Kirjad kodumaale

Mah..

2012-02-03T08:42:00.003+01:00

Itaalias on viimase kahe nàdala jooksul kaks populaarse meediakultuuri potensiaalset kuldvara syndinud. Kòigepealt "Vada a bordo, c...o!" ja nyyd siis "Posto fisso, che monotonia!" Lapsed, kes te itaalia keelt òpite, neid lauseid làheb teil Itaalias tarvis, et naljadest aru saada.

Okei-okei. Ma pole kunagi arvanudki, et Mario Monti oleks teab mis aateline riigimees, kes òòsiti laualambi valgel kirjutuslaua taga istub, pliiatseid teritab ning mòtleb, mida saaks bella Italia pààstmiseks ja hyvanguks àra teha. Vòi nàiteks òòsiti voodis vàhkreks ja tòòtute pàrast sydant valutaks.
AGA. Vàhemalt rààgib ta Itaalia keelt ilusasti. Tema pressikonverentsid on puhas ròòm kòrvadele - selge, konkreetne jutt ja korrektne grammatika. Nimelt kui Itaaliasse kolisin ja kohalikust keelest natuke aru hakkasin saama, ilmnes kibe tòde, et siinsest avalikust ruumist tuleb tikutulega otsida neid, kes itaalia keelt korralikult rààgivad. See vbl seletab, miks Mario mulle isiklikut ysna simpatico on olnud.
AGA IKKAGI. Yleeile làks Monti minu jaoks yle piiri ja mul ka natuke kaka keeb, kuigi ratsionaalselt tean, et see paljukommenteeritud fraas on pisut kontekstist vàlja rebitud ja peale kòiki neid tundidepikkusi laitmatuid pressikonverentse oleks ebaòiglane vanainimest yhe libastunud lause pàrast kiusata. A ikkagi. Vàga nòme temast niimoodi òelda. Nòme.

Mida Màgede-Mario siis ytles, kysib hàmmeldunud Kodumaa?

Mario ytles yhes populaarses telesaates jàrgmist: "Noored peavad harjuma mòttega, et neil ei saa kunagi olema pysivat tòòkohta kogu eluks. Olgem ausad, pysiv tòòkoht kogu eluks on ju nii monotoonne! Palju toredam on tòòkohti vahetada, uusi vàljakutseid vastu vòtta, eeldusel, et tingimused on vastuvòetavad. See tàhendab, et tuleb kaitsta pisut vàhem neid, kes tàna on ekstra kaitstud ning toetada rohkem neid, kes on tàna peaaegu orja staatuses vòi ei suudagi tòòturule siseneda." Seda ytles.
Otse loomulikult on itaallased tagajalgadel. Kes kiljub, et vat tòòtu olla ja oma CV-d tyhjalt igasse ilmakaarde saata on "monotoonne". Mòni kaitseb Montit ja manitseb, et ta on ikkagist intelligentne inimene ja pole vaja nyyd muidu tòòkat ja tubli peaministrit yhe lause pàrast risti lyya. Enamus itaallasi pritsib sarkasmi. Anihuu, nyyd tuli uus jututeema ehk emergenza neve. Osaval PR-mehel Montil on kindlasti hea meel, sest nyyd rààgivad itaallased pigem lumest kui sellest, et peaminister on ylbik ja yleyldse out-of-touch.

Ma arvan, et privileeritute hulka syndinud Mario, kes - tra parentesi - sisenes tòòturule Itaalia majandusbuumi lainel, oleks vòinud selle lause ytlemata jàtta kyll. Ta peaks teadma, et Itaalias on iga neljas noor (vòi kolmas, sòltuvalt sellest kuhu vanusepiir tòmmatakse) tàna tòòtu. Perma-tòòtut inimest isalikult manitseda, et pysiv tòòkoht on niiii igav ja palju vahvam on elus uusi vàljakutseid vastu vòtta? Nomaitea. Uskumatult taktitundetu.

Et huumorilainelt mitte pàris maha libiseda, tahaks selle mòru mòtte lòpetada Itaalia huumoriklassikaga, vàikese viitega tòòturule.

Kanala teemadel, kuna meil tuli siin - potsti! - hunnik lund maha ja sajab juurdegi, mòtlesin, et millal veel kui mitte tàna oma vahva lapsekandmiskoti tugevatest kylgedest tàit ròòmu tunda. Tehtud, mòeldud! Kampsunid selga! Nummik riidesse ja kotti! Jope peale! Minek!
Jòudsin vaevalt meie maja nurgani, kui murelik naaber auto kinni pidas ja hòikas, et kuhu, ma yksik naine, sedasi làbi lumetuisu làhen. Yhesònaga, mu lapsekandmisekotist ròòmutundmise projekt kukkus puha hekki, sest naaber nòudis, et ma lubaks tal mind poodi sòidutada. Vàhe sellest - tuli minuga poodi kaasa, vòttis kòik kompsud enda kàtte ja sòidutas koju tagasi ka. Vàga armas temast. Homme katsun kuidagi màrkamatult vàlja lipsata :)

Kanadelgi on juhtimisprobleeme

2012-01-26T20:48:00.007+01:00

Ehhh... tàna on mul tàiesti veider... khm... probleem. Ytleks, et juhtimisprobleem.

Selles mòttes, et paljudel inimestel on hoopis olulisemaid probleeme, nàiteks maailma rahu, depressioon, haigused, lapsed ei jòu koolis edasi, koondamine jne. Aga nagu me kòik teame, ka rikkad nutavad ning minu probleem tàna on jalgade lahtivòtmine ehk tàpsemalt mu koristaja, kes ei taha jalgu lahti vòtta.

Tegelikult on mul pàrisprobleeme ka, aga kuna ma neid lahendada ei oska, siis mòtlesin, et vòtan sellise ette, millest jòud yle kàib, aga nyyd ma ei teagi, kas ikka kàib jòud yle. Jeebus-jeebus, kui mul juba SELLISEST asjast jòud yle ei kài, siis kuidas paganapàrast ma PàRIS probleemidega peaks hakkama saama? Oeh...

Alljàrgnevalt kaasuse kirjeldus, millele jàrgneks kysimus vòtmes "kuidas edasi?"

Juulis tundsin, et oli palav, olin paks, ei jaksanud halligi teha ning palkasin koristaja, kes siis igal nàdalal tuli ja kodu ilusti puhtaks kyyris. Ilgelt kahtlesin, sest mònda koristajat olin siin juba edutult proovinud, aga kònealune provva osutus vàga tubliks, oskuslikuks ja proaktiivseks. Tead, Kodumaa, kui oled lapseootusega jòudnud staadiumisse "maakerasuurune beluuga", òues on kuumalaine ja isegi diivanil konditsioneeri all istumine higistama/hingeldama ajab, on tubli, oskuslik ja proaktiivne koristaja the next best thing after sliced bread. Yldse ei kahetse.

Kohe alguses teatasin Koristajale, et meie juures on selline kord, et kingad vòetakse àra ja kantakse susse. Andsin talle mòistagi kohe sussid ka. Valged. Hotellis "ununesid" kotti. Aga muidu igati korralikud. Ise kàin samasugustega. No tore.
Panin tàhele kyll, et kui Koristaja tuli, siis làks oma vàliskingadega vannituppa, seal vahetas riided, pani mu pakutud sussid jalga. Pàrast àra minnes vahetas vannitoas uuesti riided, pani oma kingad jalga ja siis jalutas nende kingadega yle elutoa diivani suunas, kuhu ta tavaliselt oma kàekoti paneb ning siis kingadega vàlja. Pomst mààris vannitoa, koridori ja elutoa pòranda uuesti àra. No vahet pole. Kui ikke higist leemendad, hingeldad ja halligi teha ei jaksa, siis panin kyll tàhele, aga ei viitsinud hakata selgitama. Retrospektiivis tuleb tòdeda, et igas suhtes tuleb reeglid kohe paika panna, mitte poole peal.

Aga nyyd hakkas Koristaja mingite oma kummitallaga kaunadega tulema. Ytles, et tal on nendega mugavam koristada. No tore.
Nàdal 1. Koristaja tuleb. Kònnib saabastega vannituppa. Paneb seal oma kaunad jalga. Pàrast, kui kòik koristatud, paneb vannitoas saapad jalga ja tiirutab saabastega siin ringi enne vàljaminekut. Olin magamata, mòtted mujal, màrkasin kyll, aga ei saanud kohe sabast kinni.
Nàdal 2. Sama stsenaarium. Olin magamata, mòtted olid mujal, aga màrkasin ja hakkas pinda kàima. Otsustasin, et vòtan teema yles.
Nàdal 3. Koristaja tuli ja tippis oma saabastega lausa magamistuppa. Nagu.. mitte keegi ei kài saabastega MINU magamistoas! No ma olin Nummikuga parajasti seal ja tal oli vaja Nummikule pluti-pluti teha. Vòtsin teema yles ning selgitasin jàrgmist (kòigi Itaalia viisakusvormelitega jne): meie kodus vàlisjalatsitega ei kàida. See tàhendab, et ukse juures vòtad vàlisjalatsid àra. Kui vàlja làhed, siis vàlisjalatsid paned ukse juures jalga ja ei kònni nendega toas ringi. Et selge oleks, tòin veel nàite, et kui Koristaja mul kòik pòrandad on àra pesnud ja siis vàlisjalatsitega ringi kàib, siis on pòrand tehniliselt jàlle must ja vajab uuesti pesemist. Provva imestas pisut, et kas tòesti kohe ukse juures tuleb àra vòtta aga siis noogutas entusiastlikult kaasa, et loomulikult igas kodus oma reeglid ja kuna ta minu juures ikkagi tòòtab, siis ta peab minu reeglitele ennast kohandama ja muidugi-kòik-on-okei-tutto-bene.
Kindluse mòttes selgitasin, et ròdu on ka minu jaoks òu, mitte tuba. Ehk ròdul ei kàida toasussidega. Seega - palun kasuta toas toasusse ja ròdu peal kài, millega tahad, kasvòi enda kaunadega. Provva jàllegi imestas, et kas tòesti ròdu on òu, aga ikkagi teie reeglid ja loomulikult pean neist kinni, AGA sellisel juhul on tal vaja toasolemiseks kummitallaga susse, sest need minu antud valged sussid pidada vannituba koristades màrjaks minema. Loomulikult. Ega ma mingi orjapidaja pole. Lubasin talle kummitallaga sussid soetada.
Nàdal 4. Valged kummitallaga sussid seisavad tàpselt vàlisukse juures. Provva tuleb, vòtab sussid nàppu ja hakkab oma saabastega vannitoa poole kòndima. Juhtisin siis tàhelepanu, et meil oli jutt, et sussid vòetakse KOHE tulles àra, mitte ei kònnita enne vàlisjalatsitega ringi. Uih-aih, làks meelest àra ja oh mul on nii palju asju peas, aga kohe panen sussid jalga ja niikuinii pesen ju pòranda àra. No tore. Jàrgmised neli tundi kuulsin oma tegemiste kòrvalt, kuidas Koristaja askeldab, ise pomiseb "nyyd làhen ròdule, panen punased sussid siia valmis ja valged pean àra vòtma", "nyyd on mul siia ròdule minna, panen punased sussid jalga. kus need punased sussid nyyd jàidki? oot.. sinna jàid... làhen toon siia". Mulle tundus, et ta tegi seda mònevòrra demonstratiivselt, aga vbl sain valesti aru.
Nàdal 5 (ehk tàna). Koristaja tuleb. Jàtan talle ukse lahti, ise siirdun magamistuppa Nummiku kiireloomuliste asjadega tegelema. Mida kuulen! Koristaja sammub oma kontsadega otse magamistuppa, ise sellise nàoga, et kohe tuleb mingi pluti-pluti Nummiku suunas. "Le scarpe!" teatasin ma reipalt ja osutasin ta kauboisaabastele. Oih jàlle làks meelest àra! Sa peaksid (sic!)mulle iga kord toasusse meelde tuletama, kui ma sinu juurde tulen. Juhtisin tàhelepanu, et ta on juba juulikuust saadik siin igal neljapàeval koristamas kàinud ja et selle aja peale vòiks juba meelde jààda kyll. Koristaja mòònas, et on tòesti juulikuust saati koristamas kàinud, aga ikkagist "kohe kuidagi ei jàà meelde". Pakkusin, et tehku siis midagi, mida ta tavaliselt teeb, kui on vaja midagi meeles pidada - pangu oma nutitelefonis neljapàeva hommikuks meeldetuletus kasvòi. Mingi nòustumise moodi ymin seal tuli, edasi sai aga hakkama ning lòpetuseks pani ukse juures oma talvesaapad jalga ja seejàrel KòNDIS TALVESAABASTEGA YLE KOGU ELUTOA OMA KOTI JàRELE!

Minu teooria. Làhtudes sellest, et Koristaja on muidu ysna intelligentne ning koristamises yldiselt tàpsust ja proaktiivsust yles nàitav, on ta otsustanud mulle òpetada, kuidas Itaalias peab elama ja pòhimòtteliselt ei kavatse jalgade lahtivòtmise teemal koostòòd teha. Power game?

Dilemma: kas kaotan vòimumàngu, jààdes talle iga kord jalgade lahtivòtmist kannatlikult meelde tuletama/yle seletama vòi kui jàrgmine kord uuesti juhtub, siis annan viimase hoiatuse ja lasen lahti ning hakkan ise koristama? Muidu ei olekski siin dilemmat, aga tegelikult on pàris mugav, kui koristaja kord nàdalas kàib ja pole just kindel, et uue samavààrse asemele leian.

Magamine

2012-01-17T10:33:00.003+01:00

Kanad, ma ei tea, kas see pàriselt hakkabki nii olema vòi on lihtsalt mingi planeetide seis, ajutine karmakrediit, ajutine arenguetapp aga... pàriselt ka.. Nummik on hakanud ise magama jààma. Nagu... pàriselt! Juba nàdal aega. Panen voodisse, natuke sahmib ringi ja jààbki magama! Jeebus! Pàevaunede pikkus on endiselt varieeruv, aga see on kindel, et vàhemalt 40 minutit magab kindlasti.

/siinkohal vabandage mind, tòusen hetkeks arvuti tagant, teen paar ròòmsat kukerpalli ja summutatud ròòmuhuiget! (summutatud, sest muidu ta àrkab ju)/

Siitkohalt kysimus foorumile-kvoorumile: kas liikuvamad lapsed ka nendes beebide magamiskottides magavad? Praegu on eriliselt abiks asi, aga kas selle peale vòib ka kolme, nelja, kuue kuu pàrast loota? Yldse, mis vanuseni tited magamiskottides magavad?

Kas nyyd vòime màgedesse matkama minna?

2012-01-16T11:34:00.002+01:00

Nii. Pigistasin otsustavalt silmad kinni ja ostsin internetist Ergobaby kòhukoti koos miskiste nàtsutamislappidega, mis trakside peale kàivad ning mis peaks traksid puhtana hoidma, kui Nummikule tuleb pàhe geniaalne idee kòhukoti traksid suhu pista. Uskumatuid imetooteid ikke leiutakse! Kusjuures, teadmishimulistele uus vahva meelelahutus - vaadake korra internetist, mis imetabaseid ergonoomilis-anatoomilisi lusikaid tittedele leiutatud on! Tàitsa kosmos. Ja mis hindadega veel! Ma ei viitsinud neid titelusikaid tudeerida, vòtsin tavalise Guzzini plastikust teelusika.

Ootan nyyd hingevàrinal kòhukoti saabumist. Silmapiiril terendab vankrivaba elu, matkad mere ààres, màgedes, kogumaailmas. Yhtlasi nàen oma nàgemustes, kuidas kodused koristamised-sòògitegemised saavad pàeva ajal tehtud. Mis tàhendab, et nàiteks òhtul, kui Nummik magab, tekib kokkamisest-kodutòòdest vaba aeg, et kòikvòimalike geniaalsete meelelahutustega tegeleda. Vaffa! See ettekujutus kehtib vist niikaua, kuni ta suitsiidseks roomikuks areneb. Aga ilus ikkagi mòelda, et panen Nummiku kòhukotti ja triigin - sipsti! - sàrgid àra. Oh ja me ei hakka rààkimagi sellest, et lennureisid ning yleyldse kòikvòimalikud reisid muutuvad mu ettekujutustes kohemaid kasutajasòbralikeks yritusteks.

Kui aga meile see kòhukott sobima ei peaks, siis vòtke kòik jàrjekorda, kes kasutatud, aga selle eest kasutamata Ergobaby kòhukotti osta tahaks. Vàrv on kaamelibeez. Rokuga kooskòlastatult. Et meie kòigi kolme garderoobi toonidega sobiks :)

Kuidas kasvavad vàikesed itaallased

2012-01-12T21:57:00.004+01:00

Nii. Tàna kàisin lastearsti juures ja kuna Nummik on juba 4 kuud ja natuke vana, peaks alustama tahke toiduga eksole. Ja mis menyy pediaater mulle tegi?
Kirjutas paberi peale jàrgmist:
1 klaasitàis kòògiviljapuljongit (porgand/kartul/brokkoli/lààtsed)
segada 1-2 spl mannakreemi, teraviljakreemi vòi maisi/tapioca kreemiga
lisada homogeniseeritud liha 2 spl vòi siis 40g vàrsket liha (pyreestatud, soovitavalt veis vòi kana)
lòpetuseks 2 teelusikat oliiviòli

Selle kemyyse peaks lòuna ajal Nummikule sisse sòòtma. Piima ei tohtivat lòuna ajal enam anda. Kui karjub ja nòuab, siis kohe kindlasti mitte, et laps òpiks tahket sòòma ja et ta ei arvaks, et nutu peale piima saab. Ei mingit tasapisi harjutamist ega pluti-plutit.

Mòne pàeva pàrast vòib kemyysele lisada teelusikatàie parmesani juustu. Aga kui suu ymbert punaseks kisub, siis on parem juust ikkagi àra jàtta.

Kui lòuna ajal lusikaga sòòmine juba vàlja tuleb, siis sama vàrki vòib òhtul teha. Kui lòuna- ja òhtusòògiga hakkama saab, siis vòib hakata andma puuvilju, konkreetselt òuna, pirni, banaani, apelsini. Enne ei tohi anda, sest puuviljad maitsevad paremini kui eeltoodu ja yldse puuviljad on mòttetud, sest lapsed peavad eelkòige sòòma neid eelnimetet aineid.

Kòik.

Ma ei viitsi kirjutada, mis selles minu jaoks kòik valesti on, aga kas pàriselt Itaalia pediaatrid soovitavad sellisel moel tahket toitu tutvustada? On see mingi Itaalia laste standardmenyy vòi pigem konkreetses arstis kinni?

Ma ei viitsi olla kogu aeg paranoiline siin nende Itaalia arstidega, aga kuidas sa usaldad, kui ykski mulle teadaolev raamat/internetiallikas nii ei soovita ning tuttavad/sòbrannad nii ei tee. Ja pàriselt ka, ma ei viitsi pidevalt viriseda, kuidas mulle siinses meditsiinis yks vòi teine asi ei sobi, aga no ei ole usaldust. Ei ole.

Dàmn ma pean selle lapsekandmiskoti osas kindlasti làhema 10 minuti jooksul otsuse vastu vòtma, sest nyyd tuleb hakata ise tahke toidu menyysid koostama ning mul pole aega kahel rindel teadust teha praegu.

Hissand... vahest see pediaater on mingi maskeerunud dr Mengele... kuigi ta nàeb vàga sympaatne ja selline... soe vàlja. Lokid reipalt kikkis ja kuldraamidega prillide tagant paistavad headust, leebust kiirgavad silmad.

No alles teist korda nàen seda arsti, aga kuidagi... imelik on. Ei ole yhel lainel. Ma juba uurisin, aga siin ei ole erakliinikut, kus pediaatrid tegutseks. Vahet pole. Katsun vòimalikult harva selle pediatra base juurde sattuda lihtsalt.

Aga kuna ma ei taha ainult viriseda, siis positiivse poole pealt annan teada, et kui pediaatriga on nagu on, siis puusepp on siin kyll tasemel. Disainisin ise endale raamaturiiuli ning lasin puusepal valmis meisterdada. Tegi mulle maailmakòigeilusama raamaturiiuli. Vàga tàpne ja kena teostus. Palju ilusam, kui ma ootasin. Noh.. ja pàike paistis tàna vàga ilusti ja Itaalia pirnid on vàga maitsvad. Kusjuures ka keemilise puhastuse mees on siin ààrmiselt pyhendunud ja tubli. Ykskòik, mis talle viin, alati saab tàiuslikult puhtaks! Eestis ootasin kòigi oma puhastamist vajavate asjadega Itaaliasse tulekut, et tema juurde viia.

Minu ideaalmaailmas oleks lastearst Eestist ning puuviljad, puusepp ja keemilise puhastuse mees Itaaliast. Pàike oleks ka muidugi Itaaliast :)

Tegelikult ma tahtsin sellest juba ammu kirjutada...

2012-01-11T23:40:00.004+01:00

Kingade àravòtmise teemaline diskussioon àrgitas mind jagama kahte isiklikku kogemust, mis mu maailmapilti kultuurierinevuste teemal oluliselt avardasid. Ja mille tulemusena ma jòudsin jàreldusele, et pole mòtet teises kultuuriruumis mingite oma teemadega peale kàia. NAD EI SAA ARU. MEIE EI SAA ARU. Nii nagu NEMAD ei saa aru, ei saa MEIE aru. Saate minust aru?

Aga tuleme nàidete juurde. Vòtame alustuseks eestlased Itaalias. Nagu me kòik teame, on eestlastele ylekàigurada Maailma Kòige Pyham Asi ja jalakàija òigus yle ylekàiguraja minna on Maailma Kòige Tàhtsam Inimòigus. Mida teeme meie, Itaalias elavad eestlased? Vàhemalt O ja M, kellega meil sel teemal juttu tuli. Kui autoga sòidame, laseme inimestel yle tee minna. Kui inimesed ei làhe, siis viipame hoolega ja innustame kartlikku jalakàijat. Ise mòtleme:"ke kazzo, see on su faking inimòigus yle ylekàiguraja minna! àra ole lammas! Ja mida sa tànad mind selle eest et ma su yle lasen! see on su INIMòIGUS! Selle eest ei tànata. Pea pysti! Rind ette! Ole lòvi! àra ole lammas!" Ja mida teevad selle peale itaallased, kes nàevad ylekàiguraja ees pidurdavat eestlast. Manitsevad:"Ole ettevaatlik - ykspàev sulle keegi tagant sisse sòidab. Ei, pàriselt! SULLE SòIDETAKSE TAGANT SISSE, KUIDAS SA ARU EI SAA!" Me ei saa itaallastest aru! Me arvame, et ylekàigurada on pyha ja et see peab olema kòigile pyha ja lykkame itaallased kasvòi vàevòimuga ylekàigurajale, et nad aru saaks. AGA NAD EI SAA ARU! Ja ma ei saa aru, mismòttes mulle sòidetakse tagant sisse, kui ma - endal kuldne nimbus pea ymber kiirgamas - lasen jalakàijat yle tee. Ei sòideta ju tagant sisse autole, kes laseb jalakàijat yle tee! Nii ei tehta!

Aga mul avanes vòimalus sama dynaamikat teises olukorras jàlgida. Mis toob meid nàite juurde "itaallane Eestis". Konkreetselt Roku. Rokule kàib TàIEGA pinda eestlaste tàpsus. Alguses kàis natuke pinda, aga aja jooksul on see akumuleerunud, kuni tolle reisini, mil ta hakkas meelega tekitama situatsioone, kus me jààme hiljaks, sest:"òppige, kazzo, elama! Te, eestlased, ei sure àra, kui te kuskile 10 minutit hiljaks jààte! Ah et hiljaks jààmine on mitteaustamine! Mis kuramuse sòbrad need teil on, kellele ei sobi, et te 10 minutit hiljaks jàite! Kui sòber ei aktsepteeri, et sa jàid hiljaks ei ole ta su sòber! Pea pysti! Rind ette! àra ole lammas! Ole lòvi!"
Yhele yritusele jàime hiljaks ja kes teavad, need teavad ja ma ei viitsi lahata, mis juhtus. Aga tagajàrgedeta see ei jàànud.
Roku pidas neid tagajàrgi naeruvààrseks ja pseudoprobleemiks ning teisele yritusele keeldus òigeks ajaks jòudmast. Kuna seal pakuti syya, trampis ta jalgu ja teatas, et enne kui me itaalia kokaga restoranis (mis kahjuks nyyd on kinni) korralikult itaalia toitu pole kòhtu tàis sòònud, keeldub ta minema eestlaste yritusele, kus pakutakse eesti toitu (mida ta syya ei saa) ja tuleb tàpselt kohale jòuda. Ma arvan, et ta mòtles selle sòògiteema selleks vàlja, et tekitada olukord, kus me jààme hiljaks ja siis tòestada, et tegelikult, Katu, ei juhtu mitte midagi, kui hiljaks jààd. Vàga ei juhtunudki. Natuke nagu juhtus, aga tòsi on, et maapind me jalge all ei lòhenenud ning keegi meie hiljaksjààmise peale àra ei surnud. Yhesònaga - pseudoprobleem!

Ning just to make the point - ta oli selle hilinemise teema peale nii yldiselt pahane, et lennujaamas kui juba hakati lennuki peale minema teatas, et tal on vaja tualetis kàia. No juhtisin tàhelepanu, et tegelikult inimesed juba làhevad lennukile ja kui ta tualetti làheb, siis.. ohòudust... me jààme ju hiljaks. Roku teatas kategooriliselt, et tal on villand sellest eestlaste tàpsusest ja sellest, et ma Eestis olles pidevalt muretsen, kuidas igale poole tàpselt jòuda. No vàravas seisev provva natuke kuulis meie juttu pealt ja juba viipas, et tulge-tulge lennukile. Roku aga kàratas kogu universumile midagi along the lines of mul-on-teie-eestlaste-tàpsuse-ja-reeglite-hysteeriast-kòrini ja trampis tualetti. Nagu jàrgnevast ilmnes, lennuk àra ei lennanud. Ootasin tyhja vàrava ees Rokut, kes naastes sàrava naeratuse saatel oma passi ja pardakaarti presenteeris ning vòidukalt lennukisse marssis.
Kusjuures Roku on muidu tàiesti mòistlik inimene minu meelest. Aga ta oli pàhe vòtnud, et eestlased eksivad ja tema pyha kohus on eestlastele nàidata, et saab ka teistmoodi elada. Samamoodi, nagu meie, eestlased, oleme vòtnud pàhe òpetada itaallastele, et saab ka teistmoodi elada. Saab kyll, aga NAD EI SAA ARU. MEIE EI SAA ARU. Vahel lihtsalt on nii. EI SAADA ARU. Choose your battles, yhesònaga.

Aaaah!

2012-01-11T21:20:00.007+01:00

Uhh.... uhh... gaadmaivòi!

Ei, ma ei saanud siin orgasmi.

Hakkasin lapsekandmiskottide teemal uurima ja nagu alati igasugu beebitarvetega - arvad, et ostad kiirelt midagi àra. Paned lapse magama. Mòtled, kuidas seda asja tàpselt nimetatakse. Natuke guugeldad, saad teada, kuidas seda nimetatakse. Viskad nime google otsingusse. Noh... ja.. siis.... kaks.. ja... pool... tundi.... vahid... igasugu... baby carrier'e... oh... mu jòud.... lòppeb.... Kusjuures, lapsed, proovige nàiteks teething rings teemaline uurimustòò ette vòtta, eesmàrgiga aru saada, milline on kòige ergonoomilisem ja orgaanilisem (selles mòttes, et vàrv ei sisalda mingit kràppi vòi metalle nt) ja plastik ei ole kahjulik. Kuni ma siin neid nàrimisvidinaid otsin ja peast paranoiliseks plastikuteadlaseks muutun, on Nummik ammu oma kàsi ryndama asunud. Ja ei saa ka mainimata jàtta, et proaktiivsed sugulased on juba kolm teething ring'i (ehk.. quel coso... sai... per masticare) kinkinud, mis Nummikut yldse ei huvita, vedelevad siin mul jalus ja ykspàev pean ma need àra viskama ja ma isegi ei tea, kuidas neid asju eesti keeles nimetatakse. Vòi itaalia keeles. Miks ma pean iga kurivaimu beebividina nimetust kolmes keeles teadma, et vàhegi teemas kaasa rààkida? Ja mismòttes tuleb vàlja, et osasid teething ring'e (eriti orgaanilisi) ei saa keeta? Ma tahan keeta! Ma tahan kòik maailma asjad àra keeta ja làbi pesta, mis Nummik suhu pistab vòi selga paneb.

Siit aga pòhikysimus - kui ma kandelina kasutamist pàris selgeks ei saanud ja vaatan nyyd nende lapsekandmiskottide poole ja internetist midagi àra ostan, siis kas NEID on vòimalik iseseisvalt selgeks saada kuidagi? Normaalsel naisel ma mòtlen. Sellisel, kes auto parkimises, kaardilugemises ja muudes ruumilist mòtlemist eeldavates tegevustes maailmakòigetugevam ei ole? Vbl see pole just parim normaalse naise definitsioon, aga saad aru, Kodumaa, mida ma silmas pean?

Sellega seoses teine kysimus - milline on parim lapsekandmiskott/baby carrier/marsupio, mis selga-òlgu minimaalselt koormab, mille sees lastele olla meeldib, mida saab kasutada nii kuuma kui kylma ilmaga ja mis yleyldse oleks parima hinna-kvaliteedi suhtega? Ma vòin kasvòi maailmakòigekallima ka osta, aga mida ma absoluutselt ei taha teha on see, et ostan neli erinevat, sest esimene oli soodne-aga-kràpp, teine ei sobi, kolmas natuke sobib, aga Itaalia kliimasse mitte, neljas on ok ning pàeva lòpuks olen vàiksemat mòòtu pàranduse jagu raha mingite kottide alla pannud, millest kolm tykki vedelevad kodus jalus ning neljandat, seda viimast, kasutan ma vaid paar kuud, sest Nummik on eksperimendi kàigus baby carrier'i east vàlja kasvamas. Hetkel tundub igasugu tarbijafoorumitest, et ERGO omad on kòige soositumad. Kas keegi pàrisinimestest ka ERGOt kasutanud on? On siis nii head vòi?

Kolmas kysimus on ka. Mis foorumeid emad jàlgivad? No nàiteks perekool on huvitav lugemine kyll, a mulle tundub, et seal kirjutab peamiselt keegi Kàgu ainult. Vòi ongi seal kòik Kàod (vt ka "kanad", "rongaemad")? àkki on selle Kào nimega mingi nali, mida kòik Eesti emad teavad ja ainult mina pole làbi hammustanud? Mis oleks asjalik itaaliafoorum, kust kohaliku konteksti infot saab?

Kui keegi nyyd tàpsustab, et miks ma làhimasse beebitarvete poodi IRL ei làhe, siis vastan kohe àra, et kuigi nyyd vòivad Itaaliapoed 24h lahti olla, siis liberaliseerimine pole meie kandi beebipoodidesse veel jòudnud ja internetist saab lihtsamini kui beebipoodidest. Oh ja Nummik on selles mòttes tòeline mees, et nii kui mingisse poodi jala tòstan, hakkab mossitama. Noh ja siis on mul yhel pool mossitav Nummik, kellel làheb iga minutiga kòht tyhjemaks ning teisel pool ybersuhtleja myyja, kes enne kauba ligi ei lase, kui ma pole tàpselt rààkinud, mida ma otsin, mis hinnaklassist, mis tòòd mees teeb, kus ma elan, kust ma tulen, kas Eestis rààgitakse vene keelt ja siis viitab, et tegelikult on tal pòhilised pàrlid kòik tagaruumis ja pole vàlja pandudki ja kas ma ei istuks ja vòtaks tassikese kohvi, kuni ta mulle tàpselt sobiva lahenduse oma laost vàlja tuhnib.. huh...

Kusjuures. Lapsevankri ostsime Rokuga sedasi kiirelt àra. No ma arvasin, et hakkan kandelina-emaks eksole. Siis selgus, et kandelinaga on ikaldus. No ostsin Eestist popi babyjoggeri vankri. Ei viitsinud internetist uurida. Vòtsin òe poodi kaasa ja ta soovitas. Sest see oli kòige kergem ja vingem ja miskòikveel ja Itaalias ei myyda seda bràndi. Viimasel òhtul enne àrasòitu ilmnes, et me ei saa seda kaasa vòtta, sest kohvreid oli nii palju ja meil polnud Rokuga kahepeale niipalju kàsi, et Nummikut, kòiki kohvreid ja vankrit kaasa tarida. No jài Eestisse vanker.
Itaalias oli Roku juba selle vankriga yhilduva turvatooli àra ostnud. Naisss! Kuna mul oli vaja vàljas kàia, kimasime kiirelt beebitarvete poodi vankrit ostma. Selgus, et kòik neid vankrivàrke myyakse triona - lebotamisvanker, jalutuskàru ja turvatool kòik koos. Aga meil ju oli juba turvatool! Viimasel hetkel tuli myyjale meelde, et on neil on tegelikult Quinny vanker+jalutuskàru, mida saab ilma turvatoolita osta. Ja sobib meie turvatooliga. Naiss! Ostsime kiirelt àra. See kahene komplekt maksis samapalju kui babyjoggeri kàru, mille ma Eestisse olin jàtnud. Ufff
Aga mis nyyd? Vanker on tàispumbatavate kummidega ja arvake àra, kas neid kurivaimu kumme on vòimalik tàis pumbata selle pumbaga, mis vankriga kaasa tuli? Vòi kas jalgrattateenindus on vòimeline neid tàis pumpama? Need rattad on sellised nikerdised, et ventiilile ei pààse pinsettidega ka ligi, rààkimata mingitest pumpadest.
Lòpuks leidsime Tollos mingi mehe, kellel on compressore (ja ma ei viitsi uurida, mis selle asja òige nimi eesti keeles on) ja kes rattad tàis pumpas ja nyyd vastuteenet ootab.
Yhesònaga kogu selle kiirustamise ja mittesyvenemise tulemusena on mul Eestis Babyjoggeri jalutuskàru ja Itaalias kolm kasutut kandelina ning Quinny lebotamisvanker+jalutuskàru, mille rattaid ma iseseisvalt tàis pumbata ei saa ning ca 900 eurot vàhem pangakontol ja see pàss Tollos, kes vastuteenet ootab. Kusjuures TEGELIKULT ei saa ma ikka veel yle sellest, et oma ettekujutustes kujutlesin end kandelinaemana, kes nòtke gasellina (vt ka: Gisele B) ringi kepsutab.
Ufff.... need beebitarbed! Kardan lòpetada oma elupàevad tàielikult laostununa, ise mattunud kasutute beebitarvete kuhila alla. Hea, et vàhemalt Nummikust ròòmu on.

Vòrdleme

2012-01-09T22:56:00.007+01:00

Palju on kysitud, et kuidas Itaalias lastekasvatamine ikkagi kàib ja mis pòhilised erinevused on Eestiga vòrreldes. Kodumaa, mul on siin nyyd kahe kuu jagu vaatlusandmeid jagada. Endiselt peame meeles, et minu andmed on Kesk-Itaalia kontekstis eksole. Kesk-Itaalia on selline naljakas koht, kus naised kannavad Hogani platvormtosse ja Alviero Martini kotte. Maailmakòigekoledamad asjad. Mòttetult palju maksavad. Kui lennujaamas nàete volyymikat naist Hogani platvormtossudega, Alviero Martini kotiga ja liibuvate dark wash teksadega, siis on ta kindlalt Kesk-Itaalia middle class.

Pòhiasi, mida ma tegelikult ka kartsin ja millega seoses oli vàga tore esimesed kaks kuud Eestis olla - kylalised. Kutsumata kylalised. Yldiselt on siin nii, et kui laps synnib, siis on justkui kogu community'l talle òigus. Nàiteks jalutan tànaval ja vòòrad inimesed kiikavad vankrisse. Vahel mòni làheneb ja kysib viisakalt, et kas tohib vaadata ja siis kiidab valjuhààlselt, et hissand kui ilus laps ja jumal ikke ònnistagu jms. Ilmselt jààb minu ylesandeks tulevikus Nummikut òpetada, et need komplimendid kyll, aga sisemine ilu ja vaimne vòimekus on ka midagi vààrt.
Kylaliste juurde tulles. Igasugu uskumatuid provvasid, hàrrasid, karvaseid ja sulelisi on siit làbi kàinud. Roku Kunstnikust Ema on selles mòttes suur abiline, et pòhilised massid on ta kindla kàega oma kodu suunas kanaliseerinud. Yhe suurema peo tegime nende juures, ràndom mutikesed ja heasoovijad vòtab ta ise vastu ning meile jààvad olulisemad vòòrustada.
Aga yksòhtu nàiteks. Askeldame siin Nummikuga ja korraga - uksekell! Mingid suvalised tàdid ykse taga (no pàris suvalised ei ole, ma uduselt màletasin, et Roku kadunud vanaema kaudu mingid sugulased). Provvad siis seletasid, et olla nàinud, et mul aknas tuli pòleb ja mòelnud, et miks mitte tite varbaid vahtima tulla. Jummel! Nyyd mòistan, miks alt naaber òhtuti aknakatted hoolega alla tòmbab! Nende tàdidega sai huumorit ka. Nimelt tulid nad miskise hiigelsuure kingikotiga ja seda lahti tehes yritasin nalja teha:"Hmm... suuruse jàrgi ytleks, et kindlasti ei ole tegemist raamatuga!" "Ei-ei!" seletas tàdidest noorem "See on KASULIK asi!". Ilmnes, et fliisist tekk. Helesinine. Karudega. Arvan, et umbes yheksas tekk.
Teinepàev kàis mul kylas Sinjoora A, keda ma tegelikult ootasin ka, aga ootamatult oli tal kaasas tema òde, keda ma seni nàinud polnudki. Kui provvad end minekule sàttisid, ilmnes ka òe motivatsioon: "Jah... pàris tore oli nàha, kuidas vàlismaalased meil siin elavad!" Peab ikka piletiraha vòtma hakkama, ma ytlen!
Yhesònaga, muidu on huumor, aga ikaldus on see, et kuna siin ei ole kombeks kingi jalast àra vòtta, olen iga kord sunnitud pòrandaid pesema. Eile òhtul peale kylalisi ei viitsinud ja kui tàna hommikul pesin, siis mòtlesin, et hekk ma ei tee yhegi uksekella peale tàna ust lahti. ònneks vihma sadas ja kylalisi ei tulnud.

Mis toob meid roomamise teema juurde. Imikud siinkandis pòrandal eriti ei ole, ràndom roomamisest rààkimata. Vaesed lapsed! Kui Nummik roomama hakkab, siis ma ilmselt mònda aega kylalisi sisse ei lase. Vòtan nad maja all baaris vastu vòi midagi. Omas kodus kavatsen kàia paljajalu ja lasta Nummikul roomata nagu syda lustib.

Misveel? Jututeemad on kindlasti pisut teistusugsed. Eestis kysisid kòik, et kuidas synnitus làks. Siin kysivad, et kas imetan vòi annan rinnapiimaasendajat. Roku arvas, et kuna siin on synnitus pigem nagu haigus ja yldse brutta figura, siis seltskonnas pole viisakas àsjasynnitanult kysida, et kuidas làks. See oleks umbes, nagu vàhihaige kàest suuremal koosviibimisel reipalt kysida, et noh rààgi meile, kuidas see kemoteraapia nyyd oligi.

Lemmik-kultuurierinevus on muidugi unekool! Siinkandis pole keegi sellest kuulnudki, et lapsed vòiks konkreetsetel kellaaegadel magama minna. Mis on mònes mòttes yllatav, sest lasteaedades nad vist ikkagi magavad kella jàrgi ju? Maitea. Yhesònaga, pidevalt kergitatakse kulmu ja tehakse yllatunud nàgusid. Anyhow, mul ei ole mingit huvi òhtuti tundide kaupa oodata, millal vòsuke màngimast vàsib, nii et hammustan kòiki pealaest, kes Nummiku magamaminekuaegadesse praegu sisse sòidavad.

Riiete kysimus on ka pònev. Pàriselt ka myyakse siin imikutele 80-euroseid kasmiirkampsuneid. Vòi nàiteks 400-euroseid jopesid, mis nàevad vàlja nagu miniatuursed versioonid suurte inimeste omadest. Mitte ainult ei myyda neid asju, vaid oma jalutuskàikudel nàengi imikuid nende riietega ka. Yksikud odavamad poed on meil ka, nt H&M ja Benetton. Muide H&Mst Nummikule bodisid hankides avastasin, et tegelikult on neil puha maternity riiete osakond! Suvel ostsin sealt yldisest naisteosakonnast mingid t-sàrgid. Ise mòtlesin, et nii lahe, vàhemalt kord elus leian H&Mst midagi, mille ma actually selga paneks. Kes teab mis juveele maternity osakonnast leida oleks vòinud!

Peaaegu oleks unustanud - lapsevanker! Seda on siin kombeks igati ehtida. Olen nàinud ka legendaarseid hòbesydameid ripnemas. Aga eriti tàhtis asi on kàsitsi tikitud linad ja pitsid! Alguses kàrutasin siin niisama ringi, Nummikul fliisist tekk peal, aga kui Roku Kunstnikust Ema peale sattus, siis ta manitses, et lapsevanker on teine voodi ja sellepàrast peab see vàlja nàgema nagu voodi ja yldsegi mis brutta figura, laps justkui metsloom sedasi ilma linadeta. Mitte ainult ei manitsenud, vaid tòmbas kohe kybarast vàlja kolm komplekti imeliselt òrnast puuvillasest linakesi-padjapyyrikesi. Kòik puha tikandite ja pitsidega. Ega need pitsid mul tykki kyljest ei vòta, nii et kaunistasin vankri àra. Siin ilmneb vist Nummiku sisemine itaallane, sest peale pitslinade ilmumist meeldib talle jàlle vankris magada.

Alguse juurde korraks tagasi tulles, pòhiline vahva asi on see, kuidas community'le teada antakse, et laps on syndinud. Kui poiss, siis helesinine slehv vàraval ja kui tydruk, siis roosa. Kusjuures see asi pole nii lihtne nagu pealtnàha paistab. Vòtame meie nàite. òuevàraval on lihtsalt sinine slehv. Kingipakkides kasutatav pael. Tàna seda enam ei ole, sest tuul viis àra. Maja vàlisukse peal on juba pisut peenem sinine pàrg. Lillekestega ja puha. Ja meie korteri uksel on ristpistetikandis, siniste volangikestega padjake sònumiga "è nato un bimbo". Kaua neid vàrke uste ja vàravate peal hoitakse? Ilmnes, et kuni ristimiseni.

Aga kòige kummalisem asi. Siin Itaalias on lapsed maailmakunnid eksole. Neid poputatakse, hellitatakse, vòòrad inimesed teevad tànaval pluti-pluti. Eesti kohta ma nii tàpselt ei tea, aga Itaalias elavad emad kurdavad, et Eestis ollakse laste suhtes kuidagi hirmus vaenulikud ja òelad. No tore. Aga selles kontekstis on minu meelest eriti yllatav, et siin - lasteparadiisis Itaalias - pole restoranides laste màngunurki ega tualetis màhkimislaudu; pole veel nàinud ujulat, kus leiduks lastebassein; laste mànguvàljakud on varemetes; lasteaiad on uff-kui-masendavad (olen siin mòningaid vaatamas juba kàinud); koolid trellitatud akendega ja last but not least - kui Nummikuga korra haiglas kàisime, oli kyll tàitsa kolmanda maailma kogemus. Seintel krohv pragunes, ukseklaasid katki, tuul undab, mingi imelik hais. Vastuvòtutoas polnud kraanikaussi, et kàsi pesta ja kui palusin màhkimislaual paber vahetada, làksid meedikud nàrvi ja ytlesid, et see paber on ju puhas. No juhtisin tàhelepanu, et juskui mingid plekid on peal ja sellepeale yks meedikutest làks turtsudes puhast paberit otsima. Kymne minuti pàrast naases uue paberiga, aga ma ei usu, et nad tegelikult neid pabereid seal vahetavad, kui iga kord 10 minutit uut otsima peab. Pisut meeleheide ja àng tuli peale. Kusjuures kui peaks kiirabisse minema, siis instruktsioonid on, et tuleb minna konkreetsesse haiglasse ja enne kindlasti Roku sugulasele helistada, kes on kas ise tòòl vòi siis hoiatab kolleege ning sedasi saaks justkui jàrjekorras seismata - kiirabisse. Uhh mul syda tòmbub kokku juba paljast teoreetilisest mòttest.

Sellise positiivse noodiga tàna lòpetakski. Rohkem ei tule praegu vaatlusandmeid.

Pàevakajalistel teemadel

2012-01-05T16:12:00.002+01:00

Siit vòib pahaaimamatu lugeja nyyd arvata, et tahaksin kirjutada "maksude laviinist", mis Itaalijamaa kodanikke tabanud vòi nàiteks Mario Montist vòi.. ee.. Iraanist. Aga ei. Meie jaoks on pàevakajalised teemad endiselt magamine ja.. khm... tagasiheide ning uue teemana mànguasjad.

Kuna kommentaare tuli mitu, siis tundus, et kommentaaride kommentaariks on juba uus postitus vajalik.

Magamisest. Ooo... Mir ja Mnjah, te olete meie iidolid ja eeskujud. Selles mòttes, et raamatus nad ka kindlasti ei valeta, aga kui pàriselt ka inimesed oma lapsed nii kenasti on suutnud àra treenida, siis see annab jaksu juurde, kui pealelòunase une eel Nummiku voodi kòrval istun. Eriti Mir. Paluks A4-ja aadressile info att vignetiradica punkt it :) Muidu meil endal làheb umbes samamoodi nagu varem. òòunne saab ilusti. Eesmàrk on, et kella 8ks magaks. Kui varem làheb, on hàsti, aga kui hiljem, siis enam ei ole hàsti. Tavaliselt ma ca 19.15 alustan ettevalmistusi ja nyyd teeme vanni igal òhtul, sest see uinutab Nummikut pàris hàsti. Pealegi on vannist abi, et kòik krae vahele valgunu maha pesta ja kàsi ka korralikult kyyrida. Uus asi - kàed on kogu aeg suus. See on vbl tuleviku teema, aga maitea, kas luti mittekasutamine toob kaasa pòidla imemise harjumuse? Siin kòik itaaliaemad kasutavad lutti ja manitsevad mind ettevaatlikkusele. Nt tund aega tagasi kàis mul koristaja ja rààkis kellestki oma sugulasest, kelle ema talle lutti ei andnud ja nyyd mees on juba 20 aastat vana (vòehh! kusjuures ma kysisin ikka mitu korda yle, kas sain òigesti aru) ja ikka pidada pòialt lutsima. Maitea. Ma ise ei kujuta ette, et 1pàev on mul 2-meetrine viiking majas, kes pòialt imeb.
Tagasi magamise juurde tulles, kui Nummik enne 19.15 unisuse màrke ilmutab, siis panen kohe unele. Ei hakka ootama, millal yle vàsib. Ja siit ka yks kysimus, millel ma ei màleta raamatutest vastust leiduvat. Kui pealelòuna uni hilja peale jààb. Nt laps jààb kl 16 magama ja kl 18 ikka veel magab, siis mis peaks tegema? Seni ma olen làhtunud pòhimòttest, et magavat last ei segata. Aga kas peaks? Anyhow, pealelòunauned on natuke loterii-allegrii veel. Mònipàev làheb ilusti oma voodisse. Mònipàev nòustub aitab ainult voodis rinnalevòtt ja proovigu ma end nihutada vòi oma ihuliiget tagasi saada. Kohe làheb nihelemiseks ja otsimiseks. Ma arvan, et pealelòuna unega on sellepàrast ikaldus, et ykskòik, mida ma esmaspàevast laupàevani ei teeks, pyhapàeval Roku vanematekodus lòunal kàimine ajab kòik kreeni, sest seal ta magama ei jàà. Kes jààks magama, kui 10 itaallast sinust 2-3m kaugusel korraga rààgivad, telekas màngib tàiega ja iga natukese aja tagant astub uksest sisse mòni ootamatu, aga selle eest Nummikust huvitatud kylaline, kes esmajoones vankri juurde sammub ja "pluti-pluti, oi-kui-ilus-laps, justkui-jumaliku-pintsliga-joonistatud, jumal-teda-ònnistagu" teema valla pààstab? Ja esmaspàeval hakkame siis otsast peale pealelòunaunega tegelema.
Esimese pàevaunega on muide enamvàhem hàsti. Kella 9.30-10 paiku on ta reeglina unine ja siis panen kas voodisse vòi vankrisse. Kus ta magab vàhemalt 40 minutit, aga mònipàev rohkem.
Kokkuvòtteks on Nummikul òòpàevas kolm magamist, mis leiavad aset enam-vàhem libiseva graafikuga. See on peamiselt for my own records, aga hetkel on pàevagraafik umbes jàrgmine:
ca 6.00-7.00 àrkab ja hyppab minu voodisse rinnale
8.00 hommikusòòk (ehk pudel rinnapiimaasendajat) ja krooksud, màhkmed-vàrgid
9.00-10.00 solitary play (vàga lahe idee, mille ma Anna Wahlgreni raamatust leidsin, a ei jòua praegu pikalt kirjutada!)
10.00-11.00 jààb pàevaunne. Sòltuvalt ilmast ja asjaoludest kas oma voodis vòi vankris. Magab 40 min kuni 2h 15 min.
12.00 vòi 13.00 lòuna (rind + pudel), millel jàrgneb igasugu tegevusi sòltuvalt pàevast, teemast, asjaoludest. Mònipàev teeme beebijoogat, mònipàev "aitab" Nummik mul syya teha vòi triikida.
14.00-16.00 Jààb pealelòunaunne.
14.40-18.00 Vahemik, mille jooksul ta pealelòuna unest àrkab. Sòltuvalt pàevast ja asjaoludest teeme siingi erinevaid asju. Mònipàev kulub nt vabalt pool tundi "vestlemisele". Nummiku verbaalsed vòimed arenevad viimasel ajal iseàranis hoogsalt.
17.30-20.00 Ajavahemik, mille jooksul tegeleme òòune ettevalmistustega (vann, massaaz, vestleme ja bondime)
19.00-21.00 Vahemik, mille jooksul Nummik magama jààb.
òòsel àrkab vahemikus 00-01.00 vòi siis 04-05.30, et kiirelt syya ja uuesti uinuda.

Muude teemadeni ei jòudnudki, sest Nummik àrkas.

Tervitan kiiresti kòiki beebide ja suuremate laste emasid ning vahvat-vahvat-kòigevahvamat uut aastat teile!

Eilse tàienduseks

2011-12-28T11:50:00.003+01:00

Tegelikult, Kodumaa, pean siia ajaloolise tòe huvides lisama oma teooria beebide kohta. Nimelt nad teavad TàPSELT, kus làheb vanemate kannatuse piir. Eile nàiteks. Peale kòike seda jazzi magas kella kaheksast kuni hommikul poole viieni vàlja. Sòi kòhu tàis ja magas poole kuueni. Siis tsillis tunnikese minu juures rinnaotsas. Sòi hommikust. Oksendas minimaalselt. Naeris ja viskas nalja. Noh ja nyyd magas ilusti OMA VOODIS minimaalse protesteerimise jàrel kella kymnest kuni... justpraeguse hetkeni (11.51).

A muidu, kui keegi pole veel màrganud, siis Nummiku magamise kysimus on mu hetke obsessioon. Hmhm... maitea, kas paistab vàlja :P

4 kuud

2011-12-27T20:57:00.003+01:00

Mulle hirmsasti meeldivad Daki postitused iga kord, kui Mila kuu vòrra vanemaks saab, aga kuna ma ise oma hinge nii sydamlikult kogu maailma ette laotada ei oska/viitsi, siis olen mòelnud, et vòiks Nummikule lihtsalt arvuti kòvakettale selliseid nummisid kirju kirjutada, aga... ehh... energiat pole. Anyhow, Mila-postitused on nummid ja vàga harivad. Tean, mida umbes 2-3 kuu pàrast oodata.

Mòned mòtted mul siiski on.

Esiteks sai Nummik eile 4 kuud vanaks ja praegu on pàris hàsti tegelikult. MòNES MòTTES vòib òelda, et iga pàev on emaduse honeymoon - esimesed kohanemisraskused on yletatud ning ma tean, et hambad, the terrible twos, puberteet ja kòik mis sinna vahele jààb on veel ees. Nautigem seda toredat aega! Nummik kaalub ca 7 kilo. Tunneb end kòhuli ysna mugavalt. Paar korda on kòhu pealt selja pealegi keeranud. Kàtega màngib ja huvitavamaid asju haarab ka, aga mitte pàris koordineeritult veel. Ykskord haaras Roku ninagi. On avastanud enda jalad (kui need on vàrvilistes sokkides). Topiks meeleldi kòike suhu, eriti tekke. Pudipòlle on òppinud eest àra rebima. Minu jaoks tàitsa uudne, et Nummik vòib endalt midagi àra vòtta, mis mina eelnevalt paika olen pannud :) Naerab jàrjest rohkem ja nyyd juba teeb naerdes naeruhààlt ka. Muidu ka rààgime hoolega. Nummik ytleb:"nge-nge!" vòi "hòòòòò!". Mina pajatan igasugu asju vastu. Siis naerame koos. Lòbus. Yks Nummiku lemmiktegevusi nàib olevat màhkmete ja selle kàigus ka riiete vahetamine. Lesib rahulolevalt, rààgib juttu, siputab jalgu ning laseb end poputada-masseerida. Kòige lemmikum tegevus on endiselt muidugi voodis minu kaisus rinna otsas olla.

Kere ei valuta enam! Nimelt peale synnitust oli mu paljukannatanud kere imetabaselt kange. Sundasendiditest tuli ilmselt. A pòhifookus oli muudel asjadel, nii et yldine kangus ja lihasevalu taustal kuidagi oli ning ma isegi ei màletanud enam, mis tunne on painduv ja valuvaba olla. Aga enam ei valuta midagi. Painduvus ka tasapisi taastub, nii et soetasin juba entusiastlikult Tara Lee postnatal yoga dvd àra, tegin sealt selle 10-minutise seeria àra ja mòniòhtu, kui ma peale Nummiku magamapanemist nàrvis pole ning olen jòudnud pudelid steriliseerida, syya, pesud masinasse panna, pesud kuivatist vàlja vòtta, koristada, triikida, diivanil lebotada, vòtan kindlasti ka 40-minutilise ette!

Energiat on kah justkui rohkem, sest òòsiti saab pikemalt magada. Roku on maailma kòige entusiastlikum òine lapsehoidja. Nummik kah just vàga tyli ei tee - korra àrkab, sòòb kòhu tàis ja tagasi magama. Rokule vàga meeldib Nummikuga òòsiti tegeleda ja ta hoiab hoolega silma peal, et ma ei àrkaks ja enne teda Nummiku juurde ei tòttaks. Nummi. Tòe huvides tuleb muidugi mainida, et Roku on kodus reede, laupàeva ja pyhapàeva òòsel.

Aga on ka tòrvatilku. Nàiteks tàna oli yks neid òhtuid, mis mu kannatuse niii fakken proovile pani, et uhh.... vereròhk on laes.
Ytlen kohe àra, et Nummik on yks àraytlemata tore laps ja ròòmus ja tubli ja kehastunud nummidus. Enamasti on meil helge, kui ainult seda yhte probleemi ei oleks. òigemini tegelikult on kaks, aga esimesega (pideva oksendamisega) olen juba harjunud. Pealegi soetas Roku tubli perekonnapeana pesukuivati, mis tàhendab, et kui Nummik kòik enda riided, minu riided, minu voodi ja enda voodi on tàis oksendanud, siis kolme-nelja tunni pàrast, on mul puhtad riided ja linad vòtta.
Teine probleem on - miks me ei yllatu 4-kuuse lapse puhul - magamine! Mingi aeg ei olnud see kusjuures yldse probleem, aga ymbes viimased kolm nàdalat tàheldan, et ta on vàsinud, tahab magama jààda, viriseb, hòòrub silmi, haigutab, aga magama ei jàà.
Siiamaani on òòunne minek ja esimene pàevauni ysna normaalselt làinud. òòunne làks vòrdlemisi normaalselt enda voodisse. No mòni òhtu oksendas ja nuttis, tuiasin siis ringi, Nummik kàsivarrel, kuni ta magama jài. A tavaliselt piisas vannist vòi nàopesust, màhkmete vahetamisest, pidzaamast ja mòningasest ringituiamisest. Kui Nummikul uni hakkas tulema, panin voodisse ja hoidsin kàtt làhedal kuni ta pàriselt magama jài.
Esimene pàevauni leidis reeglina aset vankris. Panin Nummiku riidesse, vankrisse, tòmbasin Lendjànese kàima ja selle aja peale, kui endale saapad jalga sain, Nummik juba magas!
Aga mis nyyd toimub? Vankrisse ta enam ei taha! Mònikord panen lihtsalt viriseva Nummiku vankrisse, teatan talle otsusekindlalt, et valikut pole ja siis ta mòningase jorutamise peale jààb magama, et poole tunni pàrast òues, kodust kahe km kaugusel àrgata ja sylle tahta! No ja siis ma trambin koju tagasi, Nummik syles ja lykkan tyhja kàru. Kui vàhegi vankrit nàitad, làheb hystrasse. Mis hekk selle vankriga on, ei tea!

Siis need pealelòunased uned - mu kirstunael. No ei jàà enda voodis magama! Tuleb tunnistada, et varem andsin enamasti mina alla, sest Nummiku magamapanemine on selline vòitlus, et peale tunniajast rassimist vajuvad mul endal laud kinni. Seda enam, et minu jaoks on pealelòunasele unele eelnenud varajane tòusmine, vàhemalt kahetunnine aktiivne jalutuskàik koos kàru tassimisega kolmandalt korruselt òue ja tagasi, entusiastlik Nummiku toitmine ning tema vertikaalis hoidmine umbes tunnikese vòrra. Anyhow, enamasti olen suurde voodisse kobinud, Nummiku rinnale vòtnud ja koos temaga paar tundi maganud. Vahel on aidanud vankrisse panek ja vàljas jalutamine ka. Siis kui ta veel tahtis vankris olla.
Nyyd ta pealelòunal isegi enam kaissu eriti ei taha. Viriseb. Rinna otsas ka ei taha eriti olla. Oma voodisse ka ei taha. Viriseb. Syles ka viriseb. Mingi hetk on nii kurnatud, et kukub sekundi pealt koomasse, siis panen ta voodisse, kus ta siis poole tunni pàrast hàdakisaga àrkab. Vahel jàllegi teeb teise pàevaune nii hilja, et sealt tuleb kohe otse edasi òòuni. Nàiteks jààb òhtul kl 17 magama (peale seda, kui on nt maganud vahemikul 9.40-10.20), keskòòl àrkab, sòòb kiiresti ja siis hommikuni vàlja. Neil kordadel on mul enneolematu àrevus, et àkki on aige vòi mis on ja ma ei saa midagi teha ega korralikult magada, sest ootan àrevusega, millal Nummik àrkab. Selline helge vàrk.
Noh ja nagu uneteoreetikud rààgivad, korralikud pàevauned on hea òòune pant! Mis on ilmselt tòsi, sest òòunega on meil ka pisut pekkis. òigemini òòunne jààmisega.
Mis toob meid tànaòhtu juurde. Pàeval magas Nummik 10st kuni 11.30ni. Peale seda kl 14.30-15.15. Ufffff! Anyhow, andsin syya, kohe kui àrkas. Sòi kòhu tàis, oksendas mis kole, ja 16.30 nàis uuesti nàljane. No tavaliselt sòòb ta iga 4 tunni jàrel, aga kuna nàis nàljane, siis tegin uue pudeli. Natuke sòi. Tuiasin jàlle ringi, virisev Nummik òla peal vertikaalis, okserada jàrel. Vahepeal vahetasin màhkmeid, Nummiku riideid ja enda riideid. No kl 18 oli uuesti nàljane. Andsin natuke syya, sest teoreetiliselt oleks pidanud ta alles kl 20 sòòma. Tòmbas 150ml piima rindu, kukkus koomasse. Ohjummel! Ja ei tule krooksu! Ja ma TEAN, et kui krooksu ei tule, siis pàrast on pòrgu ja ikaldus! Nummik magas! Tàiega! No ei àrka! Hypitasin yles-alla! Patsutasin seljale! Panin pikali, pysti, enda kàe peale kòhuli! Midagi! Magab! Vòtsin kasutusele karmimad meetmed - panin Nummiku tema enda voodisse! Paari minuti pàrast àrkas yles. Kisaga. Sipsti tòstsin Nummiku òlale tagasi, kust tuli oksepahvakas, aga krooksu mitte. Virinast rààkimata eksole. No tammusime edasi tagasi. Virin ei lòppe ja ei lòppe. Vahetasin màhkmed ja màrjad riided kuivade vastu (meil mòlemal). Virin. Hoidsin vertikaalis. Virin. Kòhuli kàsivarre peal. Virin. Panin ta enda voodisse pikali. Nutt ja virin. Vòtsin voodi kohalt lendavad loomakesed àra, mis Roku ostis, et Nummikul paremini uni tuleks. Muide kiirelt mainin àra, et nende loomakeste peale tuleb Nummikul ykskòik mis, aga mitte kunagi uni. Virin. Vahepeal olid riided jàlle oksest màrjaks saanud. Vahetasin màrjad riided kuivade vastu (meil mòlemal). Virin ja nutt. Vaatasin, kas on yldiselt midagi lahti, kuskilt pigistab vòi nii. Midagi. Virin jàtkub. Jooksvalt oksepahvakuid kah. Vahepeal oli kell juba pool 8 saanud. Kui laps toitu vàlja oksendab, kas ta vòib olla nàljane? Maitea. Kuna muid variante enam polnud, otsustasin mòòduka kogusega proovida. 120ml piima tòmbas - lurts! - rindu ja jài otsivalt ringi vaatama. No heitsin jàlle òlale, et krooksu teeks ja asusin teisega kàega lisa-annust piima valmistama. Piim valmis, màrkan, et magab! Ohhekkimaivòi! Ja jàlle ei àrka. Isegi kòige karmima meetme - tema enda voodisse panemise peale ei àrka! No lasin siis olla. Panin teki peale. Olin ypriski nàrvis ja trampisin kòòki pudeleid desinfitseerima. Ja arvake àra, mida ma 10 minuti pàrast kuulen. Kisa! No sòòstsin tagasi magamistuppa - Nummik nutab sydantlòhestavalt! Seekord làks lihtsalt - krooks tuli vàlja, natuke tuiasin ringi Nummik kàsivarrel ja jài uuesti magama. Panin voodisse ja ei àrganudki. Praegu on juba 2 tundi maganud nagu vàike ingel, aga tulevik on yldiselt ikkagi ebakindel.
Uneraamatud rààgivad, et vaja oleks unerutiin vàlja tòòtada. No ma olen mingi minimaalse òòune rutiini vàlja tòòtanud. Mitte, et viriseda tahaks, aga lapsega, keda saab àrkvel olekus peamiselt òla najal pysti hoida, ylemààra kreatiivseks minna ei saa. Enne òòund reeglina teeme vanni. Kui vanni ei tee, siis pesen tal kraani all nào ja kàed ning màhkmevahetuse kàigus muud strateegilised kehaosad ka. Noh, siis panen pidzaama. Kui magamiskott parajasti pesus pole, panen òhema pidzaama ja magamiskoti. Peale seda vòtan Nummiku òla peale ja tammun temaga magamistoas ringi, korrutan sugestiivselt, et uni tuleb. Kui silm hakkab kinni vajuma, panen voodisse ja vajaduse korral hoian kàtt làhedal. Aga mis pàevaunedega teha? Seni olen proovinud òòune rutiini korrata (vann vàlja arvatud), aga see ei nài toimivat eriti. Igasugused raamatulugemised ja jutustamised pigem erutavad teda. Mida veel teha vòiks?

Ikka ei saa vaiki olla

2011-11-27T14:06:00.002+01:00

Mnjah, tahtsin kiirelt lisada, et vaktsineerimine ei ole tegelikult Itaalias kohustuslik. Mitte nii nagu koolikohustus. Arst vòib òelda, et on kohustuslik, aga tegelikult on see "kohustuslikkus" igas Itaalia regioonis ja ASLis erinev, nagu ka sanktsioonid. Ja nagu ma ytlesin "kohustus inimkona ees" mind ei veena. Vaktsineerimine pole pàris sama "inimkonna yldise heaolu" nimel tegutsemine nagu prygi sorteeririmine, abivajajate aitamine jms. Tegeleks ikkagi reaalsete inimkonna probleemidega, mitte Euroopas praktiliselt vàljasurnud haiguse "vàltimise" nimel oma lapsele lisaks viirusele veel alumiiniumi, elavhòbeda ja formaldeiidi sissesystimisega.

A nyyd ma pean pàriselt Nummik sylle vòtma. Tsau!

Herilasepesa vol 2

2011-11-27T11:47:00.005+01:00

Nii. Minu kommentaar vààrib lausa eraldi postitust, sest... khm.. on mida kommenteerida.

Esiteks, nòus Suusiga, et miks vaktsineerimise pooldajad nii must-valged on? Mina isiklikult teen umbes Oudekki làhenemist. Vòtsin kohustuslikud vaktsiinid, nendega seotud haigused ja hakkasin yhekaupa analyysima. Vaatasin iga haiguse saamise tòenàosust lapseeas, kui kergelt/raskelt see làbi pòetakse, vaktsiinineerimisega seotud riske. Igasugu gripi jms vaktsiine ei analyysi, sest ise pole neid kunagi teinud, olen alati hea tervise juures olnud ja ei arva, et Nummikul neid vàrke vaja on. Kui suureks saab, vòib ta muidugi ise otsustada.

Edit: seda haiguste osa siin asun ma jooksvalt tàiendama, et màrkmed kòik ilusti yhes kohas oleks.

1) Tuberkuloos. Viis pàeva peale synnitust, kui tuli otsustada, kas Nummik vaktsineerida ei olnud mul aega eriti teemat uurida, aga kuna Eestis justkui tuberkuloosi esineb, siis jooksu pealt mòtlesin, et okei, teeme àra. No see on nyyd tehtud ilma eriti syvenemata. Praegu tean, et on 15% tòenàosus, et mingit immuunsust ei tekkinudki. Aga on ka 85% tòenàosus, et tekkis. Kuidas vòtta.

Nyyd aga Itaalia kohustuslikud vaktsiinid (sest neid mittekohustuslikke ei tee ma by definition :-)
1) B-hepatiit
-- Kuidas levib: sugulisel teel vòi nakatunu vere kaudu
-- Esinemissagedus Itaalias, Eestis ja pòhiline kolle: TBD
-- Haigusega seotud riskid: haiguse kulg sòltub inimese tervislikust seisundist, hygieenitingimustest jne. Normaalsel enam-vàhem heal jàrel elaval inimesel on vàhem kui 5% tòenàosus B-hepatiiti selle kòige karmimal kujul làbi pòdeda.
-- Tòenàosus, et Euroopas elav laps haigestub (kòrge, keskmine, madal): madal
-- Vaktsiin (koostis, immunsuse kestus): ca 12 aastat, aga eriti pole uuritud; viiruse mutatsioonid?, ca 14% vaktsineeritutest ei omanda immuunsust
-- Vaktsineerimisega seotud riskid (long term): screlosi multipla (3x suurem vòrreldes mittevaktsineeritutega, boston university --> DOUBLE CHECK
-- Jàreldus: vàhemalt kuni suguelu ei ela, pole riskigrupis. Hindame olukorda uuesti ca 15 aasta pàrast.

2) Difteeria.
-- Kuidas levib: nakatunu vàljaheited vòi nendega saastunud vesi
-- Esinemissagedus Itaalias, Eestis ja pòhiline kolle: Difteeria hakkas iseenesest àra kaduma enne massilise vaktsineerimise kàivitamist. Vòrreldes riike, kus difteeria vastu vaktsineeritakse ja ei vaktsineerita, on languse kòver tàpselt samasugune. Itaalias registreeriti viimati difteeriasse haigestunud laps 1981.aastal, 90ndatest alates on registreeritud 6 juhtumit. Pòhiliselt esineb Indias, Afganistanis.
-- Haigusega seotud riskid:
-- Tòenàosus, et Euroopas elav laps haigestub (kòrge, keskmine, madal): vàga madal
-- Vaktsiin (koostis, immunsuse kestus): peale vaktsineerimist immuunsus iga aastaga vàheneb (tàpsustada)
-- Vaktsineerimisega seotud riskid (long term): leukeemia, encefalomielite
-- Jàreldus:

3) Teetanus.
-- Kuidas levib: Haigus tekib, kui vigastada ennast mingi objektiga, millel elab teetanust pòhjustav mikroob ja kui haav jààb korralikult desinfintseerimata. Mikroob elab hobuste, koerte, harvem teiste koduloomade vàljaheidetes. Eriti hàsti peab vastu soojas, niiskes kliimas.
-- Esinemissagedus Itaalias, Eestis ja pòhiline kolle: languse graafik Euroopas on sama, mis difteerial - haigust pole tòkestanud mitte vaktsineerimine vaid yldine elamis- ja hygineenitingimuste paranemine. Itaalias
-- Haigusega seotud riskid:
-- Tòenàosus, et Euroopas elav laps haigestub (kòrge, keskmine, madal):
-- Vaktsiin ja immuunsus(koostis, immunsuse kestus): imuunsus tekib ka vaktsineerimata inimestel, aga pole tàpselt teada, kuidas --> double check
-- Vaktsineerimisega seotud riskid (long term): astma, shock anafilattico, allergiad, nahaprobleemid
-- Jàreldus:
Haigus tekib, kui vigastada ennast mingi objektiga, millel elab teetanust pòhjustav mikroob ja kui haav jààb korralikult desinfintseerimata. Okei. No mingi tòenàosus ehk on. Aga mitte niikaua kuni ta mul eeskujulikult syles istub. Pealegi Itaalia statistika nàitab, et haigestuvad ainult tàiskasvanud (70% haigestunutest on yle 60a vanad). Anyhow, languse graafik Euroopas on sama, mis difteerial - haigust pole tòkestanud mitte vaktsineerimine vaid yldine elamis- ja hygineenitingimuste paranemine. Teetanus ei levi aga inimeselt inimesele, nii et kes siin mu vastutustundele ròhus (a la rasedal tekib iseeneslik abort, kui ta Nummikult haiguse saab), siis vaene vàike teetanus siin kyll syydi ei saa olla.

4) Lastehalvatus.
-- Kuidas levib: peamiselt alla 5-aastastel lastel, nakatunuga fyysilise kontakti kaudu (tàpsustada)
-- Haigusega seotud riskid: symptomid: palavik, kurnatus, igast 200st haigest yhel halvatus
-- Esinemissagedus Itaalias, Eestis ja pòhiline kolle: Itaalia ja Eesti on WHO polio free piirkond. 2011. registreeritud vaid Afganistanis, Indias, Pakistanis, Nigeerias.
-- Tòenàosus, et Euroopas elav laps haigestub (kòrge, keskmine, madal): vàga madal
-- Vaktsiin (koostis, immunsuse kestus):
-- Vaktsineerimisega seotud riskid (long term):
-- Jàreldus:
Vot sellega ma veel vàga tegeleda pole jòudnud. Tean, et levib kokkupuutest nakatunu vàljaheidetega, nakatunu vàljaheidetest saastanud veega, vàga harva syljega. Esineb 3 tyypi viirust, millest kaks on kergekujulised. Nàiteks esimese tyybi korral kuni 95% haigestunutest aga pòeb selle làbi ilma symptomiteta, mille tulemusel kujuneb immuunsus kogu eluks. Teine tyyp toob kaasa kylmetushaigusele sarnanevad symptomid, làbipòdemisel tekib immuunsus kogu eluks. Pàriselt halvatusega lòppev vorm esineb 0,1-1% haigestunutel. No pisut rulett on, aga just lastehalvatuse vaktsiin paistab olevat kòige vastuolulisem (Salk vs Sabin ning SV40). Ma pole veel numbreid Excelisse lòònud, aga kui vòrrelda halvatuse tòenàosust ja vaktsiini negatiivsete kòrvaltoimete tòenàosust, siis viimane on suurem. Nàiteks Itaalias registreeriti viimati lastehalvatus 1982.aastal (2 juhtumit). 1982-1999 registreeriti 13 halvatusega lòppevat juhtumit, mis leidsit aset pàrast vaktsineerimist. A ma veel uurin seda asja, nii et lòplikku seisukohta mul tàna ei ole.

Nyyd pean lòpetama, sest Nummik nòuab tàhelepanu, aga kommentaarid nende konkreetsete haiguste kohta oleks abiks. Yldistavalt "kes oma last ei vaktsineeri, soovib talle halba" vòi "parem karta kui kahetseda" ei veena :)

Muide, mis need pered teevad, kus isal ja emal vaktsineerimisest erinevad arvamused on?

PS! Gomilva liige veel ei ole. Saatsin neile meili kysimusega, kas nad yldse tegutsevad, sest foorumis oli viimane kommentaar midagi 2007 vòi 2008 aastast.

Torgime herilasepesa

2011-11-26T11:18:00.005+01:00

Nummik saab varsti 3 kuud ehk peaks tàie hooga Itaalia vaktsineerimiskalendri kàivitama. Ja sellega seoses on mul kysimus. Nimelt, kas on kedagi, kes on mòtestatult vaktsineerimise poolt ja kui on, siis miks? No kòik kellega ma rààgin ja kes on vaktsineerimise poolt, pòhjendavad oma poolt-olekut umbes sedasi, et "kui see on kohustuslik, siis mingi pòhjus peab siin olema ja òigupoolest ma ei tea ka, mille vastu ma oma lapse àra vaktsineerida lasin, aga hingerahu huvides tuleb see asi ikke àra teha". Samas kes on vaktsineerimise vastu, toovad konkreetseid numbreid ja andmeid, pòhjendamaks miks vaktsineerimist vaja pole vòi mismòttes see imiku tervisele lausa kahjulik on. Hmhm... ma olen juba 2 raamatut sel teemal làbi tòòtanud.
Yhesònaga, mul on terve hunnik numbreid vòi andmeid, mis rààgivad vaktsineerimise vastu, aga kuna ma tahan siin ikkagi inforeeritud otsuseid vastu vòtta, siis kust saaks konkreetseid numbreid vòi andmeid vaktsineerimise poolt? Kas on kedagi, kes on vaktsiinide teemat hoolega uurinud ja ytleb, et kindlasti on vajalik? Argumendid stiilis "aga kòik ju teevad" vòi et "nii peab" vòi "see on yldsuse huvides" mind ei veena.

Teine kysimus on ka. Miks on arstid niivòrd huvitatud vaktsineerimisest ja vòimalikult palju vaktsineerimisest? Kas neil on mingi osalus kuskil vòi saavad nad mingit protsenti tehtud vaktsiinide pealt? Toon kaks kahtlustàratavat nàidet isiklikust kogemusest.
Eestis soovitas lastearst tungivalt Nummik b-hepatiidi vastu vaktsineerida. Aga teha tuleb 2 systi eksole. Vòi òigupoolest tuleb seda vaktsiini mitu korda korrata kuni teismeliseeani vàlja. No ja siis lastearst tòsimeeli rààkis, et tehku ma esimene syst Eestis ja ylejàànud Itaalias. Isegi mina kui vòhik tean, et vaktsiine teevad erinevad firmad ja erinevate meetoditega ja mulle teadaolevalt see nii lihtne ei ole, et systid tàna Mercki vaktsiini ja kuu aja pàrast mingit.. maitea... GlaxoSmithKline oma ja need lihtsalt yhilduvad omavahel. Mina mòistagi ei lasknud Nummikut b-hepatiidi vastu vaktsineerida ja nyyd mòtlen, et hàsti tegin ja yhtlasi ma ei saa aru, kas ei ole arstist vastutustundetu soovitada esimene syst teha Eestis ja teine Itaalias, teadmata, mis vaktsiine Itaalias kasutatakse?
Teiseks, Itaalias vaktsineeritakse 3-kuune imik korraga 6 haiguse vastu. Seda 6-in-1 vaktsiini siis hiljem korratakse ka 2 korda. Anyhow, tegelikult neist kuuest kohustuslikud on ainult 4. Ja tegelikult saab kòik need vaktsiinid yhekaupa ka teha. Aga lastearst korrutab nagu uni, et meil siin Itaalias saab teha ainult kòik 6 korraga. Miks on tema huvides mind mitte informeerida ja suruda Nummikule peale kòik kuus vaktsiini?
Need kaks kogemust minus isiklikult kyll usaldust ei tekitanud. Vòi mingit valmisolekut Nummikut vaktsineerida. Anyhow, kuni mul ei ole konktreetseid ja usaldusvààrseid argumente vaktsineerimise poolt, ei kavatse ma oma Nummikut kellelegi torkida anda. Aga ma olen valmis armastuvààrselt kòik vaktsineerimisepooldajad àra kuulama.

tàhendab... vbl ma hommikul kustutan selle àra

2011-11-23T01:56:00.008+01:00

Hakkasin siin yle-eelmise postituse peale mòtlema, et mis pagana pàrast ei vòinud ma varem proaktiivsem ja tahtejòulisem inimene olla.
òigemini tegelikult tahtsin seda òelda, et praegu olen ma olukorras, kus tegelen iga pàev 1,5 tundi màhkmetega. Poolteist tundi! Iga pàev! Kui ikka oleks viitsimist teha ykskòik mida 1,5 tundi pàevas, ohjummel, kus oleks tase! Nàiteks iga pàev 1,5 tundi mediteerimist vòi ujumist vòi joogat vòi kasvòi.. maitea... vene keele òppimist. Vòehh!
Ja nyyd ma tegelen iga pàev 1,5 tundi màhkmetega. Màhkmetega! Miks ma ei òppinud iga pàev 1,5 tundi vene keelt kui selleks vòimalus ja aeg oli? Kus siis kòik mu motivatsioon, tahtejòud ja pysivus oli? Ja nyyd kanaliseerub kòik mu motivatsioon, tahtejòud ja pysivus kuhu? Màhkmetesse! Ufff! Tòele au andes KòIK siin muidugi pàris màhkmetesse ei kanaliseeru, aga mul on SELLE 1,5 tunni suhtes mixed feelings.

Lapsed, vot selliseid mòtteid vòib juhtuda, et hakkate mòlgutama òòsel kl 2.24, kui teie peaaegu 3-kuune imik oleks pidanud àrkama, aga ei àrka ja magama minna te ka ei taha, sest niikuinii ta KOHE àrkab, nii kui mul hakkab uni tulema. Nad àrkavad alati siis, kui emme hakkab magama jààma. Alati!

Tegin Ruth Huimerinda :)

2011-11-23T01:46:00.001+01:00

Lihtsa elu Katu

2011-11-21T11:15:00.002+01:00

Jummel, kuidas kòik rààgivad, et alguses beebid ju ainult sòòvad ja magavad ning aega on raamatuid lugeda jamaiteamidakòike veel teha. Minul kyll aega pole. Ja kuna kòik (peaaegu kòik maailma inimesed) kysivad, et millega ma tegelen pàevad làbi, siis las ma selgitan. Once and for all ja et enam seda lolli kysimust ei kuuleks.
Millega me siis tegeleme?
Magamine. Nummik magab òòund kl 21st kuni umbes kl 7ni hommikul. Vahepeal tòuseme ca 1,5 tunniks yles, et syya ja uuesti magama minna. Kokku ca 10 tundi. Kui Nummik magab, magan mina ka. Pàeval magab ta 2 tundi vankris kuni ma temaga jalutan. Juba 12 tundi. Ylejàànud ajal on magamine ysna keeruline. Enamasti magab ta tàpselt 40 minutit! Umbes samapalju vòtab aega, et teda magama panna. Vahel ma teadust teha ja jàrjekindlalt voodisse suruda ei viitsi. Siis ta magab mul syles vòi òlale heidetult vòi rinna otsas. No ytleme, et mingi 2 tundi pàevaund vast ikka tuleb àra lisaks vankris magamisele. Kokku magamist 14 tundi. Nummiku 40-minutiste catnap'ide ajal saab tegelikult tàitsa hàsti internetis jànnata vòi skaipida. Noh ja vankrit lykates saab telefonis ka lobiseda tegelikult.
Nii. òòpàevas on 24 tundi. Peale magamist jààb jàrele 10 tundi, mille valdavalt tàidab - tadaraa! - sòòmine. Nummik on olnud ja on ja ilmselt jààbki Slow Food liikumise vankumatuks tugisambaks. Alguses sòi ta sellepàrast kaua, et jài rinnal magama. Noh ja siis ma tundide kaupa muud ei teinudki, kui panin rinnale, ajasin teda yles, panin uuesti rinnale, ajasin yles, panin uuesti rinnale, ajasin yles, panin uuesti rinnale, ajasin yles, panin uuesti rinnale. Kui pikk jutt lyhidalt kokku vòtta, siis selle tehnikaga ta ei kasvanud ega midagi ning yldse see imetamine oli lòputu hekk ja àng (millest mul eraldi postitus kypseb).
Vahepeal on igasugu evolutsioone meil siin sòòmise vallas olnud, millel mul pole aega peatuda. Praegu teeme nii, et pool tundi imetan, ise teise kàega segan pulbripiima valmis, jahutan àra ja teise pool tundi limpsib ta pudelist piima peale ja krooksub. Nummik sòòb pàevas keskmiselt 7 korda. Yks neist kordadest on òòsel, mida ma juba mainisin. Yhesònaga, pàeval aktiivselt sòòmisega tegelemise peale kulub 6 tundi àra. Kusjuures kòigile imetamisnòustajatele, kes mu suunas sòrme vibutasid ja àhvardasid, et peale pudeli nàitamist vòòrdub Nummik rinnast, teatan, et peale kuuajast pudeli ja rinna kombineerimist on ta endiselt suur rinnasòber. Pole vòòrdumise màrkigi nàha. Igatahes on pudel praktilisem kui kòik sondid, topsikud ja systlad kokku, millega ma siin esimestel kuudel ennastunustavalt rassisin. Phew!
òòpàeva 24st tunnist jààb peale magamist ja sòòmist jàrele 4 tundi.
No tavaliselt peale sòòmist vahetan ma màhkmed. Ytleme, et keskmiselt 15 minutiga saab hakkama. Vahel làheb rohkem, kui màngime ja juttu rààgime vòi kui liiga kiiresti reageerisin ja kaks korda jàrjest nr 2 tuleb. Kokku ca 1,5 tundi òòpàevas, kui 6 sòògikorra jàrgsed màhkmevahetused kokku liita.
Nyyd jààb jàrele 2,5 tundi. Selle aja tàidab aktiivne Nummikuga tegelemine. Enamasti vist oksendamised ja kòhuvalud. Oksendamine on ka eraldi ja pikem teema kindlasti, aga niipalju vòin òelda, et olen mòelnud spetsiaalse, noorte emade kaitseylikonna leiutamise ja patendeerimise peale. Sellega kavatsen ma palju pappi teenida ning teenitud papi eest Nummikuga Pariisi Disneylandis elada. Kòhuvalud ei tàhenda muud, kui et ainuke sobiv asend on minu kàe peal kòhuli olemine. On olnud òhtud, kus tundide kaupa, Nummik kàsivarrel, mòòda maja ringi tuian. Kui Nummik ei oksenda vòi kui tal kòht ei valuta, on ta pàris vahva mànguhimuline sell. Neil helgetel hetkedel me reeglina màngime ja korraldame ekspeditsioone kodu erinevatesse tubadesse. Vòi rààgime juttu ja muheleme. Kaks korda nàdalas kulub peaaegu tunnikene vanniskàimise peale ka.
Lòpetuseks, kui Nummik magab ja mina mitte, tegelen jàrgmiste asjadega prioriteetsuse jàrjekorras:
1) lutipudelite pesemine ja desinfitseerimine
2) dusi all kàimine
3) riiete pesumasinasse panemine vòi kuivama riputamine
Ja kui siit veel energiat peaks yle jààma, siis mahuvad mu toimekatesse pàevadesse ka Nummiku riiete triikimine, koristamine ning igasuguste sòògivàrkide tykeldamine ja karpidesse panemine, et Nummiku kòrvalt kiire amps teha.
Enamaks kyll eriti jaksu pole. Maitea, kas nii on normaalne? Kuidas teiste 3-kuuste beebide emad elavad? Vòi kuidas peaks olema?

Oudekkile mòeldes

2011-11-15T15:50:00.003+01:00

"Kuulsid, et Berlusconi astub tagasi?" kysis Roku Kunstnikust Ema. Muidugi kuulsin ja arvasin, et sellega teema piirdubki. "Kyll on kahju," tundis RKE vajadust oma sydamevalu jagada. "Nii vòimekas poliitik ja ainuke neist kòigist, kes lihtsa inimese peale mòtleb." Kuskilt meenus loetu, et tyypiline PDL valija on Lòuna-Itaaliast, maapiirkonnast, naissoost ja yle 50. Madal haridus oli ka, aga tehniliselt RKE sellele viimasele kriteeriumile ei vasta.

ònnis lapsepòlv

2011-11-15T15:28:00.005+01:00

Meil kàib siin aktiivne unekoolitus hetkel, aluseks juhendmaterjal "No-Cry Sleep Solution". Yhesònaga, kui pikk jutt kokku vòtta, siis kòige muu valgustusliku kòrval sain raamatust teada, et korralikud pàevauned on hea òòune pant. Ja korraliku pàevaune pòhitingimus on, et pàevas peab olema struktuur. Struktuur! Me like!
No tegin graafiku valmis ja tutvustasin Rokule, sest mitte ainult mina ja Nummik, vaid otse loomulikult kogu maailm peab Nummiku pàevaunede jàrgi elama. Aga mis Roku selle peale tegi? "Kas tohib, ma teen ka pàevakava Nummikule?" "Muidugi tohid," lubasin suuremeelselt.
Siit tuleb pater familias'e nàgemus oma poja pàevakavast.
10:00-12:00 màngimine
12:00-13:00 lòuna
13:00-15:00 pokker
15:00-17:00 òlu sòpradega
17:00-20:00 circolo culturale (meil on siin sellise nimega asutused, kus igas vanuses mehed piljardit ja kaarte kàivad màngimas)
20:00-21:00 telegiornale (pàevauudised)
21:00-22:00 òhtusòòk
22:00-00:00 Porta a Porta
00:00-10:00 uni
Ooo... unistuste itaalia lapsepòlv. Jàrele mòeldes on siin meie kandis terve rida kuldsesse keskikka jòudnud hàrrasid, kes just niimoodi oma pàevi mòòda saadavadki. Sellest ajast umbes, kui nad kòndima òppisid.

11

2011-11-11T14:52:00.001+01:00

Tàna, 11.11.11 saab Nummik 11 nàdalat vanaks!

Tervitused soojalt maalt!

2011-11-07T07:44:00.009+01:00

Heihopsti, Kodumaa! Kuna Eestis hakkabki juba pisut kylmaks minema, lendasime Nummikuga ràndlindude kombel soojale Itaaliamaale.

Lennureis mòòdus imepàraselt, eriti Nummiku jaoks. Tavaliselt ma ikka kiirustan takka ja yritan teda sòòmise ajal àrkvel hoida, aga seekord sai 1+3 tundi magada, vahepeal paar ampsu teha ja muidu soojas pòues mònuleda. Mòningane downside oli see, et AirBalticu lennukid olid pilgeni tàis. Istusimegi siis nii, et mina Nummikuga akna all, Roku keskel, mantlid-vàrgid meie jalgade peal ja ymber pusas ning ràndompaksmees serva peal. Peale Riia-Rooma lendu mòtlesin kyll, et hea, et tromboosi ei saanud. Me hoiame Nummiku esimesed pardakaardid alles. Selles karbis, kus on haiglast saadud kàepael ja muu asjassepuutuv memorabiilia.

Meil on Rokuga plaan, et kuna ta tòòtab nyyd Roomas, siis ykskord ometi hakkame korralike inimeste kombel iga pàev koos elama ehk meie Nummikuga kolime kah Rooma. Rooma kodu osutus Rooma kohta pàris kòbusaks rendikorteriks, aga kuna seda peab ikka pisut putitama ja aega putitamiseks pole, siis maandusin peale pàevakest Roomas meie Francavilla kodus. Oh, ykspàev, kui aega on pildistan teile Rooma korterist avanevaid vaateid! Noh, lihtsalt, et anda sulle, Kodumaa, ettekujutust, et Roomas on muudki, kui antiikne Colosseum ja glamuurne Via Veneto. Yheltpoolt perifeeriaklassika ehk Tangenziale Est. Kes Roomas vàhegi kesklinnast vàlja saanud, teab kindlasti mis on Tangenziale Est ja juba muheleb àratundmisròòmus :)) Neile, kes Tangenziale Est'iga kursis pole, siis see on yks tuhanderealine tee, kus enamasti on ilge ummik ja heitgaasid. Kusjuures ma pole sulle, Kodumaa, ikka veel Fantozzist kirjutanud. Fantozzil oli ka Tangenziale Est vaade, sellepàrast tuli meelde. Ilmselt on paslik kiirelt màrkida, et Fantozzi on luuser ja see mees, kellel kunagi ei vea. Kui puhkama làheb, sajab vihma. Kodu on Tangenziale Est kòrval. Tòòkoht on nòme (raamatupidaja :). Tytar on kole. Kòik làheb hekki. Meil ònneks Tangenziale Est pàris akna all ei ole, aga ilusti nàhtav on kyll. Ahjaa, Bologna kondiitriàri pole ma ka unustanud, kuigi nii vòib paista. See on vàga eredalt mu màlestustes :)

Rooma residentsi magamistoa aknast paistab parv 8-kordseid maju. Pomst nagu Lasnamàgi, ainult, et iga ròdu sein on omaniku àranàgemise ja kunstimeele jàrgi àra vàrvitud. Paraku peab ytlema, et nendes majades elavad ysna tuima esteetilise nàrviga inimesed. Pesud ripuvad ja muu taoline geto-idyll. Aga pàris hàid fotosid saaks sealt. Ma ikka loodan nende jaoks aega leida.

Lifti nàhes muhelesin ka àratundmisròòmust. Rooma majades on vàga eripàrased liftid! Trepikojast lifti sisenemiseks tuleb kòigepealt avada yks kapiukse moodi uks. Siis tuleb lahti sikutada lifti uks, mis koosneb kahest ee... pooluksest. Kui suurem spordikott vòi ka lihtsalt paks mantel ja làpakakott òlal, siis hàsti nendest ustest làbi ei mahugi. Tuleb ikke kott òlalt vòtta. Kui lifti astud, siis see kòigub armsasti jalge all. Liftis sees, keerad ringi. Aga mitte liiga tormakalt, sest yle kahe inimese sinna eriti seisma ei mahu ja kui spordikott ikka òlale jài, siis kipub see lifti seinu kriipima. Ringi keeranud, tuleb vàline kapiuks korralikult kinni tòmmata, sisemised pooluksed samuti (see kòik tekitab eripàrast, ainult Rooma liftidele omast kolinat) ning olles òige korrusenupu valinud, alustab lift vààrikalt liikumist. Liftiuste akendest nàeb sòidu ajal korruseid ja sahti sisemust aeglaselt mòòda libisemas.

Juuresolev pilt kirjeldab vaadet, mis mulle avanes, kui Francavilla koduuksest sisse astusin. Itaaljapere on Nummikut kannatamatult oodanud ja vàravatele ja ustele olid ilusad sinised slehvid paigutatud, nagu meil siin kombeks. Roku Kunstnikust Ema oli kàtte vòtnud, bombonieri àra ostnud ja kòik kodu valmis seadnud, et me saaks kohalikke kombeid austada ja kylalisi vastu vòtma hakata. Meie kodu valmis seadmine tàhendas ka seda, et ta otsustas kòik àra koristada ja triikimata pesu enda juurde viia, et kòik triigituna tagasi tuua. Muidu pàris armas, aga ta unustas need àra triikida ja tagasi tuua. No viskasin siin voodilinad-tekikotid pesumasinasse ja - oh pekk ja pudel rummi! - kus otsisin kolm pàeva voodipesu enne kui selle peale tulin, et Roku Kunstnikust Ema kàest oma linade whereabouts'i kohta uurida!

Kohe jàrgmisel pàeval algas ralli pihta. Lòuna Tollos, et Roku perega tutvuda. Jummel, nad olid puha helesinised joogiklaasid muretsenud ja puha! Kui kohale saime, siis mina alles kohmitsesin autos, kui Roku Tòòkas Isa juba tagaistmelt Nummiku haaras ja entusiastlikult minema pani. Puhas lapseròòv :)) No kui mina ka ykskord tuppa sain, koogas kogu pere ònnelikult Nummiku turvahàlli ymber ja imetles uut Antoniot. Natuke kartsin, et peale kodumaist rahu ja vaikuse idylli, mis minu juures valitses, vòib Nummik àra ehmatada. Aga kus sa sellega! Nummikule vàga meeldis tàhelepanu keskpunktis olla. Hyppas yhe sylest teise sylle, naeratas kòigile vòluvalt, pilgutas oma imekauneid siniseid silmi ja siputas oma maailmakòigeilusamaid jalakesi. "Peo hing," tegin mòttes jàrelduse. Sama pàeval pealelòunal pidi meil kodus olema vastuvòtt kòige làhematele sugulastele ja sòpradele. Tegelikult olid kòik toad rahvast tàis nagu metroo tipptund. Sumin oli kòrvulukustav. Vanem generatsioon soovis, et jumal ikka last hoiaks, tàdi S tegi Nummiku laubale ristimàrki ja andis mòista, et iga kuu viimasel pyhapàeval saab last ristimas kàia. Vanasti olla lapsed kohe paarinàdalaselt àra ristitud, nii et voodis lebav (ja kukepuljongit larpiv) ema ei saanudki lapse ristimisel osaleda. Nyyd aga pidada ka kahe-kolmekuulselt ristima. Tàdi S nàiteks oma laste E ja S-i ristimist nàinud polegi.
Noorem generatsioon kiitis, et vàga ilus laps ja et meil Itaalias on nii vàikesed lapsed koledad, aga vaata kui ilusad lapsed ikke teil seal pòhjamaal on. Ja juba hoiab silmi lahti! Uskumatu! Maitea. Kas itaalijaimikud ei hoia silmi lahti? Aga siin meiekandis ollakse ka arvamusel, et itaallased pòhimòtteliselt ei ole vòimelised vòòrkeeli òppima. Noh... et hoopis teistsugune aju kui ylejàànud inimkonnal. Roku Kunstnikust Ema arutles, et huvitav, kuidas vanasti vastsyndinud kòik kòhnad ja krimpsus olid, aga tànapàeval - no vaadake ometi seda ilusat last, justkui pintsliga maalitud! Soliidses eas tàdi D aga pidas vajalikuks oma seisukoha juurde jààda, et vanasti olid kah ilusad lapsed, aga lihtsalt uuema aja lapsed on pestud, paremini toidetud ja ilusti riides. "Jaah!" lisas Roku Kunstnikust Ema. "Vanasti pesid emad lapsi nii, et vòtsid suu vett tàis, soojendasid vee suus yles ja pritsisid sedasi last!"

Tegelikult mul oleks uskumatult palju kirjutada, aga no pole aega! Kui saan, siis tulen siia tagasi ja kirjutan sulle, Kodumaa, uue kirja mònedest kodumaal juhtunud asjadest kah.

Expectations

2011-10-05T10:24:00.003+02:00

Nummikul on suured kàed.
"Pianist," unistab Roku.
"Ujuja," avaldan lootust.
"Hea tòòmees," arvab Vennake.
"Mul savi," mòtleb Nummik ja yritab kangete sòrmedega oma kòrva àra rebida.

vastuseks o. kommentaarile: tànavusest saagist

2011-10-04T19:13:00.005+02:00

Selle aasta vendemmia kokkv6te tuleb elulyhike, sest ma trykin siin 1 kàega seda. nummik kyll magab, aga ta teeb seda praegu minu syles. kui kòrvale panen, teeb silmad plòks! lahti ja hakkab nii sydantlòhestavalt nutma, et maisaayldse. no kes saaks olla karm, kui nàituseks elunummi kassipoeg yksi ukerdab ja haledalt piiksub? ikka vòtad sylle ja nunnutad nòrkemiseni. noh... ja nummik on nummim kui kòik maailma elunummid kassipojad kokku.

nii. teema juurde tagasi! kevadel tundus, et vendemmiast polegi tànavu halligi rààkida. kevad oli pikk, kylm, vihmane. ràndom viinamarjahaigused laiutasid tiibu ja eriti midagi teha ei saanud. kord oli maa nii pehme ja mudane, et roku tòòkas isa ei saanud traktoriga viinamàgedel sòita ja vàrke pritsida. kui maa àra kuivas, siis tuli kohe uus vihm peale ja kui yldse mingi trattamento tehtud sai, siis seegi pesti maha. laias laastus oli roku tòòkas isa syngem kui iiah ning pomises, et trebbianost vist saab asja ja vbl tollo viinamàe pinot grigiost kah, aga muust kyll asja ei saa. ja eriti hekkis olla fara viinamàe montepulciano d'abruzzo (ja enamus meie punast just seal kasvabki). yhesònaga, àng ja masendus kuni juulikuuni. isegi uudistes juba arutleti, et tànavu tuleb abruzzos apokalyptiliselt halb viinamarja-aasta. siis tuli juulis ilge kuumalaine, mis kestis seni kui mina augusti alguses eestisse sòitsin. roku tòòkas isa vaatas ikka mòtlikult pilvitu taeva poole:"kui nyyd kuiva peab, siis ònnestub ehk midagi pààsta..." augustis jàtkus kuumalaine ja roku tòòkas isa teatas telefonis:"uh... see kuiv ja kuumus vòtab selle vàhesegi àra, mis haigustest puutumata jài." vahepeal tuli signaale, et seoses pikalt pysinud kuumaga vist korjame tànavu varem. kui muidugi yldse midagi korjata on, lisaks siinkohal pessimismiklassik iiah.

anyhow, kòik sordid korjati tànavu nàdal-paar varem àra. saaki olla ca kolmandiku vòrra vàhem kui tavaliselt. aga see, mis tuli olla hea, sest juuli-augusti pàike andis viinamarjadele ohtralt powerit (ehk suhkrusisaldust ja vàrvi). keegi lausa rààkis 14-kraadisest pinot grigiost, a ma enne ei usu, kui seda imet ise nàinud pole. kui tagasi itaalijamaal olen, siis mekin veinid yle ja kirjutan teile! praegu vist korjavad vòi àsja lòpetasid punastega. mis on ikka vàga vara, sest punaseid enne oktoobri keskpaika tavaliselt ei korjata.

ps! kui kellelgi maahaigla vòi vàikemajapreerias mòni osa vahele jài, siis helistage ja ma rààgin, mis juhtus. ma olen viimase kuu kòiki osi nàinid!

pole v6imalik!

2011-10-04T10:22:00.003+02:00

jeebus, kus ma juubeldasin eile 6htul!

k6ik sai alguse sellest, et nummik ei teinud number kahte. m66dus nàdal. teine nàdal. arstid/imetramisn6ustajd ikke lohutasid, et rinnapiima saav laps ei peagi tihti kakama ja vabalt v6ib kasv6i 10 pàeva nr kahte tegemata elada (m2hkmete vahetamise seisukohast ysna teretulnud muidugi).
ootasin kakat nagu ilmaimet, sest juba hakkas tulema vihjeid, et kui kolmandal n2dalal halligi ei tule, siis l2heb mingiks r2medaks protseduuriks, mis on veel r2medam kui rinnast piima pumpamine. uhh, ja ma arvasin, et rinnapiima pumpamine on k6ige r6lgem asi, mida ma tean.
anyhow, eile 6htul - peale 15 pàeva ootamist - tuli nr 2 àra! jei! vàga ilusat v2rvi, muide! :)))

nagu me k6ik teame, hommik on òhtust targem. tàna hommikul m6tisklesin, et kes oleks veel augustikuus arvanud, et nr 2 sellist r66mu v6ib valmistada. òigus on kòigil, kes ùtlevad, et emaks saades KòIK muutub :)

a muidu nummik on endiselt vahva sell. juba naeratab, eriti hommikuti. kasvab, aga ainult pikkusesse. sellega seoses on ta uus hyydnimi hetkel Sisalik. no need k6hnukesed kàed-jalad ei n2e yldse màhkmereklaami beebi moodi vàlja. mis veel? muus osas me bondime hoolega. magame koos. sòòme koos. nummik tahab kogu aeg syles olla ja ma siis hoian ka, v2hemalt niikaua kuni ta kaalub samapalju kui mu ibm lenovo.

Aeg lendab!

2011-09-28T15:38:00.003+02:00

Aitàh, 6nnitlejad! Vàga nummi teist meid meeles pidada.
Vahepeal on Nummik saanud kuuajaseks, imetamine on juba talutav ja rohkem ma esimesest kuust eriti ei màleta. Ainult nonstop imetamine ja ebamaine vàsimus. Hea on yksi Eestis olla, sest Itaalias oleks meil tuba poolv66raid kylalisi ja j6ledaid h6besydameid t2is, peaks k6igile bonboniere jagama ja viisakalt àra kuulama kylanaiste horrorsynnituslugusid.
Kui Nummiku k6rvad on kindlalt isalt saadud, siis toitumise osas on vist minusse - yksk6ik kui palju sòòb, juurde v6tab v2ga visalt. A me pingutame! Igatahes siit k6rvalt imetlen neid kanu, kes imikute k6rvalt blogida j6uavad. Kui mul on valida, kas vabal hetkel voodisse kooma langeda v6i arvutis olla, siis iga kell otsustan esimese kasuks. Yhes6naga, j2rgmist postitust on oodata 18 aasta p2rast! :)

Tervitusi imetamispurgatooriumist!

2011-09-03T15:14:00.003+02:00

Heihopsti, Kodumaa!

Naljakas kohe kodumaal olles Kodumaale kirju kirjutada.
Anyhow, vastates siinkohal korraga k6igi murelike sòprade jàrelpàrimistele, siis Nummik syndis 26ndal augustil àra. Pisut varem kui plaanitud, aga kui jàrele mòelda, siis vbl elabki t2pselt sama moto jàrgi nagu Roku:"God, give me patience but please be quick".

Yhtlasi, vastates muudele seonduvatele kysimustele - kòik l2ks ja on vàga hàsti. Ainult, jah, imetamine on paras horror ja yldse valitseb siin peale esialgset eufooriat pigem...khm... purgatooriumi moodi atmosfààr. A loodame sellest varsti yle saada. Kui Nummik kunagi teismelisena plòksima hakkab, siis ma tuletan meelde, MILLISEID vàrke ja valu kòik tema pàrast làbi on elatud ja àrgu òiendagu, et nyyd olen mingi rongaema, kui talle seda kòige edevamat Vespat ei osta :)

S6berid, kui ma kellelegi olen unustanud teatada v6i mingi kokkulepitud asja tyhistada, siis palun m6istvat suhtumist. Nummik v6tab nii palju energiat, et mul jààb RAMi pisut puudu.

Yldsegi tahtsin siin kysida, et mis on kommentaarija Miril kanade vastu? Miks ta arvab, et kui ma viitan kanadele, siis justkui hàbeneks emaduse teemadel kirjutada? Kanad on vàgagi lugupeetavad linnud. Mida me teeksime ilma nende munetud munade, nende liha ja kòige muuta? Jummel, kui palju maitsvaid toite - ja kooke! - jààks tegemata, kui meil kanu poleks. Pealegi on nad vàga emalikud, produktiivsed olendid. Mina tunnen kyll kanade suhtes sygavaimat lugupidamist. Mir, mis probleem sul kanadega on?

Huumorit ka. Ehk siis imetamisn6ustamises saadud tagasiside:"VàGA ILUSAT VàRVI KAKA!"

Meie vàike Vasikas

2011-08-04T09:52:00.007+02:00

Pulcetto (Tibuke) on nyyd Vitellozzo (eesti k Vasikas ja sòna lòpp lubab oletada, et pigem pirakas). 33 nàdalat, kaal 2,8 kg, pikkus ca 45 cm. Kòik ytlevad, et hirmus suur olla. Nomaitea. Ma olen ise ka suur. Aga kindluse mòttes katsun retseptidega end tagasi hoida ja pastast, pizzast, maiustustest pisut kaugemale hoida.

Vitelozzo on muide pàriselt eksisteeriv inimese-nimi. Machiavelli kirjutas "Il Principe" raamatus vendadest Vitellidest ja yhe neist nimi olla olnud Vitelozzo Vitelli (eestik. Suur-Vasikas Vasikad). Mis vanemad oma lapsele kyll taolise haige nime panevad, ahmisin ma seda vàrki lugedes tàiesti teemavàliselt òhku!
Vitellozzo Vitelli oli tànu oma nimele mu lemmiktegelane! Temale viidati peatykis, mis oli pealkirjastatud umbes "Prints, kes saab vòimule kurjuse ja salakavaluse teel". Peatyki òpetussòna oli, et valitseja peab igasugu kurje vàrke ellu viima yhekorraga ja karmilt - nàiteks tapad terve linnatàie inimesi yhe òhtuga àra, mitte ei venita kummi, nii et tàna natuke ja homme ka pisut. Aga heategusid tuleb doseerida pikemas perioodis ja vàikeste koguste kaupa. Sest siis rahvas màletab su karmust, aga austab ja hindab sind heategude pàrast. Kes lihtsalt òel on ja paremal-vasakul pisikesi pahategusid korda saadab, selle vastu koguneb vimm ja siseriiklik vimm, nagu Machiavelli òpetab, on valitseja suurim vaenlane.
Tegelikult ka, ma ei mòista, miks seda raamatut politoloogia loengutes ei tutvustatud. Parim asi, mida ma riigivalitsemise teemal lugenud olen. Kes vàhegi poliitikast vòi riigiteadustest huvitatud, vòiks minu meelest yhena esimestest selle teose kàtte vòtta.

Sedasi

2011-08-03T13:52:00.004+02:00

Yle-eelmise postituse peale tuli nii palju huvitavaid mòtteid ja kommentaare, mistòttu tundub, et nende kommenteerimine vààrib kohe eraldi postitust.

Selle nimekirja juurde tuleks ma 2012 aasta septembris tagasi.

Vahvad Asjad, mida Katu peale Pulcetto syndimist teha saab

1. Taastutvuda lastekirjanduse klassikaga ja Pulcettole igast asju ette lugeda. Tehniline kysimus. Kui kakskeelses peres peaks vanemad rààkima lastega ainult oma emakeeles, siis kas Pulcettole itaaliakeelsete muinasjuttude ettelugemine ajab mu kakskeelsuse projekti hekki? Vòi peaks itaaliakeelsed muinasjutud jàtma Rokule ja mina siis loen eestikeelseid? Mida teised teevad?

2. Nàha oma silmaga uhiuue inimese valmimist. No vaatame. Siiani olen ma peaasjalikult kypsete inimeste seltskonda nautinud, nii et... noh... it will be interesting :))

3. Kàsipagasiga reisida. Nagu nàha, teised saavad hakkama ja saan minagi. Ma olen maailma parim minimaalse pagasiga reisija ja ei kavatse tiitlist loobuda.

4. Kylalised Pulcetto tuppa majutada. Oh seda ròòmu ja siis saame meie Rokuga rahulikult oma asju ajada ning lasta kylalistel Pulcetto meelt lahutada. Oudekki, tule meile kylla!

5. Imetada. Mitte, et ma seda just tohutu kannatamatuse ja innuga ootaks, aga noh... fa parte del gioco (Oudekki, su ema vastus tòi lausa naerumòirge kaasa :))

6. Naerda ja ònnelik olla. Tuleb tòdeda, et ega mul praegugi suu just kapsaraud ei ole ning igas pàevas leiab midagi positiivset, aga no ilmselt siis tulevad teistmoodi naerud ja asjad.

7. Mànguvàljakutel hàngida. Kas see on tore? Mind ei erutanud mànguvàljakud lapsenagi, sest kuidagi mòttetu tundus redelist yles-alla ronida ja sihitult ringi joosta sellepàrast, et yks ees jookseb. Vaatame seda asja.

8. Oh yllatust, inimesed actually sòòvad diivanil ja lasevad oma lastelgi seda teha! Pàriselt ka, ma arvasin, et see on umbes nagu peeretamine/ròhitsemine, millega tuleb vàga diskreetne olla ja parem, kui teemaks ei vòta. Tegelikult Roku on ka seda meelt, et on aeg korralikeks inimesteks hakata ja laua taga syya. Tegi ainult ettepaneku, et vòiksime kòòki teleka panna. Minu meelest nòme ettepanek, aga kui see aitab tal laua taga syya, siis minugipoolest. See on ju tema kodu kah.

9. Magamisega on muide JUBA hekkis. Paari kuu pàrast ilmselt ei màletagi enam, mis tunne oli heita voodisse, panna silmad kinni ning 9 tunni pàrast ròòmsalt ning vàljapuhanuna maailma tervitada. Aga mis nyyd toimub! Esiteks on palav, higi voolab ojadena ja siis ma àrkan selle peale, et pea higistab ja padi on màrg. Kusjuures ainult pea! Mul pole elus pea higistanud! Veendun, et konditsioneer tòòtab, vahetan patja. Yritan otsast peale. Siis kuulen, kuidas prygiauto sòidab mòòda ja tyhjendab konteinereid. Pekki! Pekki! Pekki! Tàpselt meie akna all on klaasikonteiner. Prygiauto kaugeneb, uni justkui juba tuleb ja poole tunni pàrast - no pekkimaivòi - vaja vetsu minna. No ronin voodist vàlja. Tagasi tulles hangin kàteràtiku padja katmiseks, sest ega mul neid patju siin jalaga segada pole. Uinun. Paari tunni pàrast on padi taaskord màrg vòi on vaja vetsu minna vòi Roku sipleb vòi làheb lihtsalt uni àra. Kell neli hommikul làheb heast peast uni àra. Kus seda enne nàhtud on?
Muide higistamise kohta lugesin raamatust "Birth and beyond" (tànks, G! Jube asjalik raamat!), et tegelikult olla see tingitud asjaolust, et mu vereringes liikuvat suurem kogus verd, syda pidavat 30% kiiremini koike seda verd pumpama ja tulemuseks on kòrgem kehatemperatuur. Plusspoole pealt ei ole kàtel ja jalgadel kunagi kylm (tòesti, jàrele mòeldes pole peale aprillikuud UGGe kandnud). Aga miinuspoole pealt asub keha hoolsalt higistama, et kehatemperatuuri reguleerida. Tore siis. Vàhemalt on lootust, et see màrja-padja-needus varsti lòppeb.

10. Saab silmaringi laiendada. Selle vastu ei vaidle :)

11. Vaadata teiste inimeste tegemisi làhedalt, uurida ja kysimusi esitada. See vòib pàris tore ja humoorikas olla.

12. Mànguasju ja lasteriideid osta. Jap, mind on alati erutanud plinkivad àmblikmehe-tossud!

13. Reageerimis- ja mòtlemismànge katsetada, et Pulcetto intellektuaalne kapital areneks. Jap, see on huvitav.

14. Alasti, tuleb vàlja, et saab tàitsa olla laste nàhes. No ma veel mòtlen pisut seda asja. Esimestel kuudel nad niikuinii oma ninaotsast kaugemale ei nàe, nii et mul on veel aega nudisti teha ja seisukohta kujundada.

Vahi nalja! Neid asju, mida teha EI SAA, on 11. Neid mida teha SAAB on 14. Ma ytlen, lapsed, nimekirjad on yhed Kasulikud Asjad, sest aitavad mòtteid korrastada ja asju perspektiivi panna.

Note to self: rààkida Kristaga. Ma arvan, et ta ei avalikustanud kòiki oma lastekasvatamise-tarkusi, aga need vàhesed kòlasid juba nii, et peaks endale màrkmikusse kirja panema.

88,2!

2011-08-01T09:55:00.006+02:00

"Nàgin teid kontserdil," teavitas Keemilise Puhastuse Sinjoor, kui oma diivanikatetega tema juurde laekusin. Vabandasin ja teatasin, et oh ma kyll teid ei nàinud ja kyll on kahju. "Oo... TEID on vòimatu mitte màrgata," vastas KPS ja yhtlasi pidas vajalikuks lisada:"Teid nàhes tuleb ju pàike vàlja!" "Ahsoo," imestasin. "Viimasel ajal tunnen, et pigem varjan pàikese inimeste eest àra!"

Tàna hommikul kaalusin 88,2 kilo! Jei! Ma pole elus nii palju kaalunud! Septembri lòpuni on veel aega, nii et 90 piir saab vist julgelt yletatud! Tòe huvides peab mainima, et siinkohal oleks ylekohtune syydistada Pulcettot (endine Mr Bean) vaid pigem otsida pòhjuseid rohkes vabas ajas ning asjaolus, et internetist ei saa kunagi retseptid otsa.

"Kyll on hea, et me laulda ei oska". Sellise positiivse mòtte kàis vàlja Roku eile òhtul, kui vaatasime filmi Amy Winehouse'i narko- ja alkosòltuvusest.

Kuidas edasi?

2011-07-28T11:43:00.006+02:00

Muidugi ma tean, et emadus on ònnistus, lapsed meie elu òied jms ning kindlasti peaks positiivne olema ja visualiseerima kòiki neid vahvaid, uudseid ja toredaid asju, mida praegu nàiteks teha ei saa, aga pàrast koos Mr Bean'iga saab. Ainult, et mul ei tule ideid. Mitu kuud juba mòtlen. EI TULE. Pigem tean ma tàpselt, mida enam teha ei saa. Kas see on normaalne? Kas ma olen nyyd mingi viripill?
Olen kuulnud, et inimesed tunnevad ròòmu hammaste lugemisest ja vòivad number kahe vàrvi nòrkemiseni vahtida, aga no pole pàris minu ettekujutus erutavast meelelahutusest.

Selguse mòttes siin nimekiri asjadest, mida kindlasti enam teha ei saa. Muidugi saaks, aga ma tahan ikkagi vastutustundlikuks lapsevanemaks hakata.

1. Kàsipagasiga kolmenàdalasele reisile minna. See tuli mulle esimesena pàhe. Jummel, mis vankrid-pudelid-mànguasjad-màhkmed-tekid noortel vanematel kòik lennujaamades kaasas on.

2. Diivanil lesides òhtust syya. Sest lapsele tuleb "òigeid" kombeid òpetada.

3. òhtusòòk yldse tegemata jàtta ning diivanil lesides pàhkleid ja òunu nàrida kuni uni peale tuleb. Sest lapsed peavad ju sòòma. Sooja toitu.

4. Minna poodi saia ostma, kohata seal sòbrannat ja spontaanselt ning ilma kedagi asjaoludest informeerimata jàrgmiseks neljaks tunniks kohvikus maanduda.

5. Kella kaheni pàeval segamatult magada.

6. Kylalisi kylalistetuppa panna. Sest kylalistetoast saab varsti vist Mr Bean'i residents.

7. Valjusti peeretada/ròhitseda (vt p 2 ja see kehtib Roku kohta ka).

8. Praegusel tòòkohal jàtkata (aga see tòòkoht mulle niikuinii ei meeldi, nii et pole hullu eriti)

9. Kodus alasti ringi hàngida.

10. Pàev làbi voodis lesides raamatut lugeda.

11. Ropendada ja inimesi klatsida (vt p 2).

Kas kellelgi on mòtteid, kuidas lòpetada lause "Kuigi enam ei saa Katu alasti diivanil lesides òhtusòòki syya, raamatut lugeda ja valjusti peeretada, siis selle eest on tal nyyd vòimalus [sisesta siia vòrdvààrne ròòmutoov/relax tegevus, mida ainult koos lastega teha saab]."

Hapukoor

2011-07-27T17:52:00.002+02:00

Kysimus kòigile vàliseestlastele. Kui te Eesti retseptide jàrgi kòògis eksperimenteerite ja hapukoort kaubandusvòrgust ei leia, siis millega te seda asendate?
Nàiteks kookides olen hapukoore asemel tunde jàrgi kas kreeka jogurtit vòi piima kasutanud. Aga mis teised teevad?

Mòistlikud inimesed. Naapolist.

2011-07-27T13:25:00.004+02:00

Eile òòsel saabusid meie Naapoli-naabrid. Ohjummelkyll ja pàriselt mul on hea meel, et nad siin ainult puhkamas kàivad.
Esiteks nende lapsjumal on jòudnud sellisesse vanusesse, et jookseb ringi ja kriiskab. KRIISKAB. Maitea, kas peaks politseisse helistama? Kuulen, kuidas pere ronib trepist yles ja laps KRIISKAB. Hiljem meie pea kohal kònnitakse kontsakingadega, laps KRIISKAB, naine rààgib KòVA HààLEGA, mòòbel nihutub sinna-tànna.
Kella kahe paiku òòsel nygisin Rokut, et kuidas nyyd jààb, kas làheme naabreid tervitama ja òòrahu kontseptsiooni teemal informeerima. "Ahhh.. yks on Naapolist, teine Brasiiliast..." lòi Roku heitunult kàega. Nimelt meie kuldses keskeas igavesest poissmehest Naapoli-naabril on nyyd Brasiilia-pruut. Vàga noor, aga selle eest mitte just kòige ilusam.
Vàhkresime edasi ja korraga - oh yllatust - tòi Mu Sydame Prints harja ja asus otsustavalt vastu lage koputama. Hetkeks saabus vaikus ja vòib òelda, et mòòblit enam ei nihutatud, aga kontsakingadega kònniti kyll.
Anyhow, Roku làks hommikul tòòle ja hiljem helistas erutunult, et olla trepikojas Naapoli-naabrit nàinud. Mees olla lausa proaktiivelt vàlja pakkunud, et vahest nad peaksid kodus sussidega kàima. Nàete! Tàitsa mòistlikud inimesed, mis siis, et Naapolist.

Miks ma Eestis synnitan

2011-07-21T21:14:00.006+02:00

Kuna paljud kysivad ja mòned imestavad, et miks mul kindlasti Eestis on tarvis synnitada, siis mòtlesin, et panen pòhjused siia kenasti kirja ja maitea... lugege ise, sest ma ei viitsi iga kord seletada.

Tegelikult on mul on eestlaste ja itaallaste jaoks erinevad vastused. Kui itaallased kysivad, siis vastuseks heietan sellest, et oma kodu on ikka oma kodu, enda pere làhedal on ikka yle kòige ning yleyldsegi àmmaemand on mu perekonnasòber (M., kui sa seda lugema peaksid, siis nyyd tead, et oled "perekonnasòber"). Selle peale pole itaallastel midagi òelda, sest Itaalias on kòik nòus, et "oma kodu on ikka oma kodu" ja "ega àmm pole sama, mis oma ema" ning kòik need muud tarkused.

Kui eestlased kysivad, siis laskun detailidesse.
Alustagem kontseptuaalsest làhenemisest synnitusele. Hypnobirthing raamatus kirjeldab proua Mongan, kuidas ta 50ndatel naturaalset synnitust tahtis teha, aga tema selgelt vàljendatud soovidest hoolimata seoti ta rihmadega laua kylge, jalad pysti nagu ahjukanal, topiti kloroform nina alla, tòmmati laps tangidega vàlja ja ykskord toibudes avastas, et JALLE KRT ei saanud ta ise synnitada ega oma lapsega synnijàrgselt bondida jamiskòikveel. Yhesònaga rahulolematus taevani. Kolm korda yritas, erinevate variatsioonidega làks asi hekki ja kordagi ei saanud naturaalselt synnitada nii nagu tànapàeval nàiteks eesrindlikes kanafoorumites sellest kontseptsioonist aru saadakse. Selle peale hakkaski naturaalse synnituse aktivistiks ja oh seda juubeldust kui ta enda tytar esimese hypnobirthing baby ilmale tòi!
Yhesònaga, kui vòrrelda Eestit ja Itaaliat (tàpsustan, et meil kàib siin Lòuna-Itaaliast jutt), siis siinsete kanade juttudest ilmneb, et pàris laua kylge kinni ei seota ja kloroformiga ei uimastata, aga midagi selle làhedale kyll. Selles mòttes, et siin paistab, et ainuke aktsepteeritud synnitusasend on laua peal pikali ja monitor kòhul. Kui kuskilt asi venima peaks jààma, siis justkui làheb kohe keisrilòikeks. Paistab, et pole just haruldane Itaalias yhekorraga yle elada nii osaline "normaalne" synnitus kui ka keisrilòige (erinevate kuuldud juttude jàrgi faasis 5-7 cm). Ohòudust! Anyhow, kuna ma synnitustehnik ei ole, siis nende ootamatute keisrilòigete vajalikkust kommenteerida ei oska. Igatahes Eesti tuttavate-sòbrannade kàest pole kordagi midagi taolist kuulnud, aga siin on justkui ysna levinud praktika. Ei, muud ei oska teha, kui haliseda "oh òudust" :) A kui keegi sel teemal nyyd kommentaarida tahab, siis palun àrge òudusjutte jàtke, sest ma pean ainult positiivseid asju endale visualiseerima. Hypnobirthing kursusel rààgiti. Ei yhtki òudusjuttu enam palun!

Aga ega ma end siis kohe kylajuttudest heidutada lasknud, vaid kàisin kolme haiglat inspekteerimas. Mòistagi sobib Mr Beanile (ja mulle ka) ainult parim ja hoolikalt làbimòeldud lahendus, mitte mingi esimene ettejuhtuv traumapunkt eksole. Meie regioonist vaatasin yle Ortona ja Chieti riiklikud haiglad (ilmnes, et erahaiglaid polegi) ning lòpetuseks Roomas. Siinkohal tean, et paljud skeptikud ja raudnaised kergitavad kulme, et mis haiglate inspekteerimine see siin olgu. Ma ise ytleks enda kaitseks, et kui inimesed nàiteks pulmapeoks vòi juubeliks otsivad restorani kuude kaupa ja valivad mitme hulgast, siis miks ei peaks synnituseks samamoodi valmistuma. Pealegi IMHO on synnitus palju riskantsem ettevòtmine kui mingi òhtusòòk sajale.

Ortonas tuli paanikahoog peale. No haigla oli selline... vàrv koorus seintelt.. palatid olid 8-kohalised, kòik uksed pilla-palla pàrani ja ei mingit privaatsust... jopega oli kylm ja tuul ulus koridorides.. pòrandad olid justkui pesemata. Tàelik kolmas maailm. Chietis oli pisut parem selles mòttes, et viimase 30 aasta jooksul on silmnàhtavalt remonti tehtud, aga palatid ikkagi.... ee... 6-kohalised ja privaatsust yldse polnud. Muidu kolmest haiglast oli Chieti kòige puhtam ja viisakam, aga seal synnitanud kanade juttudest jài mulje, et synnitajaid ja vastsyndinuid menetletakse umbes samadel pòhimòtetel nagu Eestis 70ndatel vòi Ortonas aastal 2011.
Ortona haiglas syndisid Roku Moodne Vend ja Roku Tàdipoeg koridoripòrandal. Esimene syndis koridoris sellepàrast, et kui Roku Kunstnikust Ema haiglasse jòudis, oli yhe àmmaemanda vahetus just lòppenud ja teine tòòle hiljaks jàànud. Mingid òed-sanitarid, kes parajasti kohal olid, tegelesid kellegi paanikas esmasynnitajaga, RKE-d ei vòetud yldse jutule ja nii ta siis synnitaski pòrandal lesides, enda sònutsi "justkui koer".
Jummel, seal Ortona haiglas kàies valdasid mind vàrvikad kujutluspildid sellest, kuidas mu Maailmakòigetàhtsam Lapsjumal alafinatseeritud kolmanda maailma haigla ràpases koridoris ilmale tuleb, mina puha pòrandal kreenis, mitte kedagi pole aitamas ja tuul ulub. "Ohòudust," suutsin haliseda ja nii see paanikahoog tuligi. Roku Tàdi Poeg syndis ka koridoris, aga sellepàrast, et ta ollagi lihtsalt nii kiiresti syndinud. Aga taaskord polnud àmmaemandat parajasti kohal, sest "ta syndis nii kiiresti, et mu àmmaemand ei jòudnud kodust selle ajaga kohale". Aga sellesmòttes kòvad naised, et ise sòitsid haiglasse kohale. Kuna mòlemal juhul oli parajasti viinamarjade koristamise aeg, polnud kellelgi aega neid edasi-tagasi talutada.

Sai kàidud ka Roomas. Mingi Fatebenefratelli vist. Sealt sain sellise kultuurisoki, et mul on haigla nimi meelest làinud.
Anyhow, Roku kòige glamuursemate ja rikkamate Rooma tuttavate lapsed olla seal syndinud. Muidu justkui riiklik haigla, aga kui ise 6000 eurot letti kàid, siis saad endale àmmaemanda valida ja privaatpalatis lesida. No vahva. Itaalia kanafoorumites arutati, et muidu tore haigla, aga et vastsyndinuid hoitakse eraldi osakonnas ja tuuakse ainult kindlatel kellaaegadel emade juurde toitmisele ning et imetamisnòustamine olla peaaegu olematu. A muidu parim koht, kus yldse Roomas synnitust ette vòtta.
Roku leppis siis oma glamuursete/rikaste tuttavate soovitatud àmmaemandaga kokku, et reedel kell kolm tuleme. Tema lendas Dublinist Rooma ja mina tulin Francavillast autoga. No pool tundi enne kokkulepitud aega helistab Roku kindluse mòttes proua àmmaemandale, kes teatab: "Oih, ma sain tàna varem tòòlt àra ja tàitsa unustasin, et te tulete! Juba olengi koduteel!" Roku siis selgitas, et vaadake, mina siin tulin spetsiaalselt Dublinist Rooma ja proua rase sòitis 300 km maha, et teiega kohtuda ning kas oleks ehk vòimalik see kokkusaamine ikkagi tàna àra teha. àmmaemandal ei olnud mingit vòimalust otsa ringi keerata, aga tal olevat kolleeg tòòl (kedagi Luciat tuli kysida) kes facility àra nàitab.
Vaatasime teineteisele nòutu nàoga otsa ja arutlesime, et ega see nyyd hea signaal pole, aga kui me juba Roomas oleme, siis vòib ju haiglas àra kàia. No tore. Yritasin mitte mòelda stsenaariumile, mille kohaselt helistan àmmaemandale:"Heihopsti! Mul siin kòik veed juba tulid ja hakkaks meeleldi synnitama, kui teil juhtumisi vaba hetk peaks olema!" àmmaemand:"Oi-oi.. mul on siin just saabusid sugulased Calabriast, tàna kyll ei saa haiglasse tulla. Aga mine kohale ja kysi Alessandrat, kyll ta aitab! Kindlasti àrge unustage enne kassast làbi kàia ja 6000 eurot maksta!" Hekkide hekk!

No sòitsime kohale. Parkla autosid tàis tuubitud. Leidsime mingi prao, mina pugesin enne autost vàlja ja Roku surus Helmut Rebase prakku sisse. Oi jeerum, aga kui ma praegu synnitaks, mis siis saab? Roku arvas, et ta viiks mu kiirabi ukse ette ja sòidaks ise tagasi parkimiskohta otsima. Noh... vòib ka nii.
Haigla terendas taamal, professionaalselt haljastatud màekynka otsas. No ronisime màest yles. Pàike kòrvetas. Higi voolas. Haigla hoone suur kui maakera ja yldse aru ei saa, kus òige uks on. No huupi kàisime ymber maja. Pàike kòrvetas. Higi voolas. òige ukse leidsime selle jàrgi yles, et ykse ees treppidel seisis suurem hulk suitsetavaid mehi. Nagu vanasti :)))
No kahlasime làbi suitsupilvede ja virisesin, et mis kord see on, et haiglasse ilma tubakasuitsu sisse hingamata enam minna ei saa. Oleks ma teadnud, mis sees toimub! Selline hingemattev segadus ja kakofoonia, et yldse ei saanud midagi aru. Ilmselt oli parajasti kylastustund vòi midagi taolist ning iga vastsyndinu kohta umbes 15 tàiskasvanud kylalist.
Ekslesime koridorides sinna-tànna. Synnitusosakonda vòis vabalt sisse jalutada, jàllegi mingid hiigelpalatid, naised kòik voodites reas. Isegi vist kardinaid ei olnud ette nàhtud, et end eraldada kuidagi. A vbl ma ei nàinud kardinaid? Inimesed sebivad sinna-tànna, igast uksest sisse-vàlja. Ufff! Meditsiinilist personali eriti nàha ei olnud, aga avastasime yhe toa, kus meedikud puhkavad. Seal nad kòik olidki! Tuli vàlja, et Lucia leidmiseks tuleb hoopis teise kohta minna, sest see siin on synnitusjàrgne osakond, aga Lucia tegelevat synnitustega.
No tore. Mul juba hakkas vaikselt vimm kogunema! Ronisime treppe pidi, uitasime koridorides, kahlasime làbi kàrarikaste inimmasside.
Synnitusosakonna sissepààs avaldas kustumatu mulje. Ukse taga troppis nàrvilised isad, vanavanemad maiteamiskòikveel. Uskumatu trygimine ja metroo tipptund yhesònaga. Uks ise oli selline automaatselt lahtikàiv, mattklaasidega. Aegajalt kàis uks lahti-kokku ja sealt tòttas rohelistes tunkedes, murelik-asjaliku nàoga meedikuid sisse-vàlja. Nende jutule saamine oli justkui arvutimàng, kus tuleb hàsti kiiresti liikuvat objekti tulistada. Roku oli vilgas ja sai yhel hòlmast kinni. Meedik teatas, et Lucia tegeleb synnitusega, aga oodaku me siin ukse taga, 10 minuti pàrast peaks valmis olema ja lippas edasi. Ahsoo!
No ootasime ja seda kokku-lahti kàivat ust ning kòiki neid inimeste masse ja yletòòtanud meedikuid nàhes mòtlesin, et kes Roomas synnib, see vist òpib kyll esimesest hingetòmbest enda eest seisma. Muidu siin ellu ei jàà. Ehk sellepàrast roomlased ongi nii kàrarikkad ja agresiivsed?
Vaatasin veel seda lahti-kokku ust ja korraga tuli puha ootmatult nutt peale. Rasedad kanad on ikke yks labiilne element, ma ytlen teile! No yritasin vaprat teha, aga Roku teatas tàiesti ootamatu otsustavusega, et siit peame kyll kohe àra minema. Nii me kahlasimegi làbi inimmasside ja tubakapilvede tagasi òue. Màest allaminek oli palju kergem kui ylestulek. Roku sikutas Helmut Rebase pòòsastiku ja prygikastide vahelt vàlja ning kui G.R.A. ummikus tiksusime, teatas mòtlikult:"No hàsti siis. Aga mu sugulastele palun ytle, et synnitad sellepàrast Eestis, et àmmaemand on teie perekonnasòber." Deal!

On ka terve rida muid pòhjuseid, mis Eestis synnitamise kasuks rààgivad. Nàiteks oma pere on ikka oma pere, kodukoht on ikka kodukoht ja kòik need muud asjad :)

PS! Kindlasti vòib informeeritud lugejal tekkida kysimus, et mismòttes Itaalias puha iganenud synnitusmeetodid ja korraga hypnobirthing kursus. Tàpsustan siin kohe àra, et kursusel kàisin ma Dublinis, sest Itaalias seda ei tehta.

Hissand!

2011-07-21T15:05:00.004+02:00

Eile kàisime Rokuga Lou Reed'i kontserdil.
See mees laulab nagu mina. Surmkindlalt on elevant kòrva peale astunud! Olukorda arvestades ei saa jàtta imetlemata Lou Reed'i silmapaistvat enesekindlust! Ma ei julge isegi Mr Bean'ile laulda, kuigi kanafoorumid taolisi tegevusi soojalt soovitavad. Kardan, et kui MINA kaitsetule Lapsjumalale laulma hakkan, tuleb vàhemalt enneaegne synnitus kui mitte jààdav psyhholoogiline trauma. Oh òudust!
Kuna oli vabaòhukontsert (kuigi istekohtadega) pidasid paljud suitsetajad vajalikuks kimu tòmmata. Nihelesin ja kibelesin ning kultuurierinevuste suhtes tundliku inimesena kysisin Rokult, et kas sobib, kui ma neile vasakul istuvatele tytarlastele ytlen, et palun àrge suitsetage ja sònumi selguse mòttes kysin, et kas neile meeldiks istuda kontserdil peeretava ja/vòi higi jàrele haiseva inimese kòrval? Roku arvas, et seaduse jàrgi on neil òigus suitsetada, mistòttu pole mòtet midagi òelda ning pakkus, et vahetame kohad àra. Milline dzentelmen!
Kontserdi juurde tagasi tulles on mul mòned kysimused. Kas pàriselt ka on vòimalik, et NII halvasti laulev mees NII kuulsaks on saanud? Kes ta plaate ostab? Kysimused on vastusteta, sest kòndisime isegi mitte poole pealt, vaid ysna alguses minema. Roku kiitis, et nii tore ja vabastav tunne on nòmedalt kontserdilt àra minna. Ta polnud kunagi seda teinud.
"Juba làhete àra?" uuris vàravas passiv piletimyyja. "Mah... quello è stonato," rehmas Roku kàega ning tatsasime piki palmide alleed kàsikàes jààtisekohviku poole.
Koju jòudes teatas Roku, et talle nyyd aitab kontserditest. Tuletasin meelde, et Moskva Ballett ja "Giselle" on veel enne Eestisse sòitmist kavas, aga lubasin, et pyyan end tagasi hoida ja làhikuudeks rohkem kultuurseid yritusi ei organiseeri.

Tyypiline...

2011-07-21T09:36:00.004+02:00

Tyypiline Itaalia korralagedus, ohkan ma siin kibestunud korraarmastajana.
Ostsin UK-st interneti kaudu yhe Kanade Vidina. Eile kàisin DHL kodulehel olukorraga tutvumas ning minu meeldivaks yllatuseks on nàha, et postikanad on iga paari tunni tagant pakiga usinalt tegelenud. Lausa kl 02:14 òòsel. Vàga hooliv neist.
Nyyd aga on pakk Itaalias ja eile 16.45st alates ei kippu ega kòppu. Krdi korralagedus!

Tàiendus: pakk tuli keskpàevaks kohale ja mòni minut peale seda, kui olin kullerile allkirja andnud, ilmus DHL veebi teade "delivered". Imeline! Enam ei trambi jalgu ega jonni!

Vananevad superstaarid ja lòpetuseks head muusikat

2011-07-18T18:12:00.009+02:00

Sel nàdalavahetusel kàisime igal òhtul kontserdil. Minul oli pàris tore, aga Mr Bean vist mòtles kyll, kulm kipras, et midapaganat siin kàratsetakse kòik òòd làbi. Nimelt meil siin kontserdid enne kella kymmet òhtul ei alga, sest kòik teavad, et kella 8 paiku syyakse òhtust ning kodanikud kultuurihuvilised peavad saama kòhu korralikult tàis syya. Minu meelest vàga kena komme. Lihtsalt viimastel kuudel olen ma enam-vàhem kella kymnest juba teki all olnud.

Kuna Mr Bean on hea laps ja heal lapsel - nagu me kòik teame - on mitu nime, siis neil kuudel on ta juba terve rea nimemuutusi ja -tàiendusi yle elanud. Lapsjumal, Fagiolino, Mr Bean, Puffo, Tony, Nummik, Gnocco, Gnocchetto. Huvitav, kas see on normaalne ja kas teised kanad ka kòhus viibivatele lapsjumalatele nimesid panevad? Mr Bean on muide pàris vàrske nimi. Tekkis eile òhtul, edasiarendusena Fagiolino'st (eesti k. "vàike nummi uba").

Tegelikult tahtsin hoopis kontserditest kirjutada. Meil nimelt toimus siin Pescara Jazz. Vàga huvitavas formaadis muide. Festival kestis ainult kolm òhtut, aga selle eest igal òhtul maratonkontsert kahe esinejaga jàrjest. Reedel esinesid Cassandra Wilson ja The Manhattan Transfer. Cassandra oli minu jaoks tàielik flopp. Tal on imeline hààl, aga Pescara publikule ta kyll laulda ei viitsinud. No tòesti, iga pala oli mingi 10 minutit erinevaid instrumentaalsoolosid, Cassandra lausus mikrofoni paar fraasi ja ylejàànud aja kòigutas end àraolevalt. Pillimehed olid tublid ja pyydlikud, aga mitte kòige silmapaistvad soleerijad. Yhesònaga, igav oli ja làksime baari kuni The Manhattan Transfer peale tuli. Mis valmistas selle-eest toreda yllatuse. Kunagi sai Eestis yhel nende kontserdil kàidud ja oli ka vahva. Aga Eesti kontserdiga vòrreldes tegid nad Pescaras palju rohkem improvisatsioone ja soolosid. Paar igihaljast hitti kah publiku ròòmuks. Vàga heas vormis vanainimesed.

Laupàeval oli Ivana Spagna kord. Yldiselt oli meeleolukas òhtu. Bucchianico piazzale olid lauad-pingid yles pandud, plats kòik kaunilt valgustatud ja pakuti piazza-toitu. Parimatest laudadest vòis Ivana Spagna esinemist mònusalt kebabi nàsides nautida. Ivana yhest kyljest yllatas ja teisest kyljest valmistas vàikese pettumuse ka.
Ytleme kohe àra, et nàgu ei valmistanud pettumust. Mind on alati erutanud ja hirmutanud ilukirurgidest rapitud nàod. Jòle vaatepilt, aga no kuidagi vàga kòitev samas. Justkui liiklusònnetus. Ivana nàolapp oli pàris vaadatav liiklusònnetus (kui liiklusònnetuse kohta nii vòib òelda).
Repertuaari osas ootasin ma vahvat 80ndate camp'i, aga Ivanal olid teised plaanid. Nimelt oli ta mòelnud panustada perekonnavààrtustele ja olen-lihtne-tydruk-rahva-seast sònumi edastamisele. Esitamisele tuli terve rida pateetilisi laule ja mingeid lastele mòeldud lugusid, nàiteks Disney Lòvikuninga multifilmist laulud ja mingi Mary Poppinsi lauluke. Suurel ekraanil nàidati koltunud fotosid Ivana vanematest. 54-aastane Ivana rààkis, kuidas ta olla paar aastat tagasi orvuks jàànud ning oma kadunud vanematele mòeldes kirjutanud laulu, mille ta mòistagi ette kandis. Yhtlasi luges ette peatyki oma autobiograafiast (saadaval kòigis raamatupoodides!) ja rààkis kuulajatele, kuidas ta pere olla lapsena vàga vaene olnud. Nimelt olla ta vàikesena hàmmelduses olnud, et miks ema teatud poodidest suure ringiga mòòda kàib. Pàrast olla teada saanud, et ema olevat poodnikele vòlgu ja sellepàrast tuli kàia neis poodides, kus ta veel vàga palju vòlgu ei olnud. Selline huvitav òpetussòna siis perekonna rahavoogude juhtimisest. Mis aga yllatas, oli see, et Ivana, vananeva ja kustuva tàhega superstaarina, kes Mòttetutes Màgilinnades tasuta kontserte annab, oleks vòinud palju vàiksema pingutusega làbi saada. Aga ei. Show oli korralik, kostyymivahetustega ja puha. Heli kah korralik (vahepeal Ivana lasi kontserdi kàigus yht-teist tuunidagi, sest ta polnud heliga rahul). De Gregori laulu "La Donna Cannone" esitas ta inglikostyymis ehk valge maani òòsàrk ja pikad-pikad sulgedega tiivad. Oigel hetkel (siis kui Donna Cannone kahurist vàlja lendab) tòusis Ivana trosside abil lava lae alla ja hòljutas oma massiivseid tiibu. Noh.... (praegu hoian naeruturtsatust tagasi) mulle meenutas ta oma oleku poolest neid nahkhiiri vòi viktoriaanlikku majavaimu, aga proua auks peab ytlema, et màrkimisvààrne pingutus ja silmapaistev tehniline teostus sellegipoolest. Vàga tubli!

Muusikalises plaanis pààstis nàdalavahetuse pyhapàeva òhtu. Nimelt Pescara Jazz raames esinesid kòigepealt Cyrus Chestnut Trio ja tema jàrel trompetist Wynton Marsalis koos Jazz at Lincoln Center Orchestra'ga. Kui nad peaks kunagi Kodumaad kylastama, siis kindlasti soovitan teil, lapsed, piletid hankida.
Imeline kontsert! Lausa nàgin seda tàna òòsel veel uneski. Elus pole yhtki kontserti tagantjàrele unes nàinud, aga see unenàgu vòiks vabalt korduda veel ja veel. Cyrus on imeline jazzpianist. Kontrabass ja trumm samuti tàiuslikud (vàhemalt minu kanakòrvade jaoks). Puhas nauding vaadata ja kuulata. Peamiselt tulid ikka jazzilood, aga vahepeale nàiteks Brahmsi "Hungarian dance nr 5" jazzivòtmes. Originaalne. Mulle meeldis.
Mòni minut enne keskòòd tuli lavale Wynton Marsalis oma orkestriga. Kindlad klassikalised hitid, Thelonius Monk'i ja Duke Ellingtoni repertuaarist peamiselt. Aga vàga hàsti esitatud, pillimehed omavahel imelises harmoonias, ohtralt improvisatsiooni ja soolosid. Tore ja tempokas oli. Hoolimata hilisest kellaajast oleks neid kyll hommikuni kuulata vòinud. Cyrus Chestnut liipas kah lavale tagasi, mille peale orkestri pianist aupaklikult talle klaveri taga ruumi tegi ja puhkpillimehed hàmmeldunult kulmu kortsutasid ning omavahel energiliselt sosistama hakkasid. Lòpuks Cyrus ja Dan (orkestri pianist) màngisidki kordamòòda.
Hissand, ja trummar! Vist on olemas selline vàljend nagu jazztrummar (vrdl jazzpianist)? Igatahes eluparim jazztrummar on selles orkestris - Ali Jackson. Youtube's leidus temast vàike nàitlik video ka. Kontserdi lòpus said nad lisaloona eluparima pidurdamatu jàmmimisega hakkama ja Ali tegi kaks sellist soolot, et lihtsalt hullumeelne. Uskumatu, mis kiirusega mehel kàed kàivad! Muide viimane kontsert meeldis ka Mr Bean'ile. Kui ta eelmisel kahel kontserdil kippus jalaga andma, siis seekord kòigutas end òrnalt ja nòksutas puusa ilma suuremat tyli tegemata. Mòistagi meeldib mulle mòelda, et ma oskan interpreteerida, mis tujus ta on vòi mis ta Maailma Asjadest arvab :))

Jei!

2011-07-16T12:16:00.004+02:00

Vaadake, mis mina leidsin! Nii lihtsalt ongi saadaval Oasi supermarketis, hinnaga 1.45.
Tegelikult on see vist juba umbes viies pudel. Nimelt iga kord poes kàies olen pudelikese ostnud, et seda pildistada ning seejàrel kylmkappi panna, et oleks mònus kodune vaatepilt, kui piima vòi muid vidinaid haaran. Tòe huvides olgu òeldud, et Eestis pole ma kunagi Viru òlut vòi yldse mingit òlut kylmkapis hoidnud.
Aga mis tegelikult juhtus? Nii kui kallihinnaline pudel kylmikus maandub ja mònusalt jahedaks tòmbub, tuleb Roku ja tòmbab òlle rindu. Eile oli Roku kauem tòòl ja ma pildistasin pudeli enne kylmikusse panemist àra. Hàsti tegin, sest praeguseks on tyhi taara juba kraanikausi alla maandunud.

Italy and its discontents 1980-2001

2011-07-11T16:31:00.003+02:00

"Italy and its discontents 1980-2001" on elupònev lugemine. Nimelt mu Sydame Prints on ju neil aastail yles kasvanud ning tal on tàiesti omad màlestused ja arvamused neil aastatel juhtunust. Pàris "Kirjutamata memuaare" tasemele just ei kyyni, aga midagi selle làhedale kyll :)

Mina: Nii, Roku, mida Bettino Craxi nimi sulle ytleb? (sotsialistliku partei igikestev liider, kaval nagu rebane ja korrumpeerunud nagu... maitea... maailmakòigekorrumpeerunum)
Roku: Vanakooli poliitik. Ta oli muide A sòber. (A Roku kòige kuulsam ja glamuursem hòimlane, Roku tàditytre E. eksabikaasa òde, kes tòòtab mingis Rai kanalis uudistelugejana ja on ilukirurgide innukas kylastaja). Oh, tead, et ykskord Craxi kàis A. ja E. juures òhtust sòòmas. Mulle vàga meeldis tema keelekasutus. Jah, tànapàeval ei ole enam selliseid tòelisi vanakooli poliitikuid nagu Craxi ja Andreotti. Poliitikud ei oska enam itaalia keeltki rààkida!
M: Kas sa oled ka Craxit oma silmaga nàinud?
R: Ei ole.

M: Aga Berlinquer? (Itaalia kommunistide liider, Paul G. sònul yks ausamaid ja idealistlikumaid poliitikuid Itaalia moodsas ajaloos)
R: Kommunist... /siit ei pigistanud rohkem midagi vàlja/

M: Achille Ochetto? (Kommunistliku partei liider, vòttis peale Berlinqueri juhtimise yle)
R: Kommunist... Muide, rààgitakse, et tal olla Tollos sohilaps.

Jagasin Rokuga enda meelest pàris koomilist seika, kuidas Ochetto 1989.aastal idabloki murenemise ajal teatas, et Itaalia kommunistliku parteiga on nyyd lòpp ja tuleb alustada uut peatykki, uue partei ja uue nimega. Paraku polnud Achillel eriti ideid selles osas, et mis uue partei programm vòi nimi vòiks olla. Mòistagi olid teenelised kommunistid mònevòrra segaduses ja uue partei mitteametlikuks nimeks (kuni uue nime vàljamòtlemiseni) sai "La Cosa" (eesti k. "asi").
Minu meelest suhteliselt irooniline ja mònes mòttes klassikaline juhtum, kuidas massid juhtkonna kòrgelennulistest ideedest pàris hàsti aru ei saa ja neile terve talupojamòistusega làhenevad. Kòigis suurtes firmades ysna tavaline nàhtus. Rokul oli asjale hoopis teine, palju intellektuaalsem vaade:"Kas tead, et "res publica" ehk "vabariik" tàhendab ladina keeles tegelikult "avalik asi". Ehk "res" = "cosa". Minu meelest vàga loogiline ja òige, et uue nime leidmiseni oli partei nimeks "La Cosa"." Vahi yllatust!

Mina: Ciriaco De Mita?
Roku: Hehee... see mees, kes imelikult rààkis. /jàrgnes vàga ilmekalt esitatud imitatsioon/

M: Aga mida sa màletad sellest 1985.aasta Liverpool-Juventuse màngust Belgias, kus Itaalia fànnid surma said?
Selle kysimuse peale Roku tòsines silmnàhtavalt ja rààkis:" Vàga hàsti màletan. Justkui eile oleks juhtunud. See oli ju pàris oluline màng, Euroopa Meistrite finaal. Olime kogunenud koju televiisori ette - mina, isa, onu Beppino ja veel mòned onud. Enne màngu juba rààgiti, et pealtvaatajate hulgas on kaklused ja et Juventuse fànne tallati jalge alla. Yht-teist nàidati sellest enne màngu otseylekandes. Siis aga tulid teated, et itaalia fànnide hulgas on hukkunuid. Arutleti, kas kohtumine jààb yldse àra, aga lòpuks otsustati edasi minna. Juventus vòitis, aga meie, Juventuse fànnide, jaoks ei olnud see mitte vòit vaid yks vàga traagiline syndmus. Vàga traagiline. Francavillast said kolm meest surma."

Yldiselt peab tunnistama, et kònealuse raamatu lugemis kàigus yllatab ja yhtlasi tàidab mòningase lootusetusetundega see, kui kaua mingid silmnàhtavalt ja kòigile teadaolevalt korrumpeerunud inimesed Itaalia riigi juhtimise juures olnud. Mis mulle yllatusena tuli, on asjaolu, et teatud nimed, mida me tàna igapàevaselt kuuleme, olid avalikus sfààris ja kòrgetel kohtadel juba 80ndatel aastatel. Naiivne muidugi taolist kysimust esitada, aga kas tòesti pole halligi suudetud àra teha? 30 aasta jooksul?
Sama lugu teatud sotsiaalsete probleemidega. No ega ma ei arvanudki, et Lòuna-Itaalia probleemid yleeile tekkisid. Aga. 80ndatel, òitsva majandusbuumi aastatel, oli Lòuna-Itaalias naiste tòòpuudus 40%. Tàpselt samamoodi nagu tàna, 2011.aastal. Mitte midagi pole muutunud.
Vòi tegelikult... yks asi on muutunud. Kui peale Teist Maailmasòda oldi Lòuna-Itaalias vaesed, siis inimeste meelestatuse uurijad tàheldasid, et justkui valitses lootus, et olukord ja elujàrg paranevad.
2000. aastaks ollakse Lòunas materiaalselt oluliselt paremal jàrjel kui peale sòda. Isegi vòiks òelda, et elatakse paremini kui kunagi varem, aga sotsiaalsed probleemid on tàpselt samad, mis sòjajàrgsetel aastatel. Mida sotsioloogid/antropoloogid 2000.aastal màrkasid, oli see, et oli kadunud lootus paremale elule. Vahepeal oli haihtunud usk, et ykspàev me vàljume tunnelist, hakkame ise oma elu yle otsustama, vòidame korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse.
Tàna on 2011.aasta. Probleemid on tàpselt needsamad, mis 2000.aastal. Kui tuttavatega rààkida, valitsevad kàegalòòmise ja lootusetuse meeleolud. Nenditakse stoiliselt, et asjaolud liiguvad yhiskonnas ainult halvemuse poole. Ei usuta, et midagi vòiks paraneda. Ennast nàhakse avaliku sfààri ja kodanikyhiskonna suhtes distantseerunu ja vòimetuna.
Puha hekkis. Midagi pole òelda.

Kuidas vòtta?

2011-07-11T14:10:00.007+02:00

See vòib kòigile karmi talve yle elanud Kodumaalastele kohatu virisemisena tunduda, aga praegu siin Itaalijamaal, kuumalaine pàevil julgeks ma peaaegu kobiseda, et vàike kylmalaine ei teeks yldse halba. Mitte mingi miinusnelikymmend (hoidku jumal selle eest!), aga kui saaks temperatuuri pluss 25 pealegi, siis rohkem ei tylitakski.

Esmapilgul on kuumalaine pàris vahva. Nàiteks merevesi on meeldivalt soe. Eile kàisin sel aastal esimest korda ujumas ja enda vastu aus olles peab tunnistama, et nahavàrvi ja kehakuju poolest tunnen hetkel suurimat hingesugulust beluugaga. Katsusin eeskàtt sygavasse vette hoiduda ja mitte liiga palju ringi patseerida, sest yhest kyljest on mul beluuga-kompleks ja veenilaiendid ning teisest kyljest pole hoogne pàevitamine mul tànavu plaanis.

Kuumalaine sees pisut pikemalt viibides liigub mòte aga ysna rahutule lainepikkusele. Nimelt Kodus Olev Kana ei jaksa end soojas kliimas eriti liigutada. Vereròhk on madalam kui muru. Yldse energiat pole. Kòik pàeva kohustused vòi vàljas kàimised tuleb varahommiku vòi hilisòhtu peale planeerida. Teoreetiliselt peaks kolm korda pàevas korralikult sòòma, aga mul pole yldse viitsimist ega jaksu kokata, toitu suhu toppida ja pàrast kòòki koristada. "Hoiame kodu puhtana - sòòme vàljas!" liikumise eestvedajana veensin Roccot, et laupàeva ja pyhapàeva òhtul tuleb vàljas sòòmas kàia.

Laupàeval toimus Tollos veinipidu. Piazzal pakuti veini ja friteeritud pizzat. Ei olnud suurem asi. Kodus grillisime veiseliha, sest oleme vastutustundlikud lapsevanemad ja Lapsjumal peab korralikke toitaineid saama. Yhesònaga, kòògi koristamisest seekord ei pààsenud.

Pyhapàeval aga toimus Bucchianico nimelises vàikelinnas aperitivo cenato. See on meil siin, Lòuna-Itaalias, uus trend. Milaanos - nagu kòik maailma moodsad inimesed teavad - on hallidest aegadest kombeks baarides aperitiivi pakkuda. Maksad yhe joogi eest ca 10 eurot ja saad kandikute pealt toitu vòtta nii palju kui kodune kasvatus ja sydametunnistus lubavad.
Meil siin on sama asja nimi "aperitivo cenato" ja vòrreldes Milaanoga tekib mul taolistel yritustel alati kysimus, et mis kyll projekti kasumlikkus on. Vòtame nàiteks eilse nàite. 15 euro eest klaas Masciarelli Montepulciano d'Abruzzoìt (korralik kvaliteetvein, mitte mingi no-name spumante) ja toidu poole pealt piiramatus koguses (nyyd liigun ma mòttes bufeelaua vasakust otsast paremale): foccaccia (pizzapòhja moodi leib, soola ja rosmariiniga), erinevad prosciuttod, rikkalik juustukandik mee ja moosidega, melon, kahte sorti primi (orzo ehk tangud suvikòrvitsaga valmistatud nii nagu risottot tehakse ning pasta tomati-pepperoncino kastmes), ahjus kypsetatud kyylik, grillitud baklazaan, marineeritud sibulakesed ja òhtu kroon pernil (aeglasel tulel kypsetatud ja mònusate maitseainetega maitsvaks timmitud seakints). Kòik toidud kvaliteetsest toorainest, kohalike vàiketootjate tehtud. Imeline! Inimesed kàisid mitu korda juurde vòtmas. Kohti oli ca 120. Arvestades kohtade arvu ja seda, kuidas rahvas toitu vohmis, oleks mina oleks selle yrituse vàhemalt 20 euro peale hinnastanud.

Bucchianico on muide pàris huvitav linnake. Pealtnàha tavaline, maaliline, màekynka otsas, kirik keset piazzat. Bucchianico teeb eriliseks asjaolu, et tegemist on pyhak San Camillo kodulinnaga, yleyldse vàga tugevate religioossete traditsioonidega paigaga ja mòistagi Democratici Cristiani ajaloolise kantsiga. Praegu toimub seal San Camillo festival, mis tàhendab, et kuni augusti lòpuni on igal nàdalavahetusel kòik pàevad San Camillole pyhendet yritustega sisustatud. Ainukeseks erandiks I'm-a-lady-easy-easy-lady-Ivana-Spagna kontsert jàrgmisel laupàeval ning khm... viigimarja ja pernili festival augusti esimesel nàdalavahetusel.

Oh, eile aperitiivile sòites mòòdus meist protsessioon, kus kanti Pyha Camillo pilti ja mingit reliikviat ning inimesed pomisesid palveid. Kohe pàris kultuse vòi sekti mulje jàttis. Vanad, noored, sylelapsed. Tòsinenud ilmed ja silmavaated andsid mòista, et mingit modernset individualismi ja sektist kòrvalekaldumist ette pole nàhtud.

Rocco, nagu korralikule katoliiklasele kombeks, peatas auto ja lòi risti ette, kui pilt ja reliikvia meist mòòdusid. Ma ei lòònud risti ette. Palvete pomisejad vaatasid mind oma làbitungivate katoliiklasesilmadega. Arvan, et nad mòtlesid:"Kurivaimu ateistlikud vàlismaalased ja kommunistid, miski pole neil pyha. Isegi San Camillo hòlsti rebendi ees ei lòò nad risti ette!". Mina mòtlesin:"Uh.. uh... mis pidi seda risti ette lòòmist katoliiklastel nyyd tehtigi, vasakult paremale vòi paremalt vasakule? No ma parem ei tee, sest kui valesti làheb on hekkis. Ohjummel, mis nàgudega nad mind vahivad... ei, oleks ikka pidanud risti kuidagimoodi ette lòòma... juba liiga hilja... note to self: jàrgmine kord tuleb kindlasti risti ette lyya." Kysisin Rokult kohe yle, et mispidi risti ette lòòmine kàib, aga kui aus olla, siis tànaseks olen jàlle àra unustanud. Muide Bucchianico linnapea olla ametilt gynekoloog.

Kanasoov

2011-07-07T17:28:00.003+02:00

Hirmsasti tahaks istuda kòògitoolil, jalad t-sàrgi sees ja pòlved lòua all. Millal ma seda viimati teha sain? Kes seda enam teab...

Tehniline kysimus

2011-07-06T23:57:00.004+02:00

Bandaazide ja rinnahoidmete teemaliste kommentaaride jàtkuks tekkis mul jàrgmine teoreetiline kysimus. Kas sellest, et rasedusarmid tulevad vòi ei tule, saab kuidagi jooksvalt aru vòi alles tagantjàrele (kui on mòistagi liiga hilja ja yleyldse maailmalòpp)?

Aga muidu vàga tore sisuline diskussioon minu meelest :) Mul tuleb kindlasti veel huvitavaid kanateemasid. Pysige lainel!

Kebab ja itaalia televisioon

2011-07-06T22:27:00.006+02:00

Oh ma loen nii huvitavat raamatut praegu - Paul Ginsborgi "Italy and Its Discontents 1980-2001".
òigupoolest on see teos juba aastaid oma jàrge oodanud. Nimelt ysna alguses, kui Itaaliasse kolisin, ostsin sellele eelneva "A History of Contemporary Italy 1943-1980". Paul kirjutab aga nii sisuliselt, et peale vàsitavaid tòòpàevi Orjapidajaliku Tòòandja juures ja pidevaid reisimisi jài Itaalia ajalugu kuskil 60ndate alguses minu jaoks pooleli. Hàmmastav, kuidas teooria praktikast erineb! Teoreetiliselt arvad, et mis see siis àra ei ole reede òhtul lennujaamas (ja hiljem lennukis) hàngides pisut harivat infot omandada, aga tegelikult oled peale check-in'i selline kòògivili peast, et istud kòval pingil ja lihtsalt vahid tyhjal pilgul enda ette. Laupàeval àrkad, istud pidzaamas teleka ette, nàrid otse pakist kuiva myslit. Esmaspàeva hommikul enne lennujaama sòitu korjad pesumasinast pesu, mis juba laupàeva pàeval end pestud said ja ise ka ei saa aru, kuhu jàrjekordne nàdalavahetus kadus.

Aga tulgem, lapsed, teema juurde tagasi! Yhesònaga, vahepeal on mitu nàdalavahetust ja aastatki mòòda làinud ja juba sain muudest allikatest teada, mis 60ndate algusest kuni 70ndate lòpuni Itaalias toimus (ilge pekk ja segadus kokkuvòtlikult òeldes). Tundsin, et vòiks otse 80ndatesse hypata kyll.
Peab ytlema, et olen ainult 3 peatykki làbi lugenud, aga veel ei ole tulnud pettuda. Kas selle raamatu keegi eesti keelde ka tòlkinud on? Minu meelest esimesed 3 peatykki vòiks kyll. Aga korralikult, mitte yle jala!
Eriti meeldib mulle see, et Paul on vòtnud ette uurida taolisi mitteklassikalisi ajaloolaste teemasid nagu nàiteks itaalia emade ja poegade suhte dynaamika, tarbimisharjumuste ja peremudeli muutumine ning muud elulised teemad.
Itaalia televisioonist tuleb ka juttu. Praegu nàiteks tahtsingi sinuga, Kodumaa, jagada infokildu, et Itaalias ajas kommertstelevisoon oma kòige kommertsimas mòttes vist Euroopas esimesena haarmed laiali. Umbes, et itaallased olid Euroopas esimesed, kes mòtestatult hakkasid tegutsema selle loogikaga, et televisiooni ylesanne on saata eetrisse mitte saateid, mis rahvale meeldivad vòi kasulikud on, vaid selliseid saateid, millega ajab teleka ette kokku konkreetset tyypi turusegmendi, mida reklaamiostjal tarvis on.
Nàiteks Paul vàidab, et 1984.aastal nàidati Itaalias iga pàev 1.500 telereklaami, mis olla rohkem kui kogu ylejàànud Euroopas kokku. Kui viimati Eestis kàisin, rààgiti, et tàhelepanelikud kodanikud on màrganud, et telereklaamid on kòvema volyymiga kui muud saated. Itaallased tulid selle peale juba kuldsetel 70ndatel.
Kòige huvitavuse ja pònevuse juures peab ka vàikese kriitikanoole Pauli suhtes teele panema. òige oleks muidugi seda kriitikat konkreetsete nàidetega pòhjendada, aga kuna ma loen paberist raamatut ja ei viitsi post-it'ite ja hariliku pliiatsiga sahistada, siis ei leia enam yles neid nàiteid. Yhesònaga, aeg-ajalt kasutab Paul statistikat ja numbreid ysna meelevaldselt, et mingit oma seisukohta toestada. Ma ei tea, kas oleks pàris korrektne vòtta suitsetavate meeste populatsioon aastal 1970 ja suitsetavate naiste populatsioon aastal 1986 ning sealt protsente vàlja tirida ja yhte lausesse kòrvuti panna. Selline meelevaldne illustreeriv nàide. Teisest kyljest on Paulil ladus ja lobe jutustamisstiil ning ylevaatlike tabelitega stiilis "Lehmade keskmine lypsivòimekus Itaalia regioonides aastatel 1972-1979" ta lugejat ei kiusa. Ehk nagu meil siin òeldakse:"Nii ei saa, et vaat on veini tàis ja naine purjus." Nii nagu elus, samuti raamatukirjutamisel tuleb pòhimòttelisi valikuid teha :)

Kuna mul ei ole selle raamatu Kindle versiooni, siis nyyd mòtlesingi, et kui tekib mingi muu pònev infokild, siis viskan kohe siia blogisse selle, et vàhemalt endale meelde jààks. Vaatame, kas jààbki mòtteks, vòi viitsin pàriselt ka ellu viia.

Yhtlasi tahtsin yhest teisest loetud raamatust kirjutada - Haive Petersoni "Kebab ja kilukarp" (tànks L ja T!). Rààgib sellest, kuidas hakkaja eesti naine tyrklase ja soomlasega koos kebabiurgast pidada yritab ja mis sellest kòigest saab. Selle raamatuga seoses tekkisid mul jàrgnevad mòtted. Esiteks, jummel tànatud, et ma Tallinnas kebabi pole sòònud. Kui oleks, siis nyyd sellest kòògipoolest lugedes tòuseks klomp kurku kyll.
Teiseks kohati tunnen ennast ja meie veinimaja àra. Oh òudust! Kolmandaks on see raamat jàrjekordne illustreeriv nàide veendumusele, et multikultuursed tòòkeskkonnad on jòukohane ylesanne ainult intelligentsele, kòrgelt haritud, empaatiavòimelisele inimesele. Ja isegi neile pole see tihtipeale kerge.
Yhesònaga, kui tàna minult keegi kysiks, et kas "tsivilisatsioonide konflikt" vòi "ajaloo lòpp", siis see vàike raamatki nàitab meile veenvalt, et mis muud kui "tsivilisatsioonide konflikt" meid ees oodata saabki. Enamus populatsioonist ei ole kahjuks intelligentsed, kòrgelt haritud ja empaatiavòimelised inimesed vaid lihtsad tòòlised, teenistujad, restoranipidajad.

Never say never

2011-07-01T16:26:00.006+02:00

Raamatupidamine ja kanadus on minu jaoks eluaeg mingid vàga kauged ja mystilised universumid olnud. Kes oleks arvanud, et tuleb pàev, mil Katu mòlemast teemast eriliselt huvitatud hakkab olema? Mina kyll poleks arvanud.
Tàna leidis aset teine raamatupidamiskirgi tàis pàev - commercialista andis tagasisidet mu Telecom Italia teemalistele kirjetele. Esimene oli tavaline arve ja teine oli kreeditarve ja mòlemad olin valesti teinud. Oh, milline ròòm, kui tàna Dare ja Avere taaskord tasakaalu said ning kòik vidinad òigetele kontodele làksid! Nimelt Telecom Italia arvetega on nii, et kàibemaksuga maksustatav pekk tuleb kolmeks osaks jagada (selleks on spetsiaalsed valemid). Kahele osale kehtivad erinevad kàibemaksumààrad ja kolmandale ei kohaldu halligi. Kulude poole pealt tuleb telefonikulud ka mitte lihtsalt arve pealt vòtta vaid kahest komponendist kokku panna (jàllegi spetsiaalsed valemid), sest yks komponent maksutatakse kàibemaksuga ja teine mitte. Yhtlasi lisandub kolmas huvitav rida "costi non deducibili" (kolmandad spetsiaalsed valemid), mida ma ei oska eriti Eesti konteksti vòi sònavarasse pannagi. Mingid "mitte mahakantavad kulud" vist?
Taaskord tuleb ainult imestust vàljendada. Maitea, mis tasemele ma tòusnud vòi langenud olen, aga elus poleks arvanud, et Dare ja Avere sellist lapselikku ròòmu vòiks valmistada.
Muide, lapsed, kas teate, et tànapàevase raamatupidamise aluspòhimòtted said vàlja mòeldud itaallaste poolt 15.sajandil? Tòepoolest, kus mujal raamatupidamise vibratsioone endasse sisse hingata kui mitte siin, kahekordse kirjendamise synnihàllis!

Sellega kehavàlised kogemused ei lòppe. Eile sattusin sellisele eksklusiivsele yritusele nagu kolme kooliòpetaja pensionilemineku pidu. Aga sellest pikemalt teinekord, kui kirjed valmis meisterdatud.

Kanapesu

2011-07-01T10:34:00.002+02:00

Hehee, Kodumaa, ettehoiatavalt teatan, et siin blogis làheb juba ysna kanalaks kàtte àra. Nyyd on kindel, et raseduskanadusega on nagu autoònnetustega. Ikka elad teadmisega, et endal nii hullusti ei juhtu ja kui juhtubki, siis pààsed kergemalt ja terve mòistusega. Aga. Kui ennast sama saatus tabab, mis eelkàijaid, siis alles paned tàhele, kuida su Sisemine Kana vòimsalt tiibu sirutama hakkab. Teed vàikestele vàljakannatamatutele lapsjumalatele "pluti-pluti oi kui nummi" ja loed kirglikult kanafoorumeid (kui Itaalia kàibemaksuseadustik parajasti fookuses ei ole).

Tegelikult tahtsin spetsiaalsete rinnahoidmete otsingute agooniasse pikemalt laskumata teha reklaami Elle Macpherson Intimates Maternity sarjale. Vananemine ja emadus peaksid olema ikkagi asjad, mida inimene vòiks kogeda vààrikalt ja end hàsti tundes. No ma kàisin vaatamas neid spetsiaalseid rinnahoidmeid, mis nàevad vàlja nagu... maitea... keegi kiusupunn haiglase huumorimeelega sovinistlik siga oleks need disaininud. Mis inimvààrikusest me siin rààgime?

Anyhow, eelnimetatud bràndil on esimesed ilusad emade pesud, mida mina nàinud olen ja ònneliku kliendina teatan siinkohal, et òige aluspesuga vòib emadus tàitsa ilus vàlja nàha. Kòige odavamad need just ei olnud, aga kuna 2012 aastal ootab mind ees katsumusterohke ylalpeetava naise pòli, kes on ohverdanud karjààri emaduse nimel, siis kuidagi peab ennast ju lohutama, kas pole?

Emalaev Fantozzi

2011-06-30T17:30:00.004+02:00

Nii nummi. Kommentaarisin hommikul H.-le Tartust, et muidugi tulgu meile kylla. Poole tunni pàrast astus meie veinimaja uksest sisse tàies elusuuruses Eestlane S. Tàitsa vòòras inimene. Minu meelest vàga armas temast meile kylla tulla.
A kui tulete, siis kirjutage mulle, siis ma tean òigeks pàevaks òunakoogi ja punase vaiba ka valmis panna. Ma ei tea, kas S sellest aru sai, aga sel hetkel, kui ta saabus, tossas mul aju pàris rajult. Tekitasin parajasti Telecom Italia ostuarve ainel raamatupidamise kirjet. Nimelt, kui Telecom Italiaga lepingu teed, siis automaatselt listatakse esimesele arvele 80 eurot, mille nad tagasi maksavad, kui otsekorralduse lepingu teed. Kui pangaylekandega maksad, siis saad oma 80 eurot lepingu lòppedes tagasi. Yhesònaga, pàris palju oli peamurdmist, mismoodi see miinus 80 nyyd kajastada. Siinkohal tervitaks taaskord sydamlikult kòiki endisi kolleege -nimelt olen Itaalia kàibemaksuseadustiku kirglik lugeja :)

Sujuvalt perekooli lainele sòudes, soetasin Dublinist Mothercare poest mingi asja, mis peaks olema bandaaz. Kui ymber kere tòmbasin, oli kindlasti vàga mugav ja tore. Toetab selga nagu lubatud. Vahest ainuke puudus on, et ma nàen selle asjandusega vàlja nagu legendaarne raamatupidaja Ugo Fantozzi. Maitea, kas see vidin on mulle liiga kitsas vms, aga nii kui pisut heledamates toonides vòi suvisemast materjalist t-sàrk selga panna, paistab see kuidagi sedamoodi riiete alt làbi, justkui oleks ma yritanud mingeid ylevalt kummiga kokku tòmmatud vupleid kaenla alla tirida. Kusjuures see kumm ajab kòhu hirmsasti kihelema. Kas mingeid selliseid ilusaid vidinaid ka kuskil pakutakse? Nàiteks oleks palunud pitsidega ja sensuaalsetes-diskreetsetes vàrvitoonides. Vòi kui perekoolis on mingi foorum avatud, kus seda teemat pòhjalikumalt menetletakse, siis oleks ka linkide eest tànulik.

PS! Luban, et enne Lapsjumala syndi lahendan igivana vòla ja kirjutan teile pikemalt Fantozzist!

Konspiratsioon?

2011-06-28T11:04:00.009+02:00

Mina kyll ei tea, mismoodi siin saapamaal lapsi ylal peetakse. Eile nàituseks kàisin tòòòiguse konsultandi jutul, et igast dekreedipaberid korda saada. Yhtlasi uurisin, et millised on siis minu kui tulevase ema òigused tòòvòtjana ja yleyldse maksumaksjana. Nimelt reeglina, kui Itaalias mingi seaduseheki kohta kysimuse esitad, siis alustuseks hoiatatakse, et see kòik on vàga keeruline, aga noh... yldjoontes antani-antani-antani ja et loe veel siit ja sealt ja katsu seda meeles pidada ja kindlasti kài advokaadi juures ja lisaks on ymbes nelikymmend erandit, millega tuleb arvestada janiiedasihurraa.
Seekord oli vastus lyhike:"Kaks kuud enne ja kolm kuud pàrast synnitust maksab riik 80% palgast. Kui kolm kuud làbi saab, siis vòib veel kuus kuud kodus olla ja saada 30% palgast. Peale seda tuleb tòòle minna." No uurisin, et kaua yldse saab kodus olla teades, et tòòandja peab mulle kohta sàilitama. "Ikka needsamad 3+6 kuud. Aga ega tòòandja siin niisama kah lahti lasta ei saa, peab ikka pòhjus olema" (Ajee, justkui me ei teaks, kuidas Itaalia eesrindlikes ettevòtetes lastega naistest lahti saadakse!). Uurisin siis edasi, et kui ma tahaks kauem kui 9 kuud kodus olla, siis millised vòimalused on. Ilmnes, et - oh yllatust! - kui laps haigeks jààb, siis arstitòendi alusel vòib haiguse ajal kodus olla. Imetamise ajal on òigus kaks tundi lyhemale tòòpàevale. Nomaitea. Kujutage ette imetavat ema Roomas. Hommikul tund aega sòidad tòòle. Kuus tundi kontoris. Tund aega koju tagasi. Kokku 8 tundi. Ega mina neid asju ei tea, aga interneti avarustes rààgitakse, et tavaliselt sòòvad lapsjumalad mingi 3-4 tunni tagant. Ei klapi eriti. (òigupoolest ei saa minagi 8 tundi jàrjest ilma sòòmata oldud :))
"Ahah. Aga mingid muud soodustused ja asjad? Kuidas nendega on?" Konsultant vaatas pisut mòistmatult otsa:"Mis toetused?" "Noh... siin teistes Euroopa riikides nàiteks makstakse emadele toetusi ja on nàiteks maksusoodustused lastega peredele," andsin pisut suunavaid viiteid.
Konsultant puuris mind oma vesihallide silmadega, mille vòrkkestadel veresooned pisut punnitasid, justkui pyydes pingsalt aru saada, kuhu ma tegelikult tyyrin:"Kui sissetulek on alla miiniumpalga, siis tuleb linnavalitsusele avaldus teha ja saab toetust. Aga see teie puhul ei kehti". "Kohe mitte midagi siis ei ole?" Hàrra F pidas aru, nòjatus seljatoele ja muheles, et mingist toetusest siin hiljuti rààgiti, aga tegelikult tuli vàlja, et on soodsatel tingimustel perelaen hoopis.
Nomaitea. Tegelikult ma kysisin personalioskonnast umbes samu asju ja vastused klapivad ka. Ainult, et ma olin kindlal veendumusel, et personaliosakond pòhimòtteliselt ei pea vajalikuks mind mu òigustest informeerida. Vahest siin on mingi trikk peidus, aga ma ei oska lihtsalt kysida? Kes teaks? Vbl konsultant pidas mind ebasympaatseks ja kiusu pàrast ei viitsinud vastata? Kas pàriselt on ka vòimalik, et ei yhtki soodustust, toetust, kohemittemidagi pole Itaalias ette nàhtud?

2010 Montepulciano d'Abruzzo

2011-06-23T18:20:00.008+02:00

Alustuseks tahaksin tànada Sofiet kiidusònade eest meie punase veini aadressil. No kui ikka inimene ytleb, et parim vein, mis ta saanud on, siis siin ei jàà siin kyll muud yle kui òrnalt punastada ja habemesse muheleda.

Sofie ja paljud teisedki vàljaspool blogi on uurinud, et mis siis sai 2010.aasta punastest viinamarjadest. Tòele au andes, suurt midagi ei saanudki. Alguses korjatud punased tegime roosaks veiniks ja kvaliteet lubas roosat lausa enda nime all pudelisse panna. Hiljem korjatud punastest viinamarjadest sai vein muidugi tehtud kyll, aga no pàris sellist veini ei tulnud, mille peale kultuurne veinijooja hyyataks:"Parim vein, mis ma saanud olen!". Mind isiklikult pani pisut nina kirtsutama, aga mis ma neist sommeljee-peensustest tean.
Kuna hekkilàinud veini maha kallata ei saa (seoses registrite jms-ga), myyme seda tsisternides maha teistele tootjatele. Itaalias on olemas mòned suured firmad, millel on hunnik kavalaid brànde. Tootmist ja viinamarju neil pole, nii et nad ostavad teistelt odavat tsisterniveini kokku, timmivad pisut maitset-vàrvi-lòhna ja myyvad vàlismaal mingi popi itaaliapàrase nime all maha, jaehinnaga umbes 1.50-4 eurot. Ise neid veine eriti juua ei julgeks, sest Roku Moodne Vend rààkis, kuidas neile koolis òpetatakse, mismoodi enoloogid s-st saia teevad ning kòik need mainitud kemikaalid ja vàrvained hirmutasid minu sisemise tervisepede puha àra. Aga ma ei tarbi ka kokakoolat ja keeduvorsti, nii et minu poolest kes tahab, joogu kasvòi syytevedelikku. Keegi peab ju need peedid àra jooma, millest meil oli vaja lahti saada.

Tàna paistab, et enamuse 2010.a. punast oleme juba hàmmastaval kombel maha myynud. 2011. aastakàigu teemal oli meil just eile òhtul Roku Tòòka Isaga juttu. RTI ajas lauba murelikult kipra ja teatas, et valgetega on vàga hàsti, aga punase suhtes on ta pisut kahtlev ja kui jàrgmistel kuudel head ilma ei tule, siis on vàga kahtlane, et siit korralikku veini saab.
Kuna ma olen labiilne emalaev praegu, siis sàttisin end mòistagi Roku Moodsa Venna òla najale nuuksuma, et kuidas me sedasi ilma punaste viinamarjadeta rallit sòidame ja yleyldse. Aga RMV lohutas, et niikaua kui tema màletab, on isa igal aastal kuni viinamarjade koristamise pàevani rààkinud, et siit elulooma ei tule ja pàrast ohanud, et huh seekord làks ònneks. Kyll aga oli RMVl sydamel mure, et meie kultiveerimismeetodid on aegunud ja tuleb moderniseerida ning edasi làks nii tehniliseks, et kukkusin poolel teel kelgult maha ja yldse ei saanud aru, mis meie kultiveerimismeetodiga nyyd lahti on.

Tànane pilt on muide eluvana press, mille soetas Roku Tòòka Isa Vanaisa. Roku Tòòkas Isagi kasutas seda omal ajal koduveini tegemiseks. Viimastel aastatel kopitas pikalt kuuris, aga nyyd puhastasime ta àra ja panime vaadikeldrisse sugestiivset atmosfààri looma.

Tàpsustus

2011-06-22T12:10:00.004+02:00

Oh, Kodumaa, ma sain just teada, et Prismas pole meie punast veini. Nimelt kuna veinil puudub ribakood, siis ei yhildu meie kultuurvein nende moodsa kassasysteemiga. Tegelikult Prismadest saab esialgu ainult valgeid veine Pinot Grigiot ja Trebbiano d'Abruzzot.
Punase ja roosa jàrele tuleb minna Veinisòbra jaanilaadale, mis kestab tàna òhtuni ja Bestwine poodi. Bestwine sommeljeed teatavad, et yhtlasi on Pinot Grigio maitsmiseks avatud.

Mina ei tea, kuidas teiste vàiketootjatega on, aga nàiteks meie kyll ribakoodi peale kohe yldse ei mòelnud, kui esimest korda elus etikette kujundasime. Alles eelmise aasta lòpus, kui yks potensiaalne anglosaksi klient ytles, et ta ilma ribakoodita veine sisse vòtta ei saa, hakkasime nende koodide peale mòtlema. Jàrgmise partii etikette tegime ribakoodidega, aga nimetatud anglosaksi kliendi tarbeks tegime spetsiaalsed ribakoodidega kleepsud ja arvake àra, kelle vàikesed kàed taaskord mònisada pudelit kastist vàlja vòtsid, igale pudelile kleepsu peale panid, pudeli kasti tagasi tòstsid ja kastid kinni kleepisid! (òige vastus: Katu). Spetsiaalne kleepsude trykkimise printer sai muretsetud ja ribakoodide genereerimise tarkvara ja miskòikveel. Ei, elu veinifarmis on puhas poeesia teinekord.

PS! Praegu kàisin traktori eest sellise summa vàlja, et ise ka ei usu. Kuidas saab olla, et yks asi maksab samapalju kui luksusauto, aga nàeb vàlja nagu harilik traktor?

Jaanipàev!

2011-06-22T10:24:00.006+02:00

Kodumaa pojad ja tytred, tàna, enne kui alljàrgneva jutu juurde tulen, tahaksin teile kòigile sydamele panna, et àrge end Jaanipàeval purju jooge. Natukene svipsis vòib olla ja imelikke anekdoote tohib ka rààkida, aga yldiselt proovigem ikka kultuurseks jààda :)

Anyhow, kui te tunnete, et eelseisvad vabad pàevad on just see aeg, mil toidu kòrvale kultuurselt veini tarbida, siis - oh, ma olen nii erutatud! - meie kultuurveinid on saadaval Prisma Peremarketites. Rààgitakse, et lausa yle Eesti. Kòik Anonyymsed Kommenteerijad ja Lugejad (eriti vàljaspoolt Tallinna) on oodatud proovima ja kommenteerima nii sisu kui vormi. Pàriselt ka, ma tahaks hirmsasti teada, mida te arvate. Kui kommenteerida ei taha, siis info àtt vignetiradica punkt it vòib ka kirjutada.

Kellel valimisel nòu tarvis, siis kiirelt mainin àra, et tugevamate saslòkkide ja grillide (nt sea-, veise-, lambaliha) kòrvale soovitan igal juhul punast Montepulciano d'Abruzzot. Kellel plaanis grillida kana, vòiks proovida Pinot Grigiot, aga miks mitte ka roosat Cerasuolot. Cerasuolo làheb minu meelest taimetoitude juurde ka pàris hàsti. Lòhe juurde vòtaks ma Trebbiano d'Abruzzo, aga valge kala juurde pigem Pinot Grigio vòi Pecorino. Vàrskete roheliste salatite juurde on kòige mònusamad minu meelest Trebbiano ja Cerasuolo.
Lòpetuseks, mina olen siin lihtne maanaine ja neist sommeljee-asjadest palju ei tea, nii et kòik eelòeldu on isiklike kulinaarsete kogemuste pòhjal kujunenud arvamus. Tàna rohkem kirjutada ei saa, sest tegelikult pidin juba ammu minema panka traktori eest maksma. Meil on uus noobel traktor!

Ilu teemadel jàtkame

2011-06-21T08:17:00.004+02:00

Meil siin Itaalias kàib viimastel nàdalatel diskussioon selle yle, kas ministeeriumid peaks Roomast Milaanosse kolima. No selline tavaline populistlik kàra.
Anyhow, teema juurde tulles, hiljuti oli siin intervjuu sinjoor Saviniga Lega Nordist*. Intervjueerija kysis, et kas ministeeriumide Milaanosse yleviimise teema vòiks olla casus belli**, mille peale Savini vastas:"Mind ei huvita yldse, kui ilusad on Rooma ministeeriumid!"
Ei, mòistlik mees :)))

* Lega Nord on parempoolne partei, kes on tuntust kogunud peamiselt selle ideega, et edukas ning makse maksev Pòhja-Itaalia peaks luuserlikust Lòuna-Itaaliast eralduma.
** casus belli (lad.k.) - ettekààne sòja alustamiseks, reeglina mitte tegelik majanduslik/sotsiaalne pòhjus. Itaalia keeles tàhendab belli "ilusad".

Ytle mulle, kes on su sòbrad..

2011-06-21T07:56:00.003+02:00

1 itaaljasòber pani endast sellise pildi Facebooki yles. Minu meelest vàga kena eeskuju ning yldse vòiksid mehed end rohkem eksponeerida ja maailmale silmailu pakkuda.
Nàiteks seesama sòber sòòbis igaveseks mu - tol ajal veel meeste body image teemal eelarvamustest nihestatud - màllu sellega, et kohvipausi ajal rààkis huvitatud naistele, kus Milaanos deplieerimisteenust soetada ning nàitas lahkelt oma eeskujulikult depileeritud rinda, et me teenuse kvaliteedist òige pildi saaks. Pildil osutatud piirkonda ta tookord ei demonstreerinud ja kindlasti oleks see tòises òhkkonnas pisut imelik ka olnud, mistòttu on pàris armas temast end yles pildistada lasta. Enne kui Kaded Kodumaa Mehed siin ilkuma hakkavad, ytlen kohe àra, et tegemist on heteroseksuaaliga ja erialaselt tunnustatud professionaaliga :)

Inimesed on ilusad ja head

2011-06-18T19:00:00.006+02:00

Heihopsti, Kodumaa!
Tàna tahtsin kirjutada sellest, et inimesed ikka yllatavad abivalmiduse ja sydameheadusega.

Sellest ei hakka rààkimagi, et Tallinnas ja Roomas on lausa kaks korda yhistranspordis istet pakutud. Tallinnas olin Reibas Emalaev ja keeldusin, aga Roomas oli istekoht pàris abiks. Aitàh, kohmetu aasia mees mustas triiksàrgis!
Viimastel kuude olen tàheldanud, et maailma kòige abivalmimad inimesed ongi keskealised mehed. Nàiteks Dublinis sòitsin taksoga lennujaama. Considering my luck, parajasti oli Pardakk Obama oma iiri juuri avastamas. Kòik tànavad kinni pandud. Hea, et yldse teisele poole linna lennujaama sai ja taksosòit vòttis ilgelt aega ja raha. No lennujaama jòudes oli arve 50 eurot. Teatasin siis reipalt taksojuhile, et nyyd làks kyll hàsti, sest mul ongi tàpselt 50 eurot rahakotis. Taksojuht heitus sellest hirmasti ja pakkus, et vòta 10 eurot kohvi ja muffini jaoks. Keeldusin mòistagi, aga vàga nummi temast.

Pardakk Obamat tahaks ka siinkohal tervitada, sest vàhemalt Ryanair esitas teda ettekààndena, miks Londoni lend kaks tundi hiljem vàljus. Tulemus oli see, et jàin jàlle kuratfakkmiksseealatiminugapeabjuhtuma Londonis Itaalia poole suunduvast Ryanairi lennust maha. Egas midagi. Pisarad valatud, broneerisin jàrgmiseks pàevaks uue lennu. Spetsiaalselt Alitalia ning Heathrow lennujaamast, et ei peaks Ryanairiga lendama. Muide, Ryanairi pilet maksis samapalju kui Alitalia, ainult et Alitaliaga polnud seda probleemi, et tuleks kuskilt paganama Londoni kapitagusest online check-in protseduuri tarbeks printerit otsida.
Paari aasta tagune hotellifopaa kangastus silme ees, mistòttu panin seekord silmad kinni ja broneerisin Heathrow Radissoni. Vàhemalt ma tean tàpselt, millised tekid-padjad ja munapuder mind ootavad.
Heathrow lennujaama jòudnud, selgus, et bussipilet hotelli maksab 8 naela. Mòistagi kaardiga maksta ei saanud ja naelu mul ka polnud. Kell làhenes keskòòle ja bussipeatusest tagasi terminali kòndida, et pangaautomaati vòi valuutavahetust otsida, ei tulnud eriti kòne alla, sest bussid lòpetasid umbes mingi 23:45 liikumise.
No kysisin siis yhe làhedalseisva vanaisaliku olemisega hàrra kàest, et kas ta saaks eurosid naelteks vahetada. Hàrra arvas, et saab kyll, aga kui ma tema 10-naelase peale oma eurodega làhenesin, teatas, et tegelikult ta ei tahagi eurosid vastu. Kàisin talle peale nagu uni, aga Hàrra Vanaisalik hyppas kergejalgselt esimesse saabunud bussi (mis ei olnud aga minu buss) ja jàingi oma eurodega nòutult jàrele vaatama. Nomaitea. Kas ma nàen nii abitu ja/vòi vaene vàlja?

Loodus, mòistagi, tyhja kohta ei salli. Justkui vihm selgest taevast maandus mu kòrvale keegi Polish Plumber, kes arvas, et ta vòiks kyll mu eurod vastu vòtta. ònneks oli bussipeatus rahvast tàis, nii et rahast ja vààrtasjadest pàris ilma ikka ei jàànud.

Fast forward hotelli. Oli juba umbes keskòò UK aja jàrgi. Vastuvòtus jàrjekord pikk kui boamadu. Itaalias lastakse mind jàrjekorras alati ette, aga Inglismaal on ilmselt teised kombed. Kedagi ei kottinud. No jàtsin kohvri jàrjekorda, lòòtsutasin diivanite peal, haletsesin ennast ja mòtlesin kui fakken pekkis kòik on ja kui saamatu ma olen ja mis mul kòik selle hotelliarve pàrast ostmata jààb.
Hakkas selguma, et hotell on ylebroneeritud. Kuna olen Emotsionaalselt Ebastabiilne Emalaev, siis valasin etteruttavalt mòne pisara kuni minu kord kàtte jòudis. Vastuvòtu Ahmed-Khaled-Karim-Vòimisigaes oli kehastunud aupaklikkus, mis peale Stanstedi koonduslaagrit oli kui balsam mu hingehaavadele. Uuris, kas ootan last ja oli yldse pisut murelik. Ei leidnud mu broneeringut yles ja teatas, et tegelikult on neil hotell ylebroneeritud. Ohpekki! Yldse ei viitsinud keset òòd mingisse alternatiivsesse hotelli minna. Broneering ikka leiti ning Ahmed-Khaled-Karim-Vòimisiganes sebis mulle toa. Vàga kena temast. Ausòna, kui lòpuks uue pàeva esimese tunni lòpuks tsiviliseeritud inimese kombel kodusesse Radissioni voodisse maandusin, valasin taaskord mòne hàrduspisara ja uinusin kui puunott. Tegelikult, sòbrad, on globaliseerumine ja standardiseerimine ikka abiks kyll, sest Labiilsetele Ràndavatele Emalaevadele ei mòju miski paremini kui tuttavlik, kodune atmosfààr.

Jàrgmise hommiku saatsin mòòda valge inimesena. Sòin kodust munaputru ja tsillisin valgete inimeste lennujaamas Heathrows, kus vedelike jaoks ette nàhtud kilekotikesi jagavad sòbralikud indialased, kes erinevalt Ryanairi trollidest oskavad kasutada sònu "madam" ja "please". Noh, viies terminal ka, aga ikkagi kòik vàga puhas ja kena ning hingehaavade ravitsemiseks ostsin viis paari kingi. Hiljem lennukis tòstis stjuuardess (taaskord keskealine meesterahvas, abielusòrmusega) vàga proaktiivselt kòik mu kingad ja kohvrid yles ja hiljem alla nii et minu hooleks jài vaid teda tànada ja mòelda, et vahel on inimesed ikka uskumatult ilusad ja head.

Kui siin juba tànamiseks làks, siis yhtlasi tahtsin meeles pidada sòpru D'd ja K'd, kes mu eile Ràndom Briti Kylast taaskord Heahtrow'sse viisid. Eks hea tahtmise ja ònne korral oleks muidugi rongide ja taksodega ka kohale jòudnud, aga igatahes vàga armas neist. Roku arvas, et miks peaks sòbral tunnist ajast autosòidust kahju olema, aga ta ei tea veel eestlastest kòike :)

PS! Arvutasime eile Rokuga, et Lapsjumal on minuga koos juba 28.000 km làbi reisinud. Kiusatus oleks syndimise ajaks maakera ymbermòòduni (vist mingi 40.000) vàlja jòuda, aga terve mòistus ja laiskus hoiavad tagasi.

Reklaamipaus!

2011-06-03T12:44:00.002+02:00

Tàna, nagu juba mainitud, viibime alates kella kolmest Bestwine poes, kus kòiki meie veine degusteerida saab. Neile julgetele, kes mòne pudeli koju kaasa ostavad, kehtib 25% soodustus.

PS! Bestwine pood asub Harju tn 1.

Masinate jumalad

2011-06-03T10:16:00.003+02:00

Tàna yletasime Rokuga Laste Maailma poe juures Pàrnu maanteed ja kolmes sòidureas peatusid kòik autod. KòIK autod. "Me oleme masinate jumalad," deklareerisin tavapàrase tagasihoidlikkusega. "Ooo.... nagu meri avaneks me ees," tàheldas Roku.

Oh... eile òhtul làks pàris toredasti. Toidud olid jumalikud ning sobisid imeliselt meie veinidega. Kiluvòileivaga kah ei visatud. Lausa kiidusònu tuli. Viisakad inimesed, jumal tànatud.

Juhhei, kodumaa!

2011-06-02T11:10:00.004+02:00

Ahh... imeline on naasta Eestisse sirelite ja kastanite òitsemise ajal! Praegu nuusutan siin sirelioksakest ja sòòn musta leiba maitsevòiga. Nurr.... nurr....

Eks maainimesed on hallidest aegadest peale kàinud aeg-ajalt linnas end tuulutamas ja vàrskete moodidega kurssi viimas. Nii meiegi. Nàiteks tàna òhtul làheme Rokuga uude nooblisse restorani Leib, Resto ja Aed. Olen vàga àrevil, sest yber-sommeljee K on meie veinid kokku sobitanud eesti toitudega. Mis sellest kòigest vàlja tuleb? Kas kaerahelbeputru pakutakse? Millise veiniga sobib must leib ja kilu? Aga astelpaju? Kas astelpaju on ikka menyys? Ei, kysimusi on rohkem kui vastuseid. Yhtlasi peame kriitiliste eestlaste ees yles astuma ja oma nummist veinimajast rààkima. Mis kysimused sealt tulla vòivad? Vòi mis veel hullem - ei kysi yhtki kysimust, vaatavad vaikides ja viskavad kiluleivaga?

Uh uh... (Tormlevate mòtete rahustuseks nuusutan sirelioksa, mis higises peos juba esialgse vàrskuse kaotanud)

Yhtlasi on meil Eestis uus maaletooja - ààrmiselt noobel firma nimega Bestwine. Homme pealelòunal toimub nende Harju tn 1 kaupluses degustatsioon. Kui asju perspektiivi panna, siis homme saab kindlasti olema hullem kui tàna. Tàna òhtul vàhemalt antakse syya ja vòib-olla mònda inimest tunnen ka, aga homme tulevad puha vòòrad nàod. Sòbrad, tulge teie ka homme Bestwine poodi, siis on hubasem. Muide, esimest korda presenteerime Eesti publikule oma uusi veine - 12 kuud tammevaadis kypsenud punast veini (mille pyhendasime Roku kadunud vanaisale) ning akaatsiavaadis kypsenud Pecorinot. Mòlemad on Itaalias vàga sooja vastuvòtu osaliseks saanud. Punane vein Paparocco sai Vinitalyl kohe preemia, kuigi me saatsime nàidise eeskàtt selleks, et lihtsalt nàha, palju punkte antakse. Tegelikult peaks see alles aasta-kahe pàrast tippvormis olema. Meie Pecorino Tullum aga valiti Vinitaly messil esindama Pecorino viinamarja. Nimelt regioon korraldas seal ajakirjanikele Abruzzo viinamarjade presentatsiooni ja degusteerimise, kus rààgiti igast meie regiooni viinamarjasordist ja pakuti yhte veini maitsta.

Uh uh, Kodumaa, loodame, et Eesti veinihuvilised on leebe rahvas. Me nyyd làheme ja ostame Rokule uued pyksid.

Oh, peaaegu unustasin. Nàdalavahetuse pidustustuste ja meie sugestiivse vaadikeldri pildid on siin.

Tervitame kassapidajaid!

2011-05-30T17:19:00.004+02:00

Hissand! Kui ma yldse elus olen kunagi arvanud, et nàgin paks vàlja, siis..khm... nyyd ma tean pàriselt, mis tàhendab paks olla. Body image mòttes ypris apokalyptiline seisund, sest kuni septembri lòpuni làhen ma iga pàevaga veel suuremaks. Kui ma olen tàna suur nagu lennukikandja, siis suureks on yldse vòimalik paisuda? Varsti, kui kàed enam toidulauani ei ylatu, peab vist taldrikud-tassid kòhu peale ritta panema.

Heade uudiste vallast annan teada, et sipelgatest sain lahti. Roku Kunstnikust Ema mainis, et tema paneb kòògikappidesse soola, mis pidavat sipelgate vastu aitama. No ma puistasin kòikvòimalikud kohad soola tàis ning sòitsin Dublinisse. Toimis suurepàraselt. Ei yhtki sipelgat enam! Kui lennureisist tingitud òkoloogiline jalajàlg vàlja arvata, vòib ònnestunud putukatòrje ysna loodussòbralikuks lugeda.

Sel nàdalavahetusel saime hakkama veinimaja ametliku avamispeoga ja Cantine Aperte yritusega. Cantine Aperte tasub veinihuvilistel kalendrisse panna. Nimelt igal maikuu viimasel nàdalavahetusel teevad yle kogu Itaalia veinimajad uksed publikule lahti ja pakuvad veine maitsta. Siit saab yrituse kohta rohkem teavet ja osalevate veinimajade aadressid kah.

Ettevalmistused on juba kuid kestnud. Roku Tòòkas Isa on rassinud hommikust òhtuni. Lòhkunud kive, ladunud myyri ja meisterdanud suure puust laua. Uskumatu, kuidas mònel inimesel on energiat!
Roku Tòòtu òde tegeles menyyga ning esitas kogu maailmale kysimusi stiilis:"Mis sa keedukreemist arvad?" Yhtlasi sebis ta kohale oliiviòli-Valerio ja veel mingid vahvad hàrrad, kes juustu ja salaamisid teevad.
Roku Kunstnikust Ema andis oma panuse, tassides veinimajja Dekoratiivseid Elemente nagu nàiteks maaelu kujutavaid naivistlikke maale, vaase, tolmunud kunstlilli ja korvmòòblit, mida tal kodus kuhugi panna pole. Roku tòstis Dekoratiivseid Elemendid yhte ruumi, kus me tràni ja koristustarbeid hoiame ning tòreles emaga. Kunstnikust Ema solvus ning mòne pàeva pàrast taris uusi Elemente veinimajja, et tyhjad kohad àra kaunistada. Tal on kombeks òelda, et diplomeeritud kunstiajaloolasena peaks esteetilistes kysimustes kuulama eeskàtt teda, mitte mingeid òkonomiste.

Anyhow, laupàevast ja pyhapàevast puuduvad mul igasugused konkreetsed màlestused, sest olin kassaaparaadi juures tàiega tankis! Oh postkontor ja pudel rummi, kus oli rahvast! Selliseid masse poleks elus osanud ette ennustada! Nimelt mòtisklesime rolle omavahel àra jagades, et mis muu kui kassapidaja tòò vòis olla yks rahulik, istuva loomuga amet tehnilise taibuga rasedale kanale.
Yhesònaga, minu tòòks jài ekskursioonile minejatele klaasid jagada, soovijatele veini myytada ja yldiselt infopunkti teha. No ausòna! Terve laupàeva ja pyhapàeva seisin pysti, sest istuda polnud yldse aega. Uh... kassapidajad peavad ikke yhed erakordselt heas vormis inimesed olema. Ma olen tàna pàev otsa voodis vedelenud ja jòuvarusid taastanud.

Vahva naine tegutseb jàlle

2011-05-18T15:53:00.003+02:00

No ausòna. Postkontor ja pudel rummi! Meil on siin selliseid erutavaid uudiseid Vigneti Radica ja Eesti lainel, et ma lausa nihelen ja kibelen. Kuidagi ei saa oldud. Aga ma kirjutan teile neist varsti.

Kòigepealt tahtsin òelda, et aitàh, kommenteerijad, kòigi kiidusònade eest. Vàga armas teist. Seda, kuidas teised perefirmad byrokraatiat teevad, ma ei tea. Aga vahel, kui meil siin hirmus segadus on olnud ja ma meeleheites peast kinni haaran, siis Tehnik N ja Enoloog V lohutavad, et teistel on samamoodi ja hullemgi veel. SYnkroonseid ekselitabeleid ma muide proovisin, aga kuna meil oli siin vahepeal seis, kus laosysteem, paberil olevad registrid ja Exceli tabelid erinesid kòik reaalsest elust, siis ma loobusin. Polnud kerge. Olen Excelisse vàga kiindunud. Eee.. ja need ametnikele làinud veinikastid.. et nendega on nii, et nendega tuleb vist pisike autofatturazione operatsioon teha. Ehk et teeme iseendale arve. Alternatiiv on, et laen need degusteerimiseks làinud veinide sisse, sest 28ndal tuleb niikuinii suurem pidu meil. Peabki tegelikult pisut commercialistaga nòu pidama. Nende Cantine Aperte ja veinimaja avamispeo veinide pealt kyll kàibemaksu ei tahaks maksta. Vahest on mingi variant, et teen nullsummaga arve. Kes oleks arvanud, et raamatupidamine nii erutav on! Kirjutan selle siin veelkord koos palavate tervitustega endistele kolleegidele - RAAMATUPIDAMINE ON ERUTAV! :)))

Itaalia teemadel peatudes, tàna seisin isiklikult 0-kilomeetri liikumise eest. Tollo kyla puu- ja juurviljapoodi olid saabunud vàrsked kirsid. Meie kyla on màe otsas ja kirsid tulid kòrvalasuva màekese pealt. Kuni ma kirssidega tegelesin, tatsas poodi maamees Rocco oma hernekastidega. Tollos kasvanud. Tàna hommikul korjatud. Vòtsin kilo herneid ka. Ja nagu me teame, hea perenaine ei lase kunagi toidul rikneda. Mistòttu sòin kohe àra kilo kirsse. Praegu sòòn herneid, sest kui herneid poleks, siis ma sòòks selle teise kirsikilo àra, mida aga teha ei saa, sest ma lubasin Rokule tàna òhtul pidulikult kirsse serveerida. Ei, tuleb ikke lubadustega ettevaatlik olla.
Miks pidulik kirsside serveerimine? Eks ikka sellepàrast, et tàna on meil pidulik pàev. Roku saab tagasi Itaaljamaale tòòle (juhhei!). Juunist alates.

Yhtlasi, jàtkates Toimeka Eesti Naise lainepikkusel tahtsin veel lisada, et muuhulgas (kui kòik hàsti làheb ja kylm àra ei vòta) saame septembris endale pàris oma vàikese lapsjumala. Lapsjumal kasvab kenasti tànan kysimast ja kuna internetis kirjutatakse, et ta juba kuuleb, siis Roku aegajalt koputab kòhule ja manitseb:"Poiss, kàitu korralikult!" Selline isalik yhesònaga. Informeeritud isikud on juba teada andnud, et Tollo kyla naised valmistavad ette "yllatuskinki" - traditsioonilist tikitud voodilina. Lapsjumalale, mitte mulle. Kohalike tavade teemal informeeritumad sòbrannad hoiatavad aga Graveeritud Hòbesydamete eest. Siin olla kombeks kinkida noortele emadele Graveeritud Hòbesydameid, mis tuleb siis lapsevankri kylge kòik riputada. Ma ei kannata eriti taolist nodi, mistòttu sòbrannad soovitasid kòigil avalikel ja suguvòsayritustel sòna vòtta:"Kallid kòikkestesiinolete! Kui on yldse midagi, mida ma silmaotsastki ei kannata, siis need on graveeritud hòbesydamed. Tànan tàhelepanu eest!" Tehniliselt muidugi ma tahaks teada, et kui kingitakse mitu sydant, siis kas need kòik tuleb vankri kylge riputada justkui jòulupuu otsa? Vòi on kombeks, et ainult kokkuvòttes kingitakse ainult yks syda? Kuidas nad teavad, et yks syda on juba kingitud ja rohkem ei ole tarvis? Vòi on nii, et sydameid kingivad ainult konkreetsed inimesed? Nàiteks àmm? Neile kysimustele pole ma vastuseid leidnud. Samamoodi, nagu on ikka veel selguseta, kuidas nende sisseònnistamata traktoritega nyyd jààb. No justkui seksi teemal esitaks kysimusi. Kòigil suud vett tàis!

Varsti ehitan oma kàtega maja, teen doktorikraadi, kandideerin rannapiigaks ja eesti presidendiks. Seda kòike peale seda, kui veinimaja avamise flaieri ykskord kujundatud saame. Graafik M pani flaierile mingi imetabase punase volangi, mis nàeb vàlja nagu verelible. Me juba mitmeid pàevi diskuteerime, et see volang àra saaks vòetud. Eile kurtsin Rokule:"See verelible on nii... kuidagi... provintsiaalne..". "Aga me elamegi provintsis,"tàhendas Roku tàhelepaneliku inimesena ja lisas:"Las see punane volang siis jààda. M on nii kangekaelne, et mul kyll pole aega mingi flaieri teemal nii pikalt vaielda" Tàna rààkisin M.-i pehmeks, et verelibled ei sobi yldse meie yldise imago ja stiiliga, aga ta nòudis, et vàhemalt punane lehvgi oleks. Umbes selline, mida laste syndimise puhul meie kandis vàravatele kinnitatakse. Vaatame, mis sealt siis tuleb. Ise olen ka yllatunud, et M leebus. Vbl sellepàrast, et rasedaid ei tohi nàrvi ajada? Meil siin rààgivad kòik, et raseda naise tahtmine on pyha ning peab tunnistama, et siiamaani olen imestusega tàheldanud, et vastabki tòele.

Oh ja ma vòitlen tuhandete sipelgatega. Piisas, et paariks nàdalaks Eestisse minna. Tulin tagasi ja leidsin hulgaliselt inspireerivat materjali lemmiktoidublogi tarbeks (varsti saadan kaastòò àra) ning SIPELGAD. Fakken sipelgad on sisse kolinud. Ja àra ei làhe! Pole aega myrki ka ostma minna, sest ma olen nii toimekas. Mul pole kunagi sipelgad kòògis elanud. Mis neid seekord ahvatles? Kas tòesti see pann pòhjakòrbenud kartulitega, mille peale mina valasin vett ja Emake Loodus meisterdas kauni hallituse? Vòi oli see hoopis sygisvàrvides petersellikimp? Rohkem kandidaate pole. Anyhow, kas keegi teab, kuidas pisikestest mustadest sipelgatest lahti saada nii et ei peaks syndimata lapsjumalatele kahjulikke myrke kasutama? Olen proovinud neid systemaatiliselt tualettpaberi tykikestega lòmastada, aga korraliku genotsiidini siin veel ei kyyni. Rokuga oleme hetkel valinud restoranis vòi Roku vanemate juures sòòmise taktika. Vahel pole kumbagi varianti vòtta olnud, siis olime nàiteks yksòhtu sòòmata. Puhas elukeskkond ennekòige!

Vahva naine

2011-05-16T17:04:00.006+02:00

Hissand, ei teagi millest alustada. Ylimalt toimeka ja kiireloomulise Eestiskàigu viimasel pàeval mòtlesin, et ongi aeg Itaaliasse naasta, et saaks pisut peatuda ja lòòtsutada. Aga kus sa sellega!

Eelmisel nàdalal panime veine pudelisse. Postkontor ja pudel rummi! See tàhendab, et kolmapàev oli hommikul kella seitsmest alates ainult villimise pàralt.
Otse loomulikult pàev enne veinide villimist, kui niigi on kiire ja igast kullerid sebivad, vaja veine maitsta ja asju ette valmistada, astusid veinimajast làbi mingid repressione frodi mehed, et kontrollima tulla. No Roku Tòòkas Isa veenis neid mòni teine pàev tulema, sest:"Vaadake, mina olen siin lihtne maamees, hea kui telefoniga helistada oskan ja kontoriinimesed on kòik vàljas. Mis ma teile registritest rààkida oskan!" Hea, et ma arsti juures olin, sest mul see jutt kyll veenvalt vàlja poleks tulnud.

Repressione frodi on see asutus, mis kontrollib alkoholitootjaid ja vaatab, et registrid oleks òigesti tàidetud ja et see, mis registris kirjas, ka vaatidest ja laost vastu vaataks. Neist rààgitakse poolihààli ja kartlikult yle òla vaadates, sest nad olla kivisydamega julmurid, kes teevad ikke selliseid trahve, et pàrast tuleb pòllumehel pangalaenu vòtta nende maksmiseks.

Meie registrid on algusest peale ilge segadus olnud. Nimelt kui 2009.aastal veini tegema hakkasime, ei teadnud meist keegi òieti, kuidas neid registreid pidada. Pàris tegemata ei saanud jàtta, sest igasugu tòendite ja analyyside jaoks tuleb ikka kàia deklareerimas teatud asju. Kui me ajapikku teada saime, kuidas registreid pidama peab, ilmnes, et alguses on enamus asju valesti tehtud ja ega siis vead kuude ning aastatega àra ei kao. Kusjuures Itaalias on alkoholiregistrite teemalised seadused pàriselt ka nii keerulised, et isegi konsultandid ei tea, kuidas neid tòlgendada, rààkimata mingitest algajatest veinitegijatest. Yhesònaga, need alguse vead on kòik alles ja ajaga suuremaks paisunud justkui lumepall.
Yhesònaga, nyyd oli meil villimise kòrvalt kaks pàeva aega registrid korda saada. No tore. Yldjoontes on kolm pòhiregistrit, mida alkoholitootjad pidama peavad - yks register kirjeldab, kui palju viinamarju sisse tuli ja siis tootmise etappide kaupa kuidas need mahlaks (mosto) saavad, fermenteeruvad ja palju veini vàlja tuli ja yldsegi see kòik peab vastama denominatsiooni reeglitele.
Teine register kàib villimise kohta ehk kui palju veini vaatidest pudelisse sai ning mitu pudelit selle tulemusena lattu tekkis.
Kolmas ja mu elulemmik register on see, kuhu peaks iga pàev kirja panema, et mitu pudelit vòi liitrit veini vàlja làks. Iga jàrgmine register sòltub eelnevast, nii et kui esimeses registris on mingi kala, siis igas jàrgnevas paisub see suuremaks ja komplitseeritumaks.
See kolmas register on yles ehitatud veini tyybi alusel, nii et kui keegi ostab viis pudelit veini, siis tuleb viies kaustikus kàsitsi kirjutamas kàia, et mis kuupàeval ja mitu pudelit ja kellele ning mis pòhjusel myydi. And did I mention, et pudelid tuleb iga kord liitriteks ymber arvutada. Vot selle viimasega on meil alati pekkis, sest kunagi pole aega, et òhtuti iga vàljastatud arvet ja kassatsekki mentleda. Ja kuna kòik kolm registrit on ilge kompott ja keemia, siis me ei leia kunagi Enoloog V-le, Tehnik N-le ja minule sobivat aega, et see yhepajatoit arvutisse tòmmata ning peame neid pidama ametlike repressione frodi poolt tembeldatud blankettide peal (òigemini me òieti ei peagi neid).

Pealegi ei klapi meil numbrid ka mitte kunagi. Ja yldse on mul alati miljon kysimust, millele keegi vastuseid ei tea ja nii me leiutame iga kord mingeid ad hoc lahendusi, teadmata, kas seadus ka need heaks kiidab. Nàiteks, kui pudel katki làks, siis kuidas ma selle registreerin? Aga kui villimisel 30le pudelile silt valesti peale pandi, siis kuidas need 30 pudelit registreerida? Tehniliselt on vein ju pudelis, aga praktikas me ei saa neid kuidagi kasutada. Kui ma veinimajas 10 pudelit lahti teen degusteerimise jaoks, mis hinnaga veinimajale arve tegema peaks? Omahinnaga? Vòi vòib nullhinnaga teha?
Aasta alguses tegin nàiteks yhe kreeditarve 270 pudeli kohta ja oma fakken korralikkuses tegin kreeditarve nii, et arve peal olid pudelid ilusti kirjas. Laosysteemi jaoks, mòistagi, tulid pudelid lattu tagasi. A meil ju pole yldse enam seda tyypi pudeleid! Selle jama peale tulin ma nyyd, kui repressione frodi tarbeks laoinventuuri tegin ja Tehnik N.ga registrites sahistades leidsime, et temal on 270 pudelit laojààki, aga pàriselt pole laos halligi. Mis muud, kui tuli taaskord veinimajale arve teha ning selle pealt kàibemaksu maksta, sest commercialista arvates oli see ainuòige lahendus. Yhesònaga, Kodumaa, nagu nàha on elu meie vàikeses nummis veinimajas puhas poeesia ja pàikeseloojang!

Justkui poleks piisavalt teha olnud, astusid meie juurest làbi ka tolliametnikud. Kontrollisid (loe: hàngisid) pàev otsa, vaatasid kòiki pabereid ja vaatide jooniseid. Tòòd teha yldse ei saanud, sest neil oli vaja uurida, kust ma pàrit olen ja kuidas mu vahemeremaade teemaline teadlikkus nii kòrge on (jumahoidku, tsiteerisin vanameister Julius Casearit) ning kuidas mulle Itaalia meeldib. Ei leidnud midagi kahtlast (jumal tànatud!). Tehnik N òpetas, et tegelikult tolliametnikud eriti muud ei tahagi, kui et nad esinduslikku restorani sòòma viiakse ja pàrast kast veini kingitakse. Mida me mòistagi ka tegime. Tolliameti jaoks oleme me yks igati ontlik veinimaja ja varsti vòime oma elektroonilised aktsiisipekid ka aktiveerida.

Repressione frodi pidi tulema neljapàeval, aga otse loomulikult tulid nad reedel, kui me Rokuga Roomas olime. Kòik registrid olid Roku, Tehnik N-i ja minu yliinimlike pingutuste tulemusena kolmapàeva keskòò seisuga imetabaselt tàpselt tàidetud. Ladu klappis tàpselt registritega. Igal tsisternil ja alusel nòuetekohane infoleht ilusti peale kleebitud. Veinikastid kontrolòridele valmis pandud ja restoranis laud broneeritud. Hoidsime telefoni teel Tehnik Nga sidet. Algus làks rabedalt, sest revidendid kysisid yhte dokumenti, mida kohe yles ei leitud ja avastasid, et mingid asjad, mis pidime deklareerima eelmise aasta veeburaris, said hoopis juunis esitatud. Transpordidokumendid olid ka valesti tàidetud ja yldsegi kangastusid mu silme ees làhitulevikus ilge trahv ja kaugemas tulevikus pankrott.
Kyla baaris rààgitakse, et iga valesti tàidetud transpordidokumendi eest olla 1000 eurot trahvi ette nàhtud. Anyhow, ju siis restoran meeldis vòimisiganes. Pingelise pàeva lòpetuseks saime hoiatava ettekirjutuse, mille peale Tehnik N lubas kogu Radica perekonna nimel, et parandame ennast ja enam kunagi nii ei juhtu. Laos nad pudeleid yle lugema ei làinud, sest meie siltide systeem olla nii eeskujulik olnud, et harva pidavat taolist korda nàgema (palju ònne mulle meie kòigi poolt!).

Uhh ja eile sain ostuarved registreeritud ja kui sel nàdalal pangatehingute registreerimisega ka yhele poole saan, vòib Mu Kòigi Foobiate Ema ehk maksuamet vabalt kylla tulla ja ma vòin neile hea meelega ykskòik millest vàljatrykke produtseerida.

Kas sa, Kodumaa, oled lugenud Kiviràhu juttu "Vahva naine"? "Vahva naise" jutt tuli praegu selle peale meelde, kui eelmise nàdala kalendrit vaadates tàheldasin, millise hiiglasliku hunniku asju olen jòudnud yhe nàdalaga àra teha (lisaks kòigele eelmainitule). Noh, oma kàtega maja just ei ehitanud, kuut last ei synnitanud, pangadirektoriks ja rannapiigaks ei saanud, aga tunne on peaaegu justkui vanadel headel aegadel Eestis tòòtades.

Oh, ja kòige toimekuse kòrvalt, nagu eelnevalt mòista andsin, lugesin làbi raamatu "Kiviràhk XX sajandil". Magus pala. Ega ma selle raamatu taustast midagi tea, lihtsalt nàgin poes ja vòtsin suveniiriks Itaaliasse kaasa. Mulle on alati meeldinud, kuidas Kiviràhk kaasaegset konteksti vanarahva juttude ja legendidega pòimib ning oma lugude tegelased tàiesti ootamatutesse fantaasiauniversumitesse saadab. Selle raamatuga tòuseb ta tàiesti uutesse kòrgustesse ja enamik lyhijutte jàtavad veel otsad lahti kah.

Vahest mòòdunud nàdala ainus isiklik làbikukkumine on, et Eurovisioonil ei tulnud Itaalialt Eestile yhte punktigi, kuigi me Rokuga mòlemad saatsime sònumid Getteri toetuseks. Ei, oleks ikka pidanud S-ga kokku leppima, et kui Roku siin kohalikel valimistel tema isa poolt hààletab, siis vastutasuks tuleb Eesti toetuseks SMS saata. Ja mitte ainult tema, vaid kogu ta pere peab SMSi saatma. Ei, Roku myys end odavalt maha.
Tegelikult on tore, et ETVd internetis vaadata saab. Rai2 pakkus ainult Raffaella Carrà egotrippi. Raffaella selja taga oli ekraan, kust Eurovisiooni ka nàidati, aga pigem saime ikka kuulda fraase stiilis "Minu San Remo ajal...". Hissand, kuidas ma ei kannata neid Itaalia televisiooni saateid, kus mingi vananenud 70ndate poppstaar heietab oma àraleierdatud màlestusi ja rààgib, kui fakken oluline ja menukas ta 40 aastat tagasi oli. Ma saan aru, et kes ilma minevikuta elab janiiedasi, aga noortele, andekatele ja ilukirurgidest rikkumata inimestele vòiks ikka kah eetriaega anda.

Tànane pilt on meie vaadikeldrist. Ega Roku Tòòkas Isa ka vahepeal ei pikutanud, vaid meisterdas selle kena kiviseina ning vàrvis ylejàànud seina ning lae lillaks. Kòlab imelikult ja kui Roku mulle lillast laest rààkis, arvasin, et ta teeb nalja (sest mul on lilla vàrviga omad probleemid). Aga peab nentima, et ypris sugestiivne atmosfààr tekkis, kas pole?

Tàna villime veini!

2011-05-11T14:24:00.001+02:00

Nagu juuresolevalt pildilt nàha, siis yhes korralikus veinimajas tòòajal kurk kuivaks kyll ei saa jààda. Tàna on meil seoses villimisega pàris mitu ajutist tòòlist ja iga nurga taga mòni poolik pudel, peenematel klaas kah kòrval :)

Nomaitea

2011-05-09T12:52:00.005+02:00

Tàna, mil Francavilla kontoritarvete poes markereid valisin, lendles kaupluse uksest sisse òhetava nàoga ja mònevòrra sassis juustega proua (no pàris tuuline ilm oli ka):"Palun mulle kuus blokki kviitugeid, juuksuri jaoks!"
Myyjaproua otsis kviitungeid ja samal ajal leidis aset jàrgmine dialoog:
Prouajuuksur: Te olete vist alles hiljuti siia kolinud. Ma olen tavaliselt ikka Pescara Buffettis kàinud, aga kui oleks teadnud, siis oleks teie juurde siia palju làhemale tulnud.
Prouamyyja: Noo... me oleme siin ikka pàris mitu aastat olnud.
PJ (end pisut puffi ajades): Jah, eks ma tegutsen juba 30 aastat juuksurina.
PM: Jajah, eks meie pood on siin ainult 25 aastat olnud.

Viivi Luik ja "Varjuteater"

2011-05-03T11:02:00.008+02:00

Otse loomulikult ei saanud ma "Varjuteatrit" lugemata jàtta, nii kui Tallinna raamatupoode làbi kammima sattusin! Tegelikult tutvustati mulle Viivi teost kui Roomast rààkivat raamatut, kuigi - olgem ausad - vabalt vòiks òelda, et see on rohkem "Minu Berliin" kui "Minu Rooma". òigupoolest on see pilguheit vòòrsil elava inimese sisemaailma, vahet pole, kus see "vòòrsil" on.

Mida arvata? Kui siin kiirelt kommentaariumis kòlanule vastatata, siis minu meelest ei olnud yldsegi mitte nòrk raamat. Aga minu tyyp kah just mitte. Ytleks, et mòtlemapanev raamat.
Lugemise kàigus tekkis kysimus, et kuidas saab taoline teos olla Eesti raamatumyygi esikolmikus. Kòrvuti, maitea, mingite tòlgitud kokaraamatutega. Mis haip sellega on?
Lòpetatud raamatu juures tekkis aga sama emotsioon, mis Barrico "Siidi" lugedes - mingi tunnetus, et justkui vàga sygavmòtteline kraam, aga minu jaoks isiklikult jààb pisut kaugeks taoline keskendumine mingite mikrotasandi seisundite vòi religioossete populismide kirjeldamisele. Vòi nàiteks see, et kòik oli Viivi jaoks nii viirastuslik. Igal lehekyljel midagi viirastuslikku. No pagan kyll, ei ole viirastused, on tàiesti tavalised tànaval kòndivad inimesed! Mina olen lihtne loogikausku inimene ning kogu seda mystikat ja viirastusi endale ette kujutada, nagu see proua esimesest kuni viimase lehekyljeni teeb.. nomaitea. Ei, sòjaaegne lapsepòlv pole naljaasi. Jàtab terveks eluks jàlje.
Kui aga K-ga Viivi raamatust rààkisime, ilmnes, et tegemist on ootamatult mitmekihilise teosega. K ytles, et oli naljakas raamat ja ta oli kogu aeg muhelenud ning kohati pisut naerda ròkanud. Nàiteks kanale lapse nàitamine oli tema meelest naljakas. Minu meelest pigem kurb. K-ga nòus, et pastor oli omamoodi naljakas kyll, aga minu meelest illustreeris Viivi ja pastori suhtlus seda mòtet, et kui vòòrsil elad, siis paratamatult pead leppima nende inimeste seltskonnaga, kelle sealt juhuse tahtel eest leiad. Tolerantsust kasvatab see kòvasti ja tihti vòib juhtuda, et suheldes inimestega, keda sa ise enda kaaslaseks ei valiks, koged ja nàed asju, mis nii mòndagi òpetavad. Aga ei pruugi ònnelikuks teha.

Mind jàllegi puudutas puude sahisemine ylevalpool Alpe, mis K puha kylmaks jàttis. Viivi oskas selle tunde nii hàsti lahti kirjutada. Vast nii ongi,et kes pole allpool Alpe elanud ja Eesti suvesid taga igatsenud, ei tea puude sahinast midagi arvata. òieti ei igatse ma kunagi Eesti suvesid mòtestatult taga. Aga vahel juunikuu òhtutel Roomas umbes kella kaheksa ja poole yheksa vahel, kui pàike on loojunud, aga pàriselt pimedaks pole làinud ning valgus on tàpselt selline nagu Eesti suveòòdel, tunnen, kuidas keset argitoimetusi syda hetkeks kokku tòmbub. Dublinis eelmisel suvel kuuldud pòlispuude kahin tòi kaasa kodumaa- ja lapsepòlvemàlestuste tulvavee ning teadmise, et allpool Alpe elades ei saa ma kunagi sellist puude kahinat kuulma. Disclaimer: pàriselt ka ma ei mòtle kogu aeg, et kyll mu iga-eestlase-dream-life Itaalias on nòme, sest ei saa puude kahinat kuulatledes kiluleiba haugata. Lihtsalt mòned helid vòi lòhnad tabavad nii ootamatult ja nii nòrgast kohast, et ei oska koduigatsuseks valmis olla, kui see peale tuleb.

Ootan huviga, mida M "Varjuteatrist" arvab.

Minu uus lemmikmànguasi

2011-04-17T09:27:00.004+02:00

Mul on nyyd Kindlega pàris kvartali jagu kogemusi ja peab ytlema jàrgmist.

Esiteks on Kindlel rida positiivseid omadusi:

Mòòtmed. Esiteks on Kindle meeldivalt vàike. Teiseks vòib nyyd kòik kàekotid Kindle mòòtmete jàrgi osta, muretsemata, kas mòni raamat (ntx "Midnight's Childern" vòi "At home") àra mahub. Tegelikult, mu esimene kindle raamat oligi "At home", mille ostu olin pikalt edasi lykanud, sest paberkujul kaalub see ilgelt palju. Ja kàsipagasiga reisivad inimesed teavad, et less is more.

Klaviatuur alumises servas. Klaviatuur on voodis lugemiseks hea. No mulle meeldib niimoodi lugeda, et laman ja siis raamat toetub jalgade peale. Aga paberraamatu lehti on taolises asendis tylikas keerata, kui tekivoldid ees ja taga lainetavad. Pealegi jààvad viimased read tihtipeale tekiserva taha, mistòttu tuleb iga kord lehekylje lòppu jòudes tekki soputada. Kindlel seda probleemi pole, kuna tekivoldid jààvad kenasti klaviatuuri ette, aga ekraanini ei jòua. Imeline!

Lehekylje keeramise nupud. Jàllegi voodis vòi siis kylmas-toas-ja-voodis lugemiseks vàga abiks. Paberraamatuga peab ikka kàelaba vàljas olema ja tavaliselt kylmub mul lehekyljekeeramise kàsi alati àra. On see normaalne? Pàriselt ka mul làheb kàsi kylmaks :)) Anyhow, Kindlega saab asju nii sàttida, et ainult nupuvajutamise sòrm on teki alt vàljas ning mu elukvaliteet on oluliselt tòusnud tànu sellele.

Oh, ja màrkmete tegemise vòimalus. Imeline! Nyyd vòib kòik Salman Rushdie raamatud uuesti julgelt ette vòtta, sest "Satanic verses" ja "Midnight's Children" ehmatasid kyll àra, kui esimese peatyki poole peal tòdesin, et ilma tegelaste nimesid kaustikusse kirjapanemata (Rushdie raamatute tegelaste trackimiseks mingist paberilehekesest ei piisa) ei saa ma enam halligi aru, kes neist kurivaimudest nyyd oligi see vanaema isa vend, onu ema armukese vanavanaisa, tàditytre vanaema vòi selle isapoolse onu vanaisa sohilaps vòimisiganes.

.. Saab mitut raamatut korraga lugeda. Varem juhtus ikka, et yks lugemisel olev raamat oli magamistoas, teine kòògis, kolmas kàekotis ja pàeva lòpuks mòni jài ikka vaeslapse ossa, sest lihtsalt kadus silme alt àra vòi sai vahepeal uusi raamatuid ostetud, mis lugemisel oleva otsa kuhjusid. Nyyd on kòik raamatud kenasti nàppude vahel ning vastavalt tujule vòtad ja loed.

Yks negatiivne omadus on Kindlel ka. Nimelt, kuna ma olen juba kord selline buliimiline lugeja, kes ahnelt raamatuid haarab ja neid poolenisti màlumata kujul alla neelab, et samal ajal juba jàrgmise jàrele kyynitada, siis Kindle on seda halba omadust ainult syvenanud. Mitu vàga huvitavat raamatut on vahepeal làbi loetud, aga mis neist ikka kirjutada, kui uued virvatulukesed juba silme ees terendavad?

Miks ma seda kòike praegu kirjutan? Kindle patarei sai tyhjaks ning pidin arvuti pooleks tunniks sisse lylitama, et raamatukogule eluvaimu sisse puhuda.

Ahjaa, pilt on pàrit kevadkuues viinamàelt. Esiplaanil kirsid, mille valmimisprotsessi ma hoolsa vaatluse alla hoian. Tagaplaanil viinapuud. Kaks nàdalat tagasi olid veel puha paljad, aga nyyd juba kasvatavad pisikesi kàharaid lehekesi.

Ujumise teemal

2011-04-10T18:49:00.002+02:00

Alustuseks peab ytlema, et see tuli mulle tàieliku yllatusena, et paiskan mingi spontaanse nutu ja hala basseinide teemal blogisse, aga kommentaariumis teatab Anonyymne Austaja (kui nummi, mul on austaja!), et ma meeldin talle ja rida inimesi tànab òpetliku video eest ning elab mu maailmavalule kaasa. Aitàh teile, et tuletasite meelde, et ma pole oma mures yksi.
Karmen esitles elutargalt kolme soovitust - muuta suhtumist, muuta olukorda vòi yldse alla anda. Vot mina siinkohal teatan, et suhtumist ma tàiega muuta ei kavatse! Ujumisest, tànan kysimast, loobuda ei kavatse! Kui juba elutargad idanaabrid teadsid, et looduski peab inimese tahtele alluma ja panid jògesid vastuvoolu ujuma, siis mina olen veendunud, et annab olukorda muuta kyll! Kui viitsin, siis tòlgin oma traktaadi itaalia keelde ja hakkan ujula riietusruumi anonyymseid lendlehti jàtma. Kallid ujujad ja mòttekaaslased, vòite seda kindlasti ka Viimsi basseinis teha! Ainult àrge unustage soome- ja venekeelset tòlget lisamast.

Katsu neile selgitada

2011-04-10T18:24:00.006+02:00

Viimati, kui Roku Dublinist naases, oli tal ylesanne mu punased kontsakingad kaasa vòtta. Pariisi lennujaamas paluti tal kott avada. Turvatòòtaja tiris kotist vàlja kahtlust àratanud esemed, milleks osutusid - voila! - minu punased kingad. "Need ei ole minu kingad," teatas Roku kàrmelt. "Ei ole teie kingad?" keerutas turvatòòtaja kingi kàes ja vaatas Rokut pika pilguga:"Sellisel juhul, monsieur, peab teie daamil pàris suur jalanumber olema..."

Ugh

2011-03-30T20:15:00.007+02:00

Inimesed! Kui te ujute konna, siis PALUN liigutage oma jalgu nii nagu konnad teevad. Vahest on teile pàhe turgatanud, miks on selle stiili nimi "konn", mitte "kààrid"? Kui te, kurat, uimerdate ja hargitate oma jalgu justkui kààre ja hòljute veel raja keskele kah, siis kuidas, kurat, peavad kiiremad ujujad teist mòòda saama? Isegi kui te olete fakken meeterviiekymene, siis paraku on rada nii kitsas kyll, et teie kààrjalad on tàiega tyliks eest. Jàrgmisel kààritajal vòtan kyll jalgadest kinni ja tòmban vee alla. Olge te hoiatatud!

Nii. Mis ma veel tahtsin òelda? Jah. Kui teil peaks tarvis olema raja alguses seista ja jalga puhata, siis tehke seda raja ààres, mitte keskel. Raja keskel keeravad ujujad ringi. Viisakas inimene ei seisa raja keskel. Eriti, kui nàeb ujujat tulemas. Ma ei saa aru, kuidas selline elementaarne tarkus kinderstubega kaasa ei tule.

Ja lòpetuseks. Kui te nàete, et rajal on kiiremaid inimesi kui teie, siis EI OLE VIISAKAS STARTIDA TàPSELT ENNE SEDA, KUI KIIREM UJUJA RAJA OTSA JòUAB JA YMBER KEERAMA HAKKAB. Aeglasem stardib peale kiiremat. See on elu fakken loodusseadus. Lugupeetud uimerdajad - kas te olete kunagi mòelnud, kui tylikas on raja otsas seisatuda ja hinnata, kas vasakult startides tòukad end vastasssuunast tulijale nàkku vòi ootad, kuni uimerdaja raja otsast mingi vàhemalt 3-4 meetrit kaugemale jòuaks, et saaks normaalse hooga startida. Oh ja siis tuleb uimerdajast mòòda ujuda. Kui aga vastassuunast teised ujujad vastu tulevad, siis passi uimerdaja jàrel nagu fakken... uimerdaja. Hissand kui nàrvi see mind ajab!

Oh ja konna teema menetleks korralikult lòpuni.
Konna ujumise pòhimòte on tòuge-liug-tòuge-liug. Ei ole ajan-jalad-aeglaselt-harki-tòmban-aeglaselt-kokku-mediteerin-universumi-olemuse-yle. Siin nàiteks yks pàris hea òppevideo.

Yhesònaga, nagu eeltoodust nàha, olen taasavastanud basseini ja yhtlasi kòik maailma inimesed, kes mulle nàrvidele kàivad :)

Kuidas on òige?

2011-03-28T18:07:00.003+02:00

Eestlaste toidublogisid lugedes tekkis mul kaks kysimust. Kas "tainas" vòi "taigen"? Ja siis tahtsin veel kysida, et kas "taina" vòi "taigna"?

Pudelite pildistamine ja meie uus nektar

2011-03-28T17:29:00.004+02:00

Veinipudelite pildistamise teema lòpetuseks tahaksin sinuga, Kodumaa, jagada pilti viimasest sessioonist. Selline tulemu siis. Modelliks on Pecorino Tullum DOC. Nagu juuresolevalt pildilt nàha, on erinevalt eelmisest aastast meil plaanis kòik Tullum DOC veinid pisut glamuursemas kuues vàlja anda. Pòhjuseid on mitu. Esiteks me teeme seda veini vàga vàikestes kogustes. Teiseks valged veinid kypsevad akaatsiavaadis ja punane tammevaadis. Vaadihuvilistele teadmiseks, et meie vaadid tulevad Boutes'ist. See on umbes vaadinduse Ferrari vòi midagi sinnakanti. Yhesònaga, meie meelest tàitsa vààrib glamuursemat vàljanàgemist.

Bolognast ja traktoritest

2011-03-28T16:20:00.004+02:00

Kokkuvòtlik jàreldus mòòdunud nàdalavahetusest kòlab, et Korrespondent O.ga Bologna tànavatel jalutamine on hoopis teine asi, kui turistina ise sihitult ringi triivida. Esiteks saime raudteejaamas kokku kella all, mis nàitab 10:25. 2.augustil 1980. aastal toimus tàpselt sel kellaajal Bologna raudteejaamas pommiplahvatus, mida itaallased tunnevad kui strage di Bologna. Mòistagi pildistasime meeleavaldust. Kylastasime òkokohvikut ja taimetoidusòòklat. Meenutasime Teise Maailmasòja syndmusi làbi Bologna pommivarjendite prisma. Kylastasime seda tànavanurka, kus nàeb Bologna kaaristute evolutsiooni. Kàisime Roxy baaris, et sealne WC yle vaadata. Kui keegi veel kahtleb, kas SEE Roxy baar on pàriselt ka Vasco Rossiga seotud, siis WC peaks kindlasti aitama selgust luua. Aga rohkem ei ytle, sest tasub ise yle vaadata. Leidsime yles piazza Nettuno purskkaevu pòhifrivoolsuse, mida kòik itaalia koolilapsed teavad, aga millest reisijuhid konspiratiivselt vaikivad. Lòpetuseks peatusime mòtlikult Bologna raudteejaamas pommiplahvatuse toimumiskohas. Pòrand on seal restaureerimata jàetud ning seinal on hukkunute nimed ja vanus. Mind isiklikult hàiris, et hukkunuid nimetati "fasistliku terrorismi ohvriteks", sest ega keegi ei tea, mis strage di Bologna taga TEGELIKULT oli. Meil olid endal hoopis teistsugused ideed syndmuse tagamaade kohta. Teinekord on pàris tore, kui vòid oma marginaalses haldjakeeles lahtise suuga menetleda kohalike jaoks pàris tundlikku teemat. Seekord ostsin Bolognast suveniiriks kaasa paki Vaba Maa ehk Libera Terra makarone. Libera Terra on organisatsioon, mis kasvatab toidusaadusi maffialt àravòetud maa peal. Kusjuures maa vòtavad nad justkui ise maffia kàest àra. Kòlab vàga kòrgelennuliselt ning kindlasti sisendab lootust ja optimismi Itaalia tuleviku suhtes. Kui nàiteks O. ja M. ainult Libera Terra pastat ostavadki, siis Abruzzos pole keegi asjast kuulnud. Nimelt nii kui O. ja M. Libera Terra teema kommentaarides yles vòtsid, asusin kohalike perenaiste kàest uurima, et mis see Libera Terra on. Vastuseks vaid hàmmeldunud pearaputused ja òlakehitused. Makaronid kàes, tundsin mòistagi vajadust Rokuga seda erutavat informatsiooni jagada. Tema reaktsioon oli umbes selline:"Ahah, et kui maffialt maa àra konfiskeeritakse, siis kohalikud ja maffia lepivad omavahel kokku, et kohalikud maksavad maffiale renti ja vòivad seda maad harida?" "Ei-ei," òpetasin mina ja jagasin àsjakuuldud infot:"Kohalikud ise vòtavad maffia kàest maa àra, kaitsevad seda relvadega ja harivad." "Mah... yks n'drangheta kòik!" Jah, ega kòik ei pakata lootusest ja optimismist Itaalia tuleviku suhtes. Muidu yldises plaanis on meil juba umbes neljandat pàeva kevad. Pàike paistab, puud ja lilled òitsevad. Tànavune kylm ja pilvine talv venis hirmus pikaks, aga loodetavasti on nyyd seljataga. Veel paar nàdalat tagasi oli nii, et ykskòik kellega Tollos kokku sain, vaadati kipras kulmul halli taevasse ja kurdeti, et kyll see talv on tànavu pikk, aga et "kui kevad tuleb, siis hakkab kòik di colpo òitsema, sest kyll on kòvasti vihma tulnud". Kevade saabumisest annavad màrku reipad traktorid, mida Tollo vahel sebimas nàeb. Eelmisel laupàeval oli San Giuseppe pàev ja kuna San Giuseppe on traktorite kaitsepyhak, siis pyhapàeval pidi toimuma Kyla traktorite protsessioon ning peale hommikust missat traktorite sisseònnistamine eelseisvaks pòllutòòde hooajaks. Ma olin taolisest antropoloogilisest maiuspalast hirmus erutatud, laadisin fotoaparaadi aku hoolega tàis ja yldse valmistusin pòhjalikult, aga pyhapàeva hommikul helistas Roku Tòòkas Isa ja teatas, et kuna vihma sajab, jààb traktorite sisseònnistamine àra. Kas pole itaallaslik? Uurisin murelikult, et millal siis traktorid sisse ònnistatakse. Selgus, et vist ei ònnistatagi. Tead, Kodumaa, mòned asjad jààvad mulle siin Itaalias ydini segaseks. Miks traktorite sisseònnistamist nàiteks jàrgmisel pyhapàeval ei saanud teha? Kas nyyd jààvadki traktorid sisse ònnistamata? Mis tundega nad oma sisseònnistamata traktoritega nyyd pòllutòid teevad? Kas nad on nyyd mures ka vòi on tàitsa ykskòik?

Pudelite pildistamine

2011-03-17T21:09:00.009+01:00

Veinipudelite pildistamine on minu jaoks ikka suur mysteerium olnud, mistòttu kasutasin seekord vòimalust ja tolgendasin fotograafil jalus kuni ta meie pudeleid tulevastele pòlvedele jààdvustas.

Alustuseks ehitati stuudio ja pandi paika valgus. Siit pole hàsti nàha, aga tegelikult oli selle konstruktsiooni ymber terve rida lampe, mis syttisid tàpselt pildistamise hetkel pòlema. Vàga professionaalne (ja kallihinnaline). Fotograaf C stuudios avaldas valge taust ka muljet. Seni olen nàinud stuudiotes, et valge tausta tegemiseks toetatakse lihtsalt yks suur paber vms materjal vastu seina ja pòrandat. C.-l oli aga stuudiosse sisse ehitatud spetsiaalne valge sein, mis làks sujuvalt yle valgeks pòrandaks.

Konstruktsiooni sees oli vàike ava objektiivi jaoks. Fotograaf C pildistas ja sòltuvalt etiketi eripàradest, puges graafik M aeg-ajalt linade vahelt sisse ning hoidis kord peeglit, valget paberit vòi kaetud lampi pudeli làhedal, et detailid ikka ilusti vàlja tuleks. Nàiteks meie etikettidel on palju metalseid toone, mida ilma abivahenditeta on vòrdlemisi raske pildistada. Yhtlasi on meil kapsli peal metallik-hàrg. Kui tavalise aparaadiga pildistada, siis jààb hàrg reeglina kas ilma pea vòi tagajalgadeta, nii et abivahendid on... abiks.

Modellid oma jàrge ootamas:

Igast pudelist sai tehtud mitu ylesvòtet. Kòigepealt yks uldine plaan. Siis vaatasime tulemuse yle ja kui kuskil oli mingi yle- vòi alavalgustus, puges M taaskord peegli vòi lambiga linade vahele ning C tegi uue pildi. Hiljem M liidab Photoshopis erinevatest piltidest parimad jupid kokku, nii et tervik oleks silmale hea vaadata.

Frantoio Cutrera

2011-03-14T16:28:00.003+01:00

Kas keegi on kuulnud Cutrera oliiviòlidest? Nimelt Pan M. Varssavist kirjutas hiljuti, et ostsis Cutrera oliiviòli. M. polevat iial midagi vòrdvààrset maitsnud ning soovitas mul seda kindlasti proovida.
Tegemist on Sitsiilia tootjaga ja vàhemalt kodulehelt ilmneb, et preemiaid on neil rohkem kui Suure Isamaasòja veteranil. See preemiate teema tundus veidi kahtlane. Nimelt veini ja òlitootjad teavad kòik, et kòigpealt vòidavad preemiad priske turunduseelarvega suurtootjad ja kui mingis kategoorias vaba koht jààb, siis alles vòib-olla kukub midagi ka mònele vàiketegijale. Aga vbl vàiketegijad on lihtsalt saamatud ja viinamarjad on hapud ja, oh, kes seda teab.
Kahtlustest hoolimata panin nàidatud aadressil e-maili teele, uurimaks kust seda imenektarit soetada saaks. Vastu tuli vàga pòhjalik ja kena kiri, kus alustuses sinjoor Cutrera kirjutab, et òlid on nii-ja-naasugused, hinnad on sellised, aga et yks vastunàidustus on ka - kes korra Cutrera òli proovinud, see enam vàhemaga ei lepi. Tead, Kodumaa, tundub, et vòtan selle riski ja tellin paar pudelit.

Seda peab kyll ytlema, et oliiviòliga kindlalt nii, et kes korra pàriselt head oliiviòli proovinud, see enam vàhemaga ei lepi. Kes teab, millest jutt, noogutab kindlasti kaasa siinkohal :)

Nii nummi!

2011-03-11T15:27:00.003+01:00

Meie maja làhedal on yks ilmetu majake. Yhe ukse ja aknakesega. Ykse kohal kulunud silt "Pasta all'uovo" ehk siis "Munapasta".
Yhesònaga, tàna mòtlesin eksperimendi mòttes vaadata, et mis selle ilmetu fassaadi taga toimub. Lett oli justkui tyhi, aga kuna olin juba sisse astunud, uurisin, et kas tagliatelle pastat on. "Otse loomulikult," vastas muhe proua. Vòttis peotàie pastataigent, rullis kenasti sirgeks, lasi masinast làbi ja voila! Enam vàrskemaks kyll ei saa. Vàga nummi!

Ajaloolise tòe huvides mainin àra, et tegin pastat kòògiviljadega. Vàga kevadine ja tore tuli.

Pàev Bolognas vol 2

2011-03-02T10:55:00.014+01:00

Alustuseks vòtsime ette Bologna peatànava ehk Iseseisvuse tànava ehk Via della Indipendenza. Teoreetiliselt peaks see tànav olema Liberty stiili austajatele yks mònus komm, aga mul olid silmad-kòrvad peamiselt kontori gossipiga hòivatud ja eriti ei jòudnud Liberty teemaga tegeleda. Mulle kaaristud meeldisid. E.-le ei meeldinud. Peatusime suvalises baaris ja kinnitasime pizzaga keha. Pizza oli... tavaline.

Jàtkasime teekonda, eesmàrgiga jòuda Bologna kuulsate kaksiktornide juurde. Bologna on tornide linn... khm... nagu Tallinngi. Aga kuna teadupàrast on vàlismaal kòik suurem ja glamuursem, siis Bologna tornid on ka Tallinna omadest kòvasti kòrgemad ja neid on rohkem ka. Keskajal, kui Bolognal majanduslikult vàga hàsti làks, olnud igal rikkal perel kombeks torn ehitada. Mida kòrgem seda uhkem. Korrespondent O. màrgib, et sama mòtteviisi vòime màrgata tànapàeva Dubais. Nagu juuresolevalt pildilt nàeme, oli keskaegne Bologna justkui Manhattan. Pilt on pàrit wikipediast.

Tànapàeval on palju tornid hàvinud ning esialgsest umbes sajast tornist on ca 20 jàrele jàànud. Mitmetel tornidel oli nàiteks àikesega pahandusi, sest piksevardaid enne 19.sajandit eriti ei kasutatud. Tornid Asinelli ja Garisenda, mille suunas me hoogsalt liikusime, on kòige kuulsamad ja Bologna symbolid. Ehitatud 1110. aasta kandis.

Ahhaa! Aga enne torne - mida me nàeme - kuulus Roxy baar! Roxy baari tunnevad ainult itaallased, sest itaallaste laulujumal Vasco Rossi laulab selles baaris viskijoomisest oma legendaarses palas "Ohutu elu" ehk "Vita spericolata".

Roxy baarile oli meie tàhelepanu juhtinud Korrespondent O. ning peab ytlema, et kui ta poleks seda teinud, oleks me tollest ikonograafilise vààrtusega asutusest joonelt mòòda kàinud. Vàga nukker koht. Puha tavaline baar. Mitte yhtki kylastajat. No vàhemalt mònda vananenud hipit vòi rokipedet oleks kyll palunud. Kui juba baaris sees olime, vòtsime kohvid ja cornettod. Cornetto oli see... tavaline, milletaolisi kusagil vabrikus toodetakse ja kòigisse suvalistesse raudteejaama-baaridesse saadetakse. Tegime mòned fotod, meenutamaks, et me Roxy baaris kàisime ning loovisime entusiastlikult ning kontori gossipit menetledes tornide poole.

Tornid ei petnud lootusi. Suurem - Asinelli - on 97 meetrit kòrge ning sinna saab ka sisse minna. Poole lyhem - Garisenda - vajus 14.sajandil pisut kreeni ja selline on ta tànapàevalgi. O. òpetas, et kui Bolognas ainult yhe pàeva olla, pole mòtet Asinelli tornist yles ronida, kui just ronimishàirega pole. Otse loomulikult olime me tol pàeval ronimishàirega! Pealegi oli meil plaanis rikkalikku Bologna lòunasòòki nautida, nii et mis saab olla parim naiseliku syytunde leevendaja kui 500+500 trepiastet!
Hoiatan kòigi tornihuvilisi vahelagede eest. Ronime. Ronime. Hingeldame. Muudkui ryhime E.-ga edasi justkui òed Smigunid olympiavòistlustel. Jess! Lagi! Finish! Aga ei! Selgub, et hoopis vahelagi ning ylespoole vaadates paistab mingi lòputu joru astmeid jàlle. Ronimine vòttis tegelikult pàris kaua aega, sest liiklus oli treppidel tihedapoolne. Kuna trepi peal kaks inimest teineteisest mòòda ei saanud, tuli aeg-ajalt trepimademetel peatuda, et allatulijaid mòòda lasta.

Vaade oli absoluutselt imeline ja tàiesti vààris 500t trepiastet. Nagu jàrgnevalt pildilt nàeme, on Bolognal ja Tallinnal taaskord palju yhist - punased katused.
Muide, eile uudistes rààgiti, et seoses liikluse tekitatud vibratsiooniga pidavat Bologna kuulsad kaksiktornid òige pea kokku varisema. Kiirustage, kodanikud! Kiirustage torne vaatama! Nàiteks, kui ma Eiffeli tornis kàisin, làks see jàrgmisel pàeval pòlema. Kindluse mòttes on mul veel nàiteid. Kui esimest korda Ameerikasse lendasin, algas tàpselt samal pàeval Iraagis sòda. Piiri peal uuriti hoolega, et miks mul just nyyd Ameerikasse asja on. Ja kui Londonisse tòòle làksin, plahvatasid metroos pommid. Aga nii kui pidin Kairosse tòòle minema, kukkus valitsus ja kòik muu. Mitte, et ma tahaks siin paanika atmosfààri tekitada, aga vist on parem enne mind teatud kohtades àra kàia :)

Peale torne oli sààrelihas òige pisut krampis (retrospektiivis màrgin, et tegelikult jàrgmised kolm pàeva) ja lòunaaeg hakkas làbi saama. Kell oli peaaegu kolm! Hissand! Mòelda vaid, kui nyyd kòik restoranid-trattoriad meie nina all kinni pannakse! Uhh! Uhh! Sadasime esimesse ettejuhtuvasse trattoriasse sisse ja pàris hàsti làks - Trattoria Rosso San Martino, mis asub Piazza San Martinol. Eelroaks polentatordikesed erinevate kastmetega. Vàga hòrk ja peen. Bologna spetsialiteetidest selgus, et lasagna al ragù oli otsas, aga tagliatelle al ragù tàitsa olemas. Imemaitsev. Vàrske pasta, mòistagi.
Lisaks pastale oli ka trattoria pàris tore. Sympaatse sisekujunduse ja mònusa sumiseva atmosfààriga. Magustoiduks soovitan kindlasti vòtta mascarpone kreemi sokolaadilaastudega... mmm... oleks teisegi portsu vòtnud, aga kelner tuli ytlema, et tegelikult nad nyyd tahaks asutuse kinni panna. Olime viimased sòòjad.

Nagu kòik kohusetundlikud turistid, kylastasime Piazza Maggiore't kust leiab San Petronio basiilika (eelmise postituse kommentaaride peale mòeldes tuli praegu muhelus :-). Samal piazzal leiab ka Bologna linnavalitsuse hoone, ehitatud 13.sajandil. Vàga kaunis. Basiilika on ka kindlasti vàga auvààrne, ikkagi yks maailma suurimaid kirikuid, kuid pean ytlema, et kuna mul on katoliku kiriku suhtes vòrdlemisi kalgid seisukohad, ei saanud ikka neutraalselt kunsti imetleda. Note to self: kohusetunne on overrated.

Tulgem aga palju lòbusamate teemade juurde. Nimelt sealsamas kòrval asub Piazza Nettuno, kust leiame vàga humoorika purskkaevu. O. lubas, et teatud nurga alt purskkaevu vaadates nàeb "kyllalti frivoolseid vaatepilte". K, jàrgnev pilt on pyhendatud spetsiaalselt sulle. Suudest vàljapurskuvad veejoad kyll, aga kuidas oleks rindadest vàljapurskuvate veejugadega?
Ei, Bologna on yks vabameelne linn. Kes oleks nàiteks Palermos midagi taolist ette kujutanud aastal 1566? Vabameelsusest rààkides ei saa jàtta màrkimata Bologna koeri. Nagu teame, on Bologna punk bestia liikumise kodulinn. Punk bestia jàrgijad nimelt usuvad, et inimene on tegelikult justkui loom ning nende nàgemuses vòtab inimene omaks looma eluviisi ehk et elab koos koeraga tànaval. Bolognas avatasin ka yhe teise liikumine, millele ma tàpset nimetust ei oskaks anda, aga selle liikumise kohaselt vòtab loom omaks inimese eluviisi. Nimelt ma pole elus nàinud nii palju koeri, kes tàie endastmòistetavusega kohvikutes ja poodides kàivad. Mine tea, vbl kàivad internetis ka. Arvan, et yks liikumine on pòhivool ja teine on justkui protestiliikumine, aga siin oleks nyyd kyll antropoloogi tarvis, et neid asju tàpsemalt defineerida.

Uhh, nyyd làks jàlle kiireks, aga kui tagasi tulen, kirjutan sulle, Kodumaa, Bologna kòige glamuursemast kondiitriàrist! Sest sellest ei saa kirjutamata jàtta :)

Pàev Bolognas vol 1

2011-02-28T18:21:00.019+01:00

Laupàeva hommikul leidsin end Bolognast. Pòhjust nagu eriti polnudki. Kui vàlja arvata asjaolu, et elada Itaalias ning mitte tutvuda siinsete vaatamisvààrsustega on ylim lugupidamatus kòigi ausatele italofiilide suhtes, kes 11 kuud aastas rabavad ja raha sààstavad, et saaks mònes Mòttetus Màgilinnas trattoria terrassil pàikest, pastat ja panoraami nautida.

Bologna on muide ààrmiselt huvitav koht.
Esiteks on see tuntud ylikoolilinn, nàiteks Bologna ylikool on òhtumaa vanim. Sellega seoses olid mul kòrged ootused kohata tànavapildis igasuguseid erudeeritud typaaze, kes kaaristute all vàikestesse gruppidesse kogunenult aktuaalsete metafyysiliste teemade yle vàitlevad.

Kindlasti ei saa yle ega ymber Bologna kuulsast kòògist. Pasta Bolognesest on kòik kuulnud, aga kes Bolognasse satub, see vòiks menyyst otsida lasagna vòi siis tagliatelle al ragù. Teatan etteruttavalt, et pole yldse pasta bolognese moodi vaid palju parem. Julgen arvata, et kui restorani menyys "pasta bologneset" nàete, siis ei saa see muu olla teie lapseliku naiivsuse yle irvitav turistilòks. Aga Bolognas leiab ka kòikvòimalikke muid hàid asju, millega kòhtu tàita. Liha, kòògiviljad, juustud, vàrske pasta, misiganes. Mòistagi olid selles vallas mul erakordselt kòrged ootused ja vàike mure ka, sest oli vaid 1 pàev kàepàrast ning there is only so much you can eat in a day.

Bologna on ka yldiselt yks vàga vabameelne ja vasakpoolse meelestatusega linn, mis minu meelest pole yldse mitte ebasympaatne. Nàiteks keskajal oli Bologna esimene linn-riik (kas vòib nii òelda?), kus feudaalne kord kaotati ning naistel lubati ametit pidada. Tànapàeval pidavat seal inimesed ilma abiellumata koos elama ja pyhapàeviti oma vanemaid yldse mitte kylastama. Meil siin Lòuna-Itaalias ahhetatakse selle peale imestunult ning peale hàmmeldunud vaikust torisetakse, et neile kommunistidele pole miski enam pyha.

Ettevalmistused mòòdusid minimaalse ajakuluga. Reisikaaslaseks osutus kolleeg E. Milaanost, kes polnud samuti Bolognas kàinud. Jàllegi lugupidamatus italofiilide suhtes, sest E. sai kiirrongiga Milaanost Bolognasse tunni ajaga, ehk sama kiiresti kui iga pàev oma kodust kontorisse.
Tegelikult olid meil valikus ka sellised kohad nagu Torino, Genova ja Venezia, aga kuna Bologna asub kenasti Milaano ja Pescara vahel, sai seekord nii otsustatud.
Bologna elanik, Eestlane O. saatis vastavasisulise pàringu peale 6-lehekyljelise vàga haaravalt kirjutatud e-maili kylastamist vààrivate vaatamisvààrsuste ja sòògikohtadega. Kui Bolgonas selle e-maili kotist vàlja sikutasin, muheles E., et ainult eestlastelt vòiks midagi taolist oodata. Vòrdluse mòttes vaatasin ka Lonely Planetist ning pean ytlema, et peale seda e-maili polnud LP-l kyll midagi màrkimisvààrset lisada. Aitàh, O.!

Millest nàiteks LP vaikib, on Bologna maa-alused kanalid. Keskajal oli Bologna tohutu siiditòòstuse epitsenter ja kanalite vett làks tarvis siidi tootmiseks. Kanalid olid ka abiks kaupade transportimisel ja kanalisatsioonina, sest ega bolognalased ainult siidist ei elanud. Yhtlasi annab Korrespondent O. teada, et keskajal, kui linna rynnati, oli rikastel kodanikel kombeks kanalitesse oma vààrtasju peita ning siiani polevat see kòik veel korralikult làbi uuritud. Tànapàeval on kanalid kinni ehitatud, et autodele ja muule modernsusele ruumi teha. Hea uudis on see, et nyyd hakatakse tasapisi mòningaid kanaleid uuesti avama, et Bolgona endist nàgu taastada.
Bolognas on organisatsioon "Vete Sòbrad" ehk Amici delle Acque, kes korraldab neil maa-alustel kanalitel ekskursioone. Kui mina neile kolm pàeva enne ekskursiooni helistasin, teatas erudeeritud hààlega hàrra - mu lapseliku naiivsuse yle irvitaval toonil - et kahjuks on neil kilomeetri pikkune ooteleht. Jàrgmine ekskursioon on kuu aja pàrast. Uff! Yhest kyljest oli kahju, aga teisest kyljest oli jàlle hea meel ka, et saab Bologna kulinaarsemale kyljele rohkem ròhku panna.

Bologna on kuulus oma imekaunite kaaristute poolest (vt pilti). Kujutage ette, et saate terve vanalinna làbi kòndida, kordagi pàikese, vihma ning muude lootusnàhtuste kàtte sattumata. Bolognas just nii ongi. Minu meelest vàga praktiline ja inimsòbralik. Pealegi ei saa kaaristutega tànavatel kònniteele autosid parkida, mistòttu erinevalt paljudest teistest Itaalia linnadest on Bolognas jalakàijatel normaalselt ruumi.
Nagu teame, heideti keskaegsetes linnades jààtmed otse aknast tànavale. Tallinna vanalinnas jalutades mòtlen ikka sygava empaatiaga meie esivanematele. Mòelda vaid - tànavad niigi prahti tàis ja haisevad justkui Bangkoki Hiinalinn, aga kui kogu aeg pead ette (vòi siis yles) vaatama, et lendavatest jààtmetest hoiduda, tekib ikka tahtmine kysida, et no mis pagana elu see on ja yleyldse, mis mòttega ma krt selle valge kampsuni selga panin. Usun, Kodumaa, et oled minuga nòus - kaaristute loogikast on selgelt nàha, et Bolognas on aastasadu elanud humanistlikele vààrtustele ja elukvaliteedile ròhku panevad inimesed. Imekaunis!

Niipalju siis ettevalmistustest. Praegu làks mul siin pisut kiireks, aga kohe varsti kirjutan sulle, Kodumaa, sellest, kuidas Bologna tegelikult oli.

Palju ònne, Eesti!

2011-02-24T19:02:00.003+01:00

Sai siin kyll kommentaarides irvitatud, et pakistanlased ja lòuna-ameeriklased ei tea, kus on Euroopa ja pole Uus-Meremaast kuulnud, aga vaadake, vàliseestlased, mis pàrlitega meie erudeeritud kodumaalased hakkama saavad.

PS! Vàliseestlased sellepàrast, et kodueestlased kindlasti kòik vaatavad "Reporterit".
Vist... kust ma tean...

Sanremo teema lòpetuseks

2011-02-23T12:05:00.003+01:00

Sanremo festivali teema on siin kahetsusvààrselt unarusse jàànud, aga ega mul enda vabanduseks muud òelda pole, kui et viimastel pàevadel on banaalselt palju tòòd olnud ning pealegi on meil ju tulemas vabariigi aastapàev. Lihtsalt et àra mainida :)

Sanremo vòitja on Roberto Vecchione lauluga "Helista mulle veelkord, armastus". Kuigi sai Marmelaadile lubatud, ei ole kahjuks Roberto kohta eriti ràpaseid yksikasju kàepàrast. Vabandan end vàlja sellega, et pole viimastel pàevadel juuksurisse jòudnud. Kyll aga Kristel kirjutas temast vàga kenasti ja esitab ka laulu tòlke. Oskan vaid niipalju lisada, et "vecchione" tàhendab itaalia keeles "suur vanur". Selle nimega pole kerge elada, kui veel alla 50 oled. Praegu see nimi juba tàitsa sobib talle.

Seoses laulu pealkirjaga tuli mul meelde, kuidas ykspàev seletasin eestlane H-le, miks ma Roku kònesid vastu vòttes ytlen:"Amò!". Itaalia keeles on amore tàielik laiatarbesòna ja vàga laia tàhendusega ka, aga kui see teema eesti keelde panna, siis H-le selgitusi jagades sain ise ka aru, kui imelikult see kòlas. Yhesònaga, tegelikult, kui kallim helistab, siis peaks justkui ytlema:"Ciao amore!" ehk siis "Tsau, armastus!" (Kas ei kòla veidralt?)
Kui inimesed on aga juba pikemaajalises suhtluses olnud, siis itaalias tàhendab see umbes seda, et helistatakse teineteisele umbes iga paari tunni tagant ja tòhususe huvides vòib juba "Ciao" àra jàtta. Telefoniarvete kokkuhoiuga seda seletada ei saa, sest kolm nàdalat intiimses suhtluses olnud noored teevad reeglina endale sellise paketi, et saaks amorele piiramatult helistada.
Yhesònaga, kui suhe on juba aastaid kestnud ja inimesed helistavad teineteisele ca 15 korda pàevas, lyhendatakse "amore" kàepàrasemaks "amò-ks", mis vòiks eesti keeles olla "arm". "Amò" on ka sellepàrast ka hea mugav, et oled nàiteks kodus kenasti teki all ja hòikad reipalt:"Amò!" "Che?" "Mi porti un cafè?" "Certo amò!" Vòi nàiteks, kui amore mingi ilge fopaaga hakkama saab, siis tuleb kasutusele etteheitev toon:"Amoooo!"

Aga Eurovisioonile làheb hoopis noorte kategooria vòitja - Rafael Gualazzi lauluga "Armastuse hullus". Ka siin pole mul ràpaseid detaile ega midagi, aga loodan juuksuri ja tema informeeritud klientide peale.

Hissand, aga teate, et itaallased tàiega ei tea Eurovisioonist mitte midagi! Halligi! Ma olen nagu mingi euromisjonàr siin.
Tegelikult... hakkasin mòtlema, et vahest on Abruzzo elanikud need vàheinformeeritud. Vòtsin praegu office communicatori lahti ja viskasin kolleegidele kysimuse:"Kas sa tead, mis on Eurovisioon?" Vaatame tulemusi.
P vastab: TV? (ma arvan, et ta kàis wikipedias tuhnimas, sest vastus tuli mingi 3 minutit)
Ylejàànud kolm akent on tummad.
Ootame...
S logis ennast vàlja.
P suunalt tuleb ilget flirti.
V ei vasta ikka veel.
E vastab: umbes mingi selline sanremo tyypi asi, mida kogu euroopas nàidatakse. Aga ega ma pàris kindel ei ole.

See oli kyll yllatus! Esimene itaallane, kes teab, mis on Eurovisioon. Otseetris! Muidugi ei saa tàhelepanuta jàtta asjaolu, et E on pàrit Sveitsi piiri ààrest, nii et vahset ta ei kvalifitseerugi itaallaseks. Igatahes selle positiivse noodiga, et oleme leidnud Eurovisiooni-teadliku itaallase, tànase postituse lòpetakski!

Hoiame ikka inimesi toimuvaga kursis (jòudumòòda)

2011-02-19T15:09:00.003+01:00

Tàna, kui ma òigesti olen aru saanud, peaks olema Sanremo festivali finaal. Aga mis kòige naljakam, itaallased ei tea, et festivali vòitja làheb Eurovisioonile. Nad yldse ei tea, mis loom see Eurovisioon on. Kultuuripòld puha sòòtis ja harimata, ausòna. Kas keegi tunneb itaallast, kes teab, mis on Eurovisioon?

Eile yritasin taaskord Sanremot vaadata, aga kuna samal ajal tuli koomikute paraad Zelig, siis mòtlesin, et neid Sanremo laule nàidatakse vist juba neljandat korda jàrjest, aga Zelig on ainult yks kord. Yhesònaga, uinusin seekord Zeligi saatel. Mis pagana pàrast on itaalia telesaated niiiiiii pikad? Zelig kah. Algab kell 9 ja lòppeb kunagi varahommikul vist. Iial ei nàe ma selle lòppu.

Alati teie,
Gossip Central

Kuidas sisustada 12 lauluga 3,5 tundi?

2011-02-16T21:18:00.009+01:00

Alustuseks tahaks minagi sellisel aktuaalsel teemal nagu Eesti Laul kaasa rààkida.
Kiirelt asja tuuma juurde tulles - ainuke lugu, millega minu meelest sobib Eestit Euroopa pyynel esindata on Outloudz. Ilus laul. Head sònad. Stiilsed noored inimesed. Kui Outloudz Eestit esindama hààletatakse, siis kindlasti ise helistan kòigilt telefonidelt ja korraldan kampaania itaalia sòprade seas, et kòik Eesti poolt hààletaks. Teised laulud on ka vahvad ja omapàrased, aga minu meelest jàtavad eestlastest kummaliste veidrike mulje. Kodumaa, enne kui telefoni haarad ja hààletad, peatu hetkeks. Mòtle hoolega, kas meil ikka on tarvis, et kogu Euroopa vàikese Eesti yle naerab?
Hea Eurovisiooni-enne on kadunud poja - Itaalia - naasmine Eurovisiooni sòbraliku pere ryppe (saab Eesti poolt hààletada!). Kadunud poja naasmise osas tuleb tunnistada, et itaallased suhtuvad teemasse imetlusvààrse pyhendumisega.
Esiteks valitakse Eurovisiooni laul auvààrsel Sanremo laulufestivalil. Ehk et mitte mingi marginaalne europrojekt, vaid ikkagi aasta tàhtsyndmus. Festival kestab viis òhtut jàrjest. Ja ega siin pole mingid tunniajased telesaated. Ikka igal òhtul kolm-neli tundi. Tàna vaatasin, et esimesel òhtul oli kokku 14 laulu vòistlustules. Tàna on 12 laulu. Nyyd olengi end siia diivani peale sisse seadnud, tuvastamaks, kuidas saab 12 lauluga kolmpooltundi àra sisustada. Loodan mitte magama jààda enne kui saladuse jàlile saan. Aga tulgem saate juurde.
Seda, et Itaalia Eurovisiooni laulu valimist tòsiselt vòtab, saime juba sellest aru, et laulu valimisele pyhendatakse mingi 18 tundi eetriaega. Lisaks igasugused pàevased arutelu- ja diskussioonisaated Sanremo teemal. Aga ega siin asi ei lòpe!
Sanremo festivalil on lausa 5 saatejuhti, mis viib tegelikult mòttele, et kui tàna on 12 laulu, siis finaalis saab olema rohkem saatejuhte kui lauljaid. Aga vahest lòpu poole saab saatejuhte ka vàlja hààletama hakata? Egas midagi, tutvume konkurentidega làhemalt.
Alustuseks keegi vanamees Litritega Pintsak. Kaks kòhetut nooremat meest. Ei ole sellised tyybid, kellele rannas jàrele vaataks. Yritavad nalja teha, aga eriti ei tule. Ja kaks seksikiisut. Belen Rodriguez on see proua, kes on igaveseks itaalia telepubliku màllu kinnitunud tànu TIM reklaamidele. Vodafone kontori fuajees on hiiglaslik ekraan, kus kedratakse nende pàevakajalisi reklaame. TIM kontoris aga ei ole reklaami-ekraani. Nojah, sedagi materjali vaadates mòistame, miks TIM kontoris reklaame pàise pàeva ajal, fuajees, hiigelsuurelt ekraanilt ei nàidata.

Oh!
Dziisas!
Kodumaa, sa ei usu praegu, mida ma nàen! Patty Pravo! Ykskord làhenesin inimtyhjas koridoris liftile. Korraga lifti uksed avanesid ja nàgin seal seismas kuldses eas naisterahvast, kellele vist makstakse selle eest, et ta ilukirurgide katsejànes oleks. Uskumatu freak show! Instinktiivselt keerasin suuna trepi poole. Nii kole oli! Vot Patty Pravo on umbes samasugune, aga meigiga kaetud ja nàidatakse kaugemalt. Yks mu foobiaid on, et pean lennukis taolise kòrval istuma nii, et mina olen akna pool ja provva vahekàigu pool. Foobia stsenaarium nàeb ette, et iga kord, kui juua pakutakse vms pean suutma stjuuardessi poole vaadata nii, et kòrvalistujat ei peaks nàgema, aga ei tule vàlja eriti. Aga eks hallpead austa ja kulupead kummarda ning sisimas on mul hea meel, et vanadaam ei pea kudumisvarraste ja noorusaja edu kujutavate kolletanud ajalehevàljalòigete vahel eluòhtut mòòda saatma, vaid saab noortega seltsida ja kuulatakse viisakalt ta laulud àra.

Huh. Vahepeal naases Patty sinna, kust ta tuli ning lavale on ilmunud keegi valges ylikonnas mees patriootilise lauluga itaalia lipust. Oleks ta valge ylikonna peale trikoloori kenasti diagonaalselt yle rindkere sàttinud, vòiks pàris camp olla... aga sedasi... nomaitea...

Tulgem aga teise atraktiivse tibi juurde. Tema nimi on Elisabetta Canalis, tuntud kui George Clooney vanaduspàevade ròòm. Yldiselt on need 5 saatejuhti vàga kena kooslus, aga selle yle tahaks kyll nuriseda, et itaalia televisioonis on naised noored ja saledad ning poolpaljad, kuid ilusaid mehi eriti ei nàidata. Miks ei nàidata meile parimal eetriajal noori, musklis, aluspykstes mehi? Siin on veel arenguruumi.

Litritega Pintsak on transformeerunud Sametiseks Pintsakuks. Tund aega on mòòda saanud. Vist mingit nelja laulu nàidati. Ylejàànud aeg on sisustatud reklaamiga ja 5 saatejuhi omavahelise seltskondliku vestlusega. Midagi taolist aimasingi. Ega jàrgmised kaks tundi vast suuri muutusi kaasa ei too, nii et vòib magama minna. Kas keegi neid saateid lòpuni ka vaatab?

Lòpetuseks kannan ette, et SametPintsak nàppis kiisusid eest ja tagant ettekààndega uurida vàlja, mis disanierid nende kleitide autoriteks on. Kleidid on muide imetabavalt kaunid. Beleni sinine on Fendi ja Elisabetta kollane on Pucci. Nyyd siis teate. Selle peale tuli mul tegelikult vòrdluseks meelde mingi Eesti telekanali ilma-mees, kellel olid pidevalt mingid liiga pikkade varukatega tumepruunid villased pintsakud. Ilmateate lòpus kuvati alati teade, et saatejuhte riietab Tallinna Kaubamaja :))
Jah, kodu-eestlased, nii ongi nagu te olete kogu aeg kahtlustanud. Vàlismaa elu on puhas glamuur ja pudrumàed, rààkimata sellest, et meil on 10 kraadi sooja, mitte kylma :))

Aeg hambaid pesema minna.

Ma olen ka toidublogija!

2011-02-13T13:25:00.005+01:00

Roku kindlasti muheleks selle pealkirja peale, sest teatavasti ei oska ma tema arvates syya teha, rààkimata sòògist blogimisest. Ega ma ise ka vàga seda ideed kummutama ei kipu, sest olgem ausad - pàris mugav on internetis hullata vòi raamatut lugeda samal ajal kui kòògis valmivad itaalia kulinaariapàrandi klassikud. Kui Rokut pole, kàin Roku Kunstnikust Ema juures sòòmas. Tal on alati hea meel, kui lapsed kòhu kenasti tàis sòòvad ja mul on ka hea meel, kui toit iseenesest lauale tekib (ja minu kòòk puhtaks jààb). Maailmas on kohe palju rohkem headust ja hingevalgust tànu sellele, et Katu pottide-pannide kallale ei kipu!

Tàna, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada oma kaastòòd austusvààrsele toidublogile. Sellises vààrikas vàljaandes àramàrgitud saada on alati suur au. Tagasihoidlikult mainin, et tegemist on juba teise kaastòòga, mis avaldamist leidis. Tegelikult ma ei tahtnud seda siin nyyd avalikult mainida, aga kui juba jutuks tuli, siis mul oleks plaanis see artikkel vàlja printida ja rahakoti vahele panna, et nàiteks synnipàevadel, matustel ja miks mitte ka trammipeatuses seda huvilistele nàidata. Tehke siis nàgu, et olete yllatunud ja mu saavutuse yle uhked, eksju? Tnx!

Yhtlasi on minu arvates ààrmiselt hale, et sellesama toidublogi autorit Eesti toidublogijate messile ei kutsutud. Kahetsusvààrne, kuidas meie vàikesel, tuultest ja okupantidest ràsitud maalapil nimega Eesti taoline anne tunnustamata jàetakse. Head eestlased, meid on niigi vàhe! àrme nàri teineteisel kòrisid làbi. Hoiame kokku, eksju! (Toomas-Hendrik, kui sa tahad seda lòiku 24.veebruari kònes kasutada, siis ma lahkelt luban. Mul ei ole teise eestlase jaoks millestki kahju.)

Selgitus

2011-02-03T18:47:00.004+01:00

Muide, kui kellelgi jài Facebookist mulje, et me tegime perekondlikus veinimajas grappat, siis see on puha eksitus.
Me tàiega ei teinud grappat! Kòik ju teavad, et grappa tegemiseks peaks meil olema kange alkoholi tootmise ja myymise litsents. Ja òiged seadmed ja labor ja miskòikveel. Luba tervisekaitseametist kah veel. Ja kòigil valged tunked ja kummikindad. Jummel kyll, meil vòidakse veinimaja kinni pitseerida illegaalse grappa tegemise eest.
Yhesònaga, kui keegi kysib, siis meie kyll grappat ei teinud :)

Vahepeal saime pudelisse 2010.aasta Pecorino. Uhh ja palju huvitavam teema on Vinitaly ettevalmistused.
Vinitaly'ga on vàga intrigeeriv seis. Nimelt Vinitaly on ilgelt kallis lòbu ja vàiketootjale kàib see reeglina yle jòu. Sellepàrast kàib asi nii, et ARSSA (mis on teoreetilselt vàiketootjate huve esindav riiklik asutus) maksab poole osalemiskuludest ja veinimajad siis teise poole.
Tànavu aga pole ARSSAl raha. Nimelt seoses korruptsoonisyydistustega on nad parajasti uurimise all ja mingeid veinitootjate toetamise projekte ei tehta kuni uurimine làbi saab. Sellega seoses pakkus ARSSA vàlja, et asutage teie, vàiketootjad, liit ja taotlege Euroopa Liidult abiraha, mis peaks siis selle osa katma, mille tavaliselt ARSSA annab. Nemad omakorda aitavad oma kogemuste ja tutvustega need abirahad kiirelt vàlja vòluda. See kòik on hirmus keemia ja sebimine ja juriidiliselt pisut pilla-palla, aga kui kòik hàsti làheb, siis oled sina, Kodumaa, andnud oma vàikese panuse, et Abruzzo vàiketootjad glamuursele veinimessile ennast esindama saaksid minna.

Roma non fa la stupida stasera

2011-02-03T16:56:00.007+01:00

Tàna - juba neljandat pàeva jàrjest Roomas viibides - tahaksin sinuga jagada oma hàmmeldust selle yle, et sygavast antipaatiast selle kopitanud varemeis linna vastu on saanud.. noh.. kui mitte just kiindumus, siis mòòdukas sympaatia kyll.
Kònnin ringi ja ootan, et millal vastik hakkab, aga vot ei hakka. Isegi mòtlen pògusalt, et vòiks mòne puhkepàeva siin veeta, fotokaga ringi kàia ja avastada. Vàga ilus linn. Imekaunis!

Laialivalguv antipaatia on tore kyll, aga mis mulle siis konkreetselt ei meeldinud?

Kindlasti Rooma metroo. Tàiega vihkasin ja pòlastasin seda. Aususe mòttes peab lisama, et ega sellised seigad nagu koti varastamise katse vòi tòòkas strippar kah eriti sooja tunnet sydamesse ei toonud. Praegu olen Roomas ilma GPSita, mis tàhendab, et Helmut Rebane pikutab garaazis ja mina sòidan yle kolme aasta metrooga. Tàitsa normaalne metroo on. Inimesi ka ei tundu nii palju olevat kui vanasti. Rongid tulevad kahe minutiga kohale. Enamus B-liini ronge tunduvad ysna moodsad ja puhtad olevat. Oh, ja C-liini ehitatakse ka.

Vòi nàiteks Roomlased. Ma jàlestasin ja pelgasin roomlasi. Nende vulgaarset aktsenti. Valjuhààlseid roomlannasid, kelle lainerijoon on paksem kui mu pòial ja ylbus màgedest kòrgem. Ja ebakultuursed isaseid, kes mind jàlitasid ja hòikasid:"Ciao bella!" vòi lihtsalt laulma puhkesid, kui neist mòòda kòndisin. Poodides sain pidevalt petta, jàrjekordades trygisid kòik minust ette, riigiasutuses koheldi mind kui... well... soovimatut immigranti.
Nyyd aga. Tàitsa normaalsed inimesed. Yldse mitte valjuhààlsed. Sòbralikud. Muidugi tòsi ta on, et neil pàevil olen ma olnud ainult kontoris ja Via Boncompagni kandis. Kontoris on kòik sirgeselgsed viisakuse kehastused ning Via Boncompagnil askeldabki rohkem nagu Itaalia eliit ja "vana raha", kes ei vilista, nàpud suus, ega karju yle tànava:"AOO, Marioo!" Kui kysite, mis seltskonnas ma siiamaani viibinud olen, siis vastan ausalt - ega peale hàmarate Via Aurelio, Tiburtina (seal, kus vangla on) ja Magliana perifeeriate suurt midagi ei nàinud. Rooma perifeeriad on vàga koledad, àrge sinna, lapsed, kyll kunagi minge.

Mida ma veel Rooma juures vihkasin? Rohkem justkui ei tulegi meelde.. Aaa.. see ajas mind nàrvi, et Punkri làhedal oli mingi prostituutide park ja mònel hommikul oli Giulietta Ansip pisut màkerdatud ja tòòvahendeid vedeles maas.
Kaubandusvòrk oli mòttetu, kui just ei otsinud 200-eurost roosade narmastega miniseelikut vòi hiina kràppi. Nyyd olen oma ostudega internetti kolinud, nii et minu poolest vòib Rooma kaubandusvòrk olemata olla.
Parkimiskohtade puudus oli ka nòme, aga kesse ikka loodusseaduste yle iriseb. Ja liiklus oli nòme. Tàna tundub, et Rooma liiklus on pàris sympaatne ja syndmusterohke. Palju vahvam, kui nàiteks Tallinnast Pàrnusse sòita, poolteist tundi jàrjest 90 km tunnis mòòda sirget teed. Neli autot sòidab vastu. Ei, Rooma on lòbusam.
Noh... Rooma projektid on alati vàga nòmedad olnud. Elunòmedad. Aga olgem ausad, see pole Rooma syy, et mul nòme tòò on.

Yhesònaga, Rooma, me vòime veel sòpradeks saada. Aga, kui nyyd tàna metroos mingi kamm on vòi Via Boncompagnil keegi jobu vilistab ja hòikab:"AOO, Mariooo!", no siis ma tulen kyll jalgu trampides tagasi ja kustutan selle postituse hoobilt àra!

Muide, ajaloolise tòe huvides tuleb màrkida, et teoreetiliselt peaksin ma tàna Rooma asemel Kairos olema (lucky Katu!). Selles kontekstis on Rooma pàris hubane ja rahumeelne linnake.

Tai pildid, nagu lubatud

2011-01-22T10:47:00.019+01:00

Tais, nagu alltoodud pildimaterjal delikaatselt mòista annab, kàisin kuulsa loodusfotograafi Remo Savisaare jàlgedes.

Templiloomad:

Lihtsurelikud loomad Bangkoki tànavatelt:

Hissand millised nummid kilpkonnad. Kardetavasti supi jaoks. Kòigile, kes praegu hyyatavad, et kuidas on vòimalik nii nummisid loomakesi syya, meenutaks Roku Tòòka Isa ytlust:"Aga tallepraadi oled sòònud?"

Kalad, nimega "kala", kes tegutsevad pedikyyrijatena:

Nemad ei ole nii nummid, aga selle eest maitsvad:

Imeliselt nummi, aga vàga kaval ahv (yritas mu kàekella rabada):

Elevant Baley. Oh elevandiga oli nii pònev sòita! Jòudsime elevantlasse kohale ja vaatame, igal pool sildid "ettevaatust, isane elevant". Roku oli kohe àrevil ja òpetas, et isased elevandid on hirmus ohtlikud ja ettearvamatud. No jòudsid viis elevanti metsast, laadisid turistid maha ja hakkasid uusi peale vòtma. Lahkub esimene emaelevant, teine, kolmas ja neljanda juures hakkas meil tekkima kahtlus, et nyyd jààbki isane meile. Jàigi.
Alguses tundus mulle, et iste on minu poole kaldus. Aga Rokule tundus, et iste on tema poole kaldus. Nii me siis nygisime teineteist:"Mine sinnapoole!" "Ei saa, mine ise sinnapoole!" Baley ka ei viitsinud kòndima hakata ning Miniatuurne Elevandijuht oli pisut nàrviline, pritsis teda veega ja nygis, et hakka nyyd astuma. Piisas, et elevant tammuma asus, kui iste jàlle kòikus ja me Rokuga nygisime teineteist ja vàitlesime vòrdlemisi nàrvilisel toonil. No lòpuks saime kuidagi mindud, aga peab ytlema, et Baley nàitas hoolsalt iseloomu. Aeg-ajalt lihtsalt ei kòndinud, mònikord peatus, et pòske vastu puutyve nyhkida, vòttis ampsu mingeid taimi, tòmbas puukese maa seest vàlja ja yldse ei olnud teab mis koostòòaldis. Aga see kòik ei loe yldse, sest poole tee peal astus Miniatuurne Elevandijuht maha ja mul lubati Baley kaela peal istuda ja varvastega teda juhtida. Juhhei! Jah, elevandi juhtimine kàib sedasi, et toksid varbaga vastu vasakut kòrva ja siis làheb paremale. Toksid vastu paremad kòrva ja làheb vasakule. Et liikvele asuks, piisab "nòò" ytlemisest. Ja kui elevant sòna ei kuula, siis Miniatuurne Elevandijuht lògistab mòòka (kuuldavasti antakse neile mòògaga piki pead, vaesekesed). Tàhelepanek tulevastele elevandisòiduhuvilistele: kui teil on valida yhe- ja kahetunnise jalutuskàigu vahel, siis yhetunnisest nygimisest ja tammumisest tàiesti piisab.

Mina kyll ei oodanud, et elevandil juuksed oleks!
Pisut hòredad, aga hàrra on juba kuldses keskeas ka.

Veel elevante. Muide basseinis turistid rààkisid, et tailaste arvates toob uue aasta esimesel pàeval elevandi katsumine ònne. Sellepàrast oligi elevant hotelli inimestele katsumiseks toodud:

Hàbelik geko. Teda jahtisin kyll Remosavisaareliku pysivuse ja innukusega. Kogu aeg puges, kurivaim, pildiraami taha peitu. Selle pildi peal, nagu nàha, olin gekost kiirem:

Hoiame ikka huvilisi toimuvaga kursis!

2011-01-20T18:17:00.002+01:00

Heihopsti! Itaalia gossipi-keskus siinpool!
Kuna eelmine postitus leidis vastukaja ja tànusònugi - yks lugeja sai lausa inspiratsiooni itaalia keele òppimiseks - siis tahtsingi sind, Kodumaa, kursis hoida, et vahepeal esines Silvio teise videosònumiga. Mul pole pàris tàpselt aega olnud seda menetleda, aga yldine sònum oli, et Silvio asub ahistajate vastu rynnakule. Vòib-olla tuli juttu ka tema mystilisest saatjast, aga ei tea kahjuks kommenteerida.
Tegelikult tahtsin aga òelda, et eile astus pyynele Sydametemurdja Ruby isiklikult. Valas teleintervjuus pisaraid, rààkis oma raskest elust ja sellest, milline heasoovlik mees on Silvio - aitab noori inimesi vastuteeneid ootamata. Jàllegi ma kogu intervjuud ei nàinud, aga Roku Kunstnikust Ema pajatas, et Ruby olla òelnud, et Silvio olla talle andnud ymbriku 7000 euroga.. khm... òpingute jaoks. See olla suur asi, sest kòigis baarides kus Ruby tòòtanud on, olla kòlbeliste vààrtusteta omanikud teda ahistanud ja kàtt seeliku alla toppinud, aga vat Silvio, nàed, milline lugupidamist vààriv vanahàrra. Oh ja siis olla ta kodumaal Ruby onud ka teda ahistanud, aga kui ta isale kòik àra rààkis, olla isa teda hoopis keeva òliga visanud. Selle peale olla oma arme kogu Itaalia publikule nàidanud ja puha.

Itaalia kuulsaim koomik

2011-01-18T09:55:00.005+01:00

Ma ytlen sulle, Kodumaa, et itaallased on yks lòbus rahvas ja kui muidu siin on majanduskriis, demograafiline kriis, ilge riigivòlg, ja noorte tòòpuudus jne, siis tànu Silviole ei tule kunagi huumorist ja tsirkusest puudu. Silvio nàol on tegemist màrkimisvààrse kogemustepagasiga esineja ja interpreediga, kelle etteasted on tekitanud tuhande- kui mitte miljonipealise fànnikarja mitte ainult Itaalias vaid ka vàlisriikides. Taolist rahvusvahelist edu pole kogenud tema kaasaegsetest meelelahutustòòstuse gigantidest mitte keegi. Ei Vasco Rossi (kuigi ta arvab, et on jumal), Roberto Benigni, Jovanotti, Tiziano Ferro, Monica Bellucci, Carla Bruni vòi unistadagi taolisest kuulsusest ja vastukajast vàljaspool armsa patria piire.

Tegelikult tahtsin peatuda Silvio viimasel videol, mis siin Itaalias ohtralt vastukaja leidnud. Taustaks niipalju, et uurijad on veendunud, et Silvio on kasutanud alla 18-aastase prostituudi teenuseid, mis on Itaalias seadusevastane. Konkreetsemalt on rambivalgus kellelgi Maroko pàritolu tytarlapsel - paljulubava esinejanimega Sydametemurdja Ruby - kes 17-aastaselt Silvio kàest mòned tuhanded eurod sai vàidetavalt seksteenuste osutamise eest. Ruby'l oli ka pisut lahkarvamusi korravalvuritega ning tema vangitornist pààstmiseks sekkus "hea vanaisa" Silvio isiklikult ja seletas, et tegemist on Hosni Mubaraki nòbuga (dziisas!). Silvio on yldse tuntud oma heasoovlikkuse ja helduse poolest, eriti kui tegemist on noorte naistega, aga ma ei viitsi neid kòiki siin yles lugeda.

Kodumaalt saabus pàring, et kas oleks vòimalik seda videot pisut tòlkida ja siin ta siis on (kokkuvòtlikult).

Alustuseks teatab Silvio, et Milaano prokuratuur on saanud hakkama ennekuulmatu ja ràmeda sekkumisega tema eraellu. Nuhkisid vàlja kòik inimesed, kes tal kylas on kàinud ja jàlgisid neid. ààrmiselt alandav, arvestades et need inimesed kàisid Silviol kylas ainult sòprusest ja kiindumusest innustatuna. /jah, eks me oleme kòik nàinud neid nudistlikke aiapidude pilte, puhas kiindumus!/ Yhesònaga, Silvio jòuab taaskord jàreldusele, et see ei saa olla midagi muud kui poliitiline tagakiusamine. /seekord huvitaval kombel kommuniste ei nimetatud/ Siis on tal rida etteheiteid seoses sellega, kui ebakorrektselt temaga on kàitutud ning asub konkreetsemalt esitatud syydistuste juurde, mis - otse loomulikult - on pòhjendamatud. Miks pòhjendamatud?
Aga Ruby teemasse asjassepuutunud politseinik eitab oma osalust ja Ruby ju ytles ka, et pole ei seksteenuseid osutanud ega raha saanud. /Jee.. tahaks nàha politseinikku, kes ytleb, et jah ma osutasin pisut teeneid. Ja kas ta mitte ei vàitnud Ruby,et kysis 5 miljonit selle eest, et suu kinni hoiab. Muide, suu kinni hoidmise teemal ei saanud yks kohalik koomik irvitamata jàtta, et see on kyll ennekuulmatu, et Silvio kellelegi suu kinni hoidmise eest maksaks, aga see selleks./

Yhtlasi meenutab Hea Silvio, et oma algaja ettevòtja aegadest màletab ta, kui raske on noorel inimesel elus esimesi samme astuda ja sellepàrast ta aitabki alati heameelega hàdas olijat noort. Yleyldse on ta sadadele tuhandetele inimestele tòòkohti loonud ja sadu inimesi aidanud, saades vastu vaid tànulikkust, sòprust ja kiindumust. /Vahi altruisti!/ Sellega seoses toonitab, et ta pole kunagi oma elus yhelegi naisele raha andnud seksi eest (Nojah, naistele maksavad ju sinjoorid-vahemehed Fede ja Mora).
Siit edasi selgitab Silvio, et talle meeldib olla koos noorte inimestega /nagu Michael Jacksonilegi/. Paljud neist noortest inimestest on sattunud Silvio eluteele majandusliku kitsikuse olukorras ja yldsegi on Silvio yhke, et abikàe ulatas (Michael Jackson samamoodi). /Muide itaalia keeles on kòik sònad kas meessoost vòi naisssoost ja Silvio sònakasutusest tuleb vàlja, et abivajajad on naissoost./
Siit edasi asub ta kaitsma asjaosalisi Emilio Fedet, Lele Morat ja proua Minettit /tal on pàriselt ka selline perekonnanimi/. Esiteks Emilio on yks usaldusvààrne mees, kes teeb Mediaset kontsernis silmapaistvat tòòd. /Emilio on see uudistelugeja, kes loeb kòike paberi pealt maha, puterdab ja vahepeal unustab àra, et kaamera tòòtab ning kàrgib oma alluvate peale toonil:"Mida perset te jàlle olete mulle vale paberi andnud!"/. Oh ja mòistagi peaks itaallased arvestama, et Emilio tervis pole ka enam see, mis vanasti, nii et olgem mòistvad. Nojah siis.
Proua Minetti on aga yks noor ja tubli naisterahvas, kes maksab kòrget hinda oma tagashoidliku soovi eest itaalia poliitikas kaasa lyya. /Siinkohal ei saa torkamata jàtta, et proua Minetti sai oma ametipostile kinnises nimekirjas, ehk rahvas tema poolt ei hààletanud/.
Lòpetuseks teatab Silvio, et on tàiesti lubamatu avalikustada telefonikònede vàljavòtteid, sest tuleb ikkagi arvesse vòtta ka, mis toonil asju on òeldud. Kui keegi teeb telefoni teel nalja, siis trykisònas paistab see ju hoopis teistmoodi, kas pole? /Jee.. head naljad!/ Yhesònaga, prokuratuuri meestel puudub huumorimeel, sest nad ei saa aru, et inimesed tegid lihtsalt nalja!
Silvio ei saa jàtta màrkimata, et on ààrmine ressursside raiskamine pyhendada uurimistòòle umbes 100 politseinikku ehk umbes samapalju, kui maffakeisside puhul. /Kas mitte Silvio ei òelnud siin mònede yle Itaalia tuntud maffiabosside kohta, et nad on tema sòbrad ja ausad kodanikud? Rààkimata konkreetsetest syydistustest.)
Siinkohal esineb Silvio mòttega minu kodu on minu kindlus, ehk et ykskòik mida yhe demokraatliku riigi kodanik oma kodus teeb, ei ole riigi asi. /Aa.. pàris uudne juriidiline tòlgendus - kui alaealise prostituudi koju kutsud, siis pole hullu, aga pargis vòi kohvikus ei ole synnis?/
Lòpetuseks kaheminutiline pippa teemal, et taoline kodaniku òiguste rikkumine vabas ja demokraatlikus riigis on ylim korralagedus ja skandaal ning et sedasi ikka rallit ei sòideta! Ja kòige lòpus eriti magus komm - tegelikult on Silvio lahutusest saati pysisuhtes olnud! Kòik normaalsed inimesed ju teavad, et pysisuhtes olles pole mingit pòhjust seksteenuseid osta. See viimane langes viljakale pinnasele, sest "ajakirjandus" myyd muud ei tee, kui mòistatab, et kes vòiks olla see mystiline naine.
Dziisas kraist!

PS! Kindle jòudis kohale! Elagu mànguasjad!

Mitte mina pole rassist, vaid nemad on Naapolist (my morning rant)

2011-01-09T09:32:00.005+01:00

Ma olen seda mòtet kaua tagasi hoidnud, aga tàna kyll kaagutaks kòva hààlega:"Naapoli probleem on naapollased!". Jah! Vàhe sellest, et neil Naapolis valitseb hàbematu korralagedus ja prygimàed tungivad elamistesse sisse - naapollased kolivad oma ràpasest linnast teistesse, puhastesse ja pàikesepaistelistesse, Itaalia linnadesse ja, ma ytlen teile, reostavad tàiega! Nad ei oska puhtust pidada!
Nii kui meile suvel siia Naapoli puhkajad tekivad, hakkavad prygikonteinerite ymber prygikotid, televiisorid ja kasutatud mòòbel vedelema! Konteiner on tyhi, aga prygikoti viskavad konteineri kòrvale maha! No hekki kyll! Ja need televiisorid, eksole! Neid on igal aastal nii palju, et kahtlustan, et nad toovad oma telekad Naapolist kaasa. Ei saa olla, et neil on siin Francavilla suvekodudes nii palju televiisoreid àra visata.
Mu pea kohal elab yks naapollane. Muidu tore vanamees. Ykskòik, mis kellaajal koridoris kohtume, pakub, et làheme kohvi jooma. Aga ta kàib ròdul suitsetamas ja loobib tuhka minu ròdu peale! Just selle ròdu peale, kus kuivab pesu. Mul on fakken kolm ròdu, aga teiste ròdude peale ta oma fakken tuhka ei loobi. Roku ei luba mul tagasisidet andma minna, sest ei taha naabritega tylitseda. No see vanamees kàib siin ainult jòulude ajal ja augustis, nii et loodetavasti tàna sòidab àra jàlle. Aga tàna hommikul tuli taaskord ròdult tuhka pyhkida. Kui òige kingiks talle kunstnikerdustega tuhatoosi? Leopardimustrilise nàiteks. Tal on muide uskumatu kodu! Hallist marmorist pòrandad, punased seinad ja leopardimustrilised diivanid kombineeritud sebramustriliste vaipadega. Yks tuba on tàis jòusaali-seadmeid. Ta ykskord nàitas meile. Hiljem istusime Rokuga oma hillitsetult beezis elutoas, jòime taimeteed ja muhelesime.
Naapollaste teemal peaks tegelikult kiitma nende imelist elus toime tulemise oskust. Nàiteks Tais kuurortis oli yks Naapolist pàrit pere (vanemad tàiega suitsetasid rannas ja rààkisid nii kòva hààlega, et neid oli teise saare otsa kuulda). No vana-aastaòhtul toimus hotellis noobel òhtusòòk ja see naapoli pere oli tàpselt meie kòrvallauas. Yhesònaga, korraldati mingi màng lastele ja ca 10-aastane ylekaaluline perepoeg Lorenzo saadeti ka osalema.
Muide, seda, et ta Lorenzo on, saime kòik kohe esimesel pàeval teada, sest pidevalt kostsid ta ema valjud hòiked:"Lorenzo, pyhi nina puhtaks! Lorenzo, kas sa sòid? Lorenzo, sòò see àra! Lorenzo, pane kuivad pyksid jalga! Lorenzo, àra mine sygavasse vette! Lorenzo, kònni aeglaselt!". Erinevalt teistest lastest Lorenzo inglise keelt ei osanud, aga jàlgis tàhelepanelikult keeleoskajaid lapsi ja sai kuidagi màngus osaletud. Lòpetuseks teatati, et kòik lapsed, kes tahavad auhinda, mingu selle tàdi juurde seal. No lapsed kohe tormijooksuga làksidki ja tulid tagasi kes nokamytsi, kes riidest kotikesega. Umbkeelne Lorenzo naases vanemate juurde nokamytsi, riidest kotikese ja suure elevandiga. Imeline! Kui Rokuga oma imestust jagasin, teatas ta selle peale:"Jaa... naapollased ongi sellised. Naapolis on 15-aastane juba vanainimene." Taustal tylitsesid kaks skandinaavia plikatirtsu yhe nokamytsi pàrast, sest auhinnad olid otsa saanud.

Tai ilu- ja tervisekolumn

2011-01-08T19:27:00.005+01:00

Nagu lubatud, olen siin hoolega pildimaterjaliga tegelenud ja alustuseks tahaks esimese pildiga juhatada sisse Tai ilu- ja tervisetoodete teema.
Paremalt esimene on legendaarne Tai kollane òli. Lonely Planet òpetas, et kes Tratis kàib (linn, mille kaudu Koh Chang saarele minnakse), see àrgu ilma kollase òlita koju mingu. Nagu pildilt nàha, jàrgisin hoolega LP òpetussònu.
Tegemist olla maailma parima terviseòliga, mis aitavat putukahammustuste, lihasevalude, kinnise nina, vàsimuse, peapòòrituse ja miljoni muu tervisehàda korral. Internetist lugesin, et keegi Tai expat olla sellega lausa autot putitanud. Tailased tunduvad olevat hoolsad kollase òli kasutajad. Vàhemalt neis kohtades, kus kohalikega jutu peale saime, oli òlipudel ikka laskevalmis. Kinnise nina ja vàsimuse korral toimib nagu lubatud ja ootangi nyyd pònevusega eelseisvat sààsehooaega, et putukahammustuste peal katsetada. Ahjaa, massaazi-madame juhendas, et òlipudelit peab ilusti pystisendis hoidma.
Veel katsetasin kookoseòli. Osutus elu parimaks keha- ja juukseòli, mònus kookoselòhn oli ka boonuseks. Tegin sellega kohapeal juuksemaski ja kiharad muutusid imetabaselt pehmeks ja hàstihoidvaks. Mòistagi ostsin kohe viis pudelit kodus tarbimiseks (mitte kingitusteks). Kahjuks kodus seljakotti lahti pakkides pidin tòdema, et òli oli mààratlematuks valgeks massiks hangunud. Kui kuumas vees yles sulatada, muutub vedelaks, aga natukese aja pàrast hangub uuesti. Kes tahab hangunud kookosòli kingituseks saada? :)
Oh ja lòpetuseks òli, mis Tais olles kookoseòliga elu parima kehaòli tiitli peale kandideeris - viie erineva òli segu, nimega Siiami Vyrtside òli. Nyyd, kus kookoseòli hangunud on, peab ytlema, et see ongi elu parim kehaòli. Niisutab hàsti ja lòhnab idamaiselt. Soovitan kòigile òlihuvilistele.

Alati teie,
laborirott

my evening rant

2011-01-06T20:35:00.003+01:00

Nii! Tàna òhtul tahaks ma kysida (nòrdimuspisar lòua otsast tilkumas), et MIKS ON AMEERIKLASTEL KòIK ASJAD SUUREMAD, ODAVAMAD JA PAREMAD?
Justkui sellest veel vàhe oleks, et neil on suuremad autod ja jààtised, kòrgemad majad, odav fototehnika, tasuta jààkuubikud, lai kingavalik.
Tàna tabas mind ebameeldiv yllatus, et Amazonist Kindlet soetades ilmnes, et ameeriklased saavad valida valge ja musta Kindle vahel. Meie, Vana Maailma elanikud, peame vaid mustaga leppima. No leppisin kahetsusvààrse olukorraga ja vòtsin musta. Aga ikkagi tahaks jaurata ja maailmas valitseva ebaòigluse pàrast pahandada.

Head uut aastat!

2011-01-01T06:36:00.004+01:00

Alustuseks, Kodumaa, soovin sulle imekaunist, vàrvikat, nummit ja ebamaiselt edukat uut aastat! Ja et oleks ikka viljaònne, karjaònne, loosiònne ja yldse kòik korda làheks.
Aitàh, sòbrad ja kommenteerijad, toetusavalduste ja kaasaelamise eest. Nyyd kohe vastakski kòigile siin yhekorraga.
Mòningast eetrivaikust pean paraku selgitama asjaoluga, et làksime Rokuga blogi pàrast riidu. Noh... kohe 10 minutit ei rààkinud teineteisega. Meil pole taolist tyli vist olnudki veel. Nimelt, kui ma siin eelmisi postitusi meisterdasin, vedeles tema rannas, ootas-ootas kuni pàev òhtusse veeres ning horisondile kuvati imetabane pàikeseloojang. Yhesònaga ta oli pisut tige, et ma siin hotelli baaris blogi kirjutasin ja tema pidi seal ònnejoovastuses paarikeste keskel yksi lesima. Note to self: teha hotelli administratsioonile ettepanek, et tasuta WiFi tuleks rannajooneni vàlja vedada!
Nii. Pilte ei ole, aga kyll nad tulevad. Pildistan siin RAW formaadis ja kui koduses karmis reaalsuses uuesti elule àrkan, siis tòòtlen nad internetikòlbulikuks.
Ah et miks Hiinalinn? No tahtsin midagi huvitavat. Nagu edaspidisest ilmnes, sain kohe tàiega "midagi huvitavat". Tarkuseteral, et uudishimu tappis kassi on ikka tòepòhi all kyll. Pealegi hotell oli pàris stiilne - Shanghai Mansion nimeks.
Kas tòesti "Amici Miei" on Eesti kinolevist làbi kàinud? Vahva. Minu poolest vòiks vabalt teisele ringile tulla. Muide, filmidest rààkides, kas "Hangover" on Eesti kinolevis olnud? Imeline film. Vaatasin seda 2009. aastal Chicagos kàies kaks korda (sinna sòites ja tagasi tulle) ja nyyd Bangkokki lennates uuesti. Imeline huumor. Oh ja "Eat Love Pray" on tàiesti kràpp film. Hea, et ma selle vaatamise eest maksma ei pidanud.
Notsut tahaks kohe eraldi tervitada sòna "universaaltyrnyybel" puhul. Kenjaalne! :))
Ruuudiiii! Kas tòesti sellelsamal saarel kàisid? No kas pole jumalik koht? Aga... kust sa tead, mis hotellis me oleme?
Enne kui Roku kannatamatuks muutub, tahtsin veel kiirelt mainida, et tàna hommikul olid minu 2011.aasta esimesed mòtestatud sònad:"Hobune kinos!" - hotelli basseini kòrval jalutas elevant. Justkui elevandid peaksidki sedasi hàirimatult hotellide territooriumil hàngima. Talle oli igasugu trikke òpetatud. Printsis londist vett, màngis suupilli ja peale seda kui oli murule umbes viiekilose julgakese jàtnud, siis lahkudes tassis oma kakakoti (milleks oli suur must prygikott) ise minema. Koeraomaniku unistus!
Elevantidest rààkides, eile tutvusin vahva isendi Baley'ga (29 a) ja yldse siin on igasuguseid pònevaid asju toimunud, aga praegu pean kyll abielu pààstmise huvides mere ààrde tòttama.

Head uut aastat veelkord!

Emban,
Katu

Bangkok - Koh Chang

2010-12-30T12:07:00.004+01:00

Ooo... Kodumaa. Vahepeal olen hinge heitnud ja sattunud paradiisi. Millegi muuga kyll seda olukorda siin selgitada ei saa. Roku on ka ilmselt hinge heitnud, sest lebab siin minu kòrval.
Neid ridu kirjutan valge liivaga rannal, kòrgustesse pyrgivate kookospalmide vahel. Minu ees on imeline làbipaistva veega meri. Linnud laulavad, liblikad lendavad, palmid kahisevad sugestiivselt. Soe tuuleke paitab pòske. Minu selja taga on 50-meetrine unistuste bassein ja troopiline aiake maitsekalt kaunistatud tiigikestega, milles kasvavad lootosed. Taamal hòrgutisi tàis puuviljapoekesed, kalarestoranid ja masaazisalongid.
Eile òhtul suplesime pàikeseloojangul imelises meres, sòime imelisi grillitud krevette ja mingit tundmatut kala. Yritasime uurida, mis kala see on, aga vastus oli umbes "antani". Pàeva lòpetas jumalik tunniajane jalamasaaz (7 eurot) ja valik kohalikke puuvilju, mis ma kòik otsekohe àra degusteerisin.
Ees ootavad hedonistlikud hetked, mida plaanin sisustada sukeldumise, elevantide nàppimise, ohtra supluse, pàikeses peesitamise ja imelise toiduga. Askeldamist on nii palju, et puhkuseks siin kyll aega ei jàà.

"T-shirt?" "No-no!" "Big sex?"

2010-12-30T11:25:00.003+01:00

Teise pàeva lòpetuseks peab ròòmsalt tòdema, et ilmselt Chinatown ongi Bangkoki kòige ràmedam kvartal, sest tegelikult on Taimaa pàris vahva (tervitused Lulule!).
Esiteks budistlikud templid. Mòistagi kàisime tàpselt nendes kohtades, kuhu kòik turistid esimese asjana làhevad, aga erinevalt nàiteks Kolosseumist olid templid yle ootuste huvitavad. Kòigepealt Wat Pho, mis on kuulus selle poolest, et seal asub maailma suurim lebava Buddha kuju. Kuju oli muljetavaldav, aga kujust enamgi avaldas muljet kogu templi kompleks, mis yllatas ja hàmmastas oma suursugususe, detailirohkuse ja kunstilise tasemega. Puhas silmailu. Hoolimata turistide massidest ikkagi vàga rahulik ja zen koht.
Wat Phra Kaew oli veelgi glamuursem. Buddha kujud puha diskopalli stiilis kaunistatud ja uskumatu kuldpalee. Ellutòusnud muinasjutt! Wat Phra Kaew templis asub Tai Kòige Tàhtsam Buddha Kuju, mida kuningas isiklikult riietamas kàib. Jah, erinevalt tavalistest Buddha kujudest on tal erinevad kuued, mida igal aastaajal vahetatakse. Oh, ja ààrmiselt kaunis oli majake, kus olid freskod Tai eepose Ramakian ainetel.
Taimaa yks imelisemaid nàhtusi on aga... oh yllatust! elektrijuhtmed. Juba esimestest siinveedetud hetkedest olen tàiesti vòlutud imelistest juhtmepusadest ja ràgastikest, mis siin tànavate kohal kòlguvad. Juhtmed jooksevad reeglina kònnitee kohal ja majade kòrval, nii et pole just haruldane juhus, kui akna avamisel on kàeulatuses antiikne generaator vòi pàevinàinud kilp, mille ymber on pòimunud tuhanded juhtmed. Imeline! Alguses imestasin, aga nende juhtmetega harjub nii àra, et kolmandal pàeval avastasin end bussipeatuses ebamaise eletrikilbi/korkide /juhtmete kompositsiooni all istumas nii, et ei pannud tykk aega tàhelegi.
Kalapedikyyr on Londonis vàga moodne teenus, mistòttu otse loomulikult "fish spa" silti nàhes oli kiusatus seda proovida kyyneseene hirmust kòvasti suurem. Idee poolest on tegemist akvaariumiga, kus elavad vàikesed kalakesed. Paned aga jalad sisse ja kalad nakitsevad kòik ilusti puhtaks. Yhesònaga, torkasin jalad vette ning sekundiga olid kymned ahned kalad ennast mu jalgade kylge klammerdunud ja vohmisid hoolega. Uskumatu kiirus! Vaatepilt oli pisut ehmatav ja tunne oli justkui saaks sadu pisikesi elektrilòòke. Tòmbasin jalad vilksti! vàlja ja kalakesed pògenesid akvaariumi nurkadesse ehmatusest toibuma. Kalade Emand òpetas, et hoidku ma ikka jalgu vees ja et paari minutiga harjub àra. Proovisin uuesti ja tòepoolest. Nyyd teeks kalapedikyyri kasvòi iga pàev. Tulemused olid suurepàrased ja tàiesti vòib neile andeks anda, et kyynte lakkimist ja massazi polnud. Vàga tublid kalad. Uurisin Kalade Emandalt, et kuidas neid kalu kutsutakse ja vastuseks tuli puhtas eesti keeles "kala". Nonoh, kui kala siis kala. Igatahes soovitan kòigile pedikyyrihuvilistele.
Meil Rokuga oli plaanis teha iga pàev 2 massaazi. Siiamaani oleme kiirete asjatoimetuste kòrvalt ainult yhe masaazi pàevas suutnud organiseerida, aga selle eest millised masaazid! Bangkoki pàeval vòtsin òlimasaazi yhes nooblis asutuses. Hinnad olid pisut kòrgemad kui lihtsamates kohtades, aga peale Hiinalinna oli suur tung làànelike mugavuste jàrele. Elu parim masaaz ja hind 11 eurot.
Ilmselgelt on Bangkokis erinevaid rahvusi koos, aga peab ytlema, et olen tàis siirast imetlust Tai vahvate elanike suhtes. Tòsi ta on, et turistidega on nad pisut napolitaanod, aga yldiselt nàivad nad olevat yks viisakas, abivalmis, rahuarmastav ja tòòkas rahvas, kellel ei puudu ka kunstimeel.
Kohati on nad superkazzolad ka. Superkazzola on Itaalia termin inimeste kohta, kes rààgivad nii, et neist aru ei saa ja kasutavad sònu, mida olemas pole (et neist aru ei saadaks). Nàiteks itaalia keeles on klassikaline superkazzola sòna "antani" ja seda kasutatakse umbes nii:"Tere, sinjoora! Kas oleks vòimalik antani? Hàsti kiiresti! Teate, mu tàditytar tuleb juba.. noh.. antani.. saate aru?" Enamus inimesi vastab muide, et saavad aru, aga kui keegi ytleb, et ei saanud, siis lihtsalt kordad oma "antanit" niikaua kuni tegelane lihtsalt alla annab. Tai superkazzola kàib umbes nii:
Superkazzola (aupaklikult ja sòbralikult): Teie tuba kahe voodiga.
Hàmmeldunud Turist: Oot-oot. Ma broneerisin yhe voodiga toa. Saate aru, yks voodi, kus magavad kaks inimest?
SK: Jah-jah. No problem. Kaks inimest magada saavad.
HT: No hàsti.
SK: 2000 bahti!
HT: Mis 2000 bahti? (kraamib vàlja broneerimiskinnituse ja ajab nàpuga jàrge) Ma broneerisin kaheinimesetoa yhe voodiga. Ja siin on kirjas yks voodi. Kas ma saan selle toa?
SK:Jah-jah! Just selle toa saate!
HT: Yhesònaga ei pea maksma selle eest, et yhes voodis magada?
SK: Justnimelt! Meil kòik toad juba vòetud. Teie saabuma hilja. 2000 bahti.
HT: Aga ma broneerisin yhe voodiga toa! Kui te mu toa kellegile teisele andsite, siis see on teie probleem, mitte minu.
SK: Jah-jah. Saate tàpselt selle toa, mis broneerisite. Aga teie hilja tulite. 2000 bahti.
Kaubanduslikult aspektist vaadatuna on tailased uskumatult ettevòtlikud inimesed. Kòike myyakse ja kauplemine on vàga skemaatiline. Nàiteks sattusime mingile turule, vaatame hàrja kuju myyakse. Rokul on kinnisidee, et kui kuskil on hàrja kuju, siis tuleb see kollektsiooni jaoks soetada. Kysime hinda, myyjaproua tòttab kalkulaatori jàrele. Ekraanil on "800". Peame hinda pisut kalliks ja asutame minekule. Proua osutab energiliselt kalkulaatorile ehk et òelge oma hind. Teeme oma pakkumise -400. Energiline pearaputus ja kalkulaatori ekraanile ilmub 600. Roku kustutab 600 àra ja pakub 500. Proua noogutab ja hàrg ongi meie.
Jalutame edasi ja nàeme pisut teistsugust hàrja kuju. Aga peaaegu justkui meie veinimaja logo. Kysime hinda. Jàllegi vòetakse kalkulaator appi - 1200. No minge hekki. Raputame pead. Pakutakse kalkulaatorit, Roku sisestab 500. Myyja justkui solvuks ja pakub 800. Arutame Rokuga, et meil tegelikult juba yks hàrg on ja palju neid Tai hàrjakujusid ikka yhes majapidamises olema peab. Tàname viisakalt ja asutame minekule, mille peale myyja riputab end Roku jala kylge ja hòikab:"500 okei!". No meil yks hàrg ikkagi juba on, nii et yritame kindlameelselt edasi liikuda. Proua klammerdub visalt Roku kylge ja lehvitab kalkulaatoriga. 300. No sellest on juba raske keelduda. Maksame 300 bahti ja hàrg ongi meie.
Muide, turul làhenesid meile igal sammul ettevòtlikud kodanikud seksteenuste pakkumisega. Kaupa ei nàidatud, aga teenuste hinnakiri oli korralikult vormistatud ja kiletatud A4 leht, servast servani variante tàis. Vàga fantaasiarohke.
Vahtisin parajasti yhes varjualuses kujusid ja asju, kui sisenes omapài jàànud Roku ja kandis ette sisuka dialoogi, mis tal àsja oli aset leidnud. Nimelt làhenes keegi mehike ja pakkus:"T-shirt?" Roku vastu, et ei-ei, mille peale tuli kiirelt vastu:"Big sex?'". Enne kui Roku varjualuse kaitsvate seinte vahele tòmbus jòuti veel pakkuda "banana show". Siiamaani arutame, mida kòike banana show tàhendada vòiks. Transvestiiti? Liputajat? Vòi lihtsalt tavaline kepp? Roku oleks ikka pidanud korralikult jàrele kysima. Minu imestuseks tàheldasin, et kàsikàes jalutavale paarile làhenetakse pàris intensiivselt, aga Roku ytles, et vòrreldes sellega, kui ta yksi Bangkokis kàis, olid nad ikka diskreetsuse kehastus. Yksinda jalutavat hàrrat pidavat teenusepakkujad lausa ahistama. Aga ma olen kindel, et Roku ei murdunud, sest ta ytleb mulle iga pàev kui ilus ma olen :)

Esimese pàeva lòpetuseks

2010-12-30T11:09:00.004+01:00

Bangkoki Hiinalinna kibeda reaalsuse kirjeldamise pidin ootamatult katki jàtma, sest Roku kibeles hotellist vàlja. Kibeles-kibeles ja siis teatas otsustavalt, et ta nyyd làheb ja ma vòin oma blogi rahus edasi kirjutada kuni tema templeid vaatab. Tegelikult ta ikkagi ootas mind tànaval.
Yhesònaga too Hiinalinn oli hirmus ja làks aina hullemaks. Istusin seal ràpases tànavarestoranis plastiktooli serva peal. Yritasin oma ebakohaselt suuri jalgu kuidagi nii hoida, et kingatallad mingi màrja laigu vòi prygi sisse ei satuks. Igasuguseid huvitavaid tyype vooris mòòda. Kàruvedajad, toidumyytajad, muidu asjapulgas, mehed, naised, lapsed. Enamasti pisikesed ja kòhnad, kurbade silmadega, rampvàsinud olemisega ja tolmuste jalgadega. Jalgadest rààkides, sellises koguses deformeerunud vòi muidu ràsitud varbaid ei nàhe yhes òhtumaa polikliinikus vist kuude kaupa.
Kogu seda hàda ja viletsust nàhes valdas mind kaastunne nende tòòkate ja kannatavate inimeste suhtes. Nad ilmselgelt pingutavad tàie energiaga, et ellu jààda ja mille nimel? No tànase pàeva vedasid kuidagi òhtuni vàlja, aga homme on tàpselt samasugune hekk ja hàdaorg. Mis elu see on?
àrkasin oma vaatlustest ja eksistentsiaalsetest mòtisklustest selle peale, et laudade vahele ilmus kuskilt orienteerumisraskustega nàlginud kass. Teoreetiliselt valge, aga paksu tolmukorraga kaetud. Lonkas tagumist jalga ja veritses ohtralt. Kass koperdas sinna-tànna ja nàugus kareda hààlega. Oleks olnud kohatu oodata, et selles viletsuse ja meeleheite mylkas keegi mingit tuk-tuki alla jàànud kassi veterinaari juurde viima hakkaks, aga ikkagi..
Yhesònaga Chinatown oli ilgelt kole ning olen tànulik selle eest, et olen terve ja heal jàrjel ja elan ilusas kodus ja puhtas keskkonnas ja et mu mured on pigem abstraktsemat laadi nagu nàiteks tòòkoht, mis ei inspireeri vòi mòni inimene, kes ebakultuurselt kàitub. Serveeritud krevetiroad mingis mààratlematus kastmes ka ei inspireerinud eriti, nii et rahuldusin hiljem hotellitoas jogurtiga. "Ongi aeg dieeti pidada," tòdesin optimistlikult ja uinusin hotellitoas, kuhu hoolimata akende puudumisest tànava liiklusmyra imetabaselt hàsti sisse kostis.

Bangkok - kòik on jokk

2010-12-28T03:48:00.004+01:00

Tàna, Kodumaa, tahaksin sinuga jagada muljeid kuulsast Tai kylalislahkusest ja kòògist.

Esiteks kylalislahkus. Jòudsime Bangkokis hotelli, maksime toa eest nagu nòutud. Kui vòti anti, mainiti casually, et tegelikult meil kaheinimesevoodit teile anda ei ole, aga on tuba kahe eraldi voodiga. No juhtisime Rokuga tàhelepanu, et oleme ikkagi ausalt abielus inimesed ja harjunud yhes voodis magama. Pealegi sai konkreetselt broneeritud kaheinimese voodiga tuba. Lahkelt pakuti, et kui 2000 bahti juurde maksame, siis saame sellise toa nagu tahame. Vàitlesime seal pikalt. Kutsuti "manager" kohale ja puha. Saime kokkuleppele, et maksame 500 bahti juurde. Vòehh! Hotell ise on vàga kena ja stiilne, aga ma arvan, et yhe pikselise kommentaari selle pettuse kohta ma kyll kirjutan. Kòikidesse reisiportaalidesse.
Tulles kuulsa tai kòògi juurde, peab siin ilmselt mòningate reservatsioonidega asjasse suhtuma, sest meie hotell asub Bangkoki Chinatownis. Nii et vbl ma pole tai kòòki veel nàinudki. Anyway. Eilse "òhtusòògi" kogemus pani mind endalt kysima, et kas ma olen nòme inimene kui ma end vaeste ja ràpaste keskel halvasti tunnen. No mulle meeldiks olla selline... justkui lòbus merehunt, kes kòigi maailma inimestega jutu peale saab ja kòiki kultuure ja religioone ja rahvaid austab ja igas olukorras libedalt toime tuleb. Aga no eile...
Et kòik ausalt àra rààkida, siis lennujaamas - seal kus viisa jaoks pilte tehakse - hakkas korraga yhest nurgast sipelgaid vàlja pugema. Hordide kaupa. Mulle kui putukafoobile piisaks juba sellestki, aga asjad làksid ainult hullemaks.
Esiteks see Chinatown fakken haiseb. Aroomibukett on nòiduslik kombinatsioon ummistunud kanalisatsioonist, praelihast ja veel millestki, mida vlb ei tahagi teada. No kui toa osas kokkuleppele olime saanud, làksime vàlja. No seda pole vist mòtet kirjutadagi, et tànav oli ilgelt ràpane, mingi vesi ja praht igalpool. Inimesed kàivad paljajalu. Yhe nurga peal nàgin paljast sylelast (no mingi alla aastane) tànaval prahi ja tolmu sees end rullimas. No meie idee oli osta tànavalt midagi syya, sest Roku juba teab, et restoranides pakutakse sedasama tànaval tehtud toitu. No hea mòte kyll, aga kuidas krt sa sòòd, kui iga putka juures nàed, kuidas keegi klient oma musta kyynealusega igat snàkki torgib ja kokale kysimusi esitab. Kokkade kyynealused ka just puhtad polnud. Aeg-ajalt koperdasime sisse mònda tànavarestorani. Lihtsalt lauad-toolid kònniteele pandud. Kui kliente rohkem oli, siis pandi sòiduteele laudu juurde.
Istusime yhte sellisesse maha. Seda peab kyll ytlema, et kelnerid olid uskumatult viisakad. Aga ilmselt siin oli pòhjus ka, sest kui meile pàrast arve toodi, siis mulle tundub, et kòikides laudades pòòrasid inimesed pàid, kui kuulsid, palju maksame (600 bahti kahe kalaroa ja kahe òlle eest). Aga vbl mulle lihtsalt tundus. Restoran oli yks neist, kus lauad-toolid kònnitee pealt sòiduteele hargnesid. Iga lauakese kòrval oli prygikast, kuhu siis sai kohe oma toidujààtmeid visata. Teadupàrast tailased on vàga pisikesed, nii et pomst ma istusin, yks jalg vastu prygikasti ja teine jalg peaaegu vastu kòrvallaua prygikasti. No yritasi midagi syya ka, aga kòik see hais ja need mustad inimesed (mòni nàppis sòògi ajal oma tolmuseid varbaid ja siis vòttis sama kàega taldrikust snàkki peale) ajasid ikke òòkima.
Korraga nàgin meie laua peal prussakat! Saate aru! Prussakas oli vàga vàle ja lipsas kiirelt radarilt minema.

Meenutus Palermost

2010-12-20T18:44:00.005+01:00

Selle aasta esimestel pàevadel olime àsja Palermosse pulmareisile saabunud ja veeretasime kàsipagasit rataste klòbinal hotelli poole. Vastu tulevad keegi naisterahvas ja vàike poiss (ema ja poeg ilmselt).
Vàike poiss:"Vaata, tulevad puhkuselt!"
Ema:"Mis puhkuselt? Nàed, kui blondid juuksed sellel sinjoriinal on!"
Ei, tòepoolest, puhas elutarkus.

Ajaloolise tòe huvides peab jààvustama, et juba paar kuud rààgin itaalia keelt nagu itaallased. Tàiesti ilma aktsendita. Lihtsalt àrkasin ykspàev yles ja aktsent làinud! Kòik imestavad, et kuidas on vòimalik nii itaallaslikult itaalia keelt rààkida. Ise ka imestan ja loodan, et nii jààbki. Màlestus tollest tumedast hetkest, kui itaalia keel meelest làks ja ainult vene keeles rààkida oskasin, ei luba millestki eriti kindel olla. Oh, Kodumaa, nii vahva on rààkida itaalia keelt justkui itaallane!

Ja siis veel ajaloolise tòe huvides lisan, et lumi on làinud. Jei!

Selle positiivse noodiga lòpetakski tànase intervento. Ciaoooo!

Lòunamaiseid talvepilte

2010-12-16T21:42:00.010+01:00

Vakka kòik kademeelsed, kes te mulle pidevalt meelde tuletate, et elan siin soojal maal ja ei tea lumest halligi!

Vaadake, mis tingimustes ma tàna suvekummidega sòitsin:

Allpool minu arvates vàga palju mòtteid tekitav lòunamaine lumememm. Hoolimata siinsete elanike piiratud vòimalustest lumememmede ehitamise vallas on algaja kunstnik loonud vàga sympaatse isendi, kasutades maitsekalt kohaliku looduse pakutavaid aksessuaare. Jah, ja arvestades Itaalias valitsevaid probleeme ning yldist surutist, on tàiesti normaalne, et Itaalia lumememm ei naerata, vaid tòmbab suu kriipsuks:

Vahi nalja!

2010-12-16T09:00:00.010+01:00

Kujutlege end àrkamas mereààrses majakeses Lòuna-Itaalias. On detsember, mandariinide ja sidrunite hooaeg. Milline vaade vòiks teile aknast avaneda, kui suundute kòòki hommikukohvi valmistama? Ei, lumeseppade eest pole keegi kaitstud.

Magnooliapuu:

Magnooliapuu ja oliivipuud:

Mu ròdulilled:

Teinekord kuumal suvepàeval, kui ròdul paljajalu kàia ei saa, on pàris vàrskendav seda ylesvòtet vaadata:

Helmut Rebane:

Kàekoti- ja òòkapiraamatud

2010-12-15T21:21:00.004+01:00

Leidsin òòkapilt kolm viimati loetud raamatut, mida korraarmastaja inimesena kohe riiulisse tòstma suundusin. Enne aga tahaks neid kommenteerida kyll.
Alustuseks Alessandro Baricco "Seta" ehk "Siid". See on eesti keelde ka tòlgitud.
òigupoolest sellepàrast ma ta soetasingi, et A ja K tàiesti teineteisest sòltumatult kiitsid seda kòrgelt. No kuidas ma jàtan lugemata itaalia autori kirjutet raamatu, mida eestlased kiidavad? Nàib, et tegemist on vòrdlemisi high-brow teosega, sest kui seda Pescara raamatupoes kysisin, siis myyjahàrra vaatas mind sellise tàhelepaneliku, aga samas soosiva pilguga. Ma tean seda pilku vàga hàsti. Umbes sellise pilguga vaatasid kunagi Laseringi plaadipoe friigid neid inimesi, kes The Cure'i vàhemtuntud yllitisi kysisid. Raamatu juurde tulles tuleb òelda vaid, et sellest saaks ideaalse Jarmuschliku filmi - must-valge, stseenide vahel paar sekundit musta ekraani ja yleyldse kòike ei peagi lahti seletama. Mulle isiklikult meeldivad Jimi filmid rohkem, kui Alessandro kirjutamisstiil, aga mòistan, miks mònedele inimestele meeldib.

Seejàrel lugesin korraga kahte raamatut. Varjagupta "Budism igapàevaelus" ja Susanna Yliluoma "Roosa palveraamat". Esimest lugesin rahulikel hetkedel ja yksi kodus olles ning teine oli kàekotiraamatuks ja neid samal ajal lugeda oli kohati ysna koomiline.
"Roosa palveraamat" rààgib yhe segikamminud soome tytarlapse triivimisest 90ndate Baltikumis. No ikka pàris segaduses ja segikamminud tytarlapse. Raamatu kiituseks tuleb òelda, et see on hea kàekotiraamat, sest jutt jookseb ladusalt ja eriti syvenemist ei nòua. Kindlasti oli seda hea Itaalias avalikes kohtades lugeda tànu asjaolule, et tegemist on eestikeelse teosega. Ykskòik, mis lehekyljelt avad, leiab erinevates kombinatsioonides: jumalavallatu seksistseeni, ràndom vàgistamise, joomingu vòi muidu segikammimise. Katsu seletada juhuslikule uudishimutsejale, misasi see on ja miks sa seda loed.
Jah, peab tòdema, et Varjagupta budistlikud elutarkused paistsid roosa palveraamatu valguses igatahes eriti mòistlikena. Yldse yks igati mòistlik ja praktiline raamat, mille juurde aeg-ajalt tagasi tulla. Kirjutatud kyll làbi budismi prisma, aga tegelikult rààgib yldiselt sellest, kuidas vaimsemalt ja tasakaalukamalt elada. Arvan, et jàtan ta òòkapi peale ja teised làhevad riiulisse.

Lumi!

2010-12-15T11:09:00.006+01:00

Alles yleeile kirjutasin Helsingis elavale E-le sealse lumekaose teemal, et meil siin Itaalias on tegelikult pàris kena ilm. Roku kiitis ka, et kyll on Itaalias hea elada. Osutas viinamàe kòrval kasvavale sidrunipuule ja teatas, et Dublinis ei nàe kunagi midagi nii ilusat nagu vilju tàis sidrunipuu.
Sama pàeva òhtul tuli alustuseks peopesa suuruseid rahetykke, mille peale Roku Tòòkas Isa muheles:"Hea, et jòudsime enamuse viinamarju àra kàrpida." Nimelt viinamarjad kasvatavad endale sygiseks pikad, aga vòrdlemisi haprad oksad. Justkui juuksed. Need tuleb siis talvel àra kàrpida. Kàrpimine on mitmel pòhjusel hea ning yks neid pòhjuseid on see, et kui peaks lund tulema, siis teeb lume raskus kàrpimata taimedele liiga. Tavaliselt alustab RTI kàrpimisega novembris, iga pàev nokitseb niipalju kui valgust on ning jaanuari keskpaigaks (kui meil tavaliselt lund tuleb) on tehtud. Seekord aga, tànu enneaegsele lumele, saimegi viinamarjade kàrpimise praktilise kasu yle ròòmu tunda.

Tegin meie Tollo viinamàgedest pisut lumepilte ja tahaks hirmsasti Fara viinamàgedele pildistama minna, sest need asuvad palju ilusamas kohas ja Apenniinidele làhemal. Ma kohe kujutan ette, kui imeline oleks lumised viinamarjad, taustal lumemytsikesega Gran Sasso* ja see kòik nàiteks tòusva pàikese punakate kiirte valguses. Tegelikult Gran Sasso taha loojuv pàike poleks ka halb.
Ainuke takistus on asjaolu, et Helmut Rebasel pole talvekumme ja pàikest ka eriti ei ole. Aga ma arvan, et leian mingi mooduse. Laupàeva hommikuks lubatakse pàikest ja senikaua jòuan suvekummidega lumes sòitmist harjutada kyll.

*Ei saa kommenteerimata jàtta, et Gran Sasso tàhendaks tòlkes "suur kivi". Kas pole nummilt primitiivne nimi yhele Apenniinide kòrgeimale màele?

6koloogilisest elustiilist

2010-12-07T16:59:00.005+01:00

Tegelikult, Kodumaa, peab tòdema, et kuigi orgaaniline eluviis ja taaskasutus on pigem nagu viimaste aastate trend, siis Roku perekond on seda juba mitmeid pòlvkondi harrastanud.
Aeg-ajalt Roku Kunstnikust Ema rààgib mulle oma esimeste abielu-aastate horrorist, kui ta noore linnapreili ja kunstitudengina maale ehk Tollosse vàrske abikaasa ja tema vanemate juurde kolis. Kultuurierinevused linn vs maa, kunstiinimene vs kirjaoskamatud pòlluharijad, liberaalne mòtteviis vs Itaalia kylatraditsioonid 70ndatel aastatel ja muu taoline eksole.
Mis talle hirmsasti nàrvidele kàis oli see, et kunagi ei ostetud poest delikatesse, millega tema linnas harjunud oli, vaid sòòdi ainult seda, mis endal aias vòi pòllul kasvas. Ainult hooaja kòògi- ja puuvilju. Ainult enda kasvatatud sea- vòi kanaliha. Ainult enda munad. Traditsioonilised Abruzzo maatoidud. Yhesònaga, ei mingit eksperimenteerimist.. maitea.. juustusufleede vòi peedi-kookospiima supiga nàiteks.
See kòik kòlas traagiliselt kyll, aga jàrele mòeldes tuleb tunnistada, et Roku Musta Ròivastunud Vanaema on kòige eeskujulikum looduslàhedase eluviisi ja 0-km-liikumise eestvedaja, keda mul on olnud au kohata.

Kui nyyd Roku Tòòka Isa juurde tulla, siis tema on usin taaskasutaja ja muidu nikerdaja. Nàiteks ehitas ta meile veinimajja imekauni riiuli, kus pudeleid eksponeerida. Yhesònaga, kohe kui sisse tulete (seal, kus varem oli tyhi koht) on meil nyyd imekaunis ekspositsioon. Kusjuures see pole mitte niisama riiul, vaid materjalina on kasutatud veinimaja ehituses yle jàànud puitu ja klaasi. Ainult puidulakk ja kruvid on spetsiaalselt riiuli jaoks ostetud. Kas pole nummi?

Veinimaja silt ehk kuidas me anglosaksi kultuuri Itaaliasse tòime

2010-12-06T13:42:00.010+01:00

Jei! Sel nàdalavahetusel sirgus meie veinimaja ette imekaunis Vigneti Radica silt. Nyyd peaksid kyll kòik GPSita autojuhid ja kullerid meid yles leidma. Sildi tegemine oli metsik kàsitòò ja ma ytlen teile, et ei vaata kunagi enam silte sama pilguga!
Nii kui olime otsustanud, et teeme sildi àra, helistas Roku talle omasel dynaamilisel moel sepale ja andis posti tellimuse ilma pikemalt seletamata sisse. Posti meisterdamine vòttis aega, mistòttu me uurisime Rokuga Dublinis erinevaid silte ja kogusime materjali (loe: pildistasime telefoniga poste ja silte, mis meile meeldisid). Selle kàigus tekkis vàga konkreetne nàgemus sildist ja postist, millest me postimeistrit ei pidanud vajalikuks informeerida.
Kui esimest postiversiooni nàgime, ajas Roku mòistagi jalad harki ja kàed puusa ning seletas kogutud pildimaterjali abiks vòttes, et siit ikke tuleb lyhemaks vòtta ja sinna peaks sepistatud volangid tekkima. Postimeister ohkas ja jài meist volange sepistama.
Vahepeal tegelesime puusepp F-ga, kellel on spetsiaalne masin, millega saab pilte ja nàiteks logosid puu sisse graveerida. Nàdalaid mòòdus ilma, et F-st kuulnud oleksime. Arvasime, et tal on palju tòòd peale seda, kui ta meie veinikojale puukatuse tegi, mida kogu Abruzzo imetlemas kàib.
Yhesònaga, ykspàev oli mingi mustand valmis valmis saanud. Yritasin puusepa juurde sòita mustandit vaatama, aga eksisin màgede vahel àra. Ootasin nàdala lòpuni, mil Roku koju jòudis ja làksime kahekesi. Eest leidsime mureliku F-i, kes oli yritanud hoolega meie logo joonistada. Sellepàrast vòttiski nii kaua aega! Logo tàhesuurus ja -stiil ning hàrg valmistasid pigem pettumust kui rahulolu. F teatas, et see on parim, mida ta teha saab, sest meie logo on nii keeruline. Ei teagi kuidas, aga hakkasime seda puidugraveerimise programmi vaatama ning tundus, et sinna sai justkui valmis pilte laadida. Proovisime oma logoga, kas nii toimibki nagu meile tundus. Toimis! F teatas leidlikult, et me oleks vòinud kohe òelda, et meil on logo jpg formaadis olemas. Kui ta oleks teadnud, oleks kohe òelnud, et me talle e-mailiga saadaks!
Mòòdusid kaks lyhikest nàdalat ja - voila! - F oligi meie logo puidu sisse graveerinud.

Nyyd mòòdusid veel mòned nàdalad, mille jooksul arutlesime, kas hàrg vòiks olla must, lilla vòi punane. Roku Kunstnikust Ema otsustas ohjad enda kàtte haarata, ostis bordoopunast vàrvi ja vàrvis logo punaseks ning vàiksemad detailid kuldseks. Nende kuldsete detailidega oli ka hirmus sekeldamine, sest seda tuli teha mingi spetsiaalse markeriga. Esimene marker sai tyhjaks ja Tollo kontoritarvete poest soetati teine, mis oli poe viimane marker. Mòòdus veel yks nàdal, mille kàigus kòigil oli pyha ylesanne kolmas kuldne marker leida, kuna teine marker oli ka tyhjaks saanud. Leidsime!

Vahepeal olin jòudnud Tallinnas ja Dublinis elutseda ning kui Rokuga oma reisidelt tagasi jòudsime ja esimese asjana veinimajja maandusime, leidsime valmis posti òuel lebamas.
Roku Tòòkas Isa ei julenud seda enne meie saabumist pystitada, ilmselt pidades meeles neid kordi, mil mònede tema elluviidud ideedede esteetilise teostuse halastamatult hakklihaks materdasime. No ta tahtis mingit veekyttesysteemi otse peaukse kòrvale installeerida, aga ònneks me saime siis jaole, kui torud ja juhtmed seinast vòrsuma hakkasid.
Hissand milline kobakas! oli meie mòlema esimene reaktsioon metallkonstruktsiooni suhtes, mis tòi pigem meelde atmosfààri filmist "Terminator 2 - Judgment Day" - kaugel idyllilise anglosaksi maaelu ideest, mida mina mòttes kandnud olin peale kòigi nende Dublini postide ja siltide àraseedimist. Post oli uskumatult kandiline ja kole. Mingi volang justkui oli, aga posti paksuse ja pikkusega vòrreldes ebaproportsionaalselt pisike.
Kuna olin hoolega meditatsiooni- ja joogakursustel viibinud, siis làhenesin situatsioonile budistliku tarkuseteraga, mis kòlab umbes nii, et kui meie kyla mehed ikke ei oska posti teha, siis katsume kuidagi sellega siin hakkama saada. Sellest arenes meil Rokuga pikem mòtlik arutelu mida vòib kokku vòtta retoorilise kysimusega:"Mis pagana pàrast on nii, et Iirimaal on kòik majad, aiad, lillepeenrad ja sildid sedasi kenasti tehtud, detailidele tàhelepanu pòòrates, aga meil siin Abruzzos ei saa postigi tehtud?". Pòhiline probleem oli tegelikult selles, et meie olime kysinud ymmargust posti, aga òuel lebas kandiline.

Yhesònaga rahu ja leppimise atmosfààris installeeris Roku Tòòkas Isa posti ja pani tàpselt sellised lambikesed, mida me olime Rokuga Dublinis pildistanud. Nende lambikeste teemal tahaks kyll lisada, et imeline, kuidas asjad sujuma hakkavad, kui budistlike elutarkuste làbi olukordadele vaadata! Kokkuvòttes tuli pàris ilus post tegelikult.

Kuidas ma kyll vòisin?

2010-11-29T19:29:00.003+01:00

Tàna on yllatusi tàis pàev. Yks ammune tuttav helistas, kellest pole kaua aega kuulnud. Sain teada, et olen yhe toreda inimesega peaaegu terve eluaeg erinevates linnades samal ruutkilomeetril elanud ja samas koolis kàinud, aga tegelikult saime tuttavaks hoopis Roomas. Kolleegid sònumineerivad. Kysivad, et kas tulen kolmapàeval tòòle. Uff! Neljapàeval on kohe naksti! mingi meeskonnatòòkoolitus ka. See tàhendab, et kòik kogunevad mu ymber ja kiusavad, et kus sa olid ja mis sa tegid ja kas oli tore puhata. Yks teine ammune tuttav saatis SMS-i, milles palus, et annaksin andeks selle eest, et ta mulle maikuus halvasti ytles. Seitse kuud hiljem. Nummi, et maailmas on inimesi, kes on veel aeglasema reaktsiooniga kui mina.

Tegelikult, Kodumaa, tahtsin sinuga jagada seda, et mul tuli tàna meelde, et olen siin igasugu loetud raamatutest heietanud, aga lemmik-kirjamehe Neil Gaimani viimaseid literatuurseid juveele polegi kàsitlenud. Vàga mòtlematu! Kui mul Neili number oleks, siis saadaks SMSi ja paluks vabandust, et peale kòiki neid ilusaid teoseid, mis ta maailmale kinkinud on, heietan siin mingites kodulehtedest ja modellipàevikutest. ega piiksatagi juba pikki kuid sellest, millest Neil kirjutab. Peab tòdema, et "Valik" on vahepeal pooleli jàànud. Ei saanud lennukis làbi ja jàrgmise reisi ajaks ei mahtunud kàsipagasisse. Nòme vabandus, aga nii ta làks.

Esimene Neil Gaimani raamat on vàga pàevakohasel teemal - "Odd and the Frost Giants" ehk siis "Odd ja kylmahiiglased". Yhesònaga iidne Norra ja viikingid ja ennekuulmatult pikk talv, mis yldse àra ei lòppe. Inimesed kannatavad ja loodus kàrbub. Tegelikult on skeemi taga Kylmahiiglased, aga keegi ei tea seda enne kui nohik-viiking Odd lahenduse otsa koperdab. Sama ylesandepystitus, mis Terry P "Wintersmithis", aga teistmoodi lahendus. Neili raamat vààrib kiitust ka imeliselt kauni vormistuse pàrast, aga kahjuks ei saa sellest pilte teha, sest see raamat ka ei mahtunud kàsipagasisse àra.
Kui nyyd pàevakohasuse juures hetkeks peatuda, siis ennekuulmatu talve pàevakohasuses vist ei kahtle keegi. Lihtsalt Norra ja viikingid olid minu mikromaailmas aktuaalsed, kuna Dublinis olid kòikjal yleval kuulutused kysimusega "Are you ready for another viking?", mis làhemal inspekteerimisel osutusid Norra-Iiri rugbymàngu reklaamivateks.

Kiire vahemàrkusena tahtsin lisada, et hoolimata makrotasandil hargnevast kriisist kulgeb Iirimaal elu veel endises tempos. See, et uudistes nàidatakse massimiitinguid ja muud taolist ei sega eriti tavaliste elanike elu ja tegelikult neid miitinguid tànavatel niivàga nàha ei olnudki. Temple Bar'il on igal òhtul rohkem joodikuid kui nendel protestimeeleavaldustel. Erinevalt Tallinnast on kòik pubid ja restoranid inimesi pilgeni tàis. Surutisele ja àngile viidata vòivaid ilmeid vòi asjakohast murelikkust, mida nàeme fotodelt, kus kujutatakse iirlaste elu inglise ikke all, ka ei màrka eriti. Pigem ikka muhe sumin ja positiivne ellusuhtumine. Pealegi, mis tòsisest kriisist saame rààkida maal, kus Ràndom Kyla restorani menyys on toidud màrkega "sobib veganitele" ja "gluteenivaba" ning pealinnas tundub, et pole tànavat, kust ei leiaks jooga/pilaatese stuudiot vòi zen toodete poodi? No ma pean silmas, et taolised elustiili elemendid vaesusega vàga kokku ei kài.
Vòi.. noh.. taksojuhilt kysisin Dublinisse saabudes, et mis uudist, mille peale too muigas ja heietas:"We are doomed! Things are only getting worse and worse"! Aga seejàrel jòudsime reipalt jàreldusele, et see kòik on bad journalism ja et good news don't make it to the news. Pealegi, mida kylmem ilm, seda rohkem inimesed taksoga sòidavad ning taksojuht Alan eelistas kriisi lahkamise asemel arutleda teemal, miks tema arvates on jòulude ajal parem kodus viibida, selle asemel et pubis òlut juua. Ta olla ykskord seitsmekymnendatel proovinud pubisse minna nagu kòik endast ja iidsetest traditsioonidest lugu pidavad iiri mehed jòulude ajal teevad. Igatahes olla tal pubis igav hakanud. Olla seal klaasi kàte vahel soojendanud ja mòelnud oma lapseootel kaasa peale, kes jài yksi koju toimetama ning lausa nukker olla hakanud. Sellest peale on ta jòulud alati pere rypes mòòda saatnud. Uomo da sposare nagu Itaalias òeldakse.

Teine Neil Gaimani raamat, mida tahtsin sinuga, Kodumaa, jagada on aga "The Graveyard Book" ehk "Surnuaiaraamat". Vot selle kohta ei saa ainult kiidusònu jagada, nagu tavaliselt Neili raamatutega juhtub.
Algus on ààrmiselt paljutòotav: òò ja majakene surnuajast mitte vàga kaugel ning keegi mystiline vòòras - mitte kòige ausamate kavatsustega nagu mustad nahkkindad ja lihunikunuga aimata lubavad - magava pererahva keskel hiilimas. Yhesònaga seal on yks imik, kes tapatòò toimumise ajal hàllist vàlja ukerdab ning làbi lahtise ukse minema roomab ning surnuaeda jòuab. See ta pààstabki. Surnuaeda maetud kodanike vaimud vòtavad kàtte ja asuvad imiku hooldajateks. Sympaatne lugu sellest, mismoodi yks surnuaias kulgev lapsepòlv vòiks vàlja nàha ja kuidas vaimud lapse eest hoolitsemist omavahel jagavad ning kui keeruline on Nobody (selle nime panid talle surnuaiaelanikud) jaoks paralleelselt pàrisinimeste koolis kàimine. Taamal hargnevad vihjamisi mingid syndmused, millest saame aru, et Nobody elu on ikkagi mònevòrra ohus ka.
Yhesònaga tòeline maiuspala pimedaks talvepàevaks. Aga. Korraga tundub, et Neil tòstis pea kàsikirjalt, vaatas kalendrisse ja avastas - ohfakk homme tuleb raamat yle anda! ning kirjutas kiirelt lahti, mis tume saladus Nobody pere tapmise taga seisis. òigemini yhe kàega kirjutas ja teise kàega hoidis telefoni:"Jah, jah! Kohe on valmis! Juba saadangi sulle e-maili!". Ja see on kuidagi nii... banaalne saladus ka, et natuke mòru maik jài suhu.

Inglaste panus maailma kòògipàrandisse

2010-11-26T18:32:00.004+01:00

Tàna jòudsin empiiriliste vaatluste tulemusena tòdemusele: itaallastel on zuppa inglese ja prantslastel on creme anglaise, aga inglased ise kyll nendest vahvatest roogadest midagi ei tea.