Return to the Hundred Acre Wood

Heihopsti, karupoeg Puhhi sòbrad ja austajad!

Tahtsin siin kiirelt teada anda, et Puhhi-raamatu jàrg “Return to the Hundred Acre Wood” ehk “Tagasitulek Saja Aakri Metsa”, mille kirjutas yldsegi mitte hàrra Milne vaid keegi sinjoor Benedictus, on igati originaali tasemel.
Hàsti kirjutatud ja mònusalt sydamlik nii sisu kui ka illustratsioonide poolest. Peent briti huumorit on ka puistatud sinna-tànna, mis teeb raamatu nauditavaks mitte ainult lastele, vaid ka Tàiskasvanud Briti Huumori Austajatele.
Ma ei tahaks siin sisu kohe àra rààkida, aga niipalju ikkagi ytlen, et uus tegelane Saarmas Lottie sulab uskumatult hàsti seltskonda sisse ja saavutab isegi teatud hingesuguluse igavesti morni Iiahiga. Ja siis veel, et Jànese Sòbrad ja Sugulased on aktiivsemad kui kunagi varem. Elevantse, Pusasid ja Susasid selles raamatus ei kohta, aga Thesaurus on kyll ning Notsu on pàris mures, et ega see mingi jòle saurus ei ole ja ei julge òòseks tuld àra kustutada. Jàan huviga ootama, kuidas Thesauruse-teemaline sònamàng eesti keelde tòlgitakse.

Aga yldiselt on see raamat, nagu originaalgi, lugu sòprusest, abivalmidusest ja muudest igihaljastest elu pòhivààrtustest, nagu nàiteks korrapàrane toitumine ja viisakad kombed.

Màrkmeid Chicagost

Eelmine nàdalavahetus Chicagos oli vahva. Tegin ainult neid asju, mis ma tahtsin ja tàpselt sel ajal, kui tahtsin ja nii kaua kui viitsisin ja magasin tàpselt niikaua kuni und oli.


Vahest peaks yksinda vòòras linnas nàdalavahetuse veetmise projekti kordama? Vòib-olla seekord lihtsalt vedas ja nàiteks kui jàrgmine kord otsustan yksi Pariisis hàngida, sajab paduvihma ja kòigis restoranides on lòputud jàrjekorrad ja muuseumid on kinni ja metrootòòtajad streigivad ja jàsemeteta kerjused ripuvad mul hambaidpidi jala kyljes..

Tàna ma mòtlesin, et teeks nimekirja asjadest, mis tegid Chicago nàdalavahetuse nii mònusaks.



Voodi
Ameerikas on hotellivoodid alati kuidagi nii suured ja pehmed. Seekord oli madrats poole meetri paksune. Puhkasin seal ikka uskumatult hàsti vàlja. Hommikuti àrgades ringutasin ja pyherdasin mònuga.


Raamatupoed
Mulle meeldivad linnad, kus on palju raamatupoode. Ja mulle meeldivad raamatupoed, kus on nurgake tugitoolidega ja palju uusi teoseid mu lemmikkirjanikelt ning nohikud tyybid istuvad kassas ja loevad leti alt raamatut. Chicagos on selliseid justkui seeni peale vihma. Vàga hubane. Seekordne saak: Nick Horby "Juliet, Naked", Bill Brysoni "Shakespeare" (no see pole midagi uut, aga ma olen seda juba ammu tahtnud saada), David Benedictuse "Return to the Hundred Acre Wood". Viimane on muide pàris tore jàrg Puhhi-raamatule. Mu ootused eriti kòrged ei olnud, aga David on originaali stiili pàris hàsti tabanud.

Improv teater
Lennukis sain yhe kohaliku tyybiga tuttavaks, kes rààkis, et Chicago on improv teatri synnilinn ja et yldsegi kòik kuulsamad Ameerika koomikud on sealt pàrit. Nagu nàiteks Oprah, Obama ja Seinfield. See kòlas nii paljulubavalt, et kui ma PH Productions tykki "PHamily" vaatama làksin, olid ootused asjakohaselt kòrged.
Ei pidanud pettuma. Alustagem juba sellest, et teatrisse vòis oma veiniga tulla. Kuna olin yksi, tundus pudel vein pisut liialdusena, aga ikkagi oli hea teada, et kui ma tahaksin, siis vòiksin oma veiniga tulla kyll.
5 tegelast tulid lavale, lykkasid yhe enda seast ettepoole ja kysisid publikult, et neil on siin peategelane ja mis ta nimi vòiks olla. Kolm lòbusat noormeest tagareast pakkusid "Albert". Seejàrel kysisid nàitlejad, mis riigist Albert pàrit on. Veinipudeli kylge klammerdunud neiu hòikas:"Rumeeniast!". Ja mis tòòd Albert teeb? "Kosmonaut" kòlas publiku seast.
Nàitlejad vòtsid poosid sisse ja improviseerisid klaveri saatel - siuhti! - vahva laulu Rumeenia kosmonaudist Albertist ja tema perest. Muide Albert omandas sekundipealt tàiusliku Ida-Euroopa aktsendi. Edasi làks lugu ysna pòòraseks - vuntsidega pruut, reisid kosmosesse ja mere pòhja, nekrofiilia (publiku soovitusel) ja autoònnetus. Aeg-ajalt pandi etendus seisma ja kysiti publikult suunavaid kysimusi, stiilis "Milline syndmus inspireeris kiirabiautojuhtide laulu?" Publik pakkus, et Obama vòitis Nobeli rahupreemia. Reipad kiirabiautojuhid pààstsidki valla lòbusa laulukese: "Obama vòitis rahupreemia ja keegi ei tea miks! Juhhei!". Rumeenia kosmonaut Albertil oli sòber ja tema kohta kysiti, et kui ta meenutaks mingit jooki, siis mis jook ta oleks. Publik pakkus "Fanta" ja sòber pàriselt ka pulbitses mis kole. Kokkuvòttes oli vàga lòbus ja mànguline. Umbes nagu poleks kunagi tàiskasvanuks saanudki vahepeal.
Muide see tyyp lennukist ytles, et alati kui tal on mòne tytarlapsega esimene kohtamine, siis ta kutsub neiu improv teatrisse.

Chicago History Museum
Mu lemmikmuuseum! Ei ole teab mis suur, aga selle eest vàga huvitav. Kuna ma jòudsin sinna ysnagi viimasel hetkel, suutsin piiratud ajaga làbi kàia vaid kolm saali - yhe Lincolni elust ja kodusòjast, teise Chicago ajaloost ja Bertha Palmeri kostyymide kollektsiooni.
Minu arvates vòiks kòik maailma muuseumid Chicago Ajaloomuuseumist eeskuju vòtta! Kui tavaliselt muuseumites nàeb lihtsalt esemeid reas ja krabisevaid mustvalgeid filmilòike (tihti vaid kohalikus keeles), siis selles muuseumis oli kogu ekspositsioon jutustusena yles ehitatud. Ma arvan, et Abraham Lincolni kaabu omandab ikkagi hoopis teise tàhenduse, kui eelnevalt oled teada saanud lihtsalt, aga tòhusalt esitatud loo Abrahami elust ja tema sisemistest hingelistest vòitlustest orjapidamise kysimuses.
Mis Berthat puudutab, siis tema oli 19.sajandi seltskonnadaam ja ideaalnaine. Tark ja ilus ja siin-ja-sealpool ookeani austatud ning armastatud, tegeles nii àri, heategevuse kui kòikvòimalike Yhiskondlikult Tàhtsate Syndmustega, oli kòigi kuningatega sina peal ja kàis uskumatult glamuurselt riides. Ma arvan, et ainuke viga, mis ta oma elus tegi oli see, et ta pani oma pojale nimeks Potter. Vaene laps, teda kindlasti kiusati koolis selle nime pàrast. Alati ei pea ju lastele isa jàrgi nime panema..

Bertha riiete kollektsioon oli hurmav! Uskumatu meisterlikkus ja detailitàpsus! Ei tahaks Albert L suhtes ebaòiglane olla, aga tòele au andes pyhendasin Bertha riietele pisut rohkem aega, kui kodusòjale.

Chicago on teatavasti làbi ajaloo olnud Ameerika rassikonfliktide epitsenter. Ma arvan, et nad pole veel tànapàevalgi seda probleemi veel pàriselt lahendanud. Nàiteks, kui tulla tagasi selle tyybi juurde, keda ma lennukis kohtasin, siis vestluse kàigus andsin teada, et minu arvates oleks pàris tore minna mònda korralikku gospel-jumalateenistust vaatama. Tyyp arvas selle peale ettevaatlikult:"noo... eee.... no nad ei ole seal just eriti sòbralikud vòòraste suhtes... noh, et sa nàed ikkagi turisti moodi vàlja ja nii....". Mina siis arvasin vastu, et ega ma ei pea ju kellegagi vestlustesse laskuma ja kui ma suu kinni ja fotoka taskus hoian, siis vast jàtan kohaliku inimese mulje. Tegelane siiski arvas, et see pole vist pàris hea mòte ja lisas tàpsuse huvides, et vahel voivad nad seal kirikus vòòraste suhtes pisut vaenulikud olla. Mina siis arutlesin, et mis kristlik maailmavaade see siis nyyd on, et potensiaalsete eksinud lambukeste vastu nii tòrjuvad ollakse. Yldiselt me sedasi ettevaatlikult heietasime gospeli teemal edasi-tagasi ning lòpuks mu naaber, heitunud mu mòistmatusest, ei pidanud enam vastu ja teatas otsekoheselt:"Valged inimesed ei kài neegrite kirikus!"

Cheesecake Factory
Kas cheesecake on juustukook eesti keeles? Whatever.. Chicagos on maailma parimad ja maailma suurimad. Eelmisel korral ma proovisin sokolaadi cheesecake'i ja seekord kooki nimega Crazy Carrot. Kahjuks rohkem ei jaksanud, sest yks koogitykk on neil mingi poolekilone vist.

Parimad juustukoogid leiab asutusest nimega Cheesecake Factory. Seda on lihtne leida, sest ta asub Chicago yhe pòhilise vaatamisvààrsuse Hancock Tower'i all.

Hancock Tower ja paadikruiis
Ehk kaks kòige tyypilisemat asja, mida turistid Chicagos teevad.

Hancock Tower on pàris tore koht. 96-s korrus on pàris kòrgel ja vòimaldab kauneid vaated ja puha. Panete tàhele kolme pisikest kastikest torni vasakul kyljel? Paadikruiisil rààgiti, et need olla spetsiaalselt hiljuti lisatud, et inimesed saaksid kogeda, mis tunne on hàsti kòrgel seista ja làbi pòranda alla vaadata. Ma ise seda ei proovinud.








Paadikruiis oli tore ja lòògastav. Eriti intrigeeris mind lugu hoonest, mis ehitati alguses ilma akendeta, aga pàrast avastati, et tegelikult vòiks ikkagi aknad ka teha. Nyyd siis teame, kus kilplaste majaehitamise lugu inspiratsiooni leidis...

Carrot! From Italy!

Tead, kodumaa, neid ankeete, mis lennukis tuleb àra tàita, kui USAsse sòidad?
Seal on yks kysimus, mis kòlab umbes:"Kas teil on kaasas puuvilju, seemneid, kòògivilju?". Kas tead, mis juhtub, kui vastata "Yes"?

Hihiii... ma nyyd tean.

Mul on alati lennukis omad puuviljad kaasas selleks puhuks, kui peaks tulema tahtmine midagi pòske pista. Nii oli mul seegi kord Chicagosse lennates kotis kollektsioon vàrskeid òunu, ploome ja porgandeid.

Kui ankeedid tulid, vastasin kòigile kysimustele "No". Kaasa arvatud see, mis puu- ja kòògivilju puudutas. Mòtlesin, et maandumiseni on veel aega ja kyll ma oma porgandid àra sòòn. Tegelikult làks nii, et jàin magama ja Chicagos saabusin passikontrolli, porgand kotis.

Jàrjekord oli pikk, mis andis korduvaid vòimalusi hariva video vaatamiseks. Videos hoiatati kurjade kavatsustega reisijaid, kellel on puuviljad vòi kòògiviljad kotis, et tuleb kòik deklareerida ja mittedeklareerimine toob kaasa "viivitusi ja trahvi".

Mòistagi tuli mulle nùùd Porgand meelde. Kòige parem oleks tast kuidagi vabaneda! Vaatasin ringi. Prùgikaste ei kusagil.
Prygikaste kaugemalt otsima ka ei saanud minna, sest mul kàis parasjagu positsioonisòda yhe pisikese kòhetu tyybiga, kes tuli jàrjekorda peale mind, aga kurvide peal muudkui yritas ettepoole libiseda. Ajasin mòtlikult kàsi puusa ja jalgu harki ning tòstsin kohvrit vasakule, kui tundus, et tyyp tahab minust vasakult mòòda nihkuda ja siis jàlle paremale, kui tundus, et tal on plaanis paremalt minna. Teie, tillukesed ninakad tyybid luitunud siniste t-sàrkidega - see, et te olete tillukesed ja mòttetult riides, ei tàhenda, et teid ei nàhta, kui te jàrjekorras ette trygite!

Prùgikastide jàrele vaadates màrkasin aga, et juhusliku valiku alusel kutsuti mòningaid kodanikke jàrjekorrast vàlja. Mònedel paluti kott avada.

Hissand, mis siis saab, kui mind nyyd kutsutakse? Mòelda vaid, kui porgand vàlja tuleb? Saan porgandi pàrast trahvi???

Vòtsin ankeedi vàlja ja puuviljade kysimuse juures tòmbasin No-le risti peale ja tàhistasin "Yes" àra. Mina kyll ei taha porgandi pàrast trahvi saada!

Passikontrollis vòttis mind vastu hòbelokiline vanahàrra. Uuris heatahtlikult, et mis mul plaanis teha on. Nii kui teatasin, mis mul plaanis on ja et kuhu ma edasi sòidan, arvas hàrra eksimatult àra, mis firmas ma tòòtan. Puuviljade-kysimuse juures jài ta pisut mòtlikuks ja siis selgitasin korralikult, et mul oli porgand kotis eksole ja ma arvasin, et sòòn ta lennukis àra, aga ei sòònud ja sellepàrast on mul siin No maha tòmmatud ja Yes-i juurde linnuke tehtud. "Kust porgand pàrit on?" uuris Hàrra Hòbelokk. "Itaaliast," vastasin.

Hàrra Hòbelokk jài selle selgitusega pealtnàha rahule, aga kui ma selle leti juurde jòudsin, kus toll ankeete kokku korjas, uuriti taaskord, et mis mul kotis on. Selgitasin, et porgand ja et ma ei jòudnud seda àra syya. Kysiti, et kas on ikka puhtaks pestud. Selgitasin, et jah, puhtaks pestud ja puha.

Minu hàmmastuseks paluti mul ypriski resoluutsel toonil yhe seina taha astuda.
Seina tagant leidsin pagasi làbivalgustamise masina ja hulgaliselt tegevusetuse kàes kannatavaid tollitòòtajaid. Jòulise kehaehitusega proua uuris, et mis mul kotis on. Vastasin, et porgand. Proua:"Kust porgand pàrit on?". Mina vastu, et Itaaliast.

"Carrot! From Italy!" hòikas Jòuline Proua teiselpool piirdeid hàngivatele harjassoengutega noorukitele ning tòstis mu kotid lindile.

Jalutasin minagi teiselepoole. Noormehed muhelesid, aga uurisid sellegipoolest asjalikul toonil:"Mis teil siin kotis on?" Selgitasin:"Carrot. From Italy." ja lahkusin muheledes.

Tervitusi Tuulisest Linnast!

Heihopsti, kodumaa!

Tana kirjutan sulle Tuulisest Linnast Chicagost!

Hetkel on meil siin koolitus kaimas, kus raagitakse, kuidas tarkvaraarendusprojektides ressursse planeerida. Praktiline naide on umbes selline, et meil on siin 150 tegelast projektis ja siis on meile jagatud koigi Exceli template'de ema, kus vasakul all servas yhte onshore konsultanti India systeemianalyytikuks muutes terve business case automaatselt uue ilme omandab. Voimas!

Enne kaisin kohvi votmas ning kuulsin seljataga, kuidas keegi proua ameerika aktsendiga ypris hooletult hooples:"Jah, ma raagin inglise keelt ja taiuslikku itaalia keelt. Ja siis veel araabia keelt, sest ma elasin seal paar aastat. Ja natuke hispaania keelt, aga moistagi mitte nii hasti kui itaalia keelt. Prantsuse ja portugali keeles saan ka hakkama ja olen ka rootsi keelt oppinud." Voeh!
Meessoost vestluskaaslane oli taolisest erudeeritusest hammeldunud ja kohmas:"Jah.... see on paris huvitav.." Proua aga ei heitnud meelt ja heietas edasi, et nende keeltega kord juba on nii, et ykskoik mis maale ta satub, siis mingi keelega ta saab ikka hakkama ja siis kukkus puistama mingeid araabiakeelseid valjendeid ja selgitama, mis need koik tahendavad. Vestluspartner oli sotsiaalsesse koomasse langenud, lihtsalt pomises mingeid hoomamatuid vastuseid stiilis "mmmm... paris huvitav..." Vahel tead kohe kindlalt, kelle kingades ei tahaks eriti olla.

Eile Patrizio Roomast opetas mind piljardit mangima, kus ta voitis koik mangud peale yhe. See yks mang toestas, et vahel on onn algajate poolel. Hiljem voitsin aga Patriziot jagermeisteri joomise voistluses. Patrizio on tana vaikne ja endassetombunud ning joob ohtralt vett.

Hammastaval kombel teenisin tanu UGG saabastele Ameerika prouadelt ohtralt feimi ja respekti selle puhul, et eurooplastel olla hastiarenenud stiilitunnetus. Naeratasin syytult ja ei kippunud tapsustama, et oigupoolest ostsin need saapad Chicagost ja et isegi moodukalt arenenud stiilitunnetusega Britney Spears kannab neid.

Nyyd pean lopetama, sest suundume koik kuulama loengut juhtlaeva teemal (leadership).

Vaba aja veetmise perspektiivid Tuulises Linnas

Nii. Tàna olen vàga toimekas olnud ning tòò tegemise asemel pannud peaaegu kokku nàdalavahetuse programmi Chicagos.

Laupàeva hommikul Green Market Lincoln Parkis. Seejàrel nàitus Viktoria-ajastu kohaliku àrinaise ja fashionista Bertha Palmeri riietest. Edasi arvan, et veeren Chicago History Museumi, kust leiab nàituse Lincoln Park Block by Block mis lubab ajaloolisi sisevaateid Lincoln Park piirkonnale. Just sellised ajaloolised sisevaated mulle vàga meeldivad. Ma arvan, et seal muuseumis veedan sisukaid tunde teistegi nàitustega.

Kui aega yle jààb, on vaja yles otsida Michael Korsi pood, sest nende kingad sobivad mulle alati vàga hàsti, aga millegipàrast Euroopas pole ma veel MK poodi sattunud. Macy's kingaosakond tuleks ka làbi kammida ning korraliku Euroopla turistina peaks minema vist ka Abercrombie poodi ryselema.

Laupàeva òhtuks on mul siin nii kirev valik, et peab kohe mòtlema.

Ma olen alati tahtnud nàha, kuidas improv etendused pàriselt on ning laupàeva òhtul on Chicagos umbes kymne vahel valida. Hetkel huvipakkuvamad on 'Whirled News Tonight', mis lubab "audience members select news articles to inspire this satirical improv show' ning 'pHamily the Musical', mille kohta kirjutatakse 'Improv artists create a family based on audience suggestions then develop and perform a musical that incorporates the new characters'.
Kumb vòtta?

Pyhapàeval arvan, et làhen vaatama installatsiooni 'Smart Home Green & Wired'. Lubatakse mingit eksperimentaalset kodu demonstreerida, kus on kasutusel kòige popimad ja rohelisemad tehnoloogiad. Ja kui pyhapàeval aega yle jààb, vòiks vist traditsioonilisele paadiekskursioonile minna, kus nàidatakse turistidele Chicago silmapaistvamaid pilvelòhkujaid. Eelmine kord, kui Chicagos olin, siis ei viitsinud minna, aga vahest tànavu tuleb insipratsioon peale.

Millest ma nyyd tahtsingi kirjutada..

Juhhei! Reedel asun Chicago poole teele! Vahva! Tutvun juba hoogsalt Chicago yrituste kalendriga.

Kui Tuulisest Linnast tagasi tulen, tuleb karmi reaalsusega rinda pista - algab nòme projekt, nòmedas linnas ja paistab, et mitte just eriti inspireerivas seltskonnas.

Nagu sellest veel vàhe oleks - kuna ma olen alamakstud konsultant ja ei jaksa yksinda tervet korterit yyrida, pean Roomas mingi tundmatu sitsiillasega korterit jagama hakkama. Vòeh!

Oh ja Rooma liiklus! Need nòmedad reedeòhtused lòputud tiksumised G.R.A.-l ja see nyri A24 maantee reedeòhtuses pimeduses!

Ja need esmaspàevahommikused Rooma sòitmised!
Hiljuti yhel esmaspàevahommikul pidi Roku sòitma 250 km kaugusele Rooma ja mina pidin sòitma 700 km kaugusele Milaanosse. Rokul oli auto, aga minul lennuki ja takso kombinatsioon.

Roku àrkas kell 5.30 ja kell 6 asus autoga Rooma poole teele.
Tavaliselt òòsiti, kui liiklust pole, jòuab Francavillast Rooma 2,5 tunniga, aga hommikuti tuleb konservatiivselt 4 tundi planeerida.

Mina tòusin vààrikalt kell 7, sòin hommikust, lugesin e-mailid làbi ja helistasin Rokule, kes oli peaaegu G.R.A.-le jòudnud. Kell 8.15 istusin autosse, 8.25 parkisin auto Pescara lennujaama ja 8.50 sirutasin lennukis jalgu. Kell 9.40 olin Milaanos ja kell 10.20 kontoris.

Kuni arvutit sisse lylitasin, helistasin resigneerunud Rokule, kes oli viimase kahe tunni jooksul làbinud G.R.A.-l 16 kilomeetrit. Vòeh!


Nagu nàha vòite, on mu tulevikuvàljavaated nii rock-bottom-nòmedad, et siit edasi saab ainult paremaks minna :-)

no hope no love no glory

eelmisel nàdalal oli mul sisukas tulemusvestlus.

tulemusjuht jài umbes kolmveerand tundi hiljaks.

kui lòpuks kokku saime, otsis exceli tabelist minu nime vàlja ja veeris:"ee... nooo siit paistab, et su aastahinne on "màrkimisvààrselt yle ootuste"... ja siis... ee... oot ma vaatan siit... jah... palk sul tànavu ei tòuse. jah, tànavu ei tòsteta kellelgi palka! noh rààgi nyyd, katu, kuidas sul muidu làheb kah?" edutamisest meil mòistagi juttu ei tulnud.

mis ma oskan òelda? aasta aega rassisin nii, et polnud aega enam kyysigi lakkida vòi vanaemale helistada ja selline tulemus siis.

ma mòistan, et on palju inimesi, kes on siin kriisi tòmbetuultes yleyldsegi tòòkohast ilma jàànud ja yritavad kuidagi ots-otsaga kokku tulla. aga ikkagi. see teadmine motiveerib mind hetkel samapalju kui heietused aafrika nàljahàdalistest toidus sonkivale koolieelikule.

tervitan ja suudlen,

teie Dilbertina

Lilleseade

Peale seda, kui mul pulmadeks valmistudes oli vaja lòpmatu arv lilleseadepilte làbi vaadata, panin tàhele, et nyyd on filmides ja ajakirjades vàga pònev teiste inimeste pulmalilleseadeid imetleda.

Siin siis meie lilleseaded kirikus. Kas pole nummid?

Pulmad

Pulmapàeva hommiku vòis kokku vòtta sònadega “inimene teeb plaane, aga jumal juhatab”.

Kuna mul oli seljataga vàga varaste àrkamiste tàhe all mòòdunud pingeline ettevalmistuste nàdal ja tseremoonia algas alles kell 5 òhtul ja Roku làks òòseks vanemate majja magama, siis otsustasin, et olen àra teeninud korraliku puhkuse. Voodi oli minu pàralt, niisiis vòtsin sisse asjakohase positsiooni ”Diagonaalis meritàht” ja otsustasin enne kella kymmet mitte àrgata.

Kell 7.30 helises telefon. Àrevil Roku teatas, et ta peab kell 8ks pihile minema ja tal on hirmus kiire ja ei saa sisse tulla ja kas ma tooks talle vàlja selle raamatukese mustandi, mis kirikus tseremoonia ajal jagatakse ja mille ta kogemata koju unustas, sest tal on ilgelt kiirelt vaja sellega trykikotta minna. Andsin teada, et ma niikuinii ei jòudnud eestikeelse versiooniga valmis, nii et kas ta làheks hoopis sellesama itaaliakeelsega, mis tal juba arvutis olemas on. Roku jài nòusse ja làks pihile.

Yritasin edasi magada. Kurk valutas ja hààl oli vàga kàhe. Màssisin salli ymber kaela ja tòmbasin teki yle pea.

8.15 helises uuesti telefon. Juuksur Adolfo teatas, et ta on kuskil mu maja làhedal, aga ikka pàris tàpselt ei leia yles. Kàhisesin telefonitorusse juhiseid kuni kuulsin uksekella helisemas. Pugesin patjade alla tagasi. Nimelt oli mul plaanis, et kylaliste juuksuri vastuvòtmisega tegelevad kylalised ise ja et enne kymmet ma yles ei tòuse.

Làbi patjade kuulsin jàllegi telefoni helisemas. Bussifirma. ”Sinjoriina, Kas me saime ikka òigesti aru, et buss peatub selle hotelli juures ja siis selle teise ja siis selle kolmanda juures. Kas on ikka kindel, et buss ei pea Kylast làbi sòitma?” Ytlesin, et kindel mis kindel. Ikka pàris kindel? Kindel jah. ”Ja siis veel, sinjoriina, mitu inimest kokku bussi peale tuleb?” Hmm.. nimekiri oli kòògis. Nyyd ei jàànud muud yle, kui yles tòusta, kòògist nimekiri tuua ja yldsegi hakata maailma asjadega tegelema, sest uni oli juba parasjagu àra làinud. ”Sinjoriina, kas olete kylmetunud?” Nòustusin, et olen kyll jah. Vahva ajastus, kas pole?

Tagantjàrele hinnates tegin òigesti, et varakult tòusin. Kòògis istusid sòbrannad, kes heitsid juuksur Adolfo suunas pisut pelglikke pilke. Elutoas tegutsevat hitlerivuntsikestega mehikest on Roku ema mulle juba aastaid soovitanud kui oma ala meistrit, kes olla isegi Londonis tòòtanud.

Ristkysitluse tulemusena ilmnes, et kes juuksur Adolfo kàte alt làbi kàinud, olla kòvasti sakutada ja sugeda saanud.
K-l làks eriti kehvasti.
Nimelt K kysitud pidulik ylespandud soeng oli juuksuri tòlgenduses lopergune krunn, mille yle oli tòmmatud mingi pruun vòrk, mis nàgi vàlja justkui lontis vòrksukk. K ei tahtnud eriti tyli teha ja arvas, et pole hullu. Mina aga tundsin endas vastutustunnet kerkimas, mistòttu viisin K Adolfo juurde tagasi ja palusin vòrguga midagi ette vòtta, sest selliste loppis vòrkudega ikkagi pulmades ei kàida minu arvates. Juuksur Adolfo oli ysna kàre. Vaatas vastumeelselt vòrgu yle ja kysis, milles probleem. Teatasin siis, et probleem on selles, et kuigi praktilises plaanis vòib mòista, et vòrk peaks K kaalukaid kiharaid yhtlases krunnis hoidma, siis esteetilises plaanis vòib-olla ei ole see just kòige paremini vàlja kukkunud lahendus.
Adolfo vaatas uuesti vòrku ja ytles, et no ta vòib uue soengu teha, aga siis K peab enne pea àra pesema. Jàime pisut mòttesse selle yle. Adolfo leebus ja arvas, et saab ka ilma pesemata hakkama ning asus K juustest klambreid ja vòrksukka eemaldama. K krimpsutas valulikult nàgu ja kurtis poolihààli eesti keeles, et pàris valus on. Andsin Adolfole teada, et K-l on valus ja kas saaks kuidagi vàhem juustest tirida. Adolfo sikutas hoolega ega teinud kuulmagi. Tòstsin siis hààlt ja teatasin raginal:”ADOLFO!! TAL ON VALUS!” Adolfo àrkas mòtisklustest, aga paistis, et ikka ei saanud aru. Teatasin siis uuesti ”ADOLFO! KAS SAAKS NII ET SA EI TIRI TEDA JUUSTEST, SEST TAL ON VALUS!” Adolfo pilk vàljendas siirast mòistmatust. Yyrgasin kindluse mòttes:”DOOLOOOOOOREEEE!” . Nyyd yhmas meisterjuuksur pòlglikult:”Ah et valus on sul jah?” ja viibutas K suunas sòrme. K nàoilme ytles rohkem kui tuhat sòna. Meisterjuuksur maiàss!

Hommik mòòdus yldiselt sòbrannadega tsillimise, sihitu sebimise ja Adolfo kantseldamise tàhe all, nii et ma ei màrganud isegi hommikust syya. Igasugu rahvast tuli ja làks ning aeg-ajalt tuli Adolfo juurest làbi kàinud sòbrannasid turgutada. Muide, K3 oli vàga tubli olnud ja pannud lauale spetsiaalse valge linase laudlina ja hòbedase kandiku kommidega, jàrgides punktuaalselt Roku ema juhiseid.

Mul oli puha meelest làinud meigiprobleemiga tegeleda, mistòttu pulmapàeva hommik tundus olevat sobilik hetk arutada P ja K2-ga erinevaid lahendusi. Jòudsime mòttele, et peaks poest làbi kàima, uued meigitarbed ostma ja meigi kiiresti àra tegema enne, kui Assunta tuleb. Sahmisin ebakonstruktiivselt ringi ning kui Assunta saabumiseni oli vaid tunnike jàànud, kihutasime làhimasse kaubanduskeskusesse (mis asub umbes 20-minutilise autosòidu kaugusel) ja ostsime yberkiiresti mingeid ràndom kosmeetikatooteid kokku. Mòtlesin, et kui koju jòuan, kàin kiirelt dusi all ja siis teeme meigi ja ongi valmis. Nii kui dusi alt vàlja sain, helises uksekell ja Assunta koos tytrest assistendiga oligi kohal!

Kokkuvòttes làks nii, et Assunta tegi soengu ja meigi, aga P seisis kogu aeg tàhelepanelikult kòrval, ulatas meie ostetud kosmeetikatooteid ja pomises poolihààli: ”Okei, praegu on hàsti” vòi siis:”Oi! Nyyd làheb paljuks”, mille peale haarasin kàsipeegli jàrele ja palusin vàrvi vàhemaks tuunida. Tulemus jài tàitsa viisakuse piiridesse ning hiljem sain ohtralt komplimente ja kiitust suurepàrase soengu ja kauni meigi eest!

Kas olete tàhele pannud, et tavaliselt filmides, kui inimesed abielluvad, siis alati on see stseen, kus pruut enne pidustusi istub omaette rahus ja vaikuses kaunilt ehitud toas ja mòtleb elu yle jàrele? Mònedes filmides pruudid jòuavad isegi silmatàie nutta vòi mòne teise kandvat rolli màngiva nàitlejaga elu ja abiellumise mòttest rààkida vòi yldsegi àra pògeneda. Pean ytlema, et reaalsus oli minu jaoks kyll hoopis teistsugune.
Juuksur Assunta saabumise hetkest oli atmosfààr umbes sama rahumeelne nagu NY bòrsil. Uksekell helises pidevalt. Inimesed kàisid sisse-vàlja. Telefonid helisesid. Kodanikud vahetasid riideid, tegid meiki, otsisid teisi inimesi taga, mingid tundmatud kleidid rippusid garderoobis ja vannitoas. Mingeid esmeid jàeti diivanite peale ja siis viidi àra, et fotode peale kràppi ei jààks ja siis tekkisid jàlle mingid uued asjad, mida jàlle àra viidi. Lapsed jooksid edasi-tagasi. Vahepeal tuli mulle meelde, et pulmavoodi polnud yldse valmis pandudki veel ja delegeerisin òele voodi ehtimise. Kòik, kellele eelmisel pàeval oli òeldud, mis kell buss tuleb, helistasid mulle, et kysida, mis kell buss tuleb. Òde kàis voodipesuhunnikuga siia-sinna. Sinjoora Romina, kes pidi mind riidesse panema, ei leidnud kuidagi mu maja yles ja helistas paaniliselt. Teine òde kysis kontrollkysimusi oma soengu ja kleidi kohta, et kas nii on kena ja kui àkki hoopis naamoodi teha, vahest oleks kenam. Ukse taha ilmus kolmemeheline vòttegrupp ja hetk peale neid asjakohaselt àhmis sinjoora Romina.

Tòesti, mina kyll ei tea, millal oleks pidanud see hetk olema, kui ma olen kenaks sàtitud, istun tyhjas toas peegli ees ja andun raskemeelsetele mòtisklustele oma tulevikust abielus naisena.

Ettevalmistused kogusid tuure. Rahvahulgaga yhines Roku Moodne Vend, kes oli kehastunud minu autojuhiks ja uuris, et kas oleme juba valmis. Ilmselgelt ei olnud valmis. Roku Moodsa Vennaga oli kaasa antud mingeid lilli, mis yldises segaduses kapiservale pandi. Jàrgmisel pàeval selgus, et need olidki need lilled, mis peigmehele ja tunnistajatele pidid pintsakurevààri kylge kinnitatama ning mida me asjatult taga otsisime.

5-minutiga ning sinjoora Romina abiga pugesin alusseelikute ja pitside sylemisse. Kui pea sealt vàlja sain ja kleit sirgeks tòmmati, ahhetasid sinjoorad Romina ja Assunta imetlusest. Vòtsin sisse asjakohaseid printsessilikke poose ja leidsin, et Prantsusmaa lossid on tàiesti praktilistel pòhjustel nii suured nagu nad on. Kui ma oma seelikute ja sleppidega magamistoas ringi keerasin, oli kòik puntras kohe. Pikkade kleitide ja sleppide juurde kuuluvad vàltimatult suured saalid ja vàhemalt 10-meetri laiused koridorid.

Fotograaf, kaameramees ja valgustuse-vanamees tormasid magamistuppa ja asusid pildistama. Nende meeleheaks vòtsin kòiki neid poose, milletaolisi pulmalbumites nàhes ma reeglina sarkastiliselt muhelen. Teate kyll – niiskete silmadega pruut kimpu vaatlemas. Pruut aknapiidale toetumas ja mòtlikult vastasmaja ròdusid silmitsemas. Pruut voodil lebasklemas. Ònneks kell oli pàris palju ja vàga lààgeks asi minna ei saanud, sest tuli hakata kiriku poole liikuma.

Trepil jài mulle mingi kòva asi kanna alla. Asusime saatjaskonnaga seda asja làhemalt uurima. Ilmnes, et tegu oli alusseeliku ròngaga, mis oli liimist lahti tulnud ning terav traadiots asus kangast làbi pugema. Nimelt, kes ei tea, siis puhvis kleitide alla kàivad sellised spetsiaalsed alusseelikud, millel on allservas ròngas. See ròngas hoiab kleiti asjakohaselt harali. Minu ròngas oli aeglaselt, aga vàltimatult vòtmas sirge traadijupi kuju. Keegi heasoovija lykkas rònga paika ja vààrika aeglusega, et mitte ròngast àrritada, jàtkasin trepist laskumist.

Hoovi olid kogunenud kòik meie maja elanikud ja Roku ema sòbrannad, kes mind kiiduavalduste ja aplausiga tervitasid. Tegin siis printsess Dianat ja noogutasin kòigile armulikult oma kahe meetri kòrgusel asuva lòuaga. Vahetasime pòsesuudlusi ja ònnesoove ning kulgesin vààrikalt auto suunas, kleidi slepp ja ehitud saatjaskond minu jàrel. No mis ma nàen! Kòik kylalised, kes pidid bussiga minema, hàngisid meie tànava baaris! Pruut on valmis kirikusse minema, aga kylalised veel mitte! No lehvitasin reipalt kylalistele, lootes, et nad ummikutesse jààvad ning sàttisin end autosse.

Mòni kuu tagasi mòtlesime Rokuga vòtta pulmaautodeks Fiat 500, aga kui ma kleiti esimest korda selga proovisin, sai kohe selgeks, et kleit ja Fiat 500 ei yhildu omavahel. Lòpuks sai mingi suuremat sorti Mercedes valitud ja nyyd, kus ma tahaistmele maandusin, tundus, et seelikute kubatuuri silmas pidades oleks vist mingit suuremat sorti kaubikut tarvis làinud.

Autos kleidiga tegeledes jài mulle pihku alusseeliku traat! Toppisin traadi ràndomilt seelikute alla ja tòmbasin ukse kinni. Pàrast vaatame!! Nii kui auto oli kodust mòòdukas kauguses, meenus, et olin unustanud òelda òele, et ta riisi kaasa vòtaks ja et autodega tulijad vòtaksid spetsiaalselt valmispandud kotist valged lindid antennide kylge panemiseks. 80/20 reeglit silmas pidades otsustasin, et ei viitsi helistama hakata. Tòele au andes lebab see riisi ja lindikeste kott siiani garderoobis.

Itaalias on selline tore ytlemine, mille kohaselt ”Sposa bagnata, sposa fortunata!” (tòlk. màrg pruut on ònnelik pruut).

Mul ònnestus see Itaalia vanarahva tarkus endal jàrele proovida, sest mida làhemale me kirikule jòudsime, seda rohkem hakkas vihma sadama. Alguses tibutas natukene. Siis pisut rohkem. Poolel teel hoidusime diskreetselt teeserva, et kylalised enne meid kohale jòuaksid. Edasi liikudes kostus màgede taga kòue kòminat ja meid ymbritses jàrjest tihenev vihmakardin. Kui Roku Moodne Vend autoga kiriku ukse ette keeras, vòttis meid vastu kòigi vihmade ema ja reipad vàlgud.

Vihm ei tahtnud kuidagi jàrele jààda, nii pargiti auto puu alla, et ei peaks otse vihma kàtte ronima. Ukerdasin autost vàlja ja nagu tellitult, virgus alusseeliku traat kenasti sirgeks. K3 yritas traadiga midagi ette vòtta ja sahmis mu seelikute all. Kiriku kòrval asuva baari uksele oli kogunenud grupp huvilisi, kes meie tegemisi pònevusega jàlgisid. Traat oli vàga kangekaelne. Fotograaf ja kaameramees ilmusid juba kiriku uksele ja viipasid kannatamatult. Kaameramees paistis meie sekeldusi halastamatult filmivat. Traat ei tahtnud kuidagi paika minna. Baari uksele kogus jàrjest rohkem huvilisi. Vihm tugevnes. Mingi tuletòrjealarm hakkas kuskil tòòle.

”Nonoh, just tuletòrjeòppus oligi veel puudu,” mòtlesin stoiliselt. K3 oli àrevil ja tegeles traadiga. Traat sai kuidagi taltsutatud ja olime peaaegu valmis liikuma.

Hindasin olukorda. Puu. Kirik. 50 meetrit. Kòu kòmises, hàmardus ja vihm paistis jòudu koguvat. Kas nyyd vòi mitte kunagi!

Vahetasime kaaskonnaga pilke ja spurtisime kiriku ukse suunas. Mòistagi astusin tee peal lompi. Mina, kes ma juba kaheaastase plikana lompe ei armastanud ja neist alati mòòda kàisin pean just sellisel tàhtsal pàeval oma peene valge kingaga lompi astuma! Vàlkude ja kòuekòmina saatel sisenesin kirikusse, justkui tegelane filmist ”The Addams family”.

Kaameramees Massimo andis lahkelt teada, et seoses àikesega olla elekter àra làinud. Tammusin pimedas kirikus ebalevalt lirtsuva jala pealt kuiva jala peale. Kuni lilleneiu C ja K3-ga positsioone sisse vòtsime ning K4 mu porist sleppi sirgeks tòmbas mòtlesin, et ei tea, miks juba see pulmamarss ei tule. Meil oli ju harjutatud, et kòigepealt peab pulmamarss algama ja alles siis hakkan tasakesi altari poole veerema. Hmm.. nojah, kui elektrit pole, siis elektriorelist vast pulmamarssi vàlja ei pigista...

Siinkohal pean olema elulòpuni tànulik oma vastse abikaasa leidlikkusele. Nimelt Roku vaatas, et sedasi asjad edasi minna ei saa ja hakkas ise pulmamarssi laulma. Sellepeale yhinesid lauluga kòik kylalised ja pean ytlema, et see oli àraytlemata armas. Diakon Renato syytas kàrmelt kyynlaid ja kui kylaliste laulu saatel altariesise trepi juurde sammusin, oli kyynlavalguses kirik ja ròòmsad sòbrad-sugulased uskumatult tore vaatepilt. Minu meelest vòiski kyynlavalgel ja ilma muusikata abielluda. Ààrmiselt romantiline oli.

Kui yleandmisprotseduurid làbi ja Rokuga pàriselt altari ette saabusime, kostus vàljast uskumatut vihmaladinat ja kòuekòminat. Diakon Renato oli vàga pidulik, ootas viisakalt, kuni kòuekòmin vaibus ja teatas sissejuhatuseks, et jumalal on mitmesuguseid viise meiega kònelemiseks ja see on yks nendest. Jumalateenistus algas, elekter tuli tagasi ja kostus pulmamarss. See oli ilmselt kuidagi orelisse programmeeritud. Kuulasime marsi viisakalt àra ja jàtkasime tseremooniaga. Kui vàga kòvasti vàlku lòi, tegi Renato pisikesi mòttepause ja improviseeris juurde. Kokkuvòttes vàga armas ja sydamlik oli.
Olime Rokuga mòlemad pàris pabinas. Hoidsime teineteisel higistest kàtest kinni, Roku tupsutas iga natukese aja tagant laupa ja ytles, et ta pole yldsegi mitte nàrvis. Mul tuli kòha ja nohu peale ning Roku oli nii kena ja laenas oma kàkerdatud taskuràtti. Uskumatu, mis kehavedelike vahetamine meil jumala ja kylaliste silme all aset leidis! Muide, ma arvan, et pruutkleitidele tuleks teha taskuràtiku taskud.

Vastupidiselt ootustele oli tseremoonia vòrdlemisi lyhike, vàga huvitav ja siiras.
Mul oli igavuse tarbeks plaan B, aga seda ei tulnudki kàiku lasta. Tavaliselt, kui siin Itaalias on vaja pulmas kàia, on mul alati jumalateenistuse ajaks ajaviitmise plaan valmis. Tavaliselt alustan kirikus sisekujunduselementide silmitsemisest, siis vaatan yle kohalviibijate kingad, siis teen mobiiltelefonis nimekirja asjadest, mida toidupoest osta vòi yritan meenutada Ameerika presidente kronoloogilises jàrjekorras.
Seekord plaanisin, et kui igavaks làheb, siis vaatan kòigepealt lilleseaded tàhelepanelikult yle, et kas on ikka nii nagu kokkulepitud. Seejàrel analyysin kujude nàoilmeid ja kui kujudega yhel pool, vòtan tuvid ette. Nimelt altari kohal oli yks pisike aknaorv, kus vòis nàha klaasi taga sahmivaid vòrdlemisi koomilisi tuvisid.
Tegelikult oli tseremoonia nii haarav, et isegi lillekaunistusi ei jòudnud eriti vaadata. Peab siiski ytlema, et lilleseadja oli ààrmiselt professionaalne. Lilleseaded olid kohe kòvasti ilusamad, kui ma ette olin kujutanud. Hortensiate, beezide rooside ja ohtrate roheliste taimedega. Tàpselt sellised elegantsed, pastelsed ja harmoonilised nagu ma ebamààraselt ette kujutasin, aga tàpselt seletada ei osanud.

Kui tseremoonia làbi, toimus tavakohane pildistamine ja riisiheitmine. Kui alguses tundsin end kleidis vàga suure ja kohmakana, aga nyyd oli isegi kleit pàris mugavaks saanud. Vihm oli ka jàrele jàànud, mistòttu kaameramees Massimo ja fotograaf Sandro meeleheaks sai niiskete myyride najal terve rida romantilis-banaalseid ylesvòtteid tehtud. Ei mina ega Roku ei suutnud kiusatusele vastu panna ning kui tuli jàrjekordne poos sisse vòtta, tegime sinna juurde paar tobedat grimassi.

Edaspidi làks pidu ainult ylesmàge. Kleit ja màrg king kuivasid àra. Kylalised nàisid pàris rahul olevat. Mulle meeldis, et oli vàhe kylalisi ja sai kòigiga pisut juttu rààkida. Toit oli restoranis suurepàrane ja asjakohaselt kylluslik. Laulja, kelle olime kolme pàeva eest kuskilt maa alt vàlja kaevanud, oli samuti tasemel. Isegi hilinenud kylalised jòudsid kohale. Mònedel said takistuseks tòòkohustused ja yhe tulevase abielupaari kohalejòudmist olla takistanud puu, mis nende ees teele kukkus peale seda, kui sinna vàlk sisse lòi. Òhtusòòk mòòdus linnulennul. Ma ise tegelesin peamiselt fotograafile ja kaameramehele poseerimisega, vahepeal rààkisin pisut kylalistega juttu ja korraga hakkasidki kòik àra minema. Nojah, esmaspàeva òhtu...

Hiljem, kui lossitorni tòmbusime, et òò privaatsemas òhustikus mòòda saata, aitas Roku mul soengut lahti vòtta. Klambreid, kunstlilli ja riisi valgus vàlja justkui kyllusesarvest. Lykkasime klambrid pòrandale ja jàime magama justkui kaks puunotti.

Jàrgmisel pàeval leidsin telefonist sònumi:”Vi siete divertiti in castello? :-)”

Tervitusi abielusadamast!

Tere, kallid sòbrad ja lugejad!

Kuna siin on vahepeal juba ohtralt kirju ja facebooki kommentaare tulnud, siis mòtlesin, et vast oleks paslik kapist vàlja tulla ja kirjutada teile pikemalt làbi pruudi prisma, kuidas Itaalia pulm tàpsemalt vàlja kukkus.

Muide, pulmadele eelnev nàdal oli pingeline.
Vòtsin spetsiaalselt nàdala puhkust, et kylalisi vastu vòtta ja peoettevalmistusi teha.
Iga pàev àrkasin varavalges ja asusin mòòda Abruzzot ringi kihutama. Lilleseadjaga kàisime hulgilaos lilli vàlja valimas. Kuna mu teadlikkus lilledest piirdub rooside ja gerberatega, siis veetsin pikki tunde internetis tutvumaks lilleseadete imelise ja uskumatult igava maailmaga. Alguses valisin orhideed ja siis selgus, et lilleseaded làheks maksma mu kaks kuupalka, samal ajal kui eelarve oli umbes pool mu kuupalka. No siis veetsin veel veel tunde internetis ja pidasin lilleseadjaga pingelisi làbirààkimisi eelarve kysimuses.
Tuli ka kuute sorti pulmatorte maitsta ja sobiv vàlja valida. Proovisoeng ja proovimeik oli vaja teha. Kylaliste nimekiri oli vaja kinnitada ja laudade skeem vàlja mòelda.
Kleidiproovis oli vaja kàia kohe mitu korda. Paistis, et igaks jàrgmiseks prooviks olin jàlle kilo alla vòtnud ja sinjoora Romina muudkui tòmbas kleiti kokku ja kokku. Sebisin viimasel minutil kylalistele majutust ja broneerisin bussi ja endale autot ja ka òhtud olid ka vàga pingelised, sest kogu aeg oli mingi dinee vòi asi vaja korraldada. Jah, printsesside elu pole kerge.

Pàevadesse lisas pingelisust Roku ema, kes kysis kysimusi teemal, et kas mul ikka hòbekandik on, millel pulmapàeval suupisteid serveerida. Aga linane valge laudlina? Ja siis te peate veel ju pulmavoodi àra sàttima fotograafi tarbeks. Pulmavoodi peab olema vàga tàhelepanekult ette valmistatud kòik traditsioone jàrgides ja puha. Hissand teil polegi pulmavoodipesu? Oi-Oi. Aga riis? Riisi ka pole? Oi-oi. Ja pàrg ukse peale panemiseks? Pàrja peale te polegi veel mòelnud? Aga kuidas siis inimesed teada saavad, et te abiellute? Kokkuvòttes tuleb tunnistada, et kui ta oli aru saanud, et ma olen ysna kuu pealt kukkunud pruut, asus ta energiliselt ettevalmistustele kaas aitama. Sellest oli pàris palju abi tegelikult.

Oh ja kas ma mainisin, et me polnud Rokuga veel teinud kohustuslikke pulma-eelseid kohtumisi, mida kirikus abiellujad tegema peavad?
Ònneks diakon on Roku sugulane, mistòttu pààsesime kolme kokkusaamisega. Kokkusaamised olid vàga muserdavad. Diakon Renato tuletas Rokule meelde, et tuleb ikka jumala sòna jàrgi elada. Kuna Roku kirikus ei kài ja mina pole kunagi kirikus kàinud, manitses Renato, et ateism on valiku kysimus, aga ignorantsus on patt.
Renato rààkis alati pikalt-pikalt pààsemisest ja sellest, et Jeesus ohverdas end meie jaoks. Ykskord pidime Renatoga peaaegu tylli minema. Nimelt Renato vòttis kasutusele konkreetsemad myygitehnikad ja kysis, et millal siis tulevane sinjoora katekismuse kooli tuleb. Hakkasin siis ààri-veeri seletama, et sellised valikud tàiskasvanueas on ikkagi vàga tàhtsad ja neid tehakse sydamega, mitte sellepàrast, et kòik teised ymberringi on katoliiklased. Renato survestas omalt poolt, et ignorantsus on patt ja muud sellist. No ma siis teatasin, et yldsegi ma siin tutvun erinevate religioonidega ja olen ka budismist pisut huvitatud. Renato arvas vastu, et budism on tore kyll, aga arvestagu ma, et Buddha polnud jumal, samas kui Kristus oli jumala poeg ja aitab mul pààseda. Yhesònaga me pikalt arutlesime ja vahetasime mòtteid ja kuidagi yks asi viis teiseni ja jòudsime poliitikani vàlja ja selleni, et kuidas katoliku kirik poliitikasse sekkub ja diskussioon hakkas pàris hambulist kuju vòtma. Ònneks aeg sai otsa, nii et me Renatoga pàriselt teineteise kòride kallale asuda ei jòudnud.

Oh ja kas ma ytlesin, et vahepeal hakkas muudkui kylalisi tulema?
Teadupàrast on Itaalias komme, et pulmakingitusi ei tooda mitte pulma kohale, vaid kylalised astuvad enne pidu pruutpaari kodust làbi. Yhesònaga, kòige selle sebimise vahepeal tilkus uksest ja aknast kodanikke hòbekandikute, kristallvaaside ja muu taolisega, kellele oli vaja suupisteid pakkuda. Teadagi suupistete varumine kàis umbes nii, et kui kylalised olid ukse taga, jooksis yks meist maja ees asuvasse baari jooke ja kartulikròpse tooma. Pole just kòige glamuursem viis kylaliste vastuvòtmiseks.

Pulmadele eelneval nàdalal oli ka karme hetki.
Nàiteks proovimeik.
Yldiselt meigi teemal paistis, et ma vist teen selle ise, kuna esialgne pakkumiste kysimine jòudis selleni vàlja, et alla 200 euro siinkandis pruudimeiki ei tehtagi. Minu meelest oli 200 eurot pisut palju mingi lihtsa meigi eest vàlja kàia ja proovisoengu tegemise kàigus arutasin seda juuksur Assuntaga. Juuksur arvas, et tema arvates on ka 200 eurot pàris palju ja et tema vòib mulle 50ga àra teha kyll.
Lòime kàed! Proovisoeng tehtud, asusime proovimeiki tegema. Ajasin pea kuklasse, panin silmad kinni ja jàin òhinal ootama, millal saan peeglist hirvesilmset ja hurmavalt roosapòskset pòhjamaist pruuti imetleda. Assunta toimetas vàga energiliselt. Tundsin, kuidas silmade ymber jooni tòmmatakse ja pintslitega sahistatakse. Joonte tòmbamine kuidagi nagu ei tahtnud àra lòppeda ja lootsin sisimas, et ehk on sellised beezimat sorti jooned lihtsalt. Aeg-ajalt tuli silmi lahti teha ning yles ja alla vaadata. Assunta màtsis ja kiitis takka, et oh kuidas need rohelised silmad nyyd ikka eriti roheliseks làhevad.
”Pronto!” teatas Assunta uhkelt ja jài tagasisidet ootama.
Haarasin àrevalt peegli jàrele!

....

Oi.... pagan....

Peeglist paistis vastu yks langenud naine. Selles mòttes, et musta vàrvi ja mingi sàdeleva puru sisse langenud. Silmi ymbritsesid paksud mustad ròngad, laud olid kaetud mingi tumedamat tooni vàrvi ja kuldselt sàtendava puruga, mis iga silmapilgutuse juures pòskedele pudenes justkui esimesed asfaldile langevad lumehelbed novembrikuus. Huuli ymbritsesid ploomilillad piirjooned, mida yritas hàbelikult katta pisut heledamat tooni lilla huulepulk.

Asusin siis Assuntale tagasisidet andma, et tegelikult ma ikka nii tumeda meigiga pole harjunud ja vahest peaks ikka naturaalsemate toonide juurde jààma, eriti, mis huuli puudutab. Assunta jài endale kindlaks, et kuna see on fotomeik, siis peabki nii tume olema. Yldsegi mul olla nii kaunid huuled, et neid oleks patt mitte esile tòsta. Mina jàllegi arvasin, et ega ma sellest àra ei sure, kui mu kaunid huuled esile pole tòstetud. Assunta naeris lòbustatult ja rààkis oma tytrele, et hissand kui naljakas, Katu siin just ytles, et ta ei sure sellest àra, kui ta kaunid huuled pole esile tòstetud.

Tegime siis telefoniga paar fotot, et nàha, kuidas foto peal vàlja paistab. No mulle paistis umbes nagu karjààri tippu jòudnud transvestiit. Assunta jàllegi arvas, et nii peabki olema. Itaalias olen tàhele pannud, et teenusepakkujatega vaidlemine vàga kaugele ei vii. Niisiis otsustasin, et las ta jààda ja paari pàeva pàrast annan Assuntale teada, et mul tekkis meigist allergiline reaktsioon ja ma teen endale enda vahenditega ise mingi meigi.

Kui koju jòudsin ja pàikeseprillid eest vòtsin, jàid korteris ringijooksvad òelapsed hàmmeldunult seisma ja vanim neist kysis viisakalt:”Tàdi Kati, mis sinuga juhtunud on?” Ylejàànud lapsed pògenesid kiljudes magamistubade poole. Pesin huuled puhtaks ja poetasin facebooki mòtliku kommentaari sellest, et mu pruudimeik on midagi klouni ja poola prostituudi vahepeal. Selle peale tuli ohtralt toetavaid mòtteavaldusi ja konstruktiivne soovitus nàiteks nàgu looriga katta.