Esmaspàeval sattusin tsivilisatsiooni oaasi ehk Hotell Sheraton. Yle pika aja nàgin ingliskeelset ajalehte, hotelli personal rààkis inglise keelt ja kui teed kysisin, siis yllatuslikult tàpsustati, et kas piimaga teed soovin. Ma tavaliselt ei ole eriline The Herald Tribune austaja, aga seekord lugesin kòik uudised mònuga làbi. Uskumatu nauding on lugeda uudiseid mingis normaalses arusaadavas keeles!
Ma polegi òieti kirjutanud, kuidas lihtsate ja kàepàraste meetoditega teha Itaalias ekstreemsporti ehk siis elamisluba taodelda. Nimelt nii kui Itaaliasse saabusin, laekusin òigel ajal kòigi dokumentidega kohalikku politseijaoskonda.
Taustaks niipalju, et Itaalias tehakse tòòpakkumisi kirjalikult ja kui sellele vastad positiivselt, siis see kehtib umbes nagu tòòleping selle hetkeni, kui pàristòòleping sòlmitakse. Et tòòlepingut sòlmida, peab olema elamisluba. Eks sellepàrast mul oligi motivatsioon elamisloa kysimusega tegeleda.
Anyway, laekun mina kòigi dokumentidega politseijaoskonda. Pisut murelikult, mòeldes, et pean jàrjekorras tòuklema aafrika pògenike ja poola torumeestega nii et hing paelaga kaelas, aga yllatuseks oli ainult umbes 15 inimest. Olin pisut aeglane jàrjekorranumbri saamisel, nii et 9ndana sain jutule. Ei skoorinud, sest tuli vàlja, et tòòpakkumine ei ole ikkagi sama, mis tòòleping ja et elamisluba saan teha siis, kui mul on tòòleping. Aga selleks, et teha tòòleping, on vaja elamisluba ja pangakontot Itaalias. Et aga teha pangakonto Itaalias, peab olema elamisluba ja tòòleping. Catch 22 yhesònaga!
Siinkohal on oluline tàpsustada, et Itaalias valitseb yleyldine kaos ja tohuvabohu, kus kehtib ainult kaks reeglit. Reegel 1: igast reeglist annab mòòda minna, kui oled kaval vòi omad tutvusi. Nàiteks pangakonto avamisel olid minul nàiteks abiks tutvused ja tòòlepingu sòlmimisel kavalus, nii et ònnestus lòksust vàlja rabeleda.
Noh ja siis reegel 2 on see, et kui on lòunaaeg, siis kòik elu seiskub ja muru ka ei kasva.
Teisipàeval vòtsin tòòlt vaba pàeva ning reisisin Mòttetust Màgilinnast elukohajàrgsesse politseijaoskonda (300 km, kui teada tahate). Seekord sattusin raskustesse, peamiselt kavaluse ja tutvuste puudumise tòttu ning sellepàrast, et ma ei saa itaaliakeelsetest uudistest aru. Juba algus oli pahaendeline – ukse taga tòuklesid tursked ehitusmehed Poolast, Aafrika pògenikud ja kodanikud Jaapanist. Muide viimaste suhtes olen tàhele pannud, et nad liiguvad ààrmiselt vaikselt, ainult jope kahiseb kui kònnivad. Jàrjekorra kysimuses rakendasin kavalust - saabusin kòige viimasena ning libisesin vaskussi kombel piki seinaààri kiirelt ettepoole, et konkurentsipositsiooni parandada. Sain suht hea numbri – 50st konkurendist olin 15nes, olgugi, et olin viimasena saabunud. Tòe huvides tahaksin lisada, et vaskussi-meetod pole kòige riskivabam. Sain 35 uut vaenlast.
Jàrjekorranumber ja 35 uut vaenlast olid selle pàeva pòhiline progress. Selgus, et esmaspàevast kehtivad elamisloa taotlemiseks tàiesti uued reeglid, keegi ei tea, mis reeglid need on ja yleyldsegi kòik on koolitusel ja tulge neljapàeval tagasi. Kysisin, et ehk on mingi number, kuhu vòiksin info saamiseks helistada, selle asemel, et 300 km sòita. Abivalmis daam teatas, et ta vòib mulle infotelefoni numbri anda, kui ma soovin, aga yldiselt keegi sellele ei vasta. Pohhuistlikus meeleolus pòòrdusin tagasi Mòttetusse Màgilinna.
Peale jòule proovin uuesti migratsiooniametnike jutule minna. Vòib juhtuda, et saan elamisloa, aga vòib ka juhtuda, et mòne aja pàrast olen illegaalne tòòjòud Ida-Euroopast. Elame-nàeme :P
Nessun commento:
Posta un commento