Alljärgnev on õpetlik lugu sellest, miks telefoniga rääkides tuleb alati kontrollida, ega vestluspartner sind valjuhääldi peale pole pannud. Tagajärjed võivad olla halvimal juhul katastroofilised. Paremal juhul sellised, et terve nädala jooksul juhtub asju, mida sa ette ei näinud.
Pühapäeva õhtu. Milaano. Jalutan sõbrannaga. Korraga vaatan, inimeste massi kohal helendab LEGO logo. Väikeste laste vanemad ilmselt teavad kõik, mis tunne tekib, kui LEGO logo näed helendamas. Tuli välja, et mu lastevabal sõbrannal olid ka spetsiifilised tunded seoses LEGOga.
Ukse taga oli paar meetrit järjekorda, mõtlesin juba, et ei viitsi minna sinna umbsesse ruumi trügima. Sõbranna aga süttis põlema, rääkis erutatult, et eelmisel korral oli järjekord ulatunud umbes Duomo metroopeatuseni ja nii lühikest järjekorda oleks patt mitte ära seista. No asusime sappa.
Pood oli mõistagi huvitav, pakkus positiivseid emotsioone ja uusi avastusi LEGO tootearenduse vallast. Just sel hetkel helistas Roku ja muidugi ma olin nii erutatud (oh, unustasin lisada - ma pole kunagi elus päris LEGO poes käinud) ja teatasin esimese asjana, uurimata, et ega ma valjuhääldi peale pole:"Amooore! Ma olen LEGO poes!" Ai, kus saakalid lendasid peale! Nummik ja Hurmur olid sealsamas Roku kõrval ja kui muidu, näiteks hommikul, pean ma viis korda kõva häälega seletama, et paneme nüüd püksid ja nüüd kingad jne, siis nüüd polnud vaja kaks korda öelda. Olukord oli umbes selline... aegluubis... kui sa näed, et asjad lähevad valesti ja ei ole jõudu, et neid õigesti sirgu lükata.
Nõudmised olid konkreetsed: rong, mis sõidab ise (120 eurot) ja politseikasarm (100 eurot). Lootsin, et ehk Roku kuidagi ohjeldab, aga ei! Innustas veel takka, et lapsed-lapsed, öelge nüüd emmele kõik ära, mida te tahate, emme on LEGO POES! Olin nii nurka surutud, kui vähegi saab. Telefonist tuli tungivaid nõudmisi ja tundus kohatu kogu selle LEGO pillerkaari keskel seistes meenutada, et kallis kaasa, me ju leppisime kokku, et ostame lastele mänguasju ainult sünnipäevadel ja jõuludeks.
Hiljem tänaval lähenes keskealine härra. "LEGO! Ma tahan tulla teiega mängima!" Need karbid olid suured nagu kaks käsipagasit ja kollased kotid paistsid hämaras Milaano öös vist.. maitea... Sveitsi piirini välja.
Järgmisel päeval oli mul Milaanos tegemist. Asutuses, kus LEGO kottidega on absoluutselt kohatu olla ja kõik inimesed, kellega kokku puutusin, küsisid kerge hämmastusega, et mida ma tassin. Pobisesin midagi stiilis "olin sunnitud sisseoste tegema", ise vaatasin oma kingi, et küsija reaktsooni mitte näha.
Koju jõudsin esmaspäeval hilja õhtul. Lapsed juba magasid. Nad olid mind oodanud, aga uni tuli enne mind.
Järgmisel hommikul. Kl 6.15 hakkas kostma kilkeid, kilekottide sahinat, plastmassi kolinat. Nummik lõikas suure erutusega (kilekotti lahti lõigates) katki rongi juhtme. Sellest sündis suur pahandus. Nummik nutab. Terve köögipõrand legosid täis. Roku on kuri nagu tormipilveke ja ähvardab kõik selle kraami prügikasti visata. No tõttasin ka. Lisasin oma:"NO mis toimub! Ma maksin 200 eurot selle kraami eest siin ja ei viska midagi minema! Ja üleüldse, miks see juhe on katki lõigatud! Sa oled liiga väike selle mänguasja jaoks." Hubane itaalia perehommik ühesõnaga, kogu korteriühistu kuulis. Selleks ajaks oli umbes kl 6.30 ehk.
Hommik möödus turbulentselt, lõpuks saime kuidagi lapsed legode küljest lahti sikutatud, neile riided selga ja lasteaeda.
Täna on reede hommik. Esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval olen pannud kokku ronge, kasarmuid, autosid, helikoptereid. Mõnda asja mitu korda, sest nii kui need maha kukuvad (oi kui tihti kukuvad!), tuleb hakata otsast peale parandama. Olen uinunud, legod voodis ja ärganud öösel selle peale, et midagi kraabib selga. Olen otsinud neid pisikesi tükikesi linade vahelt, voodi alt, vaipade alt, kappide pealt ja alt, köögist. Midagi leidsin ka prügikastist üles, mis tähendab, et olen lego tükikesi ka pesta saanud. Lapsed on ärganud iga päev kl 6 (tavaliselt ärkavad kl 7). Hõiskavad vaimustunult:"ON HOMMIK!" ja hakkab pihta:"Emme.... aita mul see auto kokku panna! Emme, mul on ratas kadunud! Emme kukkus maha!"
Roku otsitud elektrik parandas ära katkise juhtme Eile õhtul kogu pere juubelduste saatel (kella 23 paiku ehk 2 tundi üle laste uneaja) olime kõigist olemasolevatest mänguasjadest AAA patareid välja otsinud, rongi puldi ja lokomotiivi sisse pannud ning rong hakkas liikuma. Mul keelas Nummik karmilt pulti puutuda, sest "sa teed selle katki".
Täna on imekaunis kevadpäev. Täpselt sobilik parki minemiseks, aga ma arvan, et veedame pealelõuna nagu kolm nohikut, rongi sõidutades ja kasarmut ehitades (mul on vangla veel pooleli ja pättide auto läks öösel jälle katki).
Niisiis, Kodumaa, õpi teiste kogemusest! Kui kellegile helistad, veendu proaktiivselt, et sind pole valjuhääldi peale pandud.
Täiendus: ka telekapult on ilma patareideta! Nüüd peab reedeõhtuse pererahu huvides lapsed riidesse panema ja minema poodi patareide järele. Nummiku ja Hurmuriga poes - elamusterohke pealelõuna garanteeritud!