Palju on kysitud, et kuidas Itaalias lastekasvatamine ikkagi kàib ja mis pòhilised erinevused on Eestiga vòrreldes. Kodumaa, mul on siin nyyd kahe kuu jagu vaatlusandmeid jagada. Endiselt peame meeles, et minu andmed on Kesk-Itaalia kontekstis eksole. Kesk-Itaalia on selline naljakas koht, kus naised kannavad Hogani platvormtosse ja Alviero Martini kotte. Maailmakòigekoledamad asjad. Mòttetult palju maksavad. Kui lennujaamas nàete volyymikat naist Hogani platvormtossudega, Alviero Martini kotiga ja liibuvate dark wash teksadega, siis on ta kindlalt Kesk-Itaalia middle class.
Pòhiasi, mida ma tegelikult ka kartsin ja millega seoses oli vàga tore esimesed kaks kuud Eestis olla - kylalised. Kutsumata kylalised. Yldiselt on siin nii, et kui laps synnib, siis on justkui kogu community'l talle òigus. Nàiteks jalutan tànaval ja vòòrad inimesed kiikavad vankrisse. Vahel mòni làheneb ja kysib viisakalt, et kas tohib vaadata ja siis kiidab valjuhààlselt, et hissand kui ilus laps ja jumal ikke ònnistagu jms. Ilmselt jààb minu ylesandeks tulevikus Nummikut òpetada, et need komplimendid kyll, aga sisemine ilu ja vaimne vòimekus on ka midagi vààrt.
Kylaliste juurde tulles. Igasugu uskumatuid provvasid, hàrrasid, karvaseid ja sulelisi on siit làbi kàinud. Roku Kunstnikust Ema on selles mòttes suur abiline, et pòhilised massid on ta kindla kàega oma kodu suunas kanaliseerinud. Yhe suurema peo tegime nende juures, ràndom mutikesed ja heasoovijad vòtab ta ise vastu ning meile jààvad olulisemad vòòrustada.
Aga yksòhtu nàiteks. Askeldame siin Nummikuga ja korraga - uksekell! Mingid suvalised tàdid ykse taga (no pàris suvalised ei ole, ma uduselt màletasin, et Roku kadunud vanaema kaudu mingid sugulased). Provvad siis seletasid, et olla nàinud, et mul aknas tuli pòleb ja mòelnud, et miks mitte tite varbaid vahtima tulla. Jummel! Nyyd mòistan, miks alt naaber òhtuti aknakatted hoolega alla tòmbab! Nende tàdidega sai huumorit ka. Nimelt tulid nad miskise hiigelsuure kingikotiga ja seda lahti tehes yritasin nalja teha:"Hmm... suuruse jàrgi ytleks, et kindlasti ei ole tegemist raamatuga!" "Ei-ei!" seletas tàdidest noorem "See on KASULIK asi!". Ilmnes, et fliisist tekk. Helesinine. Karudega. Arvan, et umbes yheksas tekk.
Teinepàev kàis mul kylas Sinjoora A, keda ma tegelikult ootasin ka, aga ootamatult oli tal kaasas tema òde, keda ma seni nàinud polnudki. Kui provvad end minekule sàttisid, ilmnes ka òe motivatsioon: "Jah... pàris tore oli nàha, kuidas vàlismaalased meil siin elavad!" Peab ikka piletiraha vòtma hakkama, ma ytlen!
Yhesònaga, muidu on huumor, aga ikaldus on see, et kuna siin ei ole kombeks kingi jalast àra vòtta, olen iga kord sunnitud pòrandaid pesema. Eile òhtul peale kylalisi ei viitsinud ja kui tàna hommikul pesin, siis mòtlesin, et hekk ma ei tee yhegi uksekella peale tàna ust lahti. ònneks vihma sadas ja kylalisi ei tulnud.
Mis toob meid roomamise teema juurde. Imikud siinkandis pòrandal eriti ei ole, ràndom roomamisest rààkimata. Vaesed lapsed! Kui Nummik roomama hakkab, siis ma ilmselt mònda aega kylalisi sisse ei lase. Vòtan nad maja all baaris vastu vòi midagi. Omas kodus kavatsen kàia paljajalu ja lasta Nummikul roomata nagu syda lustib.
Misveel? Jututeemad on kindlasti pisut teistusugsed. Eestis kysisid kòik, et kuidas synnitus làks. Siin kysivad, et kas imetan vòi annan rinnapiimaasendajat. Roku arvas, et kuna siin on synnitus pigem nagu haigus ja yldse brutta figura, siis seltskonnas pole viisakas àsjasynnitanult kysida, et kuidas làks. See oleks umbes, nagu vàhihaige kàest suuremal koosviibimisel reipalt kysida, et noh rààgi meile, kuidas see kemoteraapia nyyd oligi.
Lemmik-kultuurierinevus on muidugi unekool! Siinkandis pole keegi sellest kuulnudki, et lapsed vòiks konkreetsetel kellaaegadel magama minna. Mis on mònes mòttes yllatav, sest lasteaedades nad vist ikkagi magavad kella jàrgi ju? Maitea. Yhesònaga, pidevalt kergitatakse kulmu ja tehakse yllatunud nàgusid. Anyhow, mul ei ole mingit huvi òhtuti tundide kaupa oodata, millal vòsuke màngimast vàsib, nii et hammustan kòiki pealaest, kes Nummiku magamaminekuaegadesse praegu sisse sòidavad.
Riiete kysimus on ka pònev. Pàriselt ka myyakse siin imikutele 80-euroseid kasmiirkampsuneid. Vòi nàiteks 400-euroseid jopesid, mis nàevad vàlja nagu miniatuursed versioonid suurte inimeste omadest. Mitte ainult ei myyda neid asju, vaid oma jalutuskàikudel nàengi imikuid nende riietega ka. Yksikud odavamad poed on meil ka, nt H&M ja Benetton. Muide H&Mst Nummikule bodisid hankides avastasin, et tegelikult on neil puha maternity riiete osakond! Suvel ostsin sealt yldisest naisteosakonnast mingid t-sàrgid. Ise mòtlesin, et nii lahe, vàhemalt kord elus leian H&Mst midagi, mille ma actually selga paneks. Kes teab mis juveele maternity osakonnast leida oleks vòinud!
Peaaegu oleks unustanud - lapsevanker! Seda on siin kombeks igati ehtida. Olen nàinud ka legendaarseid hòbesydameid ripnemas. Aga eriti tàhtis asi on kàsitsi tikitud linad ja pitsid! Alguses kàrutasin siin niisama ringi, Nummikul fliisist tekk peal, aga kui Roku Kunstnikust Ema peale sattus, siis ta manitses, et lapsevanker on teine voodi ja sellepàrast peab see vàlja nàgema nagu voodi ja yldsegi mis brutta figura, laps justkui metsloom sedasi ilma linadeta. Mitte ainult ei manitsenud, vaid tòmbas kohe kybarast vàlja kolm komplekti imeliselt òrnast puuvillasest linakesi-padjapyyrikesi. Kòik puha tikandite ja pitsidega. Ega need pitsid mul tykki kyljest ei vòta, nii et kaunistasin vankri àra. Siin ilmneb vist Nummiku sisemine itaallane, sest peale pitslinade ilmumist meeldib talle jàlle vankris magada.
Alguse juurde korraks tagasi tulles, pòhiline vahva asi on see, kuidas community'le teada antakse, et laps on syndinud. Kui poiss, siis helesinine slehv vàraval ja kui tydruk, siis roosa. Kusjuures see asi pole nii lihtne nagu pealtnàha paistab. Vòtame meie nàite. òuevàraval on lihtsalt sinine slehv. Kingipakkides kasutatav pael. Tàna seda enam ei ole, sest tuul viis àra. Maja vàlisukse peal on juba pisut peenem sinine pàrg. Lillekestega ja puha. Ja meie korteri uksel on ristpistetikandis, siniste volangikestega padjake sònumiga "è nato un bimbo". Kaua neid vàrke uste ja vàravate peal hoitakse? Ilmnes, et kuni ristimiseni.
Aga kòige kummalisem asi. Siin Itaalias on lapsed maailmakunnid eksole. Neid poputatakse, hellitatakse, vòòrad inimesed teevad tànaval pluti-pluti. Eesti kohta ma nii tàpselt ei tea, aga Itaalias elavad emad kurdavad, et Eestis ollakse laste suhtes kuidagi hirmus vaenulikud ja òelad. No tore. Aga selles kontekstis on minu meelest eriti yllatav, et siin - lasteparadiisis Itaalias - pole restoranides laste màngunurki ega tualetis màhkimislaudu; pole veel nàinud ujulat, kus leiduks lastebassein; laste mànguvàljakud on varemetes; lasteaiad on uff-kui-masendavad (olen siin mòningaid vaatamas juba kàinud); koolid trellitatud akendega ja last but not least - kui Nummikuga korra haiglas kàisime, oli kyll tàitsa kolmanda maailma kogemus. Seintel krohv pragunes, ukseklaasid katki, tuul undab, mingi imelik hais. Vastuvòtutoas polnud kraanikaussi, et kàsi pesta ja kui palusin màhkimislaual paber vahetada, làksid meedikud nàrvi ja ytlesid, et see paber on ju puhas. No juhtisin tàhelepanu, et juskui mingid plekid on peal ja sellepeale yks meedikutest làks turtsudes puhast paberit otsima. Kymne minuti pàrast naases uue paberiga, aga ma ei usu, et nad tegelikult neid pabereid seal vahetavad, kui iga kord 10 minutit uut otsima peab. Pisut meeleheide ja àng tuli peale. Kusjuures kui peaks kiirabisse minema, siis instruktsioonid on, et tuleb minna konkreetsesse haiglasse ja enne kindlasti Roku sugulasele helistada, kes on kas ise tòòl vòi siis hoiatab kolleege ning sedasi saaks justkui jàrjekorras seismata - kiirabisse. Uhh mul syda tòmbub kokku juba paljast teoreetilisest mòttest.
Sellise positiivse noodiga tàna lòpetakski. Rohkem ei tule praegu vaatlusandmeid.
lunedì, gennaio 09, 2012
Iscriviti a:
Commenti sul post (Atom)
24 comments:
ohjummel! mina olen eesti vs itaalia vs mingi-muu-riik kohal ikka veel kahevahel. kui mult küsitakse, kas tahan IGAVESEKS itaaliasse elama jääda või tahan ikka eestisse tulla (mismõttes IGAVESEKS?! ega kui ma ühes või teises kohas hetkel olen ei tähenda ju igavikku, aga küsijad sellest aru ei taha saada), siis ma ei oskagi kunagi vastata, aga kui mõtlen end väikse lapsega ja kuulen ja näen isiklikult, kuidas see lapsendusvärk itaalias käib, torgib miski mu sees ja mul tekib raseduse, sünnituse, väikeste laste kasvatamise ja igavese põranda küürimise suhtes itaalias hirrrrrrrrm.
aitäh, et kirjutad, nii hea on lugeda (ja tulevikuks end kergelt ette valmistada) :)
Hirm???
Vot mina olen jàlle ùks neist emadest, kes kui esimene shokk sai ùle elatud ( et kòik kòigepealt kòhtu tahtsid paitada ja siis last ja tònu sellele minu kompleksile ongi mul nùùd selline laps, kes kedagi eit ereta ja kellegile ei naerata, igatahes.) ja kui nùùd vòrdlen siis kindlasti last ma EEstis ei tahaks kasvatada!
Aga mina elan Reggio Emilias, mis on kuulus ùle maailma oma lasteaedade poolest ( ja see ùtleb juba palju, eks).
Ka meil pole màngunurgaga kohvikuid aga meie lapsed on meiega vòrdsed, kes sòòvad meiega koos kohvikus saiakest ja joovad piimavahtu peale ( nagu emmed cappuccinot, eks), meilmàngutube on kùll palju aga keegi veel ei tea millised nad on sest 4 aasta jooksul pole me sinna jòunud. Kùll aga saame me parkides kokku, mànguvàljakutel ja kodudes! Keegi laps ei hùppa ùksi oma batuudi peal vòi ei lase ùksi oma isiklikust liumàest alla.., Vòibolla saadavad kòik oma lapsed 9 kuuselt sòime kuid sòimes on neil selline teenendus ja arendamine, et paljud Eesti lapsed ei saa elusees sellist vàrki. Samamoodi on pàrast aeda emad laste pàralt, mitte ei pane neid teleka ette vòi ei saada òue oma batuudile hùppama.
Kui ma jààn hiljaks tòò pàrast siis on alati keegi teine ema lasteaias vòtta, kes mu lapse enda koju viib ja merenda annab ja ùkskòik kuhu me ka ei làhe mu lapsele NAERATATAKSE ja rààgitakse juttu sest ta on ka OLEMAS, mitte teda ei ignoreerita nagu Eestis tihti juhtub, isegi liiga tihti. Kùll nàed katu kui sinu vàike italjaano hakkab kodumaal naeratama ja kudrutama vòòraste daamidega kuidas nood siis hàiritult pea keeravad!
Ja ùkskòik, kes lapse sòpradest kui jààb òhtusòògile siis pasta e pomodoro sòòvad kòik lapsed, mitte ei nòua leiba vòi paljast makaroni ketsupiga sest nad pole muud elus nàinud ( jajaa, mu emal on eralasteaed ja tihti tuleb lastele òpetada elementaarseid asju), samamoodi on igas sòògikohas vòimalus tellida sedasama pasta al pomodoro lapsele ja enne kui suured sòòvad, mitte ei pea friikaid viineriga andma...
Muidugi ei tàhenda, et ka siin poleks naljakaid emasid, kes kasvatavad oma lastest mingid idikad aga... minu tutvusringkonnas neid pole ;)
Ja mina olen mitte tuppa lasnud inimesi sest beebi magab ja mina pole eriti preseteeritav! Ma ei tea kas keegi solvus ka selle peale aga mulle kùll vàlja ei nàidatud!
ja minu eesti-tutvusringkonnas pole vastupidi inimesi, keda tüütab see, kui lapsed kudrutavad ja lihtsalt lapsed on ;) (seega on väikene hirm täiesti lubatud, kui näen, kuidas minu lähedased eesti sõbrad-pere laste kasvatamisega nii hästi hakkama saavad ja taustsüsteem neil ka kenasti toimib. võõrast ikka veidi peljatakse ju, eriti kuna mina ei ole itaalias veel elanud ei 20 ega 10 ka mitte 5 aastat)
küll aga käisin oma sõbrannaga tallinnas perekoolis just hiljuti kaasas, kui ta titega ujumas käis (ohhhooo, lastebassein! :D) ja siis teda riietusruumist oodates tulid isad lastega, sest hakkas pihta isade-beebide ujumistund. oli seal üks isa oma iiiiimeilusa umbes 11-kuuse tütrega ja ma naeratasin lapsele (ja seehulgas ka isale). isa vaatas mind küll jõlekurja näoga, et mis naeratad mu lapsele! (ja ise oli veel slaavlane, need ju teadupoolest veidi sotsiaalsemad kui need va kinnised eestlased :D)
iiiigatahes jah - on igasuguseid inimesi nii siin ja seal, aga tahtsin lithsalt öelda, et minu eesti sõbrad ja perekond on väga moodsad ses mõttes, et neid ei heiduta see, kui laps on laps. või inimene. ja pealegi, kui ma torinos lapse saan, siis ei tule mulle vist mitte keegi külla :D võib-olla kaks-kolm inimest ainult, hahahhaa, sest teised kallid ja lähedased elavad kõik kas eestis või hoopistükis itaalia saapakontsas. kuigi ega see neid äkki ei takistagi? lendavad kohe kohale terve suguvõsaga? :D
Ega midagi, Illustr, kui sul juhtub see laps siin sùndima, eks ma siis pakin Emilia-Romagna kamba kokku ja tuleme ise su last ja sind piinama :)
Vàga huvitav (re: reggio emilia). Meil siin lòuna pool keegi ei julge teise inimese last niisama hoida, sest kardetakse, et kui vòòra lapsega midagi juhtub, siis on vastutus ja vbl kohtukeiss ja miskòikveel. Konkreetselt olen kysinud mònedelt inimestelt, et kas teil siin sòpru pole, kellele laps paariks tunniks jàtta ning selliseid vastuseid olen saanud.
Illustraator, kui su lapse isa suguvòsa on kontsa poolt, siis ma ei imestaks, kui vàhemalt ca 20 eksemplari neist ikkagi kylla tuleb. Ja eeldab, et su kodu làigib. valge lina on laual ja bombonieri ning tort valmis pandud :)
Kusjuures mul on kyll Eestis òelastega hàngides ysna ok kogemused olnud. Tegemist on seltskondlike lastega ja kuigi keegi otseselt juttu pole nendega teinud (ega kòvahààlselt kiitnud et hissand-mis-kaunid-lapsed-justkui-jumaliku-pintsliga-maalitud), siis nendepoolsele initsiatiivile on tàiskasvanud alati sòbralikult vastanud. Ruudi, a kuidas su lapsel eestlased pea àra keeravad? Nàitex ma proovisin temaga rààkida, aga pigem tundus, et TEMA keerab pea àra :)))
Illustraator, seda tahtsin kyll òelda, et kui sa ei saa Itaalias oma tulevast teoreetilist last imetatud vòi kandelinatatud, riidest màhkmeid ei kasuta, ainult orgaanilist toitu ei anna, kellaaegadest kinni ei pea vòi kui su laps avalikus kohas hystra valla pààstab, siis erinevalt Eestist ei tule ei loodusemad ega militaaremad nàppu viibutama :) Saeikujuta ette ka, mis noomimist ja pikki nàgusid ma nàgin, kui peale 2kuust pusimist imetamisega lòpuks alla andsin ja pudeli abiks vòtsin :)) Kui ma nyyd Nummiku esimeste elukuude pilte vaatan, siis ta oli ikke selline kòhnur, et maeisaaaru, kuidas need noomijad taolist asja normaalseks said pidada ja yleyldse pàhe vòtsid mind pudeli kasutamise eest noomida. Eks nad kindlasti tahtsid aidata ja ma ei ise ka veel ei saa tàpselt aru, kelle peale ma vimma pean jne, aga... khm... vereròhk tòuseb tuntavalt... uhh
uhh, need välisjalatsid toas!
aga äkki saaks itaalastele ikka selgeks teha, et kui nad juba välismaalase kodu vaatama tulid, siis eestis on samasugune komme nagu jaapanis (ja seda ju kõik ometigi teavad), et välisjalatsites toas ei jalutata? et pole viisakas ja on räpane ja tita ja värk...
aga itaalias võib igasesse restosse lapsega minna? ma panin paar aastat tagasi õhtuks ühes tallinna peenes, ainult söömiseks-joomiseks mõeldud, restoranis 3 kohta kinni ja kui me oma 10-aastasega kohale tulime, siis läks madinaks: neile lapsed ei meeldi, et need jooksevad ja segavad korralikke täiskasvanuid. aga kuna ma ei taganenud ja nõudsin manageri, siis saime oma "lapsega" ikka koos sööma.
Oh õudust, viimast postitust lugedes tulid ihukarvad püsti - et Eestis ei saagi igasse restorani lastega minna!!!?? Mina olen oma tibuga pigem valinud, millisesse minna (s.t. enne küsinud, et kas neil mähkmelaud on olemas) kui küsinud, et kas tohin...!!! Ka aastaid tagasi lapsehoidjana töötades Veronas ei olnud meie 4-lapselises peres kunagi probleeme restoranides, olime benvenuti igal pool. Eestis pole aga sattunud restoranidess lastega ja nüüd tean et ei lähe ka!!
Aga muidu Katul õige jutt sugulaste ja muidu tädide suhtes. Saime meiegi neid kraevahele kruusiga. Aga õnneks on nüüdseks vesi kruusis otsas..ja kedagi ehk enam niisama sisse ei jaluta. Õige ka riiete jutt - meile kingiti Guessi kleit, kui laps sai kahe kuuseks. Korra arsti juurde minnes sai siis see kleit ämma äreval soovitusel selga pandud - oh õudust - kohe kargasid ootesaalis mutikesed juurde ja panid kõva häälega, et oi kui ilus ja tubli laps ja puha GUESS juba seljas!!! Rohkem seda kleiti selga pole pannud, aga kuna ta poes maksab 70 euri, siis jätan kappi mälestuseks ja kellegile ära ei anneta..
Manjana, kylalistele ei anna eriti selgeks teha. Alguses proovisin, a nad PòHIMòTTELISELT ei saa aru ja sellest tuli mòne inimesega lausa tylisid. Roku ema yritab viisakat teha. Kui tuleb, siis kònnib kingadega garderoobi (mis on korteri teises otsas) ning vòtab seal kingad àra. See on maksimum. Tuligi meelde, et koristajale pean kah tagasisidet andma. Alguses panin talle eraldi sussid valmis, a nyyd on tal mingid omad kotad tekkinud, millega ta ròdu peal ka kàib ja teiste klientide objektidel ka. Kusjuures ta teab, et peab kingad àra vòtma. Niisiis, saabub, kònnib saabastega vannituppa, kus ta oma riided vahetab, enda sussid jalga paneb ja kui tòò tehtud, siis pestud pòrandatel - vannitoas paneb enda saapad jalga ja kònnib nendega vannitoas, koridoris ja elutoas, et oma kott vòtta, mis diivani peale jàetud.
Itaalias pole vist kyll restorani, kuhu lastega minna ei vòi. Iseasi on see, et lapsed peavad ilusti ca 3-4 tundi laua ààres istuma.
Mnjah, sekundeerin siitpoolt Burberry jakiga :))) See jakk on puhas huumor, sest kuna tal on ming imelik kòrge ja kòva servaga krae, siis kraapis see Nummiku pòski nii, et panin korra selga, vaatasin, et ei toimi ja tòstsin vàikeseks jàànud riiete kasti kiirelt àra.
Mina olen see laisk, kes ei viitsi jalanòusid vahetada, ka ringi kàputava beebiga jalutasin ma samades tossudes ringi. Kui roomas siis oma vaibast kaugemale ei roomanud ja siis me seal vàlisjalanòudega ei kàinud.
Aastaselt sòi Salento veel korstamata rannas liivaga kòiksugu sitta sisse ning kàputas kòikides restoranides, baarides jne. Ta on ka ainus laps tutvusringkonnas, kel pole kunagi olnud kòhuviirust ;)
Itaalia lapsed ei istu isegi pool tundi rahulikult laua taga vaid màngivad ja tormavad ringi, kuni endal lapsi pole siis sa vihkad neid, kui enda lapse restos lahti lased siis on nii nummi :)
Ja Burberry jope on ikka tase omaette :) Krt mul kòik mingid vaesed vist, ei midagi hinnalist hahaha
Väga põnev lugemine ja tuttavad kogemused. Aga see susside värk on ikka inimeses kinni. Meil näiteks nonnid said ise aru, et kingadega ei käida. Ostsid ise Ikea sussid, mis meil ukse kõrval seisavad ja iga kord kui tulevad, jätavad kingad välisukse taha koridori ja panevad sussid toas jalga. Meie poja sai ka asjast aru ja sellest ajast kui liigub, on tema ülesanne nonnide tulles kohe neile sussid kätte anda. Ta on kaval, sest siis on loota, et jäävad pikemaks peatuma.
Ja külaliste koha pealt on ka inimestes kinni - meil käis vähe rahvast. Esimese juures veel, teise juures vaid kõige lähem perekond. Küllap peavad mind imelikuks, et hoian last omale ja ei näita, aga vot mul ka kama kaks. Ja tutiplutitamine tänaval - muidugi on tüütu, aga eelis on see, et ükski ema ei tunne, et ta on lapsega üksi jäänud, et temast ei tehta välja ja tal pole oma unetuid öid kellelegi kurta. Ma ei tea, kuidas Itaalias mammamasendusega lood on, aga minu meelest ei saagi seda tekkida kui kõik iga päev kinnitavad, et sa oled maailma kõige tähtsama asjaga hakkama saanud, sa oled nüüd ema.
onjuu ma ikka pean oma mätta ka kirja panema.
Olen aastate jooksul käinud lastega nii mängutubades, parkides, kohvikutes jne jne. Ei tulegi kohe meelde, et mõni negatiivne kogemus ka oleks. Igale poole lastakse sisse, keegi nina ei kirtsuta ning igas menüüs on peale friikartulite ka muud. Ei saa muidugi jätta lisamata, et on ka selliseid menüid, kus friikartuleid ega ka viinereid polegi, näiteks itaaliaköögi söögikohad :)
Mul üks sõbranna armastab öelda, et kõik oleneb sellest, millise suhtumisega sa ise peale lendad.
Täiesti teemaväliselt. Arutasime just kolme sõbrannaga, et kuhu sööma minna. Kuna mul kaks soovitust tagataskus, siis pakkusin ühe kohe välja. Üks sõbrannadest aga ütles, et ta luges ühest blogist nädal peale avamist kirjutatud negatiivset arvustust ja sellepärast tema 1.5 aastat hiljem, sinna minna ei taha?????? :))) Sõnadel on mõju.
Mul eestastest lapsed, kellest kõige viimasele veel pool aastat tagasi, kui ta 2 sai, ükski mees otsagi ei tohtinud vaadata, ilma et ta nutma poleks hakanud. Samas üllatusin, kui kõige vanem helistas naabrivanaemale, et küsida, kas lapselaps tuli koolivaheajaks sinna ja teietas teda ilusti. Kusjuures kodus me pole sellest üldse veel rääkinudki, et osasid inimesi peab teieta. Järelikult lasteaias või jussikeses :)
ahjaaa tahtsin veel seda öelda, et näiteks minu ema ei helista mulle peaaegu mitte kunagi. Sellel aastal jälle ei helistanud ta isegi mitte laste sünnipäeval. Rääkimata sellest, et ta kunagi niisama külla tuleks. Muudest sugulastest rääkimata.
Juba mitu aastat oleme jõulude ajal mehe vanematele lausa vägisi külla läinud, ise nad ei tule ja eks seal tunneme ise ka, et pole oodatud.
Ma mäletan, et kui meil kolmas laps sündis, siis sünnitusmajja ei tulnud vist mitte keegi isegi vaatama.
Ma mitte sendi eest ka ei arva, et see variant nüüd parem oleks.
ma ka ei arva, et see parem on, kui keegi külla ja vaatama ei tule. lähedasi ja kalleid võtaks hea meelega vastu, aga päris suvalistele küll enda kasimata ja väsinud (võimisiganes) olekut demonstreerida ei tahaks. isegi mind on demonstreeritud ja veidi ebamugav oli küll (ja mõelda siis veel vastsünnitanud naist!). olin lõunas oma mehe vanemate juures ja olin just dušši alt tulnud, pea märg, nägu kuumast aurust punane, vana ripsmetušš silmade all laiali, ainult rätik ümber ja siis mehe ema kutsub mind ja lõpuks tuleb ise oma mingite sõbrannadega minu juurde poja eksootilist imakaunist pruuti esitlema. ütlesin ka, et ma olen ju alasti ja märg, aga nemad et ohhh ei, su minia on ikka niiii ilus, una bambola! nii ilus ja sale ja pikkade jalgadega ja muu blablablaaaa. no igav vähemalt ei hakka :D
ma olen ka alati mõelnud, et mis vanemad need küll niisugused on, kes oma lastele pasta al pomodoro asemel ketshupiga makarone annavad! ja mis inimesed neist lastest niiviisi kasvavad... hirmus ettegi kujutada:(
Mari ütleb nüüd sõprusest lahti, aga mu 10nene keedab endale aegajalt pastat al dente ja sööb neid ketšupiga. Oh õudust, ja ma luban ka. Ei ole plaaniski seda esimest iseseisva elu ettevalmistust kärpima hakata.
Kui välja arvata esimene eluaasta, kui tõepoolest võhivõõrad ei teadnud kuidas suhtuda, kui Leake kõigile naeratas ühistranspordis (see ma arvan on pigem täiskasvanud lapsevanema reaktsioonis kinni, kui selles, et Eestis ei taheta lastega suhelda) siis praegu pole tal mingi probleem kõik turumüüjad ära lobiseda ja tulla koju taskud täis komme. Kui ta aga end keset poodi kõhuli virutas ja täiest jõust kisama hakkas, et tema tahab šokolaadi, siis keegi ei kortsutanud kulmu. Meie kandis on toredad naabrid võtnud ka aialippe vähemaks, et lapsed ei peaks tänavat kaudu sõbrale külla minema või ema-isa teda saatma tulema. Ja sööb see tirtsuparv ka kõike, mis ma neile eal olen pakkunud, pole kordagi juhtunud, et keegi keelduks otsejooneliselt. Külas ikka süüakse. Sama minu lastega, kes kodus juurvilju ainult hambaotsaga näksivad siis külas kuuldavasti on ühepajatoit nõutud roog. Lapsi ja ka täiskasvanuid on erinevaid.
Riina kommentaarile kommentaariks, et kuigi Itaalias on tähelepanu palju ja see nagu jätab mulje, et ei olda üksi, siis ma olen täheldanud, et nende pärimiste taga pole mingit siirast huvi ja tegelikult sa ja su mured ei huvita neid küsijaid üldse. Tutto bene - standardvastus, eks ole.
Wow, nagu elaks teises riigis. Külalisi ei käinud meil üldse. No esimesega mehe vend ikka tuli, teise-kolmandaga isegi mitte tema. Pôllekesi ja papusid ämmale ikka saabus, kuid otseselt meie juurde ei maandunud ykski poolvôôras tädike.
No sünnitusest pole seal keskitaalias midagi rääkidagi vist, pooled lôigatakse lòhki ja ylejaanud pool piinleb jalad pysti laual. Millest sa siin ikka räägid.
Jalanôud vôetakse meil siinkandis ikka jalast, vähemalt siis kui on selline väikeste lastega kodu. Mina ise olen veel suht leebe, mu itaallannadest sôbranned on palju konkreetsemad. Külla tulnud lapsed vôtavad jalast, nende emad vôivad jalga jätta. Nad ju istuvad yhe koha peal, no mis vahet seal on kas sussides vôi saabastes. Ei juhtu nende roomavate tittedega midagi.
Laste seltsielu on meil siinkandis kyll väga aktiivne. Ei mingeid kohtukutseid vôi kaasusi.
Kitty àra ironiseeri midagi pasta al pomodoros on tomat ja pasta mitte kòike seda, mis ketsupi sees on :)
Ja 10 aastane eestlane vòib endale seda ise keeta kùll, ma ei minesta midagi.
Nojah tundub, et EEstis on vaid mul raske, Itaalia oli ammu teada, et on suur riik ja igas nurgas on uus maailm.
Siiski jààn endale kindlaks, Eestis saab head sòòki vaid kallites kohtades, Itaalias igal pool.
Pinnapealset suhtlemist minu sòprade seas kùll pole, kui uuritakse siis ikka sùdamega ja sòpru on igast itaalia kandist aga vòibolla on mul vaid vedanud...ja abi saan ka alati ja aitan ise ka mudiugi.
Susse nòuavad ja peale Suusi ka mu paar Soome sòbrannat, kes siin elavad ja kòik itaallased korjavad koridoris saapad jalast ( ja neil pole lapsigi).
Katu, fatti valere!
Che c..o fatti valere! Ma teinekord rààgin sulle, mis tylisid mul siin kingade teemal on olnud. Alguses. Nyyd enam mitte, sest ma ei viitsi kogu maailmaga tylitseda. Ja nad tegelikult ka ei saa aru! Saad aru, nad EI saa aru! Nad pole kunagi nàinud midagi sellist, et kylla minnes kingad àra vòetakse!
hahahah, ok, siis lascia perdere ;)
Ma rààgin, minu laps kasvas sellises kodus tàiesti tervena ùles, kus keegi jalast ei viitsi vòtta ;)
Nonii, ma pean ka ikka lisama mõne kultuurierinevuse... Meie lapsel siis eesti ema ja itaalia isa. Demokraatia mõttes lapsel eesti eesnimi (ja itaalia teine eesnimi) ning itaalia perekonnanimi. Teise lapsega, kes varsti tulema hakkab, umbes sama plaan. Ja nonna juba muretseb pikka aega, et no kas sellele lapsele siis nüüd ikka pannakse itaalia nimi? Ma siis seletasin, et onju itaalia perekonnanimi, see ei leidnud väga positiivset vastuvõttu:) Keele teemadel samad mured - kui laps mõne eestikeelse sõna poetab, siis ikka, et kuidas nii saab, ikka itaaljakeelt peab rääkima...
Kingi nad õnneks võtavad isegi kodus ära, nii et sel teemal ei ole närv püsti läinud, küll aga lastekasvatuse teemadel. No et ei mingeid luti kasutamise piiranguid, telekast multikad hommikust õhtuni, kommi, küpsist ja muud kräppi nii palju kui kaheaastane tahab. Tglt see võibolla ei olegi kultuurierinevus, lihtsalt vanavanemate privileegid, ainult et endal võtab alati vähemalt nädala, kui laps kodus tagasi on, et tagajärgedega tegeleda. Kultuurierinevus on ehk see, et mind peetakse mingiks diktaatoriks, et last vahel keelan (no et ei tohi vildikatega sohvat täis joonistada jne) ja piiranguid sean ning ise naeravad nad isegi selliste asjade peale nagu see, kui laps kedagi lööb. Eestis ei ole sellist asja täheldanud, mingid piirid ikka on olemas isegi neil, kes last ainult lühikest aega näevad.
Mu enda kogemuse järgi - mida suuremaks laps kasvab, seda ilmsemaks kultuurierinevused saavad. Nii et jõudu!
Miskiparast mul on tunne, et vaja kah kingade teemal sona sekka oelda. Ei tea, miks - syda sunnib. Et meie naabrid - koik yrgameeriklased - votavad meie poole tulles alati pyydlikult kingad jalast. Aga ma ei ole kunagi mitte kellelegi oelnud, et vaja votta! Pole mitte sellest hinganudki! Ja ausona, ma ei vaata neid kurja pilguga, et kas saavad kingad jalast voi ei saa. Ja isegi kui ukse avab mu mees, kes kannab toas kingi, votavad kylaised ikka kingad jalast! Mis ometi sunnib neid seda tegema? Mh, toeline moistatus.
vaata ameeriklased on multikultuursed ja austavad vähemusi ja nende uske, kuna nad teavad et eestlastel ja moslemitel on sihuke usk mis käsib nede tuppa/pühamusse tuppa astudes kingad jalast vötta siis seda nad ka teevad. Itaallased natsionalistlikud nagu eestlasedki ja sellepärast on liig neilt nöuda oma koduamaal neile vööraste kommete austamist. Pigem tuleks mujal elades ikka ise üritada sulanduda nende kultuuri mitte enda oma peale pressida.
Posta un commento