivilju nysin.
arvan, et sa peaksid läbimõeldult enda kriteeriume veidi mahendama. vastasel juhul kulutad sa ennast liialt. see ei tähenda, et selline võrdlus kodumaalastele väga ergutav tundub ja ei pane veel sots.dem. poolusesse uskuma siin laiuskraadil. p.s. Soome viimased valimised ei olnud liiga edukad SDE-le.
RispondiEliminaNo vat, mul samad tunded New Yorgis :) Nagu oleks ajas tagasi läinud.
RispondiEliminaAlles täna nägin koledat räämas 80.-ndatest pärit hoonet ja tumepruunid põrandad, tumerohelised seinad ning pruunid uksed tuletavad lapsepõlve meelde.
Pastakas peab igal pool kaasas olema, et blankette täita, iga blanketi saamise ja äraandmise jaoks on pikk järjekord. Internetis pangaülekandeid teha ei saa, tuleb pangakontorisse minna ja A4 paber õigesti täita. Kooliraha ülekandega maksta ei saa, kõik kooli tulnud õpilased seisavad pikas järjekorras keldrikorrusel, et saaks raha ära anda. Õnneks krediitkaardiga saab maksta :)
Käisin täna ennast kooli registreerimas, kaks tundi läks. Põhiliselt sabades seismistele. Regitreerija arvutist Estonia leidis, aga eesti keelt minu emakeeleks tal panna polnud võimalik. Polnud sellist rida ja ise rida juurde ka teha ei saanud. Läti ja leedu keel olid küll olemas :( Mina olla esimene eestlane selle registraatoritädi juures. Tädi ise Itaaliast pärit.
Jee, lõpuks ometi :)
RispondiEliminaSee gigantne telekoomik on Pirelliga seotud?
H
omqReede, tead miks eesti keelt polnud andmebaasis? Ma vist tean. Nimelt alati kui vàlismaal kàin ja Eestist juttu tuleb, siis kòik arvavad, et Eestis rààgitakse vene keelt. Vahest selle andmebaasi tegijad arvasid samamoodi? Ivan Orav arvaks muidugi, et tiblade vandenòu... Aga tòsiselt, kui keegi teab, kust see laialt levinud arusaam tekkinud on, et Eestis ainult vene keelt rààgitakse, siis ma oleks kyll tànulik selgtuse eest.
RispondiEliminaJa siis vastuseks Chrisile, et ma mòtlesin eile pikalt Itaalia yle. Roomas sadas ropult vihma (Eestis oleks taoline vihmasadu seitsmeste uudiste kandev sònum). Niisiis, ligunesin bussipeatuses, ja mòtlesin. Eestis paljud kysivad, et miks ma siit àra ei tule - Itaalia on ju jube koht elamiseks, Eestis on palju parem. Ise ka imestan, et miks ma siit àra ei làhe. Aga ma mòtlesin eile vàlja. Mul on Itaaliaga vihkamise-armastuse tyypi suhe. Nàiteks ma olen viimase nelja ja poole kuu jooksul àrritusest jalgu trampinud ja nutnud rohkem kui kogu senise elu jooksul yldse. Teisest kyljest jàllegi on mul kujunenud obsessiivne Itaalia-kiindumus. Nàiteks mis puutub siinset kliimat, kalatoite, hommikusi kohvibaari kylastusi ja Rooma iidseid varemeid nàiteks. Tàhendab, kas hakkan hulluks minema? :)
RispondiEliminaSee annab tunnistust, et sa ei ole teinud valesid valikuid. ;-). Armastus/vihkamine suhe pole ju halb. Mulle meeldib see ütlemine, et elu on olnud elamist väärt siis kui oled südamest nutnud ja naernud. Ja olulised on inimesed mitte see ühiskonnakord!
RispondiElimina