ameeriklane roomas

Ykspàev K ja Mga Trasteveres jalutades avastasin tàiesti ràndom poest - kuhu làksin tegelikult yhte kaablit ostma - Itaalia filmiklassika varamusse kuuluva „Un Americano a Roma“.



’Un Americano a Roma on mind juba tykk aega mòòduka uudishimuga tàitnud.
Peamiselt seoses selle fotoga, mida igalpool turistilòksudes myyakse. Olen tihti mòtisklenud, mida see foto itaallaste jaoks tàhendab. Mina nàgin pildil mingit kasvatamatut tegelast vakstuga kaetud kòògilaua ààres, kes on kahvli ymber taldrikutàie spagette keeranud ja neid korraga suhu yritab lykata.

Yhesònaga, eile tekkis pisut vaba aega ja vòtsin 1954-ndast aastast pàrineva legendaarse linateose ette.

Filmi sisu on suhteliselt.. khm... kergekaaluline. Loo keskmes on Trasteveres elav tàisealine mees. Ei saa mainimata jàtta, et itaallasele omaselt elab ta vanematega koos ja tòòl ei kài. No ja siis on ta uskumatus vaimustuses kòigest ameerikalikust ja yritab hàsti ameeriklane olla ja loomulikult on see kòik vàga koomiline ja pidevalt tekib mingeid arusaamatusi kodanike vahel ja lòpuks ta ikkagi ei saa Ameerikasse sòidetud. Ja muidugi on selles filmis blond anglosaksi naine. Mulle tundub, et kòigis Itaalia filmides, mis toodeti vahemikus 1950-1960, pidi mingi blond anglosaksi naine olema. Vòtkem nàiteks ’La Dolce Vita’, ’Vacanze Romane’, ’Totò, Peppino e.. la malafemmina’. Ma arvan, et see on kuidagi nagu ajastu symbol. Umbes nagu tànapàeval peab igas normaalses Hollywoodi filmis olema neegerpolitseinik. Kui ikka neegerpolitseinikku vòtta pole, siis film tòòse ei làhe. Neegerpolitseiniku puudumist aitab kompenseerida ainult see, kui homoseksuaalne peresòber stsenaariumisse sisse kirjutada.

Aga tulgem tagasi filmi juurde.
Kui ’Un Americano a Roma’ sisuline pool on vòrdlemisi kergekaaluline, siis Alberto Sordi on minu meelest tòeline Itaalia kino esikahur. Ma olen nyyd Alberto fànn. Postuumselt, sest ta on juba ammu surnud. Esiteks ta nàitleb vàga hàsti. Tavaliselt mind hàirib 50ndate aastate filmide konarlik tehniline teostus, aga nyyd olen mòistnud, et kui nàitleja on hea, siis pole eriefektide viimistlemisel erilist mòtet tegelikult.
Ka see, kuidas Alberto puhtas Rooma dialektis rààgib, oli minu arvates ààrmiselt paeluv. Tegelikult ma alguses arvasin, et ta rààgib niiviisi sellepàrast, et see kàib rolli juurde. Tàna aga lugesin Wikipediast, et Rooma dialekt olnud Alberto kyljes kinni nagu takjas. Asi oli koguni nii hull, et Alberto visati Milaano teatrikoolist vàlja oma Rooma dialekti pàrast.

Ah et see foto? Stseen on pòhimòtteliselt selline, et peategelane Nando (Alberto), jòuab òhtul koju ja mòistagi on hoolitsev ema talle kòòki laua peale spagetid valmis pannud. Alberto meelest pole spagett mingi òige ameerika toit ja hakkab ràmpstoitu vohmima, alguses kiidab takkka et ’roba sana e sostanziosa’ (tervislik ja tugev kraam), pàrast aga kommenteerib, et ’che sozzeria’ (hissand mis ràmpstoit) no ja seejàrel teatab spagetitaldrikule:“m’hai provocato e ora ti mangio!’ (ise sa mind provotseerisid ja nyyd ma sòòn su àra).

No nyyd siis teate, kui teile kuskil suveniiriputkas spagette vohmiva Albertoga kylmkapimagnetit pakutakse.

kolmapàeva puhul

Pòhiline hea uudis on see, et projekt hakkab làbi saama.
Siiamaani oli kas ilgelt kiire vòi ilge vàsimus, aga nyyd saatsin oma protsessianalyysi kliendile àra ja elu on lill.
Ei teagi enam òieti, mida nyyd vaba ajaga peale hakata.

Ajaviiteks vastasin rahulolu-uuringule. Human Remains ongi juba iga pàev meeldetuletusi saatnud. Teine, kes mulle iga pàev kirjutab, on System Administrator ja teatab, et mu postkast on yle limiidi.
Rahulolu-uuringusse kirjutasin, et inimesi peaks hindama nende tegelike saavutuste eest, mitte aga selle pòhjal, palju nad tagumiktunde teevad. Tòin veel halastamatuilt nàiteid sellest, kuidas meie organisatsioonikultuur toetab vàhemalt òhtul kella 9ni kontoris hàngimist ka siis kui midagi teha pole. Mòistagi pidasin vajalikuks ka òiendada iga kord kui asjakohane kysimus tuli, et work-life balance on maksimaalselt pekkis.

Seejàrel uuendasin exceli tabelit, kus ma oma tòòtundide ja tehtud tòò kohta arvestust pean. Seda tabelit on mul vaja pidada sellisteks puhkudeks, kui projektijuht kysib, et miks ma kaks kuud tagasi neljapàeva òhtul kolm ja pool yletundi raporteerisin. Keskmine tòòpàeva pikkus tuli 11,02 tundi. Rekord oli eelmise aasta juulis, kui keskmine tòòpàeva pikkus oli 12,5 tundi. Mòtlesin, et teeks nalja pàrast mingi tulpdiagrammi, aga ei viitsinud.

Siis tuli meelde, et pole blogidega ammu tegelenud.
Kommentaarijad arvavad jàrjekindlalt, et vòiksin raamatu kirjutada vòi naisteajakirjadesse artikleid produtseerima hakata.
No ma vòiksin kyll oma praeguse tòò mingi naisteajakirja tsiki ameti vastu vahetada.

Hiljuti tòi E mulle kylakostiks Stiili, mille vahel oli mingi vihik, kus nàidati, kuidas nàitlejad, ajakirjanikud ja keegi hansapanga jurist erinevaid iluhooldusi proovisid.
Jah, selle tòò ma vòiks vòtta kyll – prooviks tasuta igasuguseid hooldusi, mille eest ma kunagi maksta ei viitsiks, pàrast kirjutaks kokku kahelauselise kommentaari. Vihikukese eeskujul kopeeriks kolmveerand kommentaari tootetutvustusest maha.
Kui hea tempoga panna, jòuaksin iga kuu mitme vihiku jagu hooldusi làbi teha.

Yldsegi, kui juba iluprotseduuridest juttu tuli, tahaksin òiendada, et ma olen Roomas 5 korda nàopuhastust proovinud, iga kord on mingi horror olnud ja iga jàrgmine kord on hullem kui eelmine.
Viimati nàiteks mààrati mulle mingi Praktikant, kes polnud vist enne elusale inimesele nàohooldust teinud.
Alustuseks lappas neiu mòtlikult erinevaid kasutusjuhendeid. Mòtlesin, et kas peaks kohe ytlema, et vahest tulen mòni teine kord tagasi, kui tal nàohoolduse loengus àra on kàinud, aga siis otsustasin, et parem jàlgin, kuidas yks korralik roomlanna tàbarast olukorrast vàljub.
Olen juba varemgi tàhele pannud, et siin Roomas on klienditeenindajatel kombeks pyyda klienti igal moel yle kavaldada. Vahel kui juhtub, et klienditeenindaja òiget vastust ei tea vòi kliendi soovitud toodet pole saadaval, siis hakatakse hoogsalt vassima, alternatiivseid variante peale suruma (et midagigi maha myya) ja jutuvada pritsima. No ma ei tea miks. Ilmselt loodavad sellele, et kui endast enesekindel mulje jàtta, siis hoopis klient tunneb end lollina ega esita rohkem tàpsustavaid kysimusi. Tahaks teada, mida itaallased sellest arvavad. Minus kui tasase loomuga pòhjamaises naises selline agressiivne làhenemine kyll lojaalsust ei kasvata.

Yhesònaga pàrast mòningast konspektides sahistamist ja mòttepause tyhjendas Praktikant mulle mingi ampulli otsaette.
Haa, sisse kukkusid!
Tàpsustasin, et kui màlu mind ei peta, siis kysisin ma nàopuhastust ja et selgitage palun, kust see ampull nyyd jàrsku tuli.
Nojah, seda oleks pidanud juba ette teadma - tytarlaps pààstis valla roomlannadele omase katkematu jutuvada, millele on vòimalik vahele segada ainult hààlt tòstes ja omalt poolt katkematu jutuvada valla pààstes.
Jutuvada point oli selles, et neid ampulle on mulle hàdasti tarvis – vaadake ometigi sinjoriina, kuidas teie nahk januneb niisutuse jàrele. Yldsegi nàonahad on kòik erinevad ja kust teie teate, mida teil vaja on ja et àrgu te yritage siin professionaalidest targem olla.
Sama track kordus niikaua, kuni tòstsin omalt poolt hààlt ja teatasin, et olen alates teismeliseeast iga kuu kosmeetiku juures kàinud ja julgen end nàohoolduste suhtes vòrdlemisi kogenuks pidada ja yldsegi tahan nàopuhastust, mitte erihooldust ja et ma ei kavatse nende ampullide eest maksta, sest ma pole neid kysinud.
Selle peale tabas mind jàrjekordne jutuvadavaling. Volyymi oli rohkem, aga sònum oli sama. Juhtisin tàhelepanu, et kysimus pole selles, mida mu nàgu vajab vòi ei vaja, vaid et ma kysisin nàopuhastust ja ei ole nòus, et mulle tehakse siin mingeid erihooldusi ilma minuga kokku leppimata.
Ooo eesli kannatus! Ikka sama jutuvadin!
Nyyd lendas avariipaigale keegi vanem proua - ilmselt salongi omanik - ja uuris, et mis on juhtunud.
Selgitasin, et tahan saada nàopuhastust, aga mulle tehakse siin erihooldust, mida ma ei kysinud ja et kindel oleks, teatasin, et ma ei kavatse maksta siin igasuguste hoolduste eest, mida ma pole tellinud.
Tòele au andes oli pàris raske end kehestada, sest esiteks lebasin ma poolpaljalt teki all nagu mingi fakken muumia ja samal ajal kui ma rààksin, lasi lavatsi kohal kòrguv Praktikant oma jutuvadal kòlada. No ausòna - justkui poliitkahuumorisaade Porta a Porta, kus igas saates jòuab vàltimatult kàtte see hetk, kui kòik stuudiosviibiad korraga rààgivad ja Bruno Vespa seisab nende vahel ja ringutab kàsi ja tànitab 'per favore! per favore!'.
Mòistagi liitus salongiomanik Praktikandi jutuvadaga, et vot nàopuhastus jah, aga teil, sinjoriina, on nii òrn nahk ja pole mingit puhastust vaja ja nàonahad on kòik erinevad ja kust teie endjuuserist klient teate, mis hooldust teil vaja on ja las ikka profesionaal vòtab siin otsuseid vastu.
Nyyd aitas! Hakkasin nihelema ja kòvasti kinnitopitud teki alt vàlja pugema, et minema kòndida, kui korraga muutis proua meelt ja palus oodata. Professionaalid tòmbusid mingi ukse taha. Praktikant enam tagasi ei tulnud. Naases ainult proua, kes tegi vaikides mulle mu kysitud nàopuhastuse àra. Pean ytlema, et karistuseks selle eest, et ma hoogsalt enda òiguste eest seisin, sain vòrdlemisi pealiskaudse nàopuhastuse osaliseks.
Ilmselt oleks pidanud ikkagi àra minema.

vàike suur itaalia

Vahepeal kàis mul korralikut pea ringi! Ma ole enne Itaalias nii palju eestlasi kohanud, kui yle-eelmisel nàdalavahetusel!

Reedese pàeva sàravaimad tàhed olid nàiteks E1 ja K1. Kusjuures K1 elab praktiliselt kòrvalmajas! Ja me kàime samal turul kòògivilju ostmas!
Pyhapàeval selgus, et O oli Rooma tulnud ja tema kàevangust leidsin K2. K2 elab minust paari metroopeatuse kaugusel!
Noh ja siis avastasin yhest kommentaarist E2, kes elab Pescaras. Peangi talle nyyd kirjutama hakkama.
Roku ohkas, et ta hakkab mu sòpru vihkama, sest mul pole enam yldse tema jaoks aega.

Muide, kui juba Rokust juttu tuli, tahaksin avalikult kiita tema hàstiarenenud huumorimeelt, mida ma vàga imetlen ja heaks kiidan, aga millest enamus inimesi aru ei saa.

Nàiteks hiljuti, kui viibisime moodsas Rooma diskoteegis The Place, làhenes talle tytarlaps, kes pakkus lahkelt tasuta sigarette. Selle peale ajas Roku silmad punni ja pòristas bassihààlel:”EEMALE MINUST, KURJUSE TEENER!”. Tytarlaps olla esialgu ehmatusest kivikujuks muundunud, seejàrel solvunult pobisenud:”No ma tean kyll, et suitsetamine on kahjulik” ja minema vuhisenud.

Pyhapàeval aga sòitsime E1 ja Rokuga kodu poole. Roku oli roolis ja meie E1ga rààkisime tasasel hààlel oma jutte. Teate kyll, nagu eestlastele kombeks. Korraga pààstis Roku valla lyhikese, aga selle eest valju ròògatuse. Oi kus ehmatas! Roku polnud seda leivanumbrit kaua aega teinud ja olingi juba unustanud, kui hàsti see vereringele mòjub.

imelistest avastustest

Pole òieti paari aastatki mòòdunud ajast, mil ma irooniliselt muigasin stereotyypsete tegelaste yle, kes on muidu tàiesti harilikud inimesed, aga nii kui Itaaliasse kolivad, avastavad enda sisemise kòògisnoobi ja veinisnoobi ja maitsetaimede snoobi ja vàhe sellest - asuvad mòòdutundetult toidust kirjutama.

Jah, vahel saatus irvitab otse nàkku.
Nimelt hiljuti kirjutasin ise vabatahtlikult kòògisnoobide portaalile Toidutare artikli oma imelistest avastustest Itaalia kòògi vallas.

Kokanduse vallast on muidki uudiseid.
Nàiteks eile installeeriti meie moodsasse pessa kòògimòòbel, nii et on oodata tòsisemaid kulinaarseid eksperimente. Ei vàlista, et hakkan varsti imeliste itaalia retseptidega kòiki tyytama, kellel kiired jalad ei vòimalda òigel ajal pògeneda.