domenica, novembre 19, 2006

"Tantsud tàhtedega" Itaalia moodi

Olen olnud algusest peale "Tantsud tàhtedega" saate suur austaja. Nii et kui saabusid luureandmed, et Itaaliaski sama saade leidub, otsustasin mòistetavatel pòhjustel seda eile òhtul vaadata. Lyhidalt òeldes ei osanud ma nii radikaalseid kultuurierinevusi oodata ka kòige metsikumates unistustes mitte.

Muidu seleebritite valikul on vist igal maal mingid samad standardid. Vòistlesid 5 paari, kus seleebritid olid mingi verinoor tytarlaps (keegi R pereliikmetest ei teadnud, mille poolest ta kuulus on), vananev glamuuritar (Itaalia versioon Reet Linnast), ujumistshempion (Itaalia versioon Erki Noolest), naissoost Erki Nool ja Itaalia versioon Mart Juurest.

Mis mind aga surmani ehmatas, oli see et kerge, sàrava ning glamuurse meelelahutuse asemel kiusati tantsijaid ja arutati tyytuseni, kas quickstepis olid ikka kòik kolm kohustuslikku elementi korralikult tehtud. Kui kohtunike meelest midagi eriti ràmedalt kritiseerida oli vaja, vaadati kordusi ja làks alles kohtumòistmiseks! Eriti kiita ei saanud keegi, aga pàrast pandi ikka mòned kymned ka hindeks.

Stuudio oli lihtsalt kole - mingid hallid sambad ja rohe-beezh marmorpòrand! Valgustus nagu supermarketi lihaletis ja saatejuhiks vananev vesinikblondiin, kollageenhuulte ja mòòdukalt nàrtsinud dekolteega. Mòtlesin juba, et enam halvemaks ja ebaglamuursemaks minna ei saa, aga siiski - publiku hulgast tiriti vàlja paks vanamees, selgus, et immigrant Rumeeniast. Tormiliste ovatsioonide saatel vòitis ta loosiga 10 000 eurot. Pàrast teda vòitis hallis dressis kutt Palermost ka 10 000 eurot. Rumeenia immigrandid ja probleemse nàonahaga noorukid Palermost ei tohi olla glamuursetes teleprogrammides! Ma protesteerin!!!

Kui Itaalia Reet Linna sai vàlja hààletatud ja mina olin otsustanud, et jàrgmisel laupàeval kyll selle jama pàrast kodus ei viitsi istuda, làks imelikul kombel huvitavaks. Selgus, et veel yks paar tuleb vàlja hààletada ning seekord mitte telefonihààletuse kaudu, vaid toimuvad paaride vahelised duellid ning kohtunike hinnete pòhjal kòige nòrgem langeb vàlja. Valgustus muutus selliseks nagu glamuursetes teleprogrammides olema peab, hakati nàitama intervjuusid tantsijatega, kes avaldasid pàris vihaselt ja vaimukalt arvamust konkurentide kohta ja yldse oli lahe.

Kogu programm kestis kolm ja pool tundi (sic!). Sellepàrast ei saa ma tàie kindlusega vàita, et sel ajal, kui ma magasin, ainult duellid olid. Arkasin kl 1 oosel selle peale, et R àratas mu yles ja teatas, et Itaalia Mart Juur langes saatest vàlja ja koliks nyyd òige diivani pealt voodisse magama.

Domenica italiana

Selle nàdala pòhiline meediasyndmus on TomKat pulmad, mis toimuvad Rooma làhedal yhes pisikeses màgilinnas. Selliseid màgilinnakesi on siin Itaalias sadu, mina oleks TomKat asemel pigem kuskil Itaalia lòunaosas, làànerannikul, mòne glamuurse mereààrse lossi valinud. Eks ise teavad muidugi! Igatahes on siin reede òhtuni kajastatud iga kahe tunni jàrel kòigis telekanalites ylima hoolikusega seda, millised seleebritid Rooma lennujaama parajasti maanduvad, kuidas màgilinnas liiklust korraldatakse, palju maksab òò hotellis ja millal saabub perekond Armani pruudi kleiti sàttima ja peokohale viimaseid dekoratsioone paigaldama. Tàna nàidati uudistes, kuidas kòik àrevil màgilinna elanikud vanuses 10-75 redelite, binoklite ja fotoaparaatidega varustatult ymber lossi trygivad ja myyridel turnivad. Mamma mia!

Kuna mul pole seoses eluasemete remondi venimisega veel midagi teha ja internetti ka ei saa eriti, siis tshillin hetkel niisama ning lòimun Itaalia yhiskonnaga. Nàiteks ostsin Beppe Severgnini raamatu "La Bella Figura: A Field Guide to Italian Mind". Kahjuks, nagu ma juba varem olen kirjutanud, ei ole Itaalias vòimalik normaalselt raamatut lugeda. Kahe nàdala jooksul olen umbes 5 peatykikest jòudnud làbi tootada, mistòttu olen sunnitud napi teoreetilise pagasiga làbi ajama. Muidu see fiild gaid on mul pidevalt kotis, ykskòik kuhu làhen :)

Eluesemetest niipalju, et meil on kaks kodu - yks Roomas ja teine Francavillas. Seoses vajadusega kaks kodu sisustada/remontida, olen kylastanud rohkem erinevaid sisustuspoode kui kogu senise elu jooksul kokku. Sisustuspoodide kylastamine on esteetiline ja hariv tegevus, aitab mòista itaallaste mòttelaadi ning arendada keeleoskust. Ma oskan itaalia keeles nyyd selliseid sònu nagu nàiteks "riiul", "pòrandakyte", "parkett" ja olen imevàel òppinud selgeks puude nimed ja teada saanud, et pòrandakytte spetsialiste Itaalias ei ole fkrsk ja leidnud palju sòpru, sest poodide omanikud nàevad minus vòimalust kiirelt selle kvartali myygieelarve tàita.
Nad veel halba ei aima, sest hinnalàbirààkimised pole alanud ja vaesekesed ei tea seda, mida teavad mu exkolleegid ja erinevate teenusepakkujate kliendihaldurid - làbirààkimistel olen karm kui tshetsheeni terrorist.

Aeg-ajalt kàin sinjoora Antonetta juures itaalia keele tundides. Sinjoora on emakeele ja kirjanduse òpetaja ning itaalia keele grammatika on tema jaoks samasugune kireobjekt nagu Rita Ilisoni jaoks raamatupidamine. Ma arvan, et sinjoora helistab telekanalite direktoritele ja kàrgib nendega, kui saatejuhid passato prossimot vòi konjuktiivi valesti kasutavad. Sinjooral on kukepildiga seinataldrikute kollektsioon ja kui keegi kylla tuleb, siis ta rààgib: "See taldrik on Sardiiniast (kas pole uhke kukk!) ja selle pisikese kirjude sulgedega kinkis mulle poja pruut (milline armas tytarlaps!) ja see on Roomast, tehtud yhe jaapani artisti poolt (vaadake, milline tàpsus ja filigraansus!) ja selle taldriku tegi yks Puglia kunstnik, kes suri 3 pàeva pàrast taldriku valmimist (ma ei kujuta ette ka, palju selline taldrik nyyd maksta vòiks! Mu abikaasa arvab, et peaksin seda seifis hoidma!)."

Eile tegin òhtusoogilauas vihjeid, et tahan juuksurisse minna. R ema teatas kiirelt, et tema nòbu on juuksur ja kolmapàeval saaks juba minna. R vend (igal nàdalal uue moodsa soenguga 18-aastane, kes rinna- ja jalakarvu raseerib) informeeris, et tema selle nòo juures ei kài ja tal on yks teine palju parem juuksur. Ja yldsegi, et kui tahan perekonda toetada, siis vòin selle nòo juurde minna, aga kui tahan ilusaid juukseid, siis valigu tema juuksur. Siis saabus pingeline moment - nad hypnotiseerisid mind nagu kaks boamadu ning kysisid, et noh kumma juuksuri siis valid. Rakendasin kiirelt Inglismaal omandatud kavalust ja teatasin, et let mi get bàkk tu ju leiter. Pàrast hiilisin R-ga yhe teise sugulase juurde (kes on kohalik moe- ja suhteeksper) ning kysisime soovitusi. Hilisemal andmete vòrdlemisel ilmnes, et moe- ja suhteekspert soovitas sedasama juuksurit, kus R vend kàib. Nii et seekord ma perekonda ei toeta 20 euroga.

Milaanos kàisin ka vahepeal 3 pàeva, a sellest pole midagi kirjutada eriti. Aega oli palju, hàngisin yksinda kaubanduskeskustes ja muuseumides nagu teismeline, kellel pole peale kooli mitte kuskile minna. Kuna oli ikka tòesti palju aega, siis lugesin kòigis muuseumides kòik sildid làbi ja kuulasin audiogiidid algusest lòpuni àra ja vaatasin poodides kòikide asjade hinda. Milaano kylastajatele soovitaks Poldi Pezzoli muuseumi relvakollektsiooni vaatama minna, pàris hariv ja vàga ilusti kujundatud vàljapanek. Kòik muud asjad on Milaanos tàpselt samasugused nagu igal pool mujal minu arust.

sabato, novembre 18, 2006

2 nàdalat

Tàna hommikul àrkasin ja esimese hooga ei saanud aru, kus olen. Vòòras lagi, vòòrad linad, voodi hoopis teistmoodi. Meenutasin kiirelt kohti, kus ma tòenàoliselt vòiks oobida ja ykski ei klappinud. Paanika! Noh eks lòpuks ikka àrkasin yles ja tuli meelde, et olen Itaalias :)

Tàna sai tàis kaks nàdalat.

Koduigatsus on nagu paadiga merele minek. Mòni hetk pàrast sadamast lahkumist vaatad maa suunas, sadam ja tornid veel paistavad ning systeem on paigas. Tead, et kui peaks tekkima tahtmine tagasi minna voi kui paat ymber làheb, vòid ka kiirete ujumisliigutuste abil naha pààsta. Aga tunni pàrast oled keset merd, ykskòik kuhu vaatad ainult lained ja taevas ja vot alles siis hakkad motlema, et mis kòik maha jài ja kui kaugel see on.

Selle sygavmòttelise monoloogiga tahtsin oelda, et kaks nàdalat vàlismaal elada on kukesupp. Oodake paar kuud ja siis alles algab òige nutt ja hala!

domenica, novembre 12, 2006

Liiklusest

Nagu staar-dirigent seisab ta keset Piazza Veneziat, elegantselt luues korda autode, busside, narviliste hobuste, kiirabiautode ja surmapolguritest mootorrataste kaoses. Graatsiline viibe tema valgesse kindasse kàtketud kàega paneb liikvele loomade olympiat meenutava liiklusvahendite massi; kui vaja, noogutab ta julgustavalt kòhklevale autojuhile, juhatab teed eksinud mootorratturile voi kortsutab kulmu neile, kel mingi omavoli plaanis. Seda kòike teeb ta sàrava naeratuse, eeskujuliku ryhi ja uskumatult elegantsete kàeviibetega.

Selline oli minu reedese paeva kangelane – Itaalia liikluspolitseinik.

See oli vaga ilus etendus, mis see politseinik seal ristmikul andis, kusjuures ta oli ise sellest taiesti teadlik. Turistid filmisid ja pildistasid teda ning minagi vahtisin vaimustusega vahemalt pool tundi seda showd, endal jaatis torbikus sulamas.

See intsident putukaga, milletottu olin sunnitud kiirelt blogimise lopetama eelmine kord, loppes nii, et ma pagesin sellest òuduste toast. Jaki ja làpaka juhtme unustasin sinna maha, R oli nii armas ja tòi need àra. Tegelt ka - selle putuka kere oli sama suur, kui pool minu sòrme ja kui ta vahepeal vastu seina lendas, kostis konkreetselt selline heli nagu oleks tennisepalliga pòrgatatud. Ta oli nagu suur mesilane vòi porikàrbes. Ràme!

mercoledì, novembre 08, 2006

Kuidas mu byrokraatia-foobia realiseerus

Selline vestlus oli mul hiljuti yhe ametiisikuga.

Ametiisik: Kus teie juhiload on valja antud?
Mina: Eestis
A: Ah et Rumeenias?
M: Load on Eestis valja antud.
A: Ja kust te ise parit olete?
M: Eestist
A (voidukalt): Rumeeniast, jah.
M: EESTIST!
A: Noh, igatahes te peate need Rumeenia load vahetama EL lubade vastu
M (kannatlikult, nagu vaikese lapsega): Need load on valja antud EESTIS. Eesti on Euroopa Liidu liige. Need on sellised spetsiaalsed juhiload, mis kehtivad koigis Euroopa Liidu maades.
A: Noh, igal juhul peate valja vahetama EL lubade vastu.

Bah!

Muidu tana on olen Roomas, temperatuur oli paeval 23 kraadi, paike paistis ja pohjamaised turistid lendlesid lilleliste kleitidega ringi. Pohjamaised turistid tunneb selle jargi ara, et nad on blondid ja suveriietes. Kohalikel on joped seljas ja nad on brunetid.

Pean lopetama. Siin lendab ringi mingi suur putukas. Poriseb nagu helikopter. appi! kas ta on ohutu?! Miks ta mu ymber lendab?!

lunedì, novembre 06, 2006

Torts ilmajuttu

Olen alati ylbe muigega kuulanud, kui itaallased raagivad, et oues on ilgelt kylm, ainult 10 kraadi sooja. Nyyd olen oppetunni saanud ega muiga ylbelt. Kuna itaalias puuduvad majades igasugused kytteseadmed, siis see kylmaprobleem ei seisne mitte selles, et oues on 10 kraadi, vaid selles, et toas on samapalju kraade kui oues. Ja kui oues on ainult 10 kraadi, siis on toas ka 10 kraadi ja koik hangub. Eile oosel magasin esimest korda elus pidzhaamaga. Toas oli 16 kraadi sooja.

Elu paikeselisema poole pealt niipalju, et siin valmivad praegu mandariinid ja kiivid ja tana on oues peaegu 20 kraadi.

Koduehitus on kultuurierinevustega meil siin vyrtsitatud. Arhitekt on vahepeal joonistanud valmis meie kodu plaani. Kuna mina tahtsin sauna (mul on juba kogemusi siinsete kylmade talvede ja yldise saunapuudusega!), siis on sinna saun ka planeeritud. Koik R sugulased, kes plaani on nainud, kiljatavad, et kesse hull korterisse sauna ehitab. Siis me selgitame R-ga konkreetselt, et see on kultuurierinevus ja jutul lopp :)

Samas naiteks vaatasin mina plaani ja tekkis kysimus, et milleks korterisse teha kaks vannituba. Kusjuures need on veel korvuti. R oemees andis padeva selgituse - Itaalias pole olemas yhtki korterit ega maja ilma vahemalt kahe vannitoata ja esimene asi, mida eluaset hankides ostja uurib on see, et mitu vannituba on. Kahte vannituba on siis selleks vaja, et yks on pererahva jaoks ja teine kylaliste jaoks. Kysisin ka vannitoa porandakytte kohta (sest mul on kogemusi siinsete kylmade talvedega ju!). Vannitoa porandakytte teemal kuulatakse mind viisakalt ara ja oeldakse, et see on huvitav mote. Vahel tundub, et ma olen Borati-filmis :)