Kodusadam

Täna oli tore päev - jõudsin kodumaale.

Lennujaamas tegid inimesed Veerpaluga pilti. Mina isiklikult ei tahaks suusakuulsus olla. Kujutage ette - oled 5 tundi Praha lennujaamas kygelenud, silmaalused kottis ja pyksid kortsus jöuad vastu ööd Tallinnasse, ootad oma mõttetut kohvrit, tahaks ilgelt koju saada ja siis tulevad mingid võõrad, soovivad sinuga end pildistada ja kysida, et kuidas ikkagi see medal tuli.

Muidugi suusakuulsuse elu plusspool on see, et kohvrit oodates on eelkirjeldatud fotoseanss ilmselt etem tegevus kui telekomi- ja audiitorfirmade reklaamide silmitsemine või pystijalu raamatulugemine.

Yleyldsegi, mis puutub kohvrite ootamist, siis ootasin kaua-kaua enda kohvrit, Veerpalugi oli ammu koos fännidega lahkunud... mina ikka ootasin. Kohver ei tulnud.

Kaks kuud Itaalia kaoses on mõjunud karastavalt. Oli veel reisijaid, kelle kohver kaduma oli läinud. Nad trampisid jalgu ja õiendasid, et mille eest siin krdi lennujaamas inimestele palka makstakse ja miks yldse asjad ei toimi rsk. Üks naine nuttis.
Yllatuslikult tabasin ma end mõttelt, et kui ei tule kohver täna, siis tuleb ehk kunagi teine kord - mis seal siis ikka... kohvrid tulevad ja lähevad... hängisin rahulikult, ytlesin kuhu aadressile kohver saata kui see juhuslikult leitama peaks ning jalutasin kindlameelselt öhe (ilma jõulukingituste, fööni ja läätsevedelikuta).

Oleks näiteks kolme kuu eest kohver kaduma läinud, oleks olnud kriis - ilmselt oleksin abitu klienditeenindaja peale häält tõstnud ja pisarsilmi õiendanud, et miks asjad ei toimi normaalselt ja yleyldsegi andke mu kohver tagasi!!!

Nädala yllataja on K.
Nihelen mina parjasti Praha lennujaamas teraspingil ja mida ma näen - K ja tema pere täies koosseisus! K elab kauges ja eksootilises idaeuroopariigis. Ylikooli ajal me elasime yhes toas, tegime suuri tegusid ja kirjutasime koos kurikuulsa referaadi pensonisysteemidest. Viimasel ajal kohtume harva, sest tema on kaugel ja kui ta on Eestis, siis olen mina kuskil kaugel. Noh et oli tore yllatus yhesõnaga teda näha.

K ja tema mees tulevad veebruaris Rooma. On tunda, et K on punkriteemalisi sõnavõtte lugenud - nimelt ta pidas vajalikuks täpsustada, et nad võtavad hotellis toa :)

Hàid jòule!

Olete nàinud filmi “Office Space”? Seal on yks uduste prillidega paksuke, kes tegelikult oli vallandatud, aga talle oli unustatud seda òelda ja ylemus ahistas teda ja vòttis ta klammerdaja àra.

Vot minust kolme meetri kaugusel istub siin yks kutt, kes rààgib telefoniga tàpselt samasuguse hààlega nagu see uduste prillidega mees “Office Space” filmist. Ta ta teeb kogu aeg telefonikònesid mingi mystilise eraelulise probleemi teemal.

Tegelikult tahtsin òelda, et homme tulen Eestisse ja olen kodumaal kuni 29.detsembrini!

PS! Lisatud foto on tàidab jòulukaardi ylesannet. Jòulukaardil on kujutatud Mòttetus Màgilinnas asuva tehase hoovis olev jòulukuusk, punane krepp-paber elegantse lohakusega ymber tòmmatud, justkui siidine hommikumantel elunautlejast daami òlgadel.

Jòulupidu

Eile oli jòulupidu meie meeskonnale, kes me siin Mòttetus Màgilinnas tòòtame. Yldiselt olen ma aru saanud, et Itaalia jòulupidu tàhendab seda, et minnakse restorani sòòma. Ja polegi valesti aru saanud – me làksime niisiis restorani sòòma.

Siinkohal teeksin yldistuse selle kohta, kuidas erinevates kultuurides tòòkaaslastega vaba aja veedetakse.

Eestis on ollakse loomingulised – variandid on òhtusòòk restoranis, òhtusòòk kellegi kodus, lihtsalt korteripidu rohke alkoholiga, òòklubi, matk loodusesse, ekstreemsportlik yritus, saun, reis làhivàlismaale, kohvikus tsillimine jne. Kòiki neid asju saab omavahel kusjuures kombineerida.
Tavaliselt jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, mida korraldajad valesti tegid.

Inglismaal minnakse peale tòòd pubisse. Mehed joovad òlut ja naised veini, kuni kòik on mòòdukalt purjus. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes kellega magas.

Itaalias minnakse peale tòòd restorani. Kòik joovad veini, aga keegi purju ei jàà. Pàrast minnakse koju ja jàrgmisel hommikul kontoris arutatakse, kes mida sòi.

P nagu pistik

Itaalia ei vàsi yllatamast selles mòttes, et kui minu teada kòigis Euroopa riikides on normaalsed kahe auguga pistikupesad, siis siin valitseb uskumatu liikide mitmekesisus. Nàiteks kui esimest korda Itaaliasse puhkama tulin, olin kaasa vòtnud oma asendamatu industriaalsetes mòòtmetes fòòni. Sellest hoolimata elasin kaks nàdalat nagu mingi karvik, tàiesti fòònitamata juustega. Sest pistikupesad on siin kolme auguga, ja pole yldse compliant minu fòòni kahesarvse pistikuga.

Et siis turistidele teadmiseks, et Itaalias on pistikupesad kolme auguga. Laadige telefon kodus àra! Muidu moodsamate hotellide vannitubades on bi–pistikupesad. Nendega màtsivad nii kolme kui kahe sarvega pistikuid.

Selle pògusa informatiivse kòrvalpòikega tahaksiningi teile tutvustada yleval pool nàhaolevat fotonàitust pistikupesadest meie koduses Punkris, pealkirjastatud „Pistikupesad làbi ajaloo ehk Itaalia elektriku màrg unenàgu”. Muide pildil, kus on sòbralikult kòrvuti kaks kolme auguga pistikupesa, on oluline tàhele panna, et yhe pistikupesa augud on tihedalt koos ja teise omad rohkem laiali. Et siis tàitsa erinevad pistikupesad eksole.

Liblik-inimesed

Keskmine itaallane on sydamlik, hàstikasvatatud ja taibukas olend. Enne kui ise otsima hakkab, kysib alati ema kàest, et kus on ta sokid vòi tòòleping vòi toit. Ta kardab sushit, sest seal sees on toores kala. Tal on suured telefoniarved ja ròdu lillepotte tàis. Keskmine itaallane on yle keskmise sotsiaalne olend, aga vaba aega veedab ainult koos perega ja sòpru tal eriti pole. Kui keskmine itaallane ytleb, et òhtul làheb vàlja, siis see tàhendab, et ta làheb restorani sòòma ja on magamaminekuajaks kodus tagasi. Ta raamatuid ei viitsi lugeda, aga hindab kòrgelt osavaid kònemehi ja on veendunud, et itaalia kirjanike tasemele ei kyyndi yhegi teise maa sulesepad. Keskmine itaallane on alati ilus ning lòhnastatud. Ta on eranditult kòigi inimeste suhtes viisakas ja tàhelepanelik - vahet pole kas suhtleb kodutu mehe vòi kliendi vòi sòbraga.

Kuigi mulle on pigem loomupàrane lolle nalju teha ja ironiseerida, pean siinkohal tunnistama, et itaallased on yle keskmise sympaatsed tegelikult. Neil on mòned naljakad kiiksud, aga tegelikult on nad toredad.

Aga keskmine itaalia laps on inglinàoga psyhho-monster.
Nad kiljuvad ja kriiskavad kòrvulukustavalt, kui neile midagi ei meeldi. Nad ei kuula mitte kunagi vanemate sòna. Nad loobivad restoranis toitu inimeste pihta ja tòmbavad poes riiulitelt asju maha. Autos ei istu nad normaalselt turvatoolis, vaid ronivad ringi ja yritavad uksi avada. Kui keelatakse, siis tòmbavad end pulksirgeks ja karjuvad nagu siga tapamajas. Nende meelistegevus on telekapultide ja mobiilide lòhkumine. Òòsiti nad virisevad ja jààvad magavad ainult ema rinna otsas rippudes. See viimane tàhelepanek kehtib ka kolmeaastaste kohta, kusjuures.

Olen empiiriliste vaatluste tulemusena jòudnud jàreldusele, et itaallaste tàiskasvanuks saamisel on sama loogika, mis liblikatel. Alguses on karvaste jalgadega kole ròòvik, siis on ròòvik kapis peidus ning korraga yhel pàikeselisel suvehommikul nàeme kaunist tiivulist olendit òielt-òiele lendlemas ja imestame, et ei tea kustkohast kyll nii ilusad liblikad tulevad...

Tànased uudised

Mòttetus Màgilinnas asuva kliendi vòrgus on keelatud MSN kasutamine. Sellega seoses ei saa ma kasutada oma uut MSN aadressi ega yleyldsegi kodumaaga suhelda.
Kyll aga on lubatud skype kasutamine, nii et sònumeid saab saata skype kaudu. Sòbrad, minu ees- ja perenime jàrgi leiate mind yles.

Toimub yhistransporditòòtajate ja lennukipilootide 24h streik. Muidu mul oli plaanis sòita tàna òhtul elukohajàrgsesse maakonnakeskusesse, endise tòòandja korraldatud òhtusòògile. Kuna tàna yhistransporti pole ja sòltun Rooma suunduva kolleegi heatahtlikkusest ning yhistranspordist, konutan glamuurse òhtusòògi asemel punkris, sòòn mingeid spagette ja òpin itaalia keele grammatikat.

Tàna jagati jòulupakke, M.M. kliendi tòòtajatele ja kòigile konsultantidele, kes siin tehases tòòtavad. Hea, et ma ei ela Milaanos ega pea lennukiga koju sòitma, nagu mòned teised konsultandid. Esiteks ei saa nad tàna koju sòita ja teiseks on see jòulupakk umbes 10-kilone kompositsioon vedelikest ja toiduainetest.

Selgituseks niipalju, et ka Itaalias on hakanud kehtima reegel, et vedelikke tohib lennukisse vòtta ainult 1l, kusjuures vedelikuanum, kui tohib nii vàljendada, ei vòi olla ntx 1l, vaid iga vedelik tohib olla max 100 ml. Kuhu panna need veinipudelid? Kas juua lennujaamas àra? Visata minema? Kinkida kodututele? Panna check-in-pagasisse ja riskida, et ràtsepaylikonnad saavad rikutud?

Nàdala pàrast tulen Tallinnasse!!!

Punker

Vot selline oligi meie Rooma punker enne remonti. Voodi on kilega kaetud, sest kui pilte tegin, olime juba magamistuba vàrvima hakanud.

Pruun kandiline kapp kl 12 suunal on pàris omapàrane ese. Nimelt làhivaatlustel selgus, et see nàeb vàlja nagu kapp, a tegelt - syrpriis! syrpriis! - on vàlivoodi. Paraku on vàlivoodi nii paksult tolmu tàis, et me viskasime selle kapp-vàlivoodi ròdu peale tuulduma. Me viskasime tegelt igasugust imelikku punkris leiduvat kràppi ròdu peale (nàiteks pruunid kardinapuud ja nahksete katetega toolid ja kristuse kuju). Roku ytles, et òumaigaad, meie ròdu on vàga napoletano*.

Pruunist vannitoast pole praegu pilti, aga niipalju vòin òelda, et peale selle, et vannituba on pruun, on seal aken, mis avaneb sisehoovi. Sisehoovi pindala on umbes 8 m2 ja see meenutab liftishahti. Suht hea koht enesetapu sooritamiseks, sest punker asub 7ndal korrusel.

Tàna on pisut kiire, aga kui rohkem aega saan, kirjutan veel yhest imelikust nàhtusest selles punkris.

*napoletano = omadussòna, tàhistab asju, mis on Naapoli stiilis vòi Naapolist pàrit. See on koht, kuhu kòik mu tuttavad itaallased arvavad, et vòiks pommi visata. Naapoli on kòigi hàdade ja kurjuse allikas, kus elavad harimatud inimesed ja maffia.

Skuuzi!

Esmaspàeval sattusin tsivilisatsiooni oaasi ehk Hotell Sheraton. Yle pika aja nàgin ingliskeelset ajalehte, hotelli personal rààkis inglise keelt ja kui teed kysisin, siis yllatuslikult tàpsustati, et kas piimaga teed soovin. Ma tavaliselt ei ole eriline The Herald Tribune austaja, aga seekord lugesin kòik uudised mònuga làbi. Uskumatu nauding on lugeda uudiseid mingis normaalses arusaadavas keeles!

Ma polegi òieti kirjutanud, kuidas lihtsate ja kàepàraste meetoditega teha Itaalias ekstreemsporti ehk siis elamisluba taodelda. Nimelt nii kui Itaaliasse saabusin, laekusin òigel ajal kòigi dokumentidega kohalikku politseijaoskonda.

Taustaks niipalju, et Itaalias tehakse tòòpakkumisi kirjalikult ja kui sellele vastad positiivselt, siis see kehtib umbes nagu tòòleping selle hetkeni, kui pàristòòleping sòlmitakse. Et tòòlepingut sòlmida, peab olema elamisluba. Eks sellepàrast mul oligi motivatsioon elamisloa kysimusega tegeleda.

Anyway, laekun mina kòigi dokumentidega politseijaoskonda. Pisut murelikult, mòeldes, et pean jàrjekorras tòuklema aafrika pògenike ja poola torumeestega nii et hing paelaga kaelas, aga yllatuseks oli ainult umbes 15 inimest. Olin pisut aeglane jàrjekorranumbri saamisel, nii et 9ndana sain jutule. Ei skoorinud, sest tuli vàlja, et tòòpakkumine ei ole ikkagi sama, mis tòòleping ja et elamisluba saan teha siis, kui mul on tòòleping. Aga selleks, et teha tòòleping, on vaja elamisluba ja pangakontot Itaalias. Et aga teha pangakonto Itaalias, peab olema elamisluba ja tòòleping. Catch 22 yhesònaga!

Siinkohal on oluline tàpsustada, et Itaalias valitseb yleyldine kaos ja tohuvabohu, kus kehtib ainult kaks reeglit. Reegel 1: igast reeglist annab mòòda minna, kui oled kaval vòi omad tutvusi. Nàiteks pangakonto avamisel olid minul nàiteks abiks tutvused ja tòòlepingu sòlmimisel kavalus, nii et ònnestus lòksust vàlja rabeleda.
Noh ja siis reegel 2 on see, et kui on lòunaaeg, siis kòik elu seiskub ja muru ka ei kasva.

Teisipàeval vòtsin tòòlt vaba pàeva ning reisisin Mòttetust Màgilinnast elukohajàrgsesse politseijaoskonda (300 km, kui teada tahate). Seekord sattusin raskustesse, peamiselt kavaluse ja tutvuste puudumise tòttu ning sellepàrast, et ma ei saa itaaliakeelsetest uudistest aru. Juba algus oli pahaendeline – ukse taga tòuklesid tursked ehitusmehed Poolast, Aafrika pògenikud ja kodanikud Jaapanist. Muide viimaste suhtes olen tàhele pannud, et nad liiguvad ààrmiselt vaikselt, ainult jope kahiseb kui kònnivad. Jàrjekorra kysimuses rakendasin kavalust - saabusin kòige viimasena ning libisesin vaskussi kombel piki seinaààri kiirelt ettepoole, et konkurentsipositsiooni parandada. Sain suht hea numbri – 50st konkurendist olin 15nes, olgugi, et olin viimasena saabunud. Tòe huvides tahaksin lisada, et vaskussi-meetod pole kòige riskivabam. Sain 35 uut vaenlast.

Jàrjekorranumber ja 35 uut vaenlast olid selle pàeva pòhiline progress. Selgus, et esmaspàevast kehtivad elamisloa taotlemiseks tàiesti uued reeglid, keegi ei tea, mis reeglid need on ja yleyldsegi kòik on koolitusel ja tulge neljapàeval tagasi. Kysisin, et ehk on mingi number, kuhu vòiksin info saamiseks helistada, selle asemel, et 300 km sòita. Abivalmis daam teatas, et ta vòib mulle infotelefoni numbri anda, kui ma soovin, aga yldiselt keegi sellele ei vasta. Pohhuistlikus meeleolus pòòrdusin tagasi Mòttetusse Màgilinna.

Peale jòule proovin uuesti migratsiooniametnike jutule minna. Vòib juhtuda, et saan elamisloa, aga vòib ka juhtuda, et mòne aja pàrast olen illegaalne tòòjòud Ida-Euroopast. Elame-nàeme :P

Peatage jòuluvanad!

Tapjajòuluvanad on tagasi!
Eile veel ei olnud. Tàna hommikul kui òue làksin, tolknes yks meie akna taga!!!
Naabritele on ka yleòò jòuluvanad ròdude kylge ilmunud. Kuidas nendega vòidelda?

Muide, mu MSN aadressi esimene pool tàhendab itaalia keeles "mehe reproduktiivne organ". Sòbrad, varsti saadan teile uue MSN aadressi :)

Esimene tòònàdal làbi!

Ma olen nyyd nàdal aega tòòl olnud. Tàna sain isikliku arvuti. Ilus hiir on, saab hoida sametkotikeses ja puha. Meile tehti koolitus selle kohta, kuidas arvuti taga istuda ja et uksed peavad avanema sissepoole, mitte vàljapoole.

Teisipàevast kuni tànaseni kylastasin klienti. Klient asub metsa ja màgede keskel, Mòttetus Màgilinnas. Selles linnas on neli tehast ja kòik inimesed tòòtavad nendes neljas tehases vòi siis hotellides, kus elavad nende tehaste vàliskylalised ja konsultandid. Elame hotellis "Roos". Hotell "Roos" on abiks, sest on ilusam kui Rooma punker. Me nimelt vàrvisime punkris kòik seinad valgeks, aga kuna me eriti hàsti vàrvida ei oska, sai tulemus tiba ebayhtlane. A muidu on parem kui pruun.

Minu ylemus Michelangelo on sònakehv mees. Selline tàpne ja tàhelepanelik. Teised rààkisid, et kui teised projektijuhid kihutavad òhtul kliendi juurest minema, siis tema on selline, et vaatab enne lahkumist jàrele, ega mòni analyytik pole maha jàànud, keda oleks vaja àra transportida. Ta òpetab mulle itaalia keelt ja parandab mu vigaseid emaile kannatlikult. Eile kui hotelli poole sòitsime, kysisin, mis ta Berlusconist arvab. Selle peale ta plahvatas, hakkas roppe sònu kasutama ja ma kartsin, et teeb avarii! Edaspidi rààgime eelkòige tòòasjadest ja toiduretseptidest :) Muide itaalia mehed kòik rààgivad ràigelt pàdevalt toiduretseptidest!

Kui kysite, et miks esimene tòònàdal juba neljapàeval làbi sai, siis nii vastangi - homme on Itaalias vaba pàev seoses sellega, et neitsi Maaria niiòelda skooris.

Kòik on uus detsembrikuus!

Mul on nyyd uus soeng. Selline sakris. Kui hommikuti vannituppa làhen, paistab peeglist tuttavliku Katu asemel hoopis uduse silmavaatega nukitsamees, juuksed reipalt iga ilmakaare poole osutamas. Ainult riided on tuttavlikud.

Kolisime uude kodusse. Roomas.
Seda kodu me rendime ja erinevatel kaalutlustel sai valitud selline, mis on kontorile làhedal ja maksab vàhe. On vaid yks pisike puudus – nimelt see on maailma kòige koledam korter. Eriti kole on see siis, kui pàike loojub, sest siis tuleb kasutada valgusteid, mis on silmipimestavalt koledad ja mingite sààstupirnidega ja tolmu tàis. Seinad kòik pruunid, mòòbel tumepruun ja kogu seda koledust ilmestab ràme meresinine mistra pòrandal. Esimesel pàeval, kui saabusime, oli kòik ilgelt tolmune ja ràpane. Roku kiirustas koosolekule ja mina hakkasin koristama. Koristustòòde kàigus selgus, et vannitoa kraani tihend on làbi, pesumasin ei tòòta, mòòbel laguneb kàte vahel ja tolmu on rohkem kui minu taluvuspiir ette nàeb.
Ohtul oli kriis! Mina lahistasin nutta ja Roku uuris tòsinenult, et ega ma kavatse Eestisse tagasi sòita.

Tàna on kolmas òhtu uues kodus ja vòiks oelda, et on lootust paranemisele. Saime omanikuga kokkuleppele, et vòime seined valgeks vàrvida, tihend ja pesumasin parandatakse àra ning me vòime koleda moobli àra visata. Praeguseks hetkeks oleme kòik tolmu eemaldanud, koledad esemed àra visanud ja yhe seina suurte pingutustega valgeks vòlunud. Seinte vàrvimine on sigaraske too kusjuures! Ma arvan, et tulevikus hakkame Rokuga tàhistama seda pàeva, kui oleme kòik seinad valgeks saanud. Umbes nagu tutvumise aastapàeva vòi synnipàevi.

Reedel oli minu esimene tòòpàev uues tòòkohas. Pàev algas pahaendeliselt, sest bussijuhid, metroojuhid ja taksojuhid streikisid. Imeliste seikluste làbi jòudsin kontorisse 8:15 (pidin jòudma 9ks) ja tànasin jumalat, et elan kontorile làhedal. Muidu esimene toopàev oli banaalne - toimus koolitus. Pòhiliselt òppisin selle koolituse kàigus uusi itaaliakeelseid sònu, sest slaidid olid inglise keeles ja esinejad rààksid itaalia keeles. Kohvipauside ajal òpetas Mauro mulle Rooma slàngi ja Sara, kes on juba 6 nàdalat ametis olnud, nàitas, kust saab kohvi ja kus asub sookla. Ohtul metroo funktsioneeris ning otsustasin eksperimendi korras làheneda kodule metroojaamast. See oli pinev retk làbi pimeneva linna, sest mis kaardi pealt paistab nagu normaalne tànav on tegelikult kiirtee ja see mis nàib olevat park, on tegelt hoopis koerasitta tàis mets.

Ja siis mul on nyyd uus harjumus. Magan pidzhaamaga, kylmematel oodel olen maganud ka pidzhaama, sokkide ja salliga.