Siinkohal mòned tàhelepanekud iidse Rooma linna imepàrasest busside maailmast.
Ma olen nimelt tàhelepanelikult jàlginud, kuidas kohalikud teevad (sest Roomas tuleb kàituda nii nagu roomlased, eksole) ja ma arvan, et nad teevad òigesti ja ma teen nyyd ka nii nagu nemad ja sellest on kasu olnud.
Alustuseks on abiks teada, et bussipeatus on Roomas illustratiivse iseloomuga tànavakujunduselement (kollane) ja tihti prygikonteinerite vòi pargitud autode taga peidus.
Seepàrast tuleb teha nii nagu kohalikud – seisa sòiduteel ja kiika aktiivselt, kas buss tuleb. Tihti tunnebki bussipeatuse selle jàrgi àra, et tropp inimesi seisab sòidutee esimeses reas ja vaatleb tàhelepanelikult ymbrust. Ymbrust tuleb tàhelepanelikult jàlgida ka sellepàrast, et mòni auto vòi mootorratas otsa ei kihutaks ja et koerasita sisse ei astuks. Kui bussi nàed, siruta kàsi vàlja ja viipa hoogsalt, katsudes samal ajal saavutada silmsidet bussijuhiga. Kui ei viipa, vòib juhtuda, et buss kihutab hàirimatult peatusest mòòda. Nii et paraku ei ole Roomas vòimalik yheaegselt bussi oodata ja raamatut lugeda.
Olles bussi oled sisenenud, tuleb kasutada vòimalust ning uurida, et kuidas bussijuhtide streigiplaanid on ja mis ametiyhingud tàpsemalt streigivad. Nimelt bussijuhtidel on mitu ametiyhingut ja tegelikult on nii, et harva streigivad kòik ametiyhingud korraga ja alati on òrn vòimalus, et streigipàeval buss sòidab. Seda trikki pole muidugi mòtet sooritada, kui itaalia keelt ei oska.
Palju olulisem on bussi sisenemise momendil hetkegi kaotamata haarata esimesest ettejuhtuvast pidemest enne kui reibas sòiduk kohalt vòtab. Pidemest àra enam lahti lase!
Nàiteks ykskord ma nàgin, et eakas proua, kes seisis umbes bussi keskel, lasi pidemest lahti ja tàpselt samal hetkel buss pidurdas ning proua sooritas òhulennu, millesarnaseid olen seni nàinud vaid ‘Tom&Jerry’ multikates ning viimase meetri libises ta nagu bobisòitja, jòudes vàlja bussijuhi kabiinini. See oli absoluutselt kòige uskumatum ning imelisem vaatepilt, mida ma ei unusta iial! Hiljem seisis buss tykk aega liikluskeerises kuni prouale kiirabi tuli ja òues oli pime ja ma ei teadnud kus pagana kohas me oleme ja seetòttu ei julenud alternatiivset bussi otsima minna ja olin sunnitud kiirabi ootama seal bussis, mis ei olnud enam nii imeline tegevus, aga selle eest oli huvitav jàlgida, kuidas kòik bussis viibijad (vàlja arvatud mina ja kaks jaapanlast) kannatanu ymber kogunesid, teda toetasid igatepidi. (Selles lauses oli 67 sòna!)
Mis aga minus erilise kognitiivse dissonantsi tekitas, oli asjaolu, et me seisime tàpselt haigla ees aga sellest hoolimata kutsuti kiirabi, mida me tund aega ootasime! Miks ei saanud haiglasse 40 meetrit jalgsi jalutada ja miks tuli kiirabi 40 meetri kaugusest haiglast, mille ees me seisime, peaaegu tund aega, on jàànud mòistatuseks. Kusjuures proual polnud vigastusi ega midagi, ta sai kòndida kyll. No ma mòtlen, et oleks ikka tòsiselt hàda olnud, kyll ta oleks haiglani kòndinud.
Muide, kui on plaanis kohvri vòi muu taolise asjaga bussis reisida, siis pideme kyljes rippudes tuleb teise kàe ja jalgadega oma maisest varast kòvasti kinni hoida. Nimelt kui buss pidurdab (see on vàga àkiline tegevus), siis vabalt juhtub, et kohver lendab samal moel nagu see vanamutt, kellest eelpool kirjutasin. Mina nàgin alguses tihti oma kohvrit ja arvutikotti làbi bussi lendamas, sest tàpselt valel hetkel hakkas telefon helisema nàiteks ja oli vaja yhe kàega pideme kyljes rippuda ja teise kàega telefoni otsida ja ma ei hoidnud kinni oma asjadest. Tàna hommikulgi ajasin bussis oma kohvrit taga ning siiani spekuleerin, kas kallihinnaline Mulgi kapsaste purk on terve vòi mitte.
Mingil hetkel eeldatavasti plaanite bussist vàljuda. Vot nyyd tuleb olla ekstra valvas!
Olete kindlasti màrganud ka Tallinnas pisikesi punaseid nuppe, mille abil bussijuhile màrku anda, et soovite peatust. Kui Tallinnas on need nupud pigem sisekujunduselemendid, siis Roomas saavad nad kòvasti vatti. Nimelt soovitavalt juba yks peatus enne òiget peatust hakka nuppu pressima. Siis bussijuht teab, et tuleb peatuda. Kui nuppu ei vajuta ja peatuses kedagi ei hààleta, siis buss ei peatu. Nàiteks alguses ma arvasin, et roomlased on mòttetult innukad ja niisama nàpivad kòike mis ette jààb, aga tookord kui see vanamuti-intsident oli, siis ma vajutasin enne oma peatust nuppu (mitte kaks peatust varem), aga buss ei peatunud.
Muide bussipiletit ei saa osta bussist, vaid spetsiaalsest kohast - tabaccheria.
Tabaccheriad on abiks asutused, kui viitsin, kirjutan neist pikemalt.
Selline süsteem ei kehti Itaalias ainult Roomas, vaid ka teistes linnades ja külakestes. Ise olen juba nii kaua Itaalias elanud, et ei oska taolisele eriärasusele eriti tähelepanu osutada, aga Sinu kirja lugedes ajab muigele küll, väga õige jutt ju :-)
RispondiEliminaSelle bussist väljasaamisega on aga selline lugu veel, et kui ka keegi peaks juhtuma sinu peatuses hääletama, siis kui jätad punasele nupule vajutamata, võib juhtuda, et hääletaja lastakse esimesest uksest kiiresti sisse ja sind keskmisest välja ikkagi ei lasta :-) Mul on juhtunud üsna sageli, et bussijuht unistab ning ei tee nupule vajutamisest väljagi, vot siis on vaja hakata karjuma "õõõuuuhh, ho prenotaaatoooo!!!"
Muide mis unistamist puutub, siis mulle on jàànud mulje, et bussijuhid rààgivad ka hirmus palju mobiiltelefoniga.
RispondiEliminaMònedel on handsfree, aga olen nàinud ka juhtumeid, kus bussijuht hoiab yhe kàega telefoni ja teise kàega juhib bussi. Kòned on neil pikad. Huvitav, mis sààstupakett see on, et nii palju rààkida saab?
äkki maksab firma :-)
RispondiElimina