Tere, kodumaa! Sina muidugi valmistud homseks päevaks, aga tahtsin sulle siit Alpide tagant soovida toredat karnevali. Sina muidugi pikas seelikus ja jänesekõrvadega ringi ei jookse ja coriandole'id ei heida vasakule-paremale, aga giovedì grasso puhul soovin sulle palju õnne ikkagi ja pane kasvõi värvilised labakud karnevali-neljapäeva puhul. Coriandole eestikeelset sõna ma ei tea. Kui sa tead, üte mullegi. Igatahes on karnevali ajal kõigi laste taskud, kapuutsid ja muidugi ka tänavad seda värvilist pudi täis. Näiteks selle pildi tegemiseks piisas mul kodu-uksest välja astuda. Vot sellised tänavad meil siin Roomas.
Muuhulgas tahtsin jagada sinuga, Kodumaa, vahvat lookest. Nimelt laste karnevalipeol jagas härra S oma lapsepõlvemälestust. Minu meelest nii armas Itaalia lapsepõlve lugu. Nimelt ta rääkis, et lapsena olid ta mantlite taskud alati täis coriandole'id ja naftaliini. Coriandole'd said taskutesse karnevali ajal. Naftaliinipallid pani taskutesse tema ema, kui mantli-hooaeg läbi sai ning tuli talveriided kappi jätta. Need pallid aga kuivasid ära ja pudenesid naftaliinipuruks. Nii juhtuski, et iga kord, kui väike S käe taskusse pani, jäi sõrmede vahele paberipudi ja naftaliinipuru kütkestav kombinatsioon.