Liiklusest

Nagu staar-dirigent seisab ta keset Piazza Veneziat, elegantselt luues korda autode, busside, narviliste hobuste, kiirabiautode ja surmapolguritest mootorrataste kaoses. Graatsiline viibe tema valgesse kindasse kàtketud kàega paneb liikvele loomade olympiat meenutava liiklusvahendite massi; kui vaja, noogutab ta julgustavalt kòhklevale autojuhile, juhatab teed eksinud mootorratturile voi kortsutab kulmu neile, kel mingi omavoli plaanis. Seda kòike teeb ta sàrava naeratuse, eeskujuliku ryhi ja uskumatult elegantsete kàeviibetega.

Selline oli minu reedese paeva kangelane – Itaalia liikluspolitseinik.

See oli vaga ilus etendus, mis see politseinik seal ristmikul andis, kusjuures ta oli ise sellest taiesti teadlik. Turistid filmisid ja pildistasid teda ning minagi vahtisin vaimustusega vahemalt pool tundi seda showd, endal jaatis torbikus sulamas.

See intsident putukaga, milletottu olin sunnitud kiirelt blogimise lopetama eelmine kord, loppes nii, et ma pagesin sellest òuduste toast. Jaki ja làpaka juhtme unustasin sinna maha, R oli nii armas ja tòi need àra. Tegelt ka - selle putuka kere oli sama suur, kui pool minu sòrme ja kui ta vahepeal vastu seina lendas, kostis konkreetselt selline heli nagu oleks tennisepalliga pòrgatatud. Ta oli nagu suur mesilane vòi porikàrbes. Ràme!